Iseloomutu ohmu

Mul on tunne, et ma ähmaselt tunnen seda tüüpi, kes ütles, et kuna maikuus tuleb kodunt rohkesti ära olla, siis aprillis ei ühtegi taime. Ma olen teda vist lausa peeglist näinud. Aga kuna mu töökoht on täiesti salakavalalt ümbritsetud vastikute kapitalistide rahategemise kohtadega, kus siis muu hulgas kõikvõimalikku taimematerjali müüakse, siis....siin see eiühtegi siis on, koos hämmeldunud koduloomadega.

Kuna taimed hakkasid sõna otseses mõttes pakkidest välja tungima, kasutasin tänast imeilusat ilma juurikate potistamiseks. Siin nad siis on:
Paljasjuursed roosid Nina Weibull, Rumba, Polarstern, Lihterloch, Alchymist ja Europeana. Siinkohal võiks mainida, et Polarstern oli Horteses müügil peenraroosina, aga minu teada peaks ta olema rambler. Ja mul on tunne, et Lihterloch on valesti kirjutatud, aga teooriaga tegelen hiljem. Ega ma sellest Hortesest ülearu heal arvamusel pole, eilegi oli seal müügil roosisort Roos Pildiga Potis :D.
Päevaliiliad ehk Hemerocallised Double Fire Cracker, Mary Brown, Double River (pakis 2 tükki), Roswitha, Cute As Can Be.
Artishokk (Cunara cardunculus), aspar Roem van Washington, Rudbeckia Green Wizard, Tritoma Alcazar, Chelone obliqua, Iris Ensata Blue Pearl (siinkohal küsiks Muhediku käest, mida ta üldse ensatade vastupidavusest meil arvab...).
Lõpuks veel kolm valget ja kolm punast täidisõielist begooniat.
Luudpõõsad Vanesse (kollane) ja Queen Mary tulid koos pottidega.

Potti said ka mõned maitsetaimed ja terrassi rõõmustama esimesed võõrasemad.
Kuna enamust sellest ilust veel välja jätta ei saa, ööd on liiga külmad, ja kasvuhoone näeb mul välja selline:

küsisin Lepatriinult viisakalt luba, kas võin tema tühja tuba kasvuhoonena kasutada. Poole peal hakkas küll tunduma, et kahekümne kaheksa kastmismärja lillepoti tassimine mööda järsku treppi teisele korrusele ei olnud väga hea idee, aga noh, eks igaüks peab oma risti kandma...

Tunne aga on nüüd hirmhea, kuigi kergelt vist värske õhu mürgitus ligi viietunnisest õuesolekust. Kogu aeg muidugi potistamisega ei tegelenud. Kui hommikune tunne oli päris masendav, ükskõik, kuhu ka ei vaadanud, igal pool laiutasid hiiglaslikud mutimullahunnikud ja lõpmatus koguses koerajulki, siis aias ringi käies läks meel üha rõõmsamaks. Roosid on kõik tervise juures, viimseni, ei leidnud ühtki, mis oleks kahtlustki tekitanud. Ja igal pool tervitasid mind rõõmsad ninaotsakesed.

Sinililli küll veel ei leidnud, lumikellukesi see-eest palju:

Talvekahjustused on ainult kanada kuusel Conical, mis on kummaline, sest see puu on samal kohal vähemalt viis aastat kasvanud ja ma ei ole teda ka varem varjutanud. Sel aastal aga sedamoodi ja see on natuke kurb. Mis ma temaga nüüd tegema pean? Lõikama? Pritsimiseks on vist liiga külm veel.

Teised okkalised on õnneks terved. Ka ebaküpress Silver&Gold, mille pärast ma natuke mures olin, oli teine nii paksu lumeteki all.Kõik õuestalvitunud kaktused on elus ja alles.
Terrassil istudes ja teed juues mõtlesin välja vähemalt kolm uut istutusala...kui ma selle ka välja mõtleksin, kes need valmis teeb, vaat siis oleks alles vägev.
Ja seda, mida selle kasvuhoonevrakiga pihta hakata, ma ka ei suuda välja mõelda. Või kas mul teda üldse väga vaja on...igatahes neid plastikplaate sinna tagasi pole mõtet toppida, ma olen seda juba sada korda teinud ja nüüd on osa plaate ka katki. Kui, siis tõmban kile peale.

Ka natuke poripilte, ajaloolise tõe huvides

muidu on järgmisel aastal jälle tunne, et on porisem ja külmem kui eales varem ja see talv ei lõpegi ära...
Majaesine on praktiliselt puhtaks sulanud, kuigi põhjaküljel

Ka kõige suurema lumikellukesepuhma leidsin maja põhjaküljelt valge sireli alt:

Lund oleks nagu vähem alles kui eelmisel aastal samal ajal, küllap see päikseline märts seda ikka salamisi vähendas. Sellist uputust, nagu eelmise aasta aprillis, ehk ka ei ole tulemas, materjali ei jatku.

Meetripaksuse lumehunniku all olnud roosipeenra suurimad kahjustused on murdunud oksad, mida pole just vähe. Aga tervetel okstel on juba tillukesi pungi aimata. Suurem osa roosipeenardest on muidugi veel lume all, see majaseinaäärne on kõige soojemas kohas. Selle taga tunnevad end suurepäraselt mu kolm õues kasvavat kaktusesorti.
Isegi tiik on välja ilmunud ja õnneks vähemalt sellest east olen ma välja kasvanud, et minna proovima, kas jää veel kannab :D.

Esimesed lumikellukesed

avastasin väljasulanud roosipeenra servast eile. Tervelt kolm tükki. Nii pisikesed ja haledad, et ma ei hakanud neid isegi pildistama mitte. Las kasvavad suuremaks.

Roosid ise, nii palju kui neid välja sulanud on, on talve kenasti üle elanud. Kääridel on muidugi kõvasti tööd. Ma ei ole oma rohkem kui sada kahtkümmet roosisorti kunagi katnud ega õhutanud. Ainult muldan ja kaunis kõrgelt. Ja kui midagi välja läheb, siis läheb. Ju ta siis ei taha minu juures kasvada. Enamus tahavad.
Vapiloom opuntia on ka välja sulanud ja täie tervise juures. Pisut nahkne ja kokkuvajunud, nagu tavaliselt kevadel.
Pottidesse pandud üheksa begooniat on kõik mullast ninad välja pistnud. Roheline sibul ja lehtsalat köögiaknal kasvavad ka jõudsalt. Rohkem aknalauapõllundust mul polegi. 
Eile toksisin maja eest natuke jäärauaga jääd vähemaks. Mitte et seda väga vaja teha oleks olnud, ükskord sulab ta ära nagunii ja libeduse vastu aitas tavaline liiv väga hästi, õnneks ei ela linnas, et ei tohiks liivatada ja peaks seda tobedat kallist ja libedat graniidipuru panema.
Üldiselt aga olen viimase kuu väga laisk olnud ja ainult prouat mänginud. Lugenud, mänginud, nädalavahetustel kaua maganud. Ja seda laisklemist täiega nautinud. Kütma ei pea, soojuspump kütab ja selle investeeringuga olen väga rahul.
Üleeelmisel nädalal antud onkoloogilised proovid olid täiesti puhtad ja esimest korda üle mitme aasta pikendati kontrolliskäimise vaheaega kolmelt kuult kuuele. Vahel ongi nii vähe vaja, et end õnnelikuna tunda.
Väljas kolm kraadi sooja ja taevas on ühtlaselt hall. Nagu Muhedik tabavalt nentis, on poriaeg käes ja nina välja pista pole erilist tahtmist.

Talvekuu märts

Täna hommikul kell pool seitse köögi akna taga 5,7 külmakraadi. Paks lumi maas, alates reedest kogu aeg juurde sadanud. Ei mingeid lumikellukesi, isegi mitte kohta, kus neid nagu võiks olla. Vahepeal välja sulanud laigud on uuesti täis sadanud, garaazi eest üle 10cm lund (aga vat ei hakka lükkama, neljaveoline läheb läbi küll). Nii hullu maanteed nagu eile homikul, polnud mitu kuud näha ja tunda olnud, lumesahad ja libedusetõrjujad on vist juba kõik ära suvepuhkusele läinud. Meri on endisel jääs ja vaba vett ei paista kusagilt.
Kui raadiouudiseid uskuda, siis Jõgeval oli täna hommikul isegi -16. Vaevaline on see kevade tulek sel aastal. Naljakas on lausa mõelda, et on olnud kevadeid, kui ma olen 25.märtsi paiku juba peenraid korrastanud. Praegu ma isegi ei tea, kuskohas seal lumeteki all need peenrad täpselt on.
Aga pühapäevaks lubas eileõhtune ilmateade mõnesse kohta isegi +12 - oi seda vett! mis siis vulisema hakkab.
Pilt tehtud eile hommikul, tänahommikune piimjas udulaam polnud eriti pildistamiskõlbulik.

Taimed ehituspoest

See teema on mul tegelikult väga ammu mõttes mõlkunud ja väljakirjutamist nõudnud. Tegelikult sellest ajast saadik, kui eelmisel suvel Nurga Puukooli päeval vastavasisuline väitlus käis ja tõsiaednikud küünte ja hammastega ehituspoodides taimede müümise vastu olid. Et sordid aetakse segi, taimede eest ei hoolitseta inimestele ei anta teavet jne.jne.jne. Kõik põhimõtteliselt õige. Jõuti selles diskussioonis välja lausa selleni, et taheti kirjutada presidendile kiri, et taimemüük ehituspoodides keelata...
Mina isiklikult olen taimede ehituspoodides müümise poolt. Juba ainuüksi sellepärast, et kui ehituspoodides poleks taimi müügil olnud, poleks mina isiklikult ilmselt mitte iialgi aiapidamise juurde jõudnud. Veel kümme aastat tagasi olin raudpoltkindlal veendumusel, et taastatavat maja hakkavad ümbritsema ainult puud, muru ja kivid. Taimedest ei teadnud ma midagi ega eriti tahtnud ka teada. Ühtegi aednikku ma ei tundnud ja aiandite olemasolust polnud mul aimugi. Nii et kui need va igasugused põnevad nutsakud just nimelt ehituspoodides poleks mu tähelepanu äratanud ja vaikselt kaasa kippuma hakanud, ei teaks ma ilmselt aiapidamisest siiamaani ööd ega mütsi. Ja sellest oleks väga kahju, eriti mõeldes kõigile nendele vahvatele inimestele, kellega seeläbi tuttavaks saanud olen. Suvine igapäevane hingeilu nagunii.
Otse loomulikult olen ma vastu siltideta taimede müügile, taimede nälga ja janusse jätmisele poodides - aga see on hoopis teine teema ja seda ei saa lahendada sellega, et me nüüd ühtedes kauplustes lubame ja teistes keelame midagi müüa. Kui tahta võidelda sorditute, haigete ja piinatud taimede müügi vastu, peaks see olema keelatud kõikjal. Paraku ka müüvad niinimetatud aianduskeskused lihtsalt pojengi, hostat või tont teab mida, küll tervena, küll haigena ja vahest ka ilma siltideta.
Arvan ka, et pole ainuke, kes just ehituspoest on aiapisiku hankinud, nii et kui on valida, kas ilma sordinimedeta iluaed või üldse mitte aeda, siis natuke ilu on parem kui ainult tara ja muru.
Nüüd sai siis see hingelt lõpuks ära kirjutatud ja siis ka tänane saak ehituspoest, Bauhofist, mida ma silma otsas ei salli, sest seal pole pooltel asjadel hindu, seal pole kunagi kedagi, kelle käest neid hindu küsida ja pood on alailma segamini, räämas ja räpane, mul on VÄGA KAHJU, et Ehitusmarket Bauhofiks muundus, aga midagi pole parata...ja mul oli hädasti töö juurde natuke kipsikruvisid vaja...ja juurikakast jäi otse ette (hinnad sain otse loomulikult alles kassas teada, sest neid polnud kusagil, aga kallid ei olnud, ükski asi ei maksnud üle nelja euro). Ja kui aus olla, siis kui mõni neist nüüd Eesti kliimasse ei kõlba, siis ei saa selles süüdistada sugugi mitte Bauhofi, vaid maaletoojat Schetelig AV, kes taimepakenditele oli suvatsenud kleepida ainult kleepsu kirjaga "püsililled" ilma ainsagi eestikeelse sordinimeta, nii et need ma pidin taimenimede andmebaasist ise välja tuustima. Vähemalt ladinakeelsed nimed olid õnneks Hollandist pärit pakenditel olemas ja ka inglisekeelne tekst oli natuke pikem. Aga piltidel olid nii ägedad asjad, et ma lihtsalt ei saanud ostmata jätta :D.
Aspar (Asparagus) "Roem van Washington"
Hispaania artishokk (Cynara cardunculus)
Iris ensata "Blue Pearl"
Päevakübar (Rudbeckia) "Green Wizard" (nii jabura ROHELISE õiega päevakübarat on raske isegi ette kujutada)
Viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua)
ja tulipunane topeltõiega päevaliilia (Hemerocallis) Doube Fire Cracker.
Sellest aga, kuhu need mitte just pisikesed püsikud istutatakse, ei taha ma esialgu isegi mitte mõelda...
***
Õues hommikul neli kraadi külma, õhuke lumekirme ja selline tuul, et puhus vanarahvasõnu mööda inimese pikali ja sea püsti, tuule vingumine ei lasknud õhtul magama jääda, tuulepoisid olid öösel pinke mööda õue loopinud, ühe pesupuude põikpuu küljest kiskunud ja ripakil vihmaveerennist korgitseri keeranud. Päeval nulli peal, sadas midagi lörtsisarnast ja pigem horisontaalselt, kui ülevalt alla.

Kevade esimene päev

Kevade alguse magasin maha. Mida muud ma öösel kell 1.21 enne töönädala algust oleksin teha saanudki.
Hommiku -2,4 kraadi ja mul oli päris hea meel, et ma viitsisin siiski eile kuuri serva katuselt maha sadanud lume ära kühveldada, kuigi see oli vettinud ja raske. Täna hommikul selle külmunud hunniku otsas kontsasaabastega kalpsata oleks suhteliselt võimatu olnud.
Ülejäänud lumel on kohustus lähinädalate jooksul iseseisvalt ära sulada, mina teda lükata ei viitsi. Tuhka jms ka ei saa sulatamiseks kasutada, koerad tassiksid selle kohe käppadega tuppa.
Teed olid puhtad ja kuivad, lausa lust sõita. Töökoha ees tervitas väga vinge tuul, aga siin tööstushoonete vahel on tuul ka siis, kui kusagil mujal ei ole.
Küll see päriskevad ka kohale jõuab.

Lepatriinule!!!

Kuigi juubelilõhna on juba tunda, ei tasu seda siiski veel tõsiselt võtta :)

Leide kataloogikaubandusest

Ajal, mil ma oma paari allesjäänud ajurakku selle kallal nikastasin, millest oleks hea vertikaalpotipõllunduse anumaid teha, tõi postipäkapikk mulle hunniku katalooge. Ja Hansaposti kataloogist leidsin sellise asja

Mulle see siiski vist ei sobi, sest tundub, et vajab horisontaalset rööpset pinda ja selle konstruktsiooni peal, mis mul mõttes mõlgub, see asi vist tasakaalus püsima ei hakka.
Muuseas on samas kataloogis olemas ka need kotid, mida Hiline taga otsib. Nii et pole see kataloogikaubandus nii mõttetu midagi, olen ennegi leidnud sealt nii mõndagi, mida poest tikutulega taga ajanud ja pole leidnud. Ärge ainult sealt seda mutipeletajat ostke, see ajab mutid ainult naerma...testitud omal nahal. Ma peaaegu kuulsin, kuidas nad irvitades selle kõrvale hunnikuid tekitasid.
Mul aga tekkis vahepeal hoopis selline mõte, et teatavasti jääb igal autoomanikul meie sopase talve käigus järgi tühje klaasipesuvedeliku kanistreid...et kui hoolega puhtaks pesta, neile ülaossa taimede jaoks augud lõigata ja põhja drenaazhi jaoks mõned augud puurida, siis sangapidi saab neid ju riputada...iseasi, kui kena see välja nägema hakkab. Paariga võiks ju proovida, siis näeb. Õnneks ma pole kõiki kanistreid veel prügikasti lennutanud.
Väljas külmakraadid ja pagana libe. Kaasa arvatud õue peal. Pidin koos kulleriga käpuli lendama, kui saabunud paarisajakilost pakikest vastu võtsin. Sellest, mis pakis sees oli, mõni teine kord. Midagi, mis peaks elu taas kergemaks tegema.

Märtsi keskpaik

Eile hommikul oli selline tunne, et märtsi ja novembri ilm erinevad üksteisest ainult selle poolest, et märtsis on valgem ja allasadav lörts ei tekita tunnet, et kogu see külm ja pimedus on alles ees. Lõunaks jäi sadu õnneks siiski järgi ja päikegi tuli välja, sai pesumasinale tööd anda.


Need tegelased muidugi teavad, mida lörtsise ja vastiku ilmaga kõige parem teha on:

Minul und õnnetuseks nii kauaks ei jatku ja tuli tegutsema hakata, seda enam, et nädalavahetuseks oli kodutöid jälle küünarvarrepikkune nimekiri kogunenud.
Soojuspumbaga olen igatahes tohutult rahul, lausa kummaline on äkki kõigi mugavustega majas elada, kus keset talve teist poolt saab paljajalu toas ringi lipata. Oma osa on selles muidugi ka perimeetri soojustamisel. Vaikne suhin mind ei häiri ja sulatusreziim maja ka ei raputa. Boileriga tundub ka kõik korras olevat, mingit kõrvalmaitset ega lõhna veel ei ole.
Esimest korda sai ka näpud mullaseks, pottidesse läksid sellised begooniad, mis ükspäev Horteses lõunal käies näppu jäid. Kolm pakki ühevärvilisi topeltõielisi begooniaid jäid veel ootele, mulda ei olnud rohkem ja sellepärast poodi minna ka ei viitsinud. Begooniad lähevad kevadel terrassikastidesse, petuuniatest olen ma natuke tüdinenud ja eelmise aasta valik, kirikakrad, osutus täielikuks pettumiseks, need kasvatasid suvi läbi ainult haljasmassi ja õitsesid minimaalselt.
Neljapäevase Postimehe vahel ilmus Aiasõbralt päris uhke valik päevaliiliaid, kuid püüan olla väga korralik ja leppida ainult piltide vaatamisega, sest mul ei ole uute püsikupeenrate jaoks ei kohta ega jõudu. Niigi sai Juhanist üht-teist tellitud ja Muhediku kaudu kaktuseid ja kui aus olla, siis ostsin ma Hortesest ka juba kolm päevaliiliajuurikat, mida ka ei ole kuhugi panna (häbenen...).
Väljas on päeviti paar soojakraadi ja öösiti paar külmakraadi, kuuriesine on lumest juba päris puhtaks sulanud, aga mujale seda valget vatti veel jagub ja sugugi mitte vähe. Tegelikult on selline vaikne sulamine hea, kui viskaks äkki mingi kümme kraadi sooja, oleks jälle uputus käes nagu eelmisel kevadel. Praegu sulab vähehaaval, tuul kuivatab ka ja hanged vajuvad nagu märkamatult madalamaks. Järgmiseks nädalaks lubab üsnagi samasugust ilma ja nädala keskel isegi jahedamat.
Ja ongi nädalavahetus märkamatult läbi saamas ja homme tuleb jälle tööle minna.
Kevadet tahaks, juba nii tahaks midagi väljas teha. Nüüd on juba saanud puhata ka, sedagi oli hädasti vaja. Vaatasin just, et lund sai siinkandis lükatud viimati jaanuaris. Selles mõttes on see talv seljasõbralik olnud.
Küll see kevad tuleb ka. Ametlikult juba nädala pärast.

Boilerivahetuspäev

Kellele vastla-, kellele naistepäev. Mulle oli boilerivahetuspäev ja sissetuleva vee filtriploki vahetuspäev ka. Boileri ostmine oli tsirkus omaette, ega siis pole nii, et lähed ja ostad. Kõvasti sai eeltööd tehtud ja keraamilise küttekehaga Atlanticu kasuks otsustatud, aga otsusest üksi oli vähe. Algul üritati mulle FEB-s (torumees soovitas sinna minna) ühte teist boilerit müüa (küll kõvasti odavamat), aga kui ma jonnima hakkasin, oldi lõpuks nõus ka kallimat boilerit laost tellima. Nii et käia sain kaks korda, reedel ja esmaspäeval. Vähemalt selleks ajaks, kui torumees täna kohale jõudis, oli boiler olemas. Töö läks kiiresti ja korrektselt nagu selle mehe puhul ikka (aitäh veelkord soovitamast, Deia) ja peale lõunat jõudsin isegi tööle, kus õnnestus natuke isegi naistepäevaga tutvust teha mitmete toodud tulbikimpude näol.
Soe vastlapäev, soe kevad, ütleb rahvatarkus seinakalendrist. Täna on temperatuur püsinud päev läbi nulli peal, kas see tähendab siis ei soe ega külm? Vähemalt paistis viimane tund aega päike. Koju sõites otse silma, nagu tavaliselt.

Kevad?

Esimene kevadpäev on minu jaoks see, kui saan terrassil kohvi juua ilma, et kohv kohe tassis maha jahtuks ja ahter tooli külge kinni ei jäätuks. Sel aastal oli selleks kuupäevaks siis eilne, 5.märts. Kaua seal terrassil muidugi ei istunud, kohv jahtus ikkagi maha ja pingi peale pidi ka padja alla panema, aga ikkagi.
Täna see-eest pole jalgagi välja tõstnud. Loen, kuidas teised muudkui külvavad ja tikivad ja askeldavad, minul on endiselt talveuni, ainult logelen diivanil ja loen. Lund pole juba kuu aega pidanud lükkama, lausa uskumatu. Puid ei pea ka peale soojuspumba paigaldamist enam tassima, niisamagi on soe. Mõnus.
Seega olen juba kaks nädalavahetust ainult laiselnud ja sellest täiesti häbitult mõnu tundnud.
Kui see praegu veel üle põlve ulatuv lumi ära sulab, küll ma siis üles ärkan.

Märtsi algus

Praegu on lausa kummaline mõelda, et alles neli päeva tagasi oli külma paarikümne kraadi ringis. Täna oli temperatuur nullilähedane, teedele sulanud lompides paistis sinine taevas ja tunne juba üpris kevadine.
Kodus vajab vahetamist soojaveeboiler. Imelikku pole selles midagi, see suhteliselt odav boiler on meie liivase veega üheksa aastat vastu pidanud ja igal asjal on oma aeg.
Seekord tahaks midagi korralikumalt, vähemalt sellist, millel saab vee temperatuuri reguleerida, mitte ainult saba seina ja seinast välja.... Õnneks ei jookse see tagasivooluklapp veel nii kapitaalselt läbi,et tulikiire oleks. Seega kõik soovitused ja kommentaarid eri firmade boilerite suhtes on oodatud.

Piknik, nõgipeet ja veelkord soojuspumbast ka

Seoses äsjamöödunud vabariigi aastapäevaga ja naabrinaise sünnipäevaga otsustasid naabrid mere ääres pikniku korraldada. Eriti hästi läks neil muidugi tänase ilma tellimisega. Aga muud asjad polnud ka kehvemad. Eilset enesetunnet arvestades mõtlesin veel varahommikul, et äkki ei läheks, aga no ilm oli nii imeline ja eesootav seltskond tore, kuidas siis sai minemata jätta.
Kõigepealt siis tõukekelkudega mööda vana külavaheteed ikka mere poole.

Siis üle suure tee ja veel kilomeetrike, millest suurema osa lasin vana luuserina naabripoisil end sõidutada, päris lõbus oli, ja jõudsimegi mere äärde, kuhu naabrimees oli eelnevalt suure grilli kohale tassinud.

Naabrinaine oli keetnud imehead kõrvitsapüreesuppi ja selle termosega kohale toonud. Naabrimees grillis vorstikesi ja peeti. Peet oli eriti hea,toores peet viilukateks sinihallitusjuustu ja balsamicokreemiga kokku mökerdatud ja siis fooliumi ja grilli, tuli oli küll nats valusavõitu ja servad söestusid ära, sealt siis ka nõgipeet, aga maitse oli sellegipoolest fantastiline. Peaks kodus ka proovima teha. 

Valgus oli juba täiesti kevadine, aga laht otsast otsani jääs. Tuleb pikk ja külm kevad ja merevesi sel aastal ilmselt soojaks ei lähegi.

Kohvist-koogist jäin ilma, sest pidin koju kihutama soojuspumbameest ootama, vähemalt korda sai, pumbal oli külmaga mingi ventiil üles öelnud ja tööks vajalik gaas välja jooksnud, sellepärast külma õhku puhuski. Loodetavasti peab peale garantiiremonti kauem vastu kui ühe päeva.

Kurva tujuga aastapäev

Hommikul kell kolmveerand kümme (varem ei ärganud) -22,8, õhtul kell pool kaheksa -17,0.
Kolleegi ja sõbranna kaheteistaastane kaukaasia lambakoer otsustas just täna üle vikerkaaresilla minna. Nutsime pisut telefoni otsas mõlemad. Vaatan valuga oma sama vana kollit ja palun mõttes teda minuga veel minuga olla.
Plantexi taimed said tellitud.
E-riigi e-valimistel hääletatud.
Tuba on soe, aga kütmisest on kõriauguni. Paluks kevadet.

Krõmps, kriuks ja praks

Krõmps oli tänane ilm, hommikul magamistoa akna taga -24,8, seega selle talve halvemusjärjestuselt teine külm. Miskipärast on tunne, et iga päevaga läheb järjest külmemaks, kas on lihtsalt tüdimus peal või tõuseb õhuniiskus. Toad on aga soojad, hoolimata pakasest pole ma sisetermomeetritel kusagil isegi hommikuti või õhtuti koju jõudes alla 17 kraadi kohanud ja suur tuba, kus ma kõige rohkem vaeva olen näinud ja kus ma tavaliselt ka suurema osa vabast ajast veedan, püsib kord päevas köetud suure ahju ja 1,5kW radika toel 22-23 kraadi vahel. Õhksoojuspump on aga endiselt välja lülitatud, sest puhus ainult külma õhku sisse ja paigaldaja pidi nädalavahetusel vaatama tulema, kas asi ikka õige on.
Kriuks, tegid tuliuued Aaltose ülimugavad saapad täna hommikul lumel, vanad madala säärega pükstekandmise saapad otsustasid just talve viimase agoonia ajal koostöölepingu lõpetada ja eile jooksin mööda Lasnamäe (juhtusin parasjagu tööasjus sealkandis olema) Centrumit ja sain Shu poest sellised nagu tahtsin, ehtsast lambanahast voodriga. Kunagi ka jalatsikaubandusega tegelenuna olen veendumusel, et sellisesse Põhjamaa talve nagu praegu tasub osta ainult Soomes tehtud saapaid, olgugi peale hind kallis - aga mu kõrge säärega ja samamoodi lambakarvse voodriga Janita saapad on vastu pidanud tosin aastat ja nüüd lõpuks läks katki lukukelk, mille Keila kingsepp ära vahetada lubas, nii et kestavad veel.
Praksuga aga murdus eile mu vaimukindlus, kui postkasti potsatas Juhani kataloog ja ma avastasin sealt mitu Morden Research Centre aretatud roosi, mida mul veel ei ole...ja olgu nende teiste taimedega nagu on, need Kanadas aretatud külma- ja lollikindlad roosid ma PEAN KÕIK SAAMA. Ja kui ma juba roose nagunii tellin, siis äkki see täidisõieline floks...ja see punaste lehtedega astilbe...ja üks põnev hosta ja...kadunud mu mittetellimine ja mitteistutamine oligi. Mida oli muidugi ette arvata, kah mul üllatus. Tellinud veel ei ole, sest ma tahaksin nendega kaubelda, et saan kauba kätte alles juuni algul, varem mul lihtsalt ei ole võimalik taimenoorukitega tegeleda.
Nõiapuud tahaks väga, aga kõik väidavad, et tahab tuulevaikset kohta. Mul siin mere ääres on ainuke tuulevaikne koht toas ja ma kardan, et siin talle väga ei meeldi...
Ja siis ma tahaksin veel sealt nii mõndagi, aga tundub, et nad eriti ei viitsi Eestisse müüa. Mine või järgi, kuigi üksinda autoga Taani sõitmiseks on see ikka sigapikk teekond...aga paremat omajuursete pargirooside valikut ei ole ma mitte kusagilt leidnud, nii et mine sa tea, mis kunagi pähe võib tulla :).

Ära hakkab tüütama...

Hommikul kell pool üheksa (varem ma lihtsalt ei ärganud) akna taga -22,8. Magamistoas +17,5, minu jaoks nats jahedavõitu, aga kahe teki all täitsa paras. Köögis 18,4 ja tagatoas 20,4. Nii et sisetingimuste üle nurisemiseks ei ole eriti põhjust, nüüd, kui tuli on nii köögis pliidi all kui ka toa ahjus lõõmamas, istun arvuti taga hommikumantlis ja paljasääri.
Aga sellegipoolest...vaatasin omaenda blogi päise pilte ja selline suveigatsus tuli peale, et lausa valus hakkas. Ei saa öelda, et see külm valevus päikesesäras ilus ei oleks, aga ikkagi lihtsalt väga külm ja väga mustvalge. Käisin reedel Hansaplandis ja olin enese üle päris uhke, et suutsin seemneriiulite poole isegi mitte vaadata, ostsin vaid kassile uue toidunõu ja natuke talutoitu, mune, juustu.
Ilmasaidid lubavad külma veel mõneks päevaks, alles reedest muutub ilm natuke leebemaks. Puuriit kahaneb kosmilise kiirusega, sest olen ka saunaahju kütnud pea igal õhtul, muidu läheb see majapool lihtsalt väga külmaks. Puid õnneks on mitme aasta varu, aga kui see riit peaks enne lume sulamist otsa lõppema, läheb asi nats keeruliseks, sest teiste riitadeni eriti ei pääse.
Tegelikult peakski end hoopis kodunt välja ajama ja sõitma ehituspoodi vahuvarusid täiendama, neljakümnekraadine sise- ja välistemperatuuri vahe on kenasti kõik nõrgad kohad kätte näidanud, kuhu soojustust juurde vaja oleks.
Kevade ametliku alguseni on 28 päeva.

18.veebruar, temperatuurid

Akna taga päikesetõusu ajal -25,8, selle talve rekord. Vähemalt seni.
Köögis +17,5
Tagatoas tänu eilsele ahjukütmisele ja öö läbi täisvõimsusel huuganud radikale +22.
Elektriarvele mõtleme siis, kui see saabub.

Soojuspump

Eilset vähekese soojemat ilma ja tuulevaikust kasutades sai tema siis lõpuks paika. Fujitsu Asya LGC12. Tänase ilma puhul (hommikul -20, päev läbi stabiilselt -16-17, praegu -19) võib kahjuks tõdeda, et selliste temperatuuride puhul pole tast üldse tolku. Koju jõudes oli köögis, kus alaliselt huugab ka 1kW põrandaküte, +16,6 kraadi ja toas, kus eile sai korralikult ahju köetud lisaks päev läbi töötanud pumbale, +15,2. Õhku, mis täisvõimsusel töötanud  pumba avadest väljus, sai leigeks pidada ainult väga hea fantaasia korral. Lülitasin pumba välja ja 1,5kW konvektorradika sisse, tegin ahju tule, nüüd peale tunniajast kütmist +19,6 ja võis lõpuks jope seljast ära võtta.
Üks 2002.aastal pandud vihmaveerennidest on praktiliselt katuse küljest rebenenud. Vana katuse 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidel pole häda midagi.
Üldse mõtlesin täna huvitavale paradoksile...maja palkasin renoveerima firmad, teades omaenda võhiklikkust ja lootes korralikule taustale ja töödejuhataja järelevalvele...tagajärg on läbipuhuvad seinad, küljestkukkuvad vihmaveerennid, külmuvad torud, omal ajal lõhutud puurkaev ja lõppematu vigade parandus...sajaruutmeetrise abihoone ehitas naaberküla puutöömees (hariduselt hoopis diplomeeritud geoloog, Leningradi Mäeinstituudi lõpetanud, uuel ajal kehva keeleoskuse tõttu vallandatud ja ümberkvalifitseerunud) praktiliselt ihuüksinda ja selle küljest pole kuue aasta jooksul midagi ära kukkunud ega viltu vajunud, isegi lükanduksi pole pidanud häälestama. Ainult Abloy lukk külmus ükskord suure tuisuga ära. Ja kui palju ma nendele maja renoveerinud firmadele töödejuhatamiskulude eest maksnud olen, ei taha mõeldagi mitte.
Ehk on vähemalt soojuspumbast soojemate temperatuuride puhul mingit kasu.

Veel külmem

Hommikul akna taga -25,5. Magamistoas +19,0, suures toas +17,5, köögis +16,8.
Kirjas sellepäras, et just eile kirusin end, et kusagilt möödunud aastate temperatuure võtta pole.
Töölesõidul näitas kraadiklaas stabiilselt -26.
Jama on selles, et peale seda põlemisjama on mul tekkinud totaalne tulekahjufoobia. Uudised sellest, kuidas täiesti korralike ja vastutustundlike inimeste majad maha põlevad, aitavad ka muidugi kaasa. Öösel istusin üleval ja mõtlesin, miks see magamistoa kamin niimoodi naksub ja praksub, äkki on mingi jama. Nüüd muidugi haigutan.

Külm

Täna hommikul selle talve senine külmarekord, -17,4. Lõunaeestlastega ei võistle ja ei tahagi, ma hakkan järjest rohkem oma emaga sarnanema, kes terve eelmise kolmekümnekraadise suveperioodi käis pika kleidi ja kampsuniga ja kurtis, et tal pole ikka veel piisavalt soe.
 Eile vahepeal juba jooksma saanud külm vesi kööki taas ei jõua. Vana asi, igal aastal luban, et lasen selle külmasilla maha kiskuda, aga läheb kohe meelest ära, kui kevad tuleb. Vähemalt suutsin elutoa viimase veel tegemata põrandaprao eile vahtu täis lasta.
Tuppa sain eile õhtul ikka +23 sisse, hommikuks oli sellest +18 alles. Õhtul on pilt kindlasti masendavam, sest midagi ega kedagi kütmas ei ole.
Aga kevadeni on ainult 34 päeva ja asi see pisike külmaperiood ära kannatada ei ole. Varsti läheb paremaks!
Head sõbrapäeva ka!

Tuisukuu

Kui ma hommikul kell üheksa silmad lahti tegin, sadas laia lund. Siiamaani sajab ja mitte just vähe.
Eilne päev näitas, et kui tervis on täiesti käest, aga aju töötab ja organiseerimisvõime on oksendamise vahel säilinud, piisav vahel sellestki. Heade sõprade ja abiliste abiga koristusid toad, sammusid tuppa puud, kadus õuest lumi ja sõitsid koerad hotellist koju.
Vaesed kutsad on komandeeringust peaaegu sama kutud kui perenaine, ainult magavad.

Lumelükkamisest pole ma sellegipoolest pääsenud, ainuüksi tänase päeva jooksul on sama palju juurde sadanud, kui mehed eile ära lükkasid. Vahe ainult selles, et eilne oli kõva ja kokkusulanu, tänane peaks kergem olema. Täna kavatsen sellegipoolest veel viilida, eilsed kõhuhädad olid hommikuks asendunud ropu seljavaluga, nii et puukottigi ei saanud esikust tuppa toodud, pidi üksikute halgude kaupa vedama.
Hakkan vist vanaks jääma, soiun üha tervisest. Või annab organism valjuhäälselt märku, et talle on puhkust vaja. Täna olen siiski juba elusam olnud, asjad lahti pakkinud ja kaks masinatäit pesu pesnud.
Soojuspumba paigaldamine lükkus ka liigse külma tõttu teadmata tähtajale. Ei pidavat saama sellise ilmaga panna, liiga külm ja tuisune.
Kui ise kodus olla ja ahju kütta, pole väga vigagi. Õues -7,2, mille vinge tuul kindlasti külmemaks muudab - ei tea, pole täna jalga välja tõstnud. Toas +22,8 ja kui see neetud selg midagi teha laseks, poleks vigagi. Praegu laseb ta põhiliselt lamada, siis ei valuta. Peab vist jälle kiropraktikut külastama, eelmine kord see aitas rohkem kui pooleks aastaks.

Plirts-plärts,

...hing aga väidab, et käes on märts. Tegelikult ei ole, alles veebruari algus ja päriskevadeni aega kui palju. Selline tunne aga tekib, kui päev läbi särab päike, kraadiklaas näitab põhjapoolsel varjuküljel neli soojakraadi ja räästad mitte ei tilgu, vaid solisevad. Kuigi ma ei saagi aru, mis seal sulab. lund katustel peaaegu polnud. Ju siis vihmaveerennides ikka jääd oli.

Trummi poolt soovitatud soojuspumbamees käis täna objekti üle vaatamas ja kui hästi läheb, saan järgmisel nädalavahetusel soojuspumba ja pääsen igapäevasest kütmisorjusest, mis ausalt öeldes on hakanud natuke ahistavana tunduma, novembrist veebruarini ei pääse mitte kuhugi, sest töölt tuleb tormata ahju kütma. Kui aga miski maja sooja hoiab, pääseb ehk mõnikord mõnele kontserdile ja teatrissegi, rääkimata sellest, et tööreisilt tulles ei oota ees jääkülm maja, milles tundide kaupa kasukat ära võtta ei saa. Miks ikkagi pump - esialgne investeering on suurem, aga edasised kulud madalamad kui radikate puhul, kasutegur ka suurem, nii suurt radikat, mis suure toa ära kütaks, ma piiratud peakaitsme tõttu panna ei saa. Ja see sahin mind ei sega, olen elus piisavalt palju öid nende pumpade ja konditsioneeridega tubades veetnud, pealegi tuleb pump elutuppa. mitte magamistuppa.

Misiganesaaloe. Natuke tulejuttu ka.

Aaloe ja tuli peaks ju omavahel kokku sobima küll, kuivõrd aaloed kasutatakse muu hulgas ka põletushaavade ravimiseks. Õnneks mul sedakorda ravi vaja ei läinud, ainuke koht, mis paar päeva valutas, oli ninasõõrmed seestpoolt - tuleneelaja elu pole igatahes kerge.
Aga minu aaloe, olgu ta siis misliiki iganes, on selline.

Pingutasin meenutada, aga ei suutnudki välja mõelda, kuidas ta minu juurde kunagi sattus. Olen vahel selliseid mitte nii moodsaid toataimi ka turgudelt tädikeste käest ostnud, ja passi tal teadagi kaasas ei ole. Nii et millise aaloeliigiga on tegemist, pole aimugi. Taim ise on 6-7 aastat vana ja ma olen teda ühe korra ümber istutanud. Praegu just vaatasin üle, kaks umbes aastavanust pojukest saab kätte, eks siis ühe saab Trumm ja teise Hiline.
Mul on varasematel aegadel ka aaloesid olnud, aga see on natuke teistsugune kui varasemad, kuidagi massiivsem. Emataime lehed (kui need ikka on lehed, pardon my french) on kusagil 6cm laiused. Ja ausõna, ma pole teda üle väetanud. Kui aus olla, pole üldse väetanud.
Toataimedega pole mul üldse erilist läbisaamist. Kui omal ajal maja valmis sain, sai üht-teist soetatud, aga osa võttis esimesel talvel külm ära (toas sees muidugi) ja õige pea sai selgeks, et ma saan endale lubada ainult selliseid toataimi, mis ilma kastmata kümme päeva vastu peavad, kui mul on vaja jälle kusagil pikemalt ringi kolada.

Aga sellest tulejamast ka siis uudishimulikele. Tegemist ei olnud päris tavalise radika, vaid soojussalvestiga, müüja koduleheküljel on selle kohta piisavalt infot. Kas see seitse aastat tagasi ka vastavalt juhendile kokku pandi, selle kohta ei oska mina midagi öelda. Viimastel aastatel ma seda radikat eriti ei kasutanud, meil on maja peakaitse nii väike, et kuna Lepatriinu toas töötas teine samasugune, siis rohkem küttekehi sisse lülitada polnud lihtsalt võimalik. Kui aga Lepatriinu detsembris eraldi elama kolis, lülitasin alumise korruse radika sisse.
Nii et ilmselt juhtus nii, et soojustusvahu (kui väga täpne olla, siis vaht oli Penosil) aurud sattusid kuidagi küttekehale ja lahvatasid põlema.
Nüüd istun ja juurdlen, kas osta uus samasugune Unidare soojussalvesti või lasta paigaldada õhksoojuspump. Paraku pean tööasjus ikka nii palju kodunt ära käima, et ainult ahjukütmisele loota ei saa. Piirangu paneb peale maja peakaitsme suurus, suurt üle kahe kW võimsust ma endale lubada ei või. Peakaitsme suurendamine oleks aga kallis ja küllaltki keeruline, välja tuleks vahetada mitte ainult kaitse, vaid ka majja tulev kaabel (tähendab kogu õue järjekordset üleskaevamist ca 50 meetri ulatuses), kilbid jms. Pealegi ma eriti ei tahaks ka elektriarveid veelgi suurendada, äsjalaekunud jaanuari elektriarve oli niigi 365 eurot.

Veebruari algus pauguga

Koju tulles otsustasin midagi kasulikku teha. Ennast nii arvuti, kui teleekraanist eemale hoida. Nagunii kipub vasak silmalaug mitmendat päeva tõmblema. Ilma naljata. Stress ja magneesiumipuudus, lugesin netist. Magneesiumi saab õnneks sisse võtta, aga stressi sain kuhjaga juurde.

Kiskusin põhjapoolse perimeetri põrandaliistud üles, seeni õnneks polnud. Hakkasin ligi sentimeetrisesse prakku makrofleksi laskma ja olin just elektriradika lähedusse jõudnud, kui leek mulle näkku lahvatas.
Lahtist tuld ei olnud mitte kusagil, isegi mitte ahjus.
Leek lippas rõõmsalt mööda vahuriba teise seina poole.
Õnneks, õnneks, õnneks olin eelnevalt eemale koristanud kõik kardinad ja muu, mis võiks kergelt põlema minna.
Mingil moel suutsin lahtise leegi maha lahmida, õnneks olid küünarnukini ulatuvad paksud kummikindad käes. Tõmbasin radika seinast. Teiselt korruselt tulekustutit tooma minna polnud mahti. Kallasin põrandaprakku igaks juhuks paar ämbritäit vett (tühja neist seentest!). Helistasin häirekeskusse. Et äkki on siiski säde seinas vms, puumaja ikkagi. Kästi õue minna ja oodata. Kahmasin kõigepealt koerad, käekoti ja arvuti (sain vähemalt teada, mis elus kõige tähtsam on) ja kadusin õue.
Kõigepealt saabus kohale politsei kahe kena kuti näol, kes radika seinast maha kruttisid ja arvasid, et vist ikka õnnelik õnnetus. Seejärel tuli tuletõrje, kes seina uuris ja puuris ja arvas, et tuli ikka kuhugi edasi pole läinud.
Siis tuli tagasi vahepeal juba ära läinud politsei, kes kurtis, et tuletõrjeauto on nende väljasõidu ära blokeerinud, aga sellest polevat midagi, siin olevat nii kena, et ole või hommikuni.
Alles siis, kui kõik olid ära läinud, ja ma olin telefonis suhelnud poole külaga ja kõik maha rahustanud, hakkasid mul põlved niimoodi värisema, et püsti seista enam ei suutnud.
Kahjud - seinal pooleruutmeetrine tahmalaik. Tuksis radikas, seda kasutada küll enam ei julge. Tuba haiseb nagu suitsusaun. Endal said kergelt kõrvetada kulmud, tukk, ripsmed, ninasõõrmed ja eelkõige närvid. Kas ma täna öösel magada ka saan või käin iga viie minuti tagant ikkagi seina kompimas, on iseküsimus.
Aitäh kaitseinglile, kes kohal oli (ja seitse aastat tagasi käskis seina süttimiskindla vineeri panna).
Ja selle peale, et makrofleksi aur süttib lihtsalt radika lähedusest, ma küll poleks tulnud. Mingit lahtist tuld polnud.

Jaanuarile joon alla

Tuisk on meid siiani suhteliselt puutumata jätnud. Tuul on küll väga tugev, aga sulades kokkuvajunud lund maast kätte ei saa. Väga kevadine tunne on, päike särab, räästad tilguvad ja peab endale lausa meelde tuletama, et päriskevadeni on veel kaks kuud aega.
Ideaalne pesukuivatamise ilm, tuleb ainult jälgida, et pesu plehku ei paneks. Ühte põgenemiskavatsustega voodilina juba püüdsin mööda õue, hiljem juurde kuivama viidud saunalinad sai ikka väga korralikult nöörile kinnitatud, iga paarikümne sentimeetri tagant pesupulk. Siiani on püsinud ja lehvivad rõõmsalt tuules. Õhtuks kuivavad ehk ära. Ma vist ei saakski mujal elada kui mere ääres, mul on raskekujuline sõltuvus meretuule käes kuivanud pesu lõhnast.
Meel on rahutu ja püsimatu. Kavatsesin laiselda, miskipärast on täna see päev, kui kõik kukub näppude vahelt maha, naelad lähevad kõveraks, lillekastmisvesi tilgub antiikmööblile ja koperdan omaenese jalgade otsa. No lihtsalt on selliseid päevi, kui oleks tark diivanil püsida ja raamatut lugeda. Aga miskipärast ei püsi, loen paar lehekülge ja hakkan nihelema.
Suure toa tagumine ots on nüüd korras. Liistud maha, vaht, teip, liistud tagasi. Enam ei puhu, aga teha on veel palju, kõik esimese korruse seinad tuleks nii üle käia. Lävepakud on mosaiigiga tehtud. Köögikappide uued uksed on osaliselt lakitud.
Võiks nagu natuke laiselda ju. Proovin uuesti.
Reedeõhtune päikeseloojang aga oli nii vapustav, et ei saanud pildistamata jätta.

Aiahoolik ja Südametunnistus

Lühinäidend ühes pildis.
Tegelased:
Aiahoolik, pidevas pimedas istumisest vähe kuhtunud ja rohekaks tõmbunud, lumelükkamisest valutava selja ja lõhkiste näpuotstega, hoidub küdeva ahju poole.
Südametunnistus, suur, tüüakas ja tugev, enamjaolt seisab jalad harkis ja käed puusas ja räägib kõva häälega.
ST: Nii. Palun seleta mulle nüüd ära, kuidas sa sinna Seemnemaailma leheküljele sattusid. Oli ju kokkulepe, et ei mingeid netipoode?
AT: Eeee...ma unustasin selle uudiskirja saamise tühistada ja siis ma vajutasin täiesti kogemata sellele lingile ja...üleüldse ma vaatasin ainult pilte!!!
ST: Jama! Pilte vaadates ei tehta mingisuguseid märkmeid! Ole nüüd nii kena ja tuleta meelde (kui muidu ei tule, vaata omaenda blogist), kui pettunud Sa eelmisel aastal Seemnemaailma seemnetes olid, ei idanenud ja pakis oli vähe.
AT: Nojah, Sul on vist õigus. Ma tegelikult vaatasin ainult nende veekogutaimede kollektsiooni, teised aiapoed seda ju ei paku...
ST: Mis krrdi veekogu! Tiiki mõtled vä? Eelmise aasta kogemusi arvestades jõuad Sa sinna augu äärde ühe korra kuus ja siis ka murutraktoriga mööda sõites. Pole mingit vahet, mis malts seal augu ääres kasvab.
AT: no aga hundinuiad ja kilplehed...
ST: Ole nüüd nii kena ja võta oma märkmik välja. Esimene kuu, kui sa ei kavatse Eestist vähemalt nädalat ära olla, on september ja siis on taimede ettekasvatamiseks juba hilja, ausõna. Kasvuhoonet Sul kah enam ei ole, selle lõhkusid juba sügistormid pilbasteks ja vähese allesjäänuga tegi Scarlett puhta töö. Ainult karkass on alles.
AT. karkassile saab ju uued plaadid osta...
ST: millisest öötunnist sa neid paigaldama kavatsed hakata?
ST: ja kes seda kasvuhoonet kastma hakkab ajal, kui sa mööda maailma ringi töllerdad? See pole koer, et sokutad hotelli. Ma ei tea, et keegi oleks rajanud hotelli hooldamist vajavatele taimehakatistele.
AT: äriidee...
ST: kuid mitte sulle teostamiseks
AT: kui ilmad ilusaks lähevad, ma nagunii toas ei püsi
ST: selleks on sul piisavalt rohimist, niitmist, kastmist, lõikamist, pritsimist ja mida iganes, et vaba aega aias veeta. Kõigepealt katsu aru saada, mis sul seal aias üldse olemas on.
AT: jahh, sul on vist õigus (paneb paremast nurgast selle lehekülje kinni)
Eesriie.

Tõnisepäeva laisad tegemised

Seekord on küll tunne, et nädalavahetus on nagu siutsti jälle möödas ja mitte midagi pole tehtud. Midagi siiski ikka on. Kolm masinatäit pesu pestud. Eile sai nii tunnijagu lund lükatud. Teise lävepaku mosaiik valmis nikerdatud (päris valmis ei saanud, vuugivahed on tegemata). Paar seinapragu ära teibitud. Kuidagi väga soojaks hakkab minema sees, kannatab paljasääri ja õhukese pluusiga olla,  aga eks väljas on ka ilm pehme.
Külmaga on minu suureks rõõmuks sel aastal talv leebe olnud. Kui siitsamast blogist lugeda, kuidas mul eelmise aasta jaanuaris kogu aeg hambad lagisesid, siis on nüüd ju lausa hästi. Isegi torud pole sel talvel kordagi ära külmunud. Muidugi, jõuab veel ka külma tulla. Kevadeni on 56 päeva ja tuisukuu alles ees. Aga meeleolu on optimistlik ja praegu väljas -4,1 , toa kõige tagumises nurgas +22,6.
Traktor on käinud ja tee väga korralikult siledaks lükanud. Millal, ei tea, millalgi eilse lõuna ja tänase lõuna vahepeal. Märkasin alles siis, kui prügikotti välja viimas ja prügikasti ümbrust puhastamas käisin, sel nädalal peaks prügiauto tulema.
Ja siis on veel paar raamatut läbi loetud, natuke telekat vahitud, palju arvutis kõõlutud - ühesõnaga päris valge inimese nädalavahetus oli. Lausa puhanud tunne on.

2010 kaante vahel

Esimesest, 2009 pooliku aasta aiablogist saadik olen oma aiablogi ka välja trükkinud ja kaante vahele pannud. Põhjuseid selleks mitu, esiteks polegi mul muud aiapäevikut ja olgu siis seegi lihtsalt meenutamiseks, mida aias ja majas tehtud on. Teiseks on mul ikkagi alateadlik hirm, et ühel hetkel vaid internetiavarustes hõljuv info võib kaduda, serverid võivad kokku joosta, elektroonika hävida...olen kuulnud nii mõnestki inimesest, kelle blogi ühel päeval lihtsalt kadunud on. Seepärast siis ka paberkoopia.
Kahel esimesel aastal nägin ränka vaeva, trükkisin ükshaaval postitusi koos kommentaaridega välja ja tulemuseks oli küllaltki arutu paberiraiskamine, köidetes on lehti, millel on peal näiteks üksainuke kommentaar. Ning ka väljanägemiselt polnud see kujundus just kõige esteetilisem.
Eelmisel aastal märkasin korra Bloggeris Blog2Print reklaami. Rohkem hetkel süvenemata salvestasin selle järjehoidjatesse ja nüüd, kui aasta läbi, hakkasin lähemalt uurima.
Esimene takistus oli, et nad trükivad blogist raamatu küll, aga saadavad seda ainult väga piiratud piirkonnas USA-s. Ja päris mahuka blogi puhul oleks hind ka päris kopsakaks kujunenud nagunii.
Võimalus on tellida ka elektroonilist raamatut ja see oli juba oluliselt parem. Hind 8,95 dollarit ja see ei sõltunud üldse lehekülgede arvust (proovisin mitut varianti algul).
Järgmine takistus oli see, et Eesti krediitkaartidega maksta ei saa. Siin aitas PayPal ja makstud ma sain.
Kolmandaks ei jõudnud tellitud pdf-fail mingil põhjusel minu meilikasti. Aga tootja poole pöördudes sai sellegi asja korda.
Välja trükkisin ise. Kaanetas eesti köitefirma. Tulemus on selline:

Plussid: kogu aasta blogi on ühes failis koos, nii postitused kui kommentaarid. Kõik on professionaalsel tasemel küljendatud ja kujundatud. Programm teeb ka sisukorra ja nummerdab leheküljed. Kaanefotosid ja shrifte saab ise valida. Välja trükkida saab paberi kahele poolele ja lugeda nagu pärisraamatut. Ei pea ka trükkima, saab faili lihtsalt säilitada - arvutis, mälupulgal, plaadil. Mina panin ühe koopia ka Kindlesse, tõsi, elektroonilise tindiga on pildid mustvalged.
Miinused: Kuupäevad ja osa sõnu (contents e.sisukord, comments e. kommentaarid, posted by), samuti kuude ja nädalapäevade nimetused on inglise keeles). Kommenteerijate nimedes esinevad täpitähed on kaotsis, näiteks Köögikatast sai Kgikata. Tekstis ja kommentaarides endis on täpitähed alles.
Üldiselt leian, et olen oma kulutusega rahul ja kavatsen seda edaspidigi korrata. Tulemus on igatahes etem, kui ise trükkida pusimine.

Kontrastid

Laupäeva hommikul pluss üheksa, päike paistis, linnud laulsid. Tõsi küll, hoopis teises riigis. Seisin bussipeatuses bussi oodates ja mõtlesin, et mis pagana pärast ma üldse peaksin sinna koju minema...
Laupäeva õhtul Tallinnas maandudes miinus kümme. Auto klaasidel jääkiht, selle peal 5cm lund. Nii nunnu. Rehvid nii külmunud, et esimene kilomeeter tundus nagu munakiviteel sõites. Saue kandis langes -14 peale, koju jõudes oli -10, aga hilisõhtuks kukkus ka siinkandis -15 peale. Elu aitas päästa kuumaksköetud saun.
Pühapäeva õhtuks hakkas taas seda valget jälkust sadama. Õnneks ainult mingi napp paar sentimeetrit ja seda ma lükkama hakata küll ei viitsinud. Kui ilmateadet uskuda, võib loota, et sulab ise ära. Täna veel ei sulanud.
Õhtul, kui ma korra nina uksest välja pistsin, sadas jääd.
Täna hommikul +0,2, praegu, kell veerand kaheksa õhtul +1,5. Homseks lubatakse ka veel sula. Mõnus. Iga päev, kui seda va lund lükkama ei pea, on täielik õnnistus. Saab natukenegi end valge inimese moodi tunda, raamatut lugeda, arvutis kõõluda, inimestega suhelda.
Aiale ma lihtsalt ei mõtle. Sest praegu tundub aasta ajakava vaadates, et kui tervist peaks olema, siis ei ole aia jaoks lihtsalt aega. Ja kui tervist ei peaks olema, siis pole seda ka aia jaoks.

Soojustamine ja seened :(

No on mõnel inimesel ikka ideed. Kui lund lükata ei ole vaja, kukub sõrgkangiga elutuba lammutama.
Tegelikult oli viimaks ometi aega tegeleda kusagilt puhuva tuulega elutoas.
Kiskusin hakatuseks üles raamatukogu ja suure toa tagumise osa põrandaliistud. Poolesentimeetrine kuni sentimeetrine pragu välisseina ja põranda vahel mind eriti ei üllatanud. Tõsiselt ebameeldiv üllatus oli aga asjaolu, et selles praos kasvasid seened. Õnneks mitte majavamm, kui ma nüüd mykology.ee abiga õieti määrata suutsin, siis liudikud. Majavammiga olen ma ka maadelnud, kaheksa aastat tagasi. Siis ma muuseas lõpetasingi seente söömise ja ega nad mulle siiamaani eriti ei meeldi.
Puumaja omanikul peab olema alati varuks Boracoli ja sellega ma praod kõik ka läbi immutasin. Tõhus vahend, ammu järgi proovitud. Seejärel lasin prao vahtu täis.
Kõige tüütum töö ehk üleliigse vahu äralõikamine jääb mingiks õhtupoolikuks. Aga tuul enam ei puhu. Põrandaliistu tuleb muidugi uued osta, vanad seenetanud põletasin ära.
Ülejäänud perimeetri peaks ka millalgi üle käima. See nõuab paraku suhteliselt raskete mööbliesemete liigutamist, nii et seda ma päris lambist tegema ei saa hakata.
Kõik aknapraod on nüüdseks ka lõpuks silikoonitud. Tulemus: täna kütnud ei ole, toas 22 kraadi.
Räästad on päev läbi tilkunud ja lumekuhjad vajuvad kiiresti madalamaks. Sooja umbes poolteist kraadi. Naabrimees aitas lõpuks traktoril niiduki alt ära võtta - oleks see nüüd vast nali, kui lund enam ei tulekski. Aga küll tuleb, pole veel taliharigi käes.

Jaanuari esimese nädala lõpp

Koju jõudsin reedel kell pool kaheksa. Olles paar tundi mõnusalt jalamassaazis ja pediküüris veetnud. Oleks ma teadnud, mis mind ees ootab, poleks vist nii mõnus olnud.
Maantee oli suurepärases korras. Seetõttu oli kodus ees ootav ebameeldiv üllatus. Seekordne nimetu tuisk oli parima hange mu garaazi ette kuhjanud. Tükk tegemist oli, et neliveoline sellest läbi nõksutada, palju ei puudunud, et oleks päris kinni istunud.
Mingit traktorit meil muidugi polnud käinud. Tühiasi, paarkümmend sentimeetrit lund, sellepärast ei pea ometi hakkama valla raha raiskama.
Panin ahjud-pliidid küdema, ise õue. Lund lükkama.
Sellest, et kell sai kümme, sain aru sellest, et taimeril olevad välistuled kustusid ära.
Lumi sellegipoolest lükatud ei saanud, aga ma ise väsisin väga ära selleks ajaks. Aru sain sellest, et suutsin umbes viie minuti jooksul kaks korda järjest traktoriga kinni jääda ja pidin 156 kilo kaaluva põka lihtsalt taguotsapidi lumekuhjast välja tirima.
Ärge küsige, kuidas mu õrnade kohtade õmblused end tunnevad. Nad on niigi nädal aega valutanud.
Ma ei virise. See on kroonika.
Hommikul oli see-eest päris hea tunne, et suurem töö sai eile ära tehtud ja tänaseks vaid labidaga jalgradade lükkamine ja mõne koha laiemaks nakitsemine.

 Sest kui lund sama hooga juurde tuleb, ei saa traktoriga enam üldse lükata, pole kohta, kuhu. Tagantjäreletarkus, et oleks pidanud alguses laiemalt lükkama, pole siinkohal omal kohal. Lükkasin niigi seni, kuni traktor porri kinni jäi. Lumi tuli ju teatavasti pehme maa peale.
Igatahes on nüüdseks välja töötatud lumelükkamise strateegiline plaan talveks 2011/2012 ja maja ette ei istuta ma enam ühtegi taime!!! Need ainult segavad lumelükkamist.
Ja üleüldse tuleb aiapidamises teadusliku arendamise ja hooldamise aasta. Ei mingeid uusi taime, ei mingeid katalooge ja netipoode. Igasuguste linkide avamine on rangelt keelatud. Näis, kui kaua ma vastu pean...seni kindlasti, kuni lumi üle pea on.
Leidub ka neid, kellele lumehunnikud meeldivad:

ja see ka, et perenaine lõi hommikul labidavarrega räästast jäätist alla, küll krõmpsus hästi kihva all.

Suure traktoriga on hetkeseis sama, s.t. ei ole. Suvemaja katust puhastama tulnud naabrimees jäi kinni GMC jeebiga. Muidugi ronis ta ka poolemeetrisesse hange. Kahju, et ma eemalt pilti ei teinud, sest jeebist ei paistnud eriti midagi, ma veel mõtlesin, et miks ta nii madala autoga tuli...kui välja ukerdas, siis sain aru, et polnud see auto nii madal midagi...
Nüüd aga lähen sauna konte pehmitama.

Poolvalges...

sai täna hommikul juba tööle sõita. Ja kuna tegin natuke suli ja tulin pool tundi varem töölt ära, sai ka poolvalges veel koju. Päevad lähevad pikemaks, silmnähtavalt.
Hommikuks ei olnud traktorit käinud. Õhtuks oli. Majani loomulikult mitte. Küllap vaatas, et tal pole seal midagi teha, möllasin ju eile väikese trakaga kõik korda. Ainult et kui seda lund veel palju juurde peaks tulema, pole seda enam mitte kuhugi lükata, selliseid lumemassiive enam väikese traktoriga ei liiguta.
Naabrid üritavad USA-st murutraktorile paigaldatavat lumepuhurit tellida, näis, kas läheb õnneks. Lumepuhur, mis Eestis maksab 40 tuhat krooni ehk  (ja ka selle raha eest pole saada), maksab USA-s 1039 dollarit ehk siis veel eesti rahas mõeldes 12 tuhat krooni. Müüa neid Eestis ei tohi, puudub CE märgistus. Eraisikuna saab ehk kätte ja isegi koos toomise, tolli ja käibemaksuga poole vähem kui siinsel turul. Näis, kuidas neil õnnestub, puhur oleks sahast siinkandis mõistilikum lahendus, sest tõesti pole metsa vahel enam kuhugi seda lund lükata.
Raske on isegi mul veel eurohindades mõelda, esimene ost oli tänane lõunasöök, 3,85 eurot. Ikka rehkendad mõttes eesti kroonidesse ümber.

Vanaaastaõhtu retseptid

Kunagi muigasime eurooplaste üle, kes külla oma toidu-joogiga läksid. Nüüd oleme ise samas staadiumis, vähemalt meil on küll kombeks suurematel üritustel toidutegemise koormus omavahel ära jagada. Et miks ainult üks perenaine peab pliidi eest piinlema, las ikka piinlevad kõik :D. Retseptid oma tänaõhtuse panuse jaoks panen kirja eelkõige enese jaoks, sest blogi on ainuke koht, kust ma pärast need ka vajadusel üles leian...ja Muhedik küsis retsepti ka.

Singi.-juustu-petersellimuffinid:
3 muna
100 g võid (orginaalis oli margariin, aga ma ei kasuta hüdrogeenitud rasvu ja ei söö neid, kui võimalik)
2 dl hapukoort
2 dl vett
5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
80 g riivjuustu
120 g pizzakatet
1 sibul praetud 1 spl õlis (oli originaalretseptis,ma ei pannud, sest osa seltskonnast sibulat ei söö)
0,5 dl kuivatatud peterselli, koduaias kasvanut (originaalis oli 2 dl värsket)
Originaalõpetus: 1. Sulata margariin (minul siis või).

2. Klopi munad vahtu ja sega juurde hapukoor ning sulatatud või ja vesi..
3. Sega jahu küpsetuspulbriga ja lisa munasegule.
4. Haki sibul ja prae kergelt pannil õlis läbi.
5. Haki sink, riivi juust ning lisa need koos praetud sibulaga taina hulka.
6. Viimasena sega tainasse hakitud petersell.
7. Tõsta tainas muffinivormisse ja küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Kuna ma viimasel minutil avastasin, et ei suuda leida oma muffinipanni (pabervormid õnneks olid), tulid vähe lopergused, aga väga head.

Sinihallitusjuustu-rosinapirukad
Selle retsepti sain mingist naistekast, õigemini polnudki see retsept, vaid lihtsalt n-ö idee, mida pakkuda ootamatutele külalistele ja koguseid ei olnudki antud. Improviseerisin:
1 kg lehttainast (kasutasin Pagaripoiste oma) rullida, lõigata ca 10*10 cm tükkideks
200 g sinihallitusjuustu (kasutasin Danablud) pudistada näppude vahel,
100 g rosinaid leotada ja lisada juustule,
iga taignatüki vahele panna supilusikatäis juustu-rosinasegu, servad kinni näppida ja munaga pealt kokku,
ahjus olid 200-220 kraadi juures (katsuge ise puupliidiga ühtlast temperatuuri hoida...) umbes pool tundi. Kogusest tuleb 22 pirukat ehk kaks plaaditäit. Hoiatus: kui teil on mõni kodakondne, kes sinihallitusjuustu lõhna ei talu, las läheb parem selleks päevaks kodunt ära, lõhn on päris tugev.

Kausikook, peale mitmeid katsetusi selle parimal kujul (poisile on õnneks kõik katsetused alla läinud):
400 g külmutatud maasikaid (võib muidugi ka värskeid, kui on)
400 g 9% kohupiimapastat
400 g vahukoort
1 pakk digestive küpsiseid (muude küpsistega jääb liiga maguslääge)
2 dl suhkrut,
8 teelusikatäit zelatiini
Digestive küpsised pudistada koogipõhjaks. Maasikad püreerida suhkruga, lisada kohupiimapasta ja sulatatud zelatiin, kõige lõpuks kõvaks vahuks vahustatud vahukoor. Segu kallata küpsisepurule ja viia jahedasse kohta tarretuma. Parim on järgmisel päeval. Kogusest saab ühe suure klaasist ahjuvormitäie (koogil on toidukile peal, sellepärast pilt selline)

Nüüd kähku dushi alla (lund oli lükata rohkem, kui aknast vaadates tundus ja suurt traktorit pole ikka veel käinud ja homseks lubab jälle hullu sadu) ja ennastki korda tegema, kaunist õhtut ja head isu kõigile.

Aia- ja koduaasta 2010

Tagantjärele postitusi lapates võib öelda, et sel aastal sai ikka kõike kapaga, keskpäraseks ei saa seda aastat ikka kuidagi nimetada.
Jaanuaris anti ohtrasti külma. Kaasa arvatud toas. Selle sai korda. Praegu istun samas nurgas, kus jaanuaris oli 9 kraadi toas, praegu on õues -8, toas +21 ja ma pole täna ühtegi ahju veel kütte pannud.
Veebruaris anti muudkui lund juurde ja see mõte tekitab mus kerget õõva, sest piltide järgi otsustades on praegu juba sama palju lund kui veeburaris ja muudkui tuleb juurde. Õnneks olen erinevalt eelmisest talvest paremini varustatud.
Märtsis saabus meie maile lõpuks ometi kiire internet. Hetkeseis on 4,76 Mb alla ja 0,97 üles. Kuigi istun koduses WIFIs. Maksab see lõbu linnaga võrreldes muidugi kõvasti rohkem, Maaelu rõõmud.
Aprillis anti ohtrasti vett. Nädal aega elasime nagu saarel. Ilmselt on järgmisel kevadel kordusetendust oodata.
Mais sai palju kodunt ära oldud ja aed-kodu vaeslapse seisundis.
Juuni oli külm ja sirelid õitsesid alles juunis.
Juulis anti see-eest sooja ja nii et vähe ei olnud. Pean tunnistama, et mulle meeldis.
Augustis anti palju toredaid üritusi. Aalujate kokkutulek, palju sõprade kallistusi ja häid soove. Taimi kah. Sellest hetkest läks mu aianduslik raamatupidamine täiega aia taha ja pole siiamaani korda saanud, lihtsalt pole aega olnud sellega tegeleda.
Sest septembris, oktoobris ja novembris anti ohtrasti tööd. Isegi blogida polnud aega.
Detsembris kah veel natuke tööd. Ja jälle ohtrasti lund.
Ja ongi aasta täiesti ootamatult läbi saanud.
Nuriseda pole millegi üle. Mõnus kodu, kaunis aed ja head sõbrad annavad elule imelised värvid.
Nüüd pean end kööki vedama ja hakkama õhtuseks ürituseks singirulle veeretama ja sinihallitusjuustupirukaid küpsetama. Kausikoogi tegin juba eile valmis. Uus aasta tuleb kodunt saja meetri kaugusel mõnusa omakülaseltskonnaga.
Kaunist aastalõppu kõigile!

Pika hoovõtu pisike tulemus

Ma pole kunagi teinud saladust sellest, et olen sündinud kobakäpp. Asjade väljamõtlemine edeneb mul oluliselt paremini kui nende teokstegemine. Ja mida pisemate ja täpsemate asjadega on tegemist, seda hullem on tavaliselt tulemus.
Mingil ajal said maha võetud tubade vahelised uksed, esiteks, et soojus paremini leviks. Teiseks, ehitajate pandud valged uksed ei sobinud mu puidusesse elamisse. Üritasin värvi maha võtta, aga tulemus ei jäänud ikka selline, mis mulle meeldinud oleks. Mõned kuud tagasi aitas ekskaasa maha võtta ka allesjäänud piidad ja lävepakud. Millest aga jäi kahe toa parkettide vahele tobe auk. Sellist parketti, nagu 2004.aastal ostetud sai, pole enam müügil, mustrist poleks ehk midagi olnud, aga paksus on erinev ja ei suutnud välja mõelda, kuidas seda tükki sinna vahele sobitada. Mõtlesin keraamilisele plaadile, aga augu suurus 13*96 cm ei haakunud ühegi plaadiga.
Kusagil kuu aega tagasi jäi K-rautas silma klaasmosaiik nimega Irish Moss. Algul mõtlesin terve ava sellega täis panna, aga hakkasin kõhklema, et paarimillimeetrine klaas põrandal ja suured koerad...leidsin sobiva väikese plaadi ka. Segud on tänapäeval lihtsad nagu pakikeeks, lisa vett ja sega...

Väga lähedalt mu elu esimest plaadipanekut vaadata ei kannata, aga mulle endale meeldib. Ja ikka parem kui auk põrandas, kust betoon parketi vahelt vastu irvitas. Teine ukseava oleks veel vaja teha, aga segu sai otsa ja ma pean välja mõtlema, kuidas seda koerte eest kuni kivinemiseni kaitsta...tehtud uksega oli lihtsam, seal on koeravõre juba olemas.

Autovaba elu võimalikkusest maal

Mõtlesin, et läheks korra vabal päeval linna. Jätaks auto üleüldse koju (nagunii pole kuhugi parkida) ja sõidaks rongiga ning jalutaks niisama. Vanalinnas näiteks.  Logisin end Elektriraudtee kodukale sisse ja...

Paldiski - Klooga vaheline lõik 29. detsember suletud


29.12.2010
29. detsembri varahommikul kiilus Paldiski jaamas lumme kinni elektrirong. Hetkel on saadetud Tallinnast vedur elektrirongi lumest välja tõmbama.
Seejärel alustatakse mainitud teelõigu lumekoristustöödega.
Kuniks need tööd on lõppenud, on täna Paldiski – Klooga lõik elektrirongidele suletud.
Klooga ja Paldiski vahel sõidavad pause pidamata TAK liinibussid, mis reisijad Paldiskisse toimetavad (ning sealt Kloogale).
NB! Laoküla, Põllküla ja Klooga-aedlinna peatusi bussid ei saa läbida, kuna antud peatusteni viivad teed on liinibussidele läbimatud.
TÄIENDUS: Asendusbussid enam liinil ei sõida, kuna Klooga jaamani viiv tee on liinibussidele läbimatu.

Hmm. Kui tee on liinibussile läbimatu, ei pääse ma jaama ilmselt ka autoga.
Egas midagi, jääme koju. Siingi tegemist küllalt.

Lumevangis vol.....

Eile sai kaks tundi lund lükatud. Täna hommikul otsast peale. Siis tuli küll korraks kassiahastus peale, kui juba kuurist välja sõites praktiliselt kohe traktoriga kinni jäin. Lumi oli lihtsalt nii paks, et käis põkale selgelt üle jõu. Aga kuidagi nõkshaaval sai hakkama, mingil hetkel ärkas ka noorem generatsioon üles ja tuli labidaga appi.
Paari tunniga sai kahekesi õue puhtaks. Hullem lugu oli sissesõiduteega, sest ühtegi traktorit ei ole siinkandis juba nädalajagu näha olnud. Algselt tundus, et see hang keset teed on natuke üle põlve. Kui ma seda lahti kaevama hakkasin, selgus, et ikka kõvasti üle põlve, umbes puusadeni.
Valla koduleheküljel oleva lumekoristusfirma telefoni ei suvatsenud keegi vastu võtta. Pühad jõulud ju. Laenasin naabritele paki suitsu, kui nad olid poodi minna üritades autoga keset teed kinni jäänud ja tagasi ukerdanud. Laenasin naabrimehele traktori, sest nii paksu lund, nagu sissesõidutee meiepoolses otsas, ei saanud traktoriga nagunii lükata.
Peale viit tundi lumelükkamist ja kümmet liitrit bensiini ja mitme naabri üksmeelset labidatööd sai 300 meetrit teed läbitavaks. Ja siis kui ma olin dushi all käinud, pea puhtaks pesnud ja lõpetasin noortega õhtusööki, tuli suur traktor....Mõtlesin just sellele, et keegi kirjutas, et vald peaks majani puhtaks lükkama, meil pole küll ühelgi aastal isegi mitte maja ligidale suvatsetud lükata, seda viimast viitkümmet meetrit on ikka ja jälle pidanud ise kühveldama, lisaks veel ala, kus prügiauto ümber pöörata saaks, sest me oleme viimane maja. Selg vajab ööseks ilmselt Olfeni plaastrit, parema käe ranne on enam kui kahtlane ja õmblused kipitavad, nagu oleks keegi nendele hapet valanud. Ilmselt ongi, piimhapet. Aga küllap läheb millalgi üle.
Üldiselt on siiski karta, et väljend "valged jõulud" tekitab minus edaspidi tugevat allergiat. Ja vähemalt kaks kuud seda valget p***ka seisab veel ees. Öäk.
Aga vähemalt ühes suhtes oli see tsüklon Scarlett üks ontlik tütarlaps, nimelt pühkis ta katused täiesti korralikult puhtaks. Üks mure vähem selleks korraks.
Kui nüüd öösel uut laviini alla ei saja, on hommikul lootust tööle saada. Kaks tööpäeva sellel aastal veel jäänud. Aasta lõpus saab mõned vabad päevad. Kui just lund juurde ei tule...

Tuisumöll

Hommikul ärkasin tuule ulgumise peale. Pugesin sügavamale patjade ja teki sisse ja magasin edasi. Kuni peaaegu kella kümneni.
Varem või hiljem tuleb muidugi lund lükkama minna. Pigem hiljem, kuigi nüüd juba tekib tunne, et see tuisk ei rauge niipeagi ja tuleb seda trotsides õue minna. Kui poiss nüüd labida kuuri unustas, siis...siis on huvitav, sest kuuri ukse ees on ukselingini ulatuv hang.
Õnneks polnud plaanis kodunt kusagile kaugemale minna, nii et las möllab. Elekter ka senini vähemalt alles. Toad on soojad.
Ühtegi sahka pole ka näha olnud. Kui uudiseid kuulata, on nad maanteedel tegutsemisega hõivatud. Minu koduni tulev metsatee on mingis kuueteistkümnendas järjekorras.
Tuleme toime. Alati on tuldud,

Neljas advent

Nii paljukest seda päikest siis pesasolemise aegu näha ongi. Pilt tehtud kell kaks päeval.

Aga muidu on ilus. Eriti siis, kui lund traktoriga saab lükata. Tunnistan ausalt, et kulutan lumelükkamisele vähemalt esialgu oluliselt rohkem aega ja bensiini kui hädapärast vaja oleks. Sest nii lõbus on. Vabandan end sellega, et praegu peabki rohkem lükkama, talv alles ees ja kui tuleb veel meeter lund, peab olema vaba ruumi, kuhu lükata. Mägesid kokku lükata ma veel ei oska, pean end vist Deia juurde täienduskoolitusele möllima :D. Traktor aga näeb kettide ja uue sahaga igavesti edev välja.

Selle tunni-pooleteisega, mis ma lund lükkasin, sõid sulelised õgardid linnumaja tühjaks. Eks neid oli palju ka, vähemalt paarkümmend tuuseldas ringi. Panin toitu juurde, aga iga tunni aja tagant ma neid küll söötmas ei kavatse käia.  Pildile nad eriti jääda ei soovinud.

Tuba on soe ja nädalajagu puid ette tassitud. Väljas -13 kraadi.

Lumi, nagu öeldud, lükatud, vähemalt selleks korraks.

Jõulukaunistused paigas ja kingitused pakitud.

Advendiküünlad põlevad.

Jõulud võivad tulla.

Temperatuurid

Väljas -16,1
Köögis peale siibri sulgemist +26,4, läks natuke paljuks, aga katsu sa puupliidi all tuld vähemaks keerata.
Väikeses arvutitoas kusagil +24, siin elektroonilist kraadiklaasi pole.
Elutoa diivanil kusagil +23, sama lugu.
Elutoa tagumises, kõige külmemas nurgas. +20,2.
Igatahes oli akendele ja ustele uute tihendite panemisest ja mõningate pragude silikoonimisest tolku.
Kodukleidi väel on igatahes täiesti paras olla.
Homme vaatan veel viimase seina aknapraod üle.

