29. juuni 2011

Oli kord padrik. Roosidest ka.

Veel kuu aega oli siin selline padrik, et mina keeldusin sellesse isegi kummikutega sisse ronimast.
Nüüd on siin kõige ilusam just õhtusel ajal, kui muu aed on juba puude varjudesse mattunud, kuid siia paistab veel pikki varje heitev loojuv päike.

Sellele ma parem ei mõtle, kes ja millisest öötunnist seda uudismaad hooldama hakkab :D. Aga ilus on vaadata ja jalutada.
No ja ega ilma roosideta ei saa. Uued õitsejad ikka. Maigold - põdes kaks aastat, enne kui õitseda suvatses.
Mainzer Fastnacht, üks huvitavaima värviga roose ja päris õige värviga jäi pildile ka.
Sea Foam. Juba esimene õis vaht mis vaht. Ja arvestades, et tegemist on floribundiga, tuleb sealt seda vahtu veel üle kivide oi kui palju.
Bella Renaissance, selleaastane uus võimsa kasvuga tulija:
Roosid said üleeile õhtul üle pritsitud, Fastac+Topas, teist korda sel aastal, sest lehetäidel käis jälle bankett. Oma sahmaka said ka kadakad, neil küll satikaid ei olnud, aga seente pärast olen endiselt mures. Seda enam, et terve mets on rebasesabakarvalisi looduslikke kadakaid täis.

Kui nii mõnigi on kurtnud, et sel aastal rooside õied väiksemad kui muidu, siis minu omad on nagu lillkapsad ja põõsad ulatuvad juba nüüd, juuni lõpul vööni. Üle väetatud kah pole, väestis on nad saanud sel aastal ainult korra. Ning iga päev avab oma õisi uusi sorte. Kodunt ei raatsiks enam üldse välja minna ja esimene asi ka argipäevahommikuti on kohvitassiga aias ringi paterdada. Selle nimel tasub elada.

19. juuni 2011

Suur Taimejaht

Alguses oli Plaan. Et käiks korra Muhedikkude Suurjärvistut vaatamas ja iiriseid imetlemas. Ning korraks põikaks ka Järvseljale sisse, kui juba lõunaosariikides viibida.
Hakatuseks magas allakirjutanu sisse. Siis oli vaja tee peal veel suitsu-, sirutus- ja söögipeatusi teha ja Järvseljale jõudsime alles kell üks. Kohale juhatas meid GPS, mis selle osaga hästi hakkama sai, sõidutades meid otse Järvselja taimeaia ette. Müügiplats oli väga põnev. Need väikeste puukoolide platsid ongi sellepärast väga huvitavad, et seal ei lähtuta müügistrateegiast, mis parasjagu atraktiivne välja näeb (nagu aiakeskustes), vaid väljas on kogu sortiment, ka see, mis parasjagu ei õitse või suisa lehtedeta on. Nii et huvitavaid leide tuli ridamisi. Järvselja taimeaed on ka igasuguseid huvitavaid asju täis.



 Auto sai, hmm, üpriski täis - ja meil oli veel plaanis Savisaart külastada, kuigi kokku lepitud veel ei olnud. Päästva ideena tundus Muhedike juures vahepeatus teha ja sinnamõeldud asjad maha laadida. Laadisime kaasatoodud nänni maha, jõime kohvi, imetlesime taimi ja järvistut. Siis laadisime Muhedikud peale ja edasi Savisaare ja siis veel Kähri juurde. Ühes kohas põnevad asjad, teises kohas põnevad asjad, nii see autokene tasapisi jälle täituma hakkas...Savisaare pojengidemeri nende õitsemise ajal on muidugi vapustav vaatepilt ja siis need uued sordid, mis veel õieti sordid ei olegi.

Kui lõpuks taas Muhedike juures maandusime ja autot ümber pakkima hakkasime, oli põnevusmoment, kas kõik asjad ja inimesed ikka mahuvad või tuleb loosi heita, kes Tallinna bussi peale läheb...aga hoolika pakkimise tulemusena selgus, et peale mahtusid kõik ja hädaga oleks veelgi saanud panna. Õnneks polnud sellisel kellaajal enam kusagilt midagi juurde osta.
Koju startisime enne südaööd ja kui varavalges koduõuele jõudsime ja  auto tühjaks laadisime, polnudki nagu õiget und, sai veel tunnike terrassil veedetud ja aovalgust ja linnulaulu nauditud. Kõigi ühine arvamus, et oli üks megavahva päev.
Hommikul oli see-eest tunne nagu oleks pidu pidanud. Puhtast kohusetundest sain pistikud ära tehtud ja kogu kokkuostetud nännist korralik inventarinimestik koostatud (mida tuli üle pooleteise A4 lehekülje...). Siis hakkas lubatud lausvihma sadama ja mina keerasin end veel paariks tunniks tuttu. Peale seda oli juba tunduvalt parem ja nüüdseks hakkab isegi päike pilveserva vahelt piiluma...peaks vist istutama minema, sest maa on mõnusalt märjaks leotatud.
Ning Muhedikule lubatud koogitaigna retsept ka, algselt netist leitud õunakoogi retseptina, aga nagu selgus, sobib suurepäraselt ka rabarberiga:
2 dl suhkrut
3 muna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
150 g võid
Munad vahustada suhkruga, lisada ettevaatlikult segades küpsetuspulbriga segatud jahu, siis piim ja lõpuks sulatatud või. Ainete järjekord on oluline. Taigen tuleb suhteliselt vedel, mina segasin rabarberitükid otse taigna hulka ja kallasin kogu kupatuse koos võiga määritud vormi. Küpsetada 18 -kraadilises ahjus 40-45 minutit.
Vastu aga paluksin selle roomava puittaime nimetus, mis mulle ilmselt õieti meelde ei jäänud...

17. juuni 2011

Chanel number viiega mutikäigus

Eelmisel nädalavahetusel paksu reklaami-, ajakirjade- ja ajalehtedekihi ning killustikuga kaetud kividevaheline ala nägi eile õhtul koju jõudes välja selline:
Ei rohkem ega vähem kui seitse mutimullahunnikut selle pisikese ala peal. Ei aidanud ka üleeile esimesse käiku topitud sireliõied. Miks see tõhk, vabandust, mutt, peab minu ajalehekatet lõhkuma ja ei võiks eemal heinamaas kaevandada?
Muhediku soovitustele mõeldes tuli meelde, et lasin endale üleeelmisel aastal Tuneesias mingeid parfüümiõlisