30. juuni 2016

Mitte ühtegi pakki enam sellel kuul,

tõotasin eile õhtul ja siis avastasin, et ongi kuu viimane kuupäev kohe käes ja homme juba juuli. Kui eelmistel aastatel on tellimuste voog kuskil juuni keskel raugenud, siis sel aastal ei peatunud midagi ka pikkade pühade ajal ja selle nädala kõik tööpäeva järgsed õhtud veetsin pappkastide, kleeplindi, kullerfirmade tellimiskeskkondade ja raamatupidamisprogrammis arveid väljastades. Sel nädalal oli veel kuidagi eriti palju neid kliente, kes avastasid, et ups, nädalavahetuseks oleks kingitusteks taimi vaja ja reeglina see koht, kuhu vaja oli, asus kuskil Obinitsas või Hiiumaal. Kokkuvõttes käive viiendiku võrra suurem kui eelmise aasta juunis, aga see võttis ka kogu tööst vaba aja. Võlguolevaid tellimusi on teha veel pikk nimekiri. Kui iga päev kell üheksa lõpetada, siis ei jõua aeda isegi mitte jalutama, rääkimata millegi tegemisest. Hea seegi, et pea iga päev on sadanud, vähemalt kastma pole pidanud-
Täna hommikul jagasin viimased pakid Smartposti ja DPD vahel, viskasin postkontorisse kinkekaardid, jätsin auto Keilasse ja sõitsin bussiga linna. Kui midagi rasket tassida pole ja asjaajamised vaid kesklinnas, eelistan igal juhul ühistransporti, on mugavam ja odavam. Koju tagasi jõudes oli seekord jaksu isegi aias jalutada. Kui lõunaosariiklased räägivad midagi floksidest, siis meil puhkevad alles pojengid
ja ebajasmiin avab esimesi õisi
See pojeng pole mitte peksa saanud, vaid peabki selline olema. Crazy Daisy esimene õis neljandal aastal. Oh, mulle meeldivad kiiksuga taimed :)
Must leeder Black Lace on mul tõeliseks metsaliseks kasvanud
Õied on desserttaldriku suurused ja lehed lihtsalt imelised. Kahjuks ei jagu seda müügiks kauemaks kui juuni keskpaigani, praegu kõik otsas. Järgmisel aastal lisandub valikusse Black Tower, mida Eestis keegi varem pakkunud ei ole. Kõik hakkavad neid õisi nähes leedrisiirupist rääkima, mind ajab isegi mõte mingist suhkruga joogist iiveldama.
Enamus roose peale pargirooside istuvad ikka veel nagu kuldid rukkis, aga vähehaaval midagi ikka avaneb. Kõige ilusamad on ikkagi lihtõielised. Sweet Pretty, lihtne, konkreetne, ilus.
Suvised moonid isekülvavad end innukalt maja lääneküljel, muidu olen neid ikka välja kiskunud, aga kuna mul eriti aega rohida ei ole, siis sel aastal on nad täitetaimedena täitsa ilusad.
Ja ma nüüdsest kuulutan dekoratiivtaimeks ka naadi, sest see koht ilma naadita oleks veel koledam :)
Keegi küsis kuningosmunda (osmunda regalis) pilti, lähemalt ja kaugemalt, kiigehoidik vasakul on ca kaks meetrit kõrge ja sõnajalg üsna nooruke, vist neljaaastane, neil hiiglastel võtab kosumine aega

Mu aiakäikude lahutamatu kaaslane Aalu tõi mulle hommikusöögiks kirjutuslauale surnud hiire. Öäkk. Mihkel sõi selle koos saba ja karvadega ära, topeltöäkk. Aga nii see elu kasside ja koertega käib.
Juuni sai läbi, tere juuli. Hunnik sabasid lõpetada, Avatud Talude päevaks valmistumine ja natuke tahaks lõpuks ka ise ringi liikuda ja teiste aedu imetleda. Rahutus hakkab kallale tulema.

26. juuni 2016

Mõnusad pikad pühad

Kuigi mu kumbki poolekohaline töökoht ei tähenda iga päev kellast kellani kuskil kohalistumist, tähendab täispika töönädalaga töölkäimine ja selle kõrvalt veel taimepoega sebimine seda, et puhkepäevad ja eriti pühad on taas tähelepanu fookuses, sest siis jagub ka selle jaoks aega, mida teha tahaks. Ja neid asju on ju kogu aeg rohkem kui aega. Aga ma ei kurda, igatpidi on põnev,
Kolmapäev oli kodustöötamise päev, seegi hea, sai väikese abilise (kes on minust ammu peajagu pikem) appi ja ta tegi rohimisel tõhusat tööd. Ise sain arvuti tagant püsti alles pärast lõunat.
Neljapäev, jaanilaupäev, oli imeilus ilm, ei mäletagi nii sooja ja päikeselist jaaniõhtut. Süüa tegema ei hakanud, õhtuti süüa ei taha meist keegi, aga lõke sai vägev. Kui algul oli tunne, et meil polegi midagi põletada, siis tegelikkuses põles tuli kaks päeva, tulejumal korralikult toidetud ja kõik halb ära põletatud. Pildi tegi Lepatriinu.
Koerad sai ka lõkke juurde kaasa võetud ja neil oli ka väga lõbus, said omavahel mürada ja jalutada, pilte sellest küll kahjuks minul ei ole, mul jäid nii fotokas kui telefon üldse tuppa, mingi hetk tahaks ka side- ja internetivaba olla. 
Kui jaaniõhtu oli imeilus, siis jaanipäeval kallas nagu oavarrest hommikust õhtuni, toast välja ei saanudki. Puhata oli ka vaja ja mõnus oli, hommikul sai kaua magatud ja päeval lihtsalt aega viidetud. Õhtul käis veel Deia külas, vihm oli niipalju hõre, et lubas ka pisut ringi jalutada.
Laupäeval taas ilus ilm, kuigi selline, et päikese käes oli palav ja varjus tuule käes tuli fliis selga panna. Müttasime väikese abilisega aias, käis üks tellitud ekskursioon ja pärastlõunal tulid sõbrad külla, grillisime ja tšillisime. R triikis traktoriga muru ja ilus on. Õhtul saun ja mõnus uni.
Pühapäevaks olin millalgi talvel, kui mul vist igav olin, välja kuulutanud pojengipäeva ehk tasuta aiavaatamise võimaluse. Kollektsiooni esimene osa kannatab juba vaatamist.
Tegelikult nagu väga ei viitsinud ja ilm oli selle poolt, hommikul kell kümme hakkas sadama, kallas tunnikese, siis pidas paar tundi vahet ja siis hakkas juba tulema nagu kosest. Seega käis vähe inimesi, aga need, kes kohale tulid, ostsid üldse mitte vähe. Päevaga võib päris rahul olla, kuigi jah, sellist momenti, et ma pahkluuni voolavas vees kliendile taimi otsin, pole varem küll olnud. Õnneks oli suhteliselt soe ja hilisem tass kuuma kohvi aitas niiskuse kontidest välja peletada.
Õhtuks läks ilusaks ja tegin veel ühe tiiru fotoaparaadiga. On pargirooside aeg. Ritausma, üle kahe meetri kõrge ja diameeter vist üle nelja meetri.
Abelzieds on vihma käest kõvasti rappida saanud, aga lõhnab endiselt pööraselt.
Schneekoppe, üks väheseid valgeid pargikaid, mis vihmas kaltsuks ei muutu. 
Damaskuse roosil on samuti tuhat õit

Pojengidest hakkas kolmandal aastal esmakordselt õitsema Huang Jin Lun ehk Kullakera ehk inglise keeles Golden Wheel.
ja ma ei saa jätta lisamata oma juunilemmikut amsooniat
Kuna aiablogijaid on tabanud mingi hostapalavik, siis sai ka enda omi pildistatud ja otsustatud, et mul on neid niigi liiga palju ja sildid kadunud. Ootamatu rakurss majaesisele hosta- ja sõnajalaalale teise korruse aknast.
Majatagused hiiglased Empress Wu, Mardi Gras ja Blue Angel, kõik mulle vähemalt vööni.
Hostasid aga osta pole vajagi, tekivad ise mingit seemikutited :)

Kokkuvõttes mõnusad ja toredad pühad, kus kõik oli tasakaalus, päike, soe ja korralik kastmine, rahulik kodusolemine ja piisavalt külalisi, õnnelikud koerad ja uue kodu leidnud taimed.


22. juuni 2016

Suure õpetaja külaskäik

Me tunneme Reet Palusaluga teineteist sinatamise tasemel tegelikult ikka mitmeid aastaid. Tuttavaks saime Inglismaal Astellaria aiareisil, kus oli väga põnev pikkade bussireiside ajal loenguid kuulata. Silma jäin ilmselt sellega, et kuna Räpina õppejõud soovitasid tungivalt tulbipuud mitte osta, katkes mul ühel hetkel kannatus ja ma piuksatasin, et Loode-Eestis kasvab tulbipuu nii et mühiseb...hiljem oleme kohtunud messidel ja Aiasaatega seoses, aga tema imelist aeda olen siiani imetlenud ainult piltidelt. Olen läbi lugenud kõik tema raamatud ja artiklid ja pean teda tänapäeva Eestis üheks suuremaks aianduskorüfeeks, kes on õpetanud ja kasvatanud sadu tublisid aednikke. Minus on sügav lugupidamine selle väga põhjaliku, targa, aga samas ka väga hea huumorimeelega inimese vastu.
Sellegipoolest oli mu üllatus suur, kui eile telefoni helisedes teises otsas just Reet oli, kes teatas, et lõunaosariikides pidi ilm hukas olema ja tema kavatseb tulla põhja poole Ülli-Riinat ja mind külastama. Ohsaraks, ma ütlen. Eesti austatuim aiandusõpetaja tuleb minu aeda külastama, see oli vast sündmus.
Koju rohima ma sellegipoolest kohe tormata ei saanud ja ega poleks mõtet olnud ka, aiainimestele pokazuhhat teha pole mõtet, kõik teavad, et aed on elav organism ja seal on pidevalt midagi tegemata. Nii et ma eriti ei põdenud. Rohima hakkasin küll, aga mitte külaskäigu pärast, vaid seetõttu, et vaimset pinget maandada. Selleks on rohimine parim.
Kell oli juba pool kaheksa ja taevas tõmbus pilve ning hakkas tibama, mõtlesin, et ju enam ei tulda, aga siis helises telefon ja Reet ütles, et kui ma niimoodi poole öö ajal teda vastu võtma nõus olen, siis ta ikkagi tuleks, kui juba nii kaugel on, nujah, Räpinast meile on ju peaaegu kolmsada kilomeetrit...
Nii et ikkagi tuldi. Ohhetamist ja ahhetamist oli üle ootuste palju. Esimese asjana võttis lugupeetud õppejõu ahhetama meie viljakandev muld elik selle elemendi puudumine. Et kuidas on ikka sellisel pinnasel võimalik nii lopsakat aeda kasvatada. Pakkusin talle rõõmsalt labidat, et las näitab ette, kuidas on võimalik sellises pinnases kahe labidalehe sügavuselt kaevata, aga ta miskipärast ei tahtnud ja itsitada saime korralikult.
Imetlesime keelatud tulbipuid ja kummardasime jaapani krüptomeeriat Cristata. Lõpuks läks ostlemiseks, pagasiruum sai päris täis ja müügitaimed kiita, kommentaar oli, et ta ise poleks ka uskunud, et nii palju taimi ostab. Lõpuks sain kõva kalli ja soovituse, et lase samas vaimus, oled õigel teel.
Ilmselt ei pea lisama, et peale seda visiiti olin ikka täiega kõrvust tõstetud. Tunnustust on meil kõigil vaja, ja kui seda jagab oma ala tõeline professionaal, on see eriti hinnaline. Muidugi pean seda jagama oma pereliikmetega, kui mina võin olla selle aia looja, siis abilisteta seda korras hoida oleks kaunis lootusetu.
Targemaks sain ka. Minu varemerohi, kuskilt kolme euroga põhiliigi pähe ostetud roosaõieline on mingi udupeen inglise sort, mille nimi tuleb välja selgitada ja mida on ka Reedal hädasti vaja, kui ma seda peaksin paljundama hakkama. Praegu tormijärgselt lääbakil.
Inimesed näevad asju ikka täiesti erinevalt. Mina just ükspäev mõtlesin, et igavene susarapusara, peaks midagi vist ette võtma, lugupeetud õppejõud arvas, et oi kui ilus.
Kõik see andis kokku sellise energialaksu, et täna sai meeletult palju ära tehtud, mõned tunnid hommikul ka palgatöö peale, aga peale seda läks selliseks rohimiseks, niitmiseks ja lõikamiseks, et aed näeb juba üsna vinksvonks välja. Mõnus.
Nüüd olen vastukülaskäigu võlgu. Ehk ikka suve teisel poolel lõpuks jõuab.

18. juuni 2016

Kallab kolmandat päeva

ja väga mõnus on. Just sellist pikka ja põhjalikku leotamist vaja oligi. Eile õhtul seisin terrassil ja vaatasin, kuidas puud tuule ja vihma käes tantsisid, täiesti selline tunne jäi, et sirutavadki kord üht, kord teist oksa kosutava ja puhtakspeseva saju poole. Eelmine vihm küll päästis hullemast ja laskis isegi üht-teist maha istutada, aga pärast seda läks jälle liiga kuivaks. Isegi tünne ei löönud täis.
Kodutööde päeva oli ka ammu vaja. Kahe suure koeraga majapidamises tuleb põrandad küll iga päev üle tõmmata, muidu muutub see liiva-karvakiht lihtsalt eluohtlikuks, aga tsiviliseeritud ühiskondades pühkivat inimesed ka tolmu, pesevaid aknaid ja peegleid ning lisaks põrandapesule nühkisin neid pindu täna minagi. Akendepesu iseenesest on kökimöki, aga kogu see aknalauaaianduse mahatõstmine ja pärast tagasipanemine on oluliselt ajamahukam. Köögiakna pesemine on meil muidugi korraks-vaid, koonukunstnikud alustavad esimesel võimalusel aknalaual haukudes uue Nose-Art tatimaaliga, aga hetkel on isegi see juba paar tundi puhas püsinud. Magamistuba tahab ka veel ülekäimist ja puhta pesu kuhjad sorteerimist ja kappidesse panemist, aga vahepeal oli vaja kohvi juua ja head BBC dokki vaadata. Koerailmast hoolimata käis üks klient ka ja sooritas kopsaka ostu, nii et igati mõnus päev.
Nädal oli nagunii kiire ja segane, õhtuti peale tööd pakke tehes tegin paar lollakat näpuviga, mille parandamine nõuab nii lisaaega kui tekitab lisakulusid, seega ikka ei tohi üle rabelelda. Minu puhul annab üleväsimusest kohe tunda see, et mul kaob lühimälu, isegi seda ei mäleta, mida hetk tagasi tegin. Teine märk on kohmakaks muutumine, hakkan end vastu laudu ja nurki ära lööma ja sinikaid hankima, siis on viimane aeg raamatuga diivanile kobida ja sel nädalal juhtus seda ikka väga mitu korda.
Õues pole ka tegemistepuudust, reedel saabus kaubikutäis läti püsikuid, juht, kes pidi mulle tund aega ette helistama, helistas loomulikult kohal olles, kuulsin läbi telefoni Malati haukumist, seega tuli tal üksi koorem maha panna. Sama Saksamaalt saabunud koeratoiduga, sellegi paigutamist juhendasin ka telefoni teel. Kontorist koju jõudes olin nii kokkujooksnud juhtmetega, et millegi asjaliku tegema hakkamise asemel viisin penid hoopis tunnikeseks sõbranna koertega mürama ja meie ise lobisema, aga tänu sellele jõudsin kohtadele paigaldada ehk viiskümmend potti, enne kui uuesti kraanid lahti tehti. Aga pole viga, norra ilmateade lubab vihma kuni hommikuni ja homme lõunast päikest, see peaks mulle väga hästi sobima. Kastetud saavad need potid ka praeguses asukohas.
Aias tuleks jälle rohida ja küllap ka vihm meelitab uusi ninasid, aga sellepärast ma praegu ei põe. Üleüldse on õitsev naat punaseleheliste põõsaste taustal dekoratiivne, eriti aknast vaadates.
Puud ja põõsad tunnevad  end meie aias ikka tõepoolest hästi. Ritausma on kasvanud üle kahe meetri kõrgeks ja kindlasti üle kolme meetri läbimõõdus ja üleni roosasid õiepalle täis, neid on kindlasti sadu.
Punaselehisest kibuvitsast tegin ka eemalt klõpsu, aga rohkem täna pilte ei teinud, needki jäid vihma tõttu udused.
Nüüd tuleb veel natuke aega asjalik olla ja siis mõnus laupäevaõhtu kaminatule ja raamatuga.

12. juuni 2016

Džungel aimatavate tsivilisatsiooni märkidega

Aed hakkab lõpuks ometi täiskasvanuks saama ja kohati näeb täiesti metsik välja. Just nimelt selline metsik, nagu mulle meeldib. Mulle lakutud aiad, kus pole ainsatki umbrohukribalat ja kus ideaalse muru saavutamiseks on kindlasti mürke kasutatud, eriti hingelähedased ei ole. Aga kui nende omanikele on, siis olgu, igaüks teeb aeda iseenese jaoks.








Pargiroosid on üle pea kasvanud ja avavad sadu õisi. Põõsad on suureks saanud ja isegi õiteta loovad sadu erinevaid värvivarjundeid ja erinevaid vorme. Praegu on aeg, kus ma ei tahagi väga aias midagi uut teha, oleks jõudu olemasolevat korras hoida. Õnneks on tubli Lepatriinuisand enamuse niitmisest ja trimmerdamisest enda kanda võtnud. Täna peaaegu lubasin, et aias midagi ei tee, aga tiigiäärses augus oli nii mõnus päike, et leidsime end mõlemad Lepatriinuga kruusateed puhtaks nokkimas, seal kasvas hein juba põlvini. Tulemus sai päris ilus.

Teleekia on eri kohtadesse terve rea tittesid teinud ja see hetkel minu jaoks määramata tegelane ka, sellest on ainult hea meel, sest sinna tiigikaldale on hädasti suuri taimi vaja. Kunagi lootsin selle koha katta laudlehega, aga laudlehele seal miskipärast ei meeldi, kasvatab igal aastal poolteist lehte. Aga sellele poole vööni ulatuvale kaunitarile meeldib väga.
Alustavad esimesed pojengid ja siberlased, kummagi sordinimede teemal ma sõna ei võta, on küll olemas nimed, aga alati ma neid õiega kokku ei pane. Siberlased ei tunne end meil hästi, õisi on vähe ja puhmikud ei laiene. Mõned viis aastat tagasi liblena istutatud pole tänaseni õitsema hakanud.

 Sellel on isegi silt alles, Jewelled Crown
Kui lõuna pool olla veel pühapäevalgi vihma tulnud, siis meil oli taevas pilvedest puhas. Kella nelja paiku otsustasime, et aitab aedlemisest ja pakume ka koertele pühapäevast piknikku mere ääres. Kuna ma pole Mihkliga sügisest saadik jalutada saanud, siis oli see päris keeruline, mul on käed haiged nagu peale köievedu. Pildid tegi Lepatriinu.


Oli üks võrratult tore pühapäev, kuigi õhtul tuli taas kasta ja veelkord kasta. Aga see käib elu juurde.

8. juuni 2016

Lõpuks ometi vihm!

Eilne ilmateade polnud just paljulubav, no midagi lubati, nii umbes üks millimeeter. Seda suurem oli rõõm, kui hommikul kella viie paiku silmi avades katusel korralikku trummeldamist kuulsin. Keerasin teise külje ja magasin hea tujuga edasi, paari tunni pärast üles tõustes sadas ikka veel ja vaheldumisi kallas ikka päris korralikult kusagil kella kolmeni. Oligi aega rahulikult arvuti taga teha seda, mis leiva lauale toob. Penid tegid samal ajal sünkroonmagamist.
Õnneks olin täna väljaminevate pakkide taimed õhtul kuuri alla ära komplekteerinud, märgi taimi ei saaks ju pakkida. Nii et ka see töö sai tehtud ja pakid kullerile üle antud ja Smartposti ja Omniva pakiautomaatidesse viidud.
Koju jõudes oli kindel plaan hakata riideid triikima, aga enne ajas uudishimu uurima, et kui sügavalt see muld ikkagi märg on ja oh üllatust, oli ikka päris korralikult. Mis seal enam triikida, istutuskomplekt valmis
ja istutama. Päris mitu kärutäis sai maha, aga osa asju on veel müügiplatsi juures ootel ja nüüd peaks vahepeal pisut rohima, et aru saada, mis on ja mis ei ole. Kui ma leian peenrast koolnud tüüka, mille juures on müüja poolt kaasa pandud silt, kiri kustunud, siis mina seda laipa küll tuvastada ei suuda.
Vihm oli kõik vahepeal üpriski tolmuse looduse puhtaks pesnud, taimed sirutusid õnnelikuna päikese poole, aga pildistada enam ei saanud, valgus oli vildakas ja varjud teravad.
Nüüd aga ma pean siiski minema ja selle kleidi ära triikima, sest mul on seda homme hommikul vaja.

5. juuni 2016

Kalliralli lõunamaal

Tunnistan üles, mul pole sellest päevast ühtegi pilti, sest hommikuse segaduse tõttu unustasin ma fotoka teise kotti ja telefoniga pole mõtet pildistada, selle kaamera ei kõlba kuhugi. Segaduse aga korraldasid koerkaabakad - olime end Lepatriinuga just hommikukohvi juurest lahkunud kumbki eri vannituppa hommikust tualetti tegema, kui karvikud otsustasid just sel hetkel omaenda diivani kattemadratsi ära süüa. Ise olid peale seda rõõmsad ja õnnelikud, silmad särasid, keeled rippusid põlvini, oh jumpsus, kui lõbus oli....kuna meil koristada aega ei olnud, siis oli pilt veel täna hommikulgi selline, tubli Lepatriinu likvideeris pärast viimased tükid
Pildil on Mihkel küll sellise näoga, et tead, emme, see madrats lihtsalt plahvatas ja meie Malatiga üldiselt ei tea miks, aga väga vahva oli.
Madratsi jäänused lükkasime esialgu jalaga nurka, hüppasime juba õhtul pakitud autosse ja Lepatriinu roolimisel võtsime suuna Tartu Botaanikaaiale. Mina pole kunagi aru saanud, miks Tallinn-Tartu maanteed ohtlikuks peetakse, ohtlik pole mitte tee, vaid liikluseeskirju ignoreerivad idioodid, keda ei muudaks ohutumaks ka see, kui see tee viierealiseks ehitataks. Minu jaoks on see lihtsalt üks pikk ja lõpmatult igav tee ja küllap käiksin oma lõunaosariikide sõpradel hoopis sagedamini külas, kui saaks selle maantee kuidagi vahele jätta. Õnneks võttis tubli Lepatriinu seekord maanteesõidud enda kanda ja mina sõitsin vaid natuke Tartus ja Lõuna-Eesti hoopis huvitamatel teedel.
Botaanikaaias oli suhteliselt vähe rahvast võrreldes eelmise aastaga ja minu jaoks oli täielik üllatus, et täna kassat kokku arvestades oli seda isegi pisut rohkem kui eelmisel aastal, aga seda tänu paarile kopsakale ostule, millest ühe tegi Botaanikaaed ise. Võime uhked olla, et meie kliendid on mõlemad Eesti botaanikaaiad, nii Tallinna kui Tartu omad ja vähemalt pooled Tartu Itoh-pojengid on pärit Aavikuemanda valikust. No ja kallistada sai kõvasti, Aalujaid, Botaanikaaia rahvast ja muid sõpru. See oli kõige positiivsem.
Peale müügipäeva läks tee edasi traditsiooniliselt Muhedikemaale, aiatuuriga ma ei ühinenud, sest peale pikka istumist ja pikka seismist tuleb selga hoida. Aga natuke tuurisin omaette. See aed on elamus omaette iga kord.
Edasi võttis Rahmeldaja meid sappa ja alles andis tal Lõuna-Eesti kruusateedel sabas püsida :), meiesugused euroremonditud teedel sõitjad pole kruusaga harjunud, meil on kruusateed koju 300 meetrit ja naabritega kokkulepe, et sellel teel üle 20 kilomeetri tunnis ei sõideta...mul olid kohale jõudes käelihased valusad :) . Jälle üks imeline aeg tuhandete taimedega, hea seltskond, veel üks tass kohvi ja mitumitu musi sõbralikult perekoeralt Meerilt.
Impulssoste ei teinud, omale said kaks tellitud kuldkinga ja Ahtilt viirpuu Tatterii, Järvseljalt klienditellimus mahtus ka tänu müügile ilusti autosse ja kodus olime poole üheteistkümne paiku. Esimest korda elus olin rahul, et Selver kella üheteistkümneni lahti on, muidu pean ma seda inimestepiinamiseks, normaalne inimene peaks suutma ikka päevasel ajal oma toidu ära osta ja vaesed teenindajad ei peaks keskööni töötama nende mõne imeliku tüübi pärast, kes öösiti ringi hulguvad...aga seekord sai ikka tänane toidulaud kaetud, kuigi tunne oli küll nagu zombil, eriti ei jaganud millesti midagi.
Tänane päev läks asjade lahtipakkimisele, kastmisele, kastmisele ja veelkord kastmisele, vihma tuli umbes kolm tilka ja kõik on kohutavalt tolmune. Vabatahtlik abivägi aitas müügiplatsi korrastada. Tubli Lepatriinuisand oli eile kõik murumasinad korda teinud ja enamuse meie aakritest ja ka ära niitnud, mina lõpetasin täna ainult kuuritaguse ja mändidealuse, kus tolmas nii, et õhtuks olin nagu tolmuahv. See mändidealune on mõtete allikas, aga ega seal puhtas valges liivas vist eriti midagi ei kasva, hea, et lõpuks on midagi murusarnast tekkinud minu lapsepõlves kasvas seal ainult lõikehein...see pole vist õige nimi, aga selle all me seda tundsime.
Nüüd veelkord sauna ja duši alla ja siis põõnama...homme taas töönädal ja postkastis ootasid ka paar kopsakat tellimus, igav igatahes ei ole.

3. juuni 2016

Põud, jälle põud

Pärast kümmet aastat aiapidamist hakkad lõpuks midagi mõikama ka. Kasvõi seda, et enamike udupeente püsikutega pole mõtet jamada kohas, kus talvel on liiga niiske ja suvel põud alaliseks külaliseks. See-eest tunnevad end siin hästi tegelased, kellele meeldib oma juuri kivide vahele jahedasse ajada ja seal püsib talvine niiskus kaua. Ühesõnaga peamiselt puud ja põõsad ning nendele tulebki ümber orienteeruda. Püsikutest meeldib meil ainult lupiinidele, pojengidele (kui on kallaku peal) ja veel ehk paarikümnele liigile, aga ei enamat.
Viimane nädal on ka siin olnud tõsiselt soe, sai paar päeva isegi lühikeste pükstega olla. Kui välja arvata platsikastmise veearve, on selline suvine soojus lausa mõnus. Meil pole kunagi nii pööraselt palav kui sisemaal.
Siesta ajal, kui kõrbepäikeses midagi teha ei saanud, vaatasin numbreid, minu suureks üllatuseks oli mai käive pea sama, mis eelmisel aastal, kuigi Luige jäi käimata. Seega tellimused on muutunud suuremaks ja neid on vist ka rohkem, põhjalikumaks analüüsiks pole hetkel aega. Kasum näib ka kenake, aga kuna talvekahjud on veel maha kandmata (ja neid paistab pojengide seas ikka olevat), siis pilt kahtlemata nii roosiliseks ei jää.


Roosid puhkevad sel aastal varem, kui pojengid, pojengidest õitseb ainult anomaalne, aga Ritausma avab juba õisi.
Puhkenud on esimesed puispojengid, roosa rockii ja p.suffruticosa Vesuvian, viimane küll veel potis, sest nii suurte taimede istutamiseks on maa liiga kuiv.
Auto on Tartusse sõitmiseks pakitud, erilist majanduslikku mõtet sellistel üritustel muidugi pole, aga kallistada peaks kõvasti saama ja see on hoopis olulisem :). Ja Tartu Botaanikaaias on lihtsalt tore.
Mihklist aga on saanud tore ja suur poiss, kes jääb koos emme Malatiga kodu valvama