Hingetõmbeaeg

Loitsimisest oli vist tolku, juba kaks päeva pole helvestki alla sadanud ja pole vajadust olnud lumelabidat kätte võtta. Ning kui ilmajaam.ee - d vaadata, pole siiakanti veel üheksa päeva sadu oodata. Nii suurt õnne kohe ei taha uskudagi.
Muuseas, kui ma seda loitsu teha üritasin, jäin jänni. Peale "lõpe, lõpe, lumekene, taltu, taltu tuisukene..." kaugemale ei jõudnud, sest sõnale lumi ei ole eesti keeles sünonüümi. Võib-olla murretes, ei ole asjatundja. Isegi ÕS ei aidanud.
Tegelesin sellega, millega oleks ammu tahtnud, sättisin kodu natuke jõuluehtesse. Natu-natukene. Võtan sel aastal tagasihoidlikult. Valgust olen küll iga päevaga juurde lisanud. Valgust ei ole sellel aastaajal kunagi liiga palju. Kuna õuekuusk jääb sel aastal ilmselt toomata, ma ei taha metsaminemisele mõeldagi ja meenutasin nostalgiliselt, kuidas eelmisel aastal me kuidagi õues kuuske sirgeks ei saanud, sest see kippus mudases ja vedelas mullas kaldu vajuma, siis panin õuetuled paradiisiõunapuu otsa. On sel aastal niimoodi.
Muidu on hästi. Tuba soe (kuigi on ilmnenud mõned uued kohad, kust tuul läbi puhub, neid eelmisel aastal veel polnud...). Advendituled säravad. Õues mõnus ilm. Kuum tee ja kutsad jalge ees norisemas. Sellise talve vastu pole mul midagi.
Töölt kodu poole lennates (teed puhtad, libedustõrje tehtud, õnnestus maksimaalne lubatud kiirus saavutada üle tüki aja...) mõtlesin kõikidele nendele tublidele inimestele, kes selle tormi ajal ja järel tegid oma tööd kella vaatamata ja palganumbrile mõtlemata ja tänu kellele on maanteed jälle puhtad ja korras (Tallinna kesklinnast ma parem ei räägi midagi). Mõtlesin kõigile neile, kes võhivõõrastele omakasupüüdmatult appi läksid. Sellele, et meil on ligimesearmastust vist isegi rohkem kui enamjaolt omaettenohisev eestlane eneselegi tunnistada julgeb.
Ja viimaks ometi on aega mõelda ka sellele, et nädala pärast murdub pimeduse selgroog ja päev hakkab vähehaaval jälle valgemaks minema.

Lõpe, lõpe, lumekene...

No vähemalt pausi võiks pidada küll. Kui saaks ainult kodus olla, võiks ju end lõbustada päevad läbi lund lükates, Aga kui käia täiskohaga tööl ja siis veel viis tundi päevas lund lükata...minu aritmeetika kipub siinkohal alla andma. Tööpäeva pikkus 9 tundi, 1-2 tundi tööle ja tagasi sõitmiseks, vähemalt seitse tundi tahaks magada, sööma peab ka, selleks kulub kah päeva peale koos toidutegemisega paar tunnikest, kui sellele nüüd otsa virutada viis tundi lumelükkamist, ongi 24 tundi täis. Aga muid asju tahaks ka ju teha...
Täna tuli küll juba korra masendus peale. Hommikul kell kümme panin traktori käima. Lükkasin kaks tundi. Siis käisime naabriperega kirikus advendijumalateenistusel, naabrinaine laulis. Kella kolme paiku jõudsin koju, lükkasin veel kolm tundi, seda enamjaolt traktoritulede valgel - au sellele geeniusele, kes leidis, et murutraktoril võiks ka tuled olla, siiani pole mul neid vaja läinud. Ja lõpptulemusena näeb õu täpselt samasugune välja ńagu hommikul, sest kogu aeg sajab seda valget p...ka juurde.
Lohutus seegi, et maa hakkab ära külmuma ja traktor ei jää enam mudasse kinni.
Loodetavasti saab homme ikka tööle, rohkem luuserdada pole võimalik.
Lähen ja logelen tunnikese vahuvannis, ehk läheb tuju paremaks.

Monika, Monika...

Tegelikult mulle päris meeldib, et ilmanähtustele nimesid pannakse. Hoopis vahvam on mõne aasta pärast meenutada, et see oli vaat siis, kui meil Monika möllas, kui et hakata seletama, et see 2010.aasta detsembri lumetorm....
Kerged kahtlused reedese töölemineku suhtes olid tegelikult juba neljapäeva õhtul ja kui reedel üles tõusin, need ainult süvenesid. Raadiost edastati uudiseid kinniolevatest maanteedest ja paluti ilma hädavajaduseta välja mitte minna. Vaatasin õue, vaatasin üle oma päevakava ja jõudsin järeldusele, et ei midagi sellist, mida ei saaks kas edasi lükata või kaugtöö korras ära teha. Sest elekter ja sellega koos ka internet olid alles.
Helistasin, skaipisin, kirjutasin vajalikele inimestele, et ei tule. Kuni valgeksminemiseni tegin tööd, siis otsustasin lumelahingusse astuda. Vaatepilt oli selline:
Selle ukse taga oli auto. Selle ukse taga oli sahaga murutraktor. Lumelabida olin õnneks taibanud tuppa tarida.

Esimesed tööd olidki tagumise terrassi puhtaks lükkamine, et koerad jalutama pääseksid, ja kuuriukseni raja väljakaevamine. Siis sai juba traktori käima panna.
Olin juba parkla enam-vähem puhtaks lükanud ja prügikastini jõudnud, kui traktor kinni jäi. Vaatlusel selgus, et üks kett kadunud. Tirisin traktori käsitsi künka otsa tagasi. Must masendus tuli peale, sest enamik lund oli endiselt enamus lükkamata. Puhurist polnud tolku, sest lumi oli märg, raske ja hakkas tükki.
Hädas tuleb teatavasti helistada sõbrale. Mina helistasin Eksile. Kellel oli õnneks aega mulle appi tulla ja kuna Lumehelbeke oli ka parasjagu tema valduses, polnud ka juurdepääsemisega probleemi.
Helistasin Lepatriinule, kes lubas igaks juhuks uue ketipaari tuua.
Eks jõudis kohale ja õnneks leidis keti, mida mina olid pool tundi tagajärjetult taga otsinud, pea silmpilkselt paksust lumest üles. Rallisõitja vaist, midagi pole öelda.
Traktor sai uuesti ketid peale ja liikuma. Möllasime eksiga kahekesi mitu mõnusat tundi, mina põhiliselt traktoriroolis ja tema labidaga kaasa aitamas. Hiljem käisime veel korra Paldiskis, teed olid ikka hullult jäised ja libedad. Ning siis tegime sauna. Oli mõnus päev.
Traktor lükkas meie sissesõidutee puhtaks laupäeval, kell 9.30.
Ja nüüd üllatus-üllatus, sajab jälle lund. Laia lund.
Talveks tundub ikka täiesti mõttetu olevat endale mingeid plaane teha, sest kogu vaba aeg kulub lumelükkamisele ja kütmisele :(. Vähemalt täna katsun lumelükkamise vahele jätta ja seljale natuke puhkust anda.
Aga ise olen ma enesele selle maaelu valinud. Kui peaksin kunagi ümber otsustama, eks siis valin uuesti. Viimasel ajal võtan nagunii päeva korraga. On lihtsam.

Loodus on vihane,

tundub mulle. Mitte ainult meil, vaid igal pool Euroopas. Olen küll juba mitmeid aastaid maal elanud, ja otse loomulikult on igal talvel olnud päevi, kui koju tuleb sõita praktiliselt mälu järgi. Aga seni on neid päevi olnud paar-kolm tükki talve jooksul, mitte peaaegu iga päev ja kindlasti ammu mitte talve õiget algustki. Kas see ongi see kliimasoojenemine?
Pole vähe neid kordi, et olen mõttes saatust tänanud, et töökoht pole enam kuuekümne, vaid kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel, Niigi tuleb õhtuid, kui kodus autost välja astudes on suurest pingest põlved lihtsalt pehmed. Nagu tänagi, kui praktiliselt keset Keila linna (hea küll, Keilast mööduval maanteel, aga siiski linnatulede valguses), äärepealt mulle samas sõidusuunavööndis vastu tuleva rekkaga laupkokkupõrkesse sattuma pidin. Mingi 5 meetrit jäi puudu, aga ABS pidurid kraapisid päris tõsiselt. Seda, et rekka ronis vastassuunavööndisse veel paarkümmend meetrit kaugemal oleva kolme auto kokkupõrke tõttu, nägin alles hiljem, sest tuisk varjas kõik. Seekord läks hästi ja põlved hakkasid korralikult võdisema alles kodus.
Praegu ei näe enam aknast ka viie meetri kaugusel asuvat kuuri, tuisk on nii tihe. Suure tõenäosusega kaob peatselt ka elekter, aga õnneks jõudsin enne koju ja kõik on valmis, küünlad, vesi, taskulambid, tikud, puud. Lumelabidas toas. Laetud akuga telefon. Koera-, kassi- ja inimtoitu kasvõi pikema piiramise ajaks :D. Peaasi, et sinna neetud maanteele ainult selle ilmaga enam minema ei peaks...
Tuleme toime. Ega see esimene torm pole. Ega jää ka viimaseks.

Sünnipäeva- ja jõulusoovid

No kõigepealt tänud kõigile õnnitlejatele, tuli neid soove täna nii isiklikult, näguderaamatut pidi, blogimaailmast ja skaibist, ja mingitest sellistest kanalitest, mille olemasolugi ma peaaegu unustanud olin,  kokku ikka kümneid ja kümneid, igatahes sain lõpuks sellest nii hea tuju ja nii palju pauerit, et lükkasin terve õue lumest puhtaks, suuremalt jaolt küll traktori abiga, aga kohati tuli trakale ka natuke labidaga abiks olla, sest kõige jamam on see, et lume all on pehme maa ja muda sees pole neist lumekettidest küll midagi tolku, ratas käib ringi ja pori pritsib, nalja kui palju, põlvekõrgused hanged ümberringi, aga traka hoopis mudas kinni :D.
Nii et kõigepealt sooviksin ma natuke soojakraade. Et seda valget jama natuke vähemaks sulaks. Aga seda ma ilmselt ei saa, kui ilmateadet vaadata.
Siis paluksin vähemalt niipalju külmakraade, et maapind külmaks ja kangeks muutuks, siis saaks trakaga veel mõned rajad sisse lükata ja pääseks ka maja taha...külmakraade ilmateade ka lubab, aga kas see ka maapinnani jõuab, on iseküsimus muidugi.
Ning kõigile mu headele ja siirastele sõpradele kuhjaga head tagasi. Aitäh, et te mul olemas olete.

Raskerelvastusega talvele vastu

Kuna tundub, et selleaastane talv pole eelmisest sugugi seljasõbralikum, sai seekord ettevalmistusi tehtud ja raskerelvastust soetatud. Kõigepealt bazuuka ehk Stihli õhuluud,

millest ma sattusin juba esimesel kasutamiskorral sulaselgesse vaimustusse. Päris suuri platse sellega muidugi ei puhasta, aga väiksemaid radasid mõnuga, eriti hea kerge lumega ja igasugustes kitsastes kohtades nagu uksealused jms. Ja ei ole üldse raske, pigem võib sellega töötades külm hakata. Nahka soojaks küll ei saa.
Täna juurde sadanud raske lume jaoks jäi sellest puhujast muidugi väheks ja lahke naabrimehe abiga sai lumeketid traktori ratastele peale pingutatud. Tulemusena oli lumelükkamine puhas lust ja lillepidu, pisike traktor sai lumest hõlpsasti jagu ja kuna sain täna oma suureks rõõmuks varakult alustada (polnud kedagi poole päevani magamas), oli vaat et keskpäevaks lumi igalt poolt koristatud ja traktor tänutäheks naabrimehele laenutatud, et too oma õue ka kerge vaevaga puhtaks saaks.
Nüüd saab rahulikult imemõnusat pühapäeva pidada ja lumi ei aja mind üldse enam närvi. Vahva.
Ilm oli ka tegelikult imeline, vaid paar kraadi külma, kerge tuuleke ja aeg-ajalt pistis isegi päike nina pilvede vahelt läbi ja lõi lume sillerdama. Imeilus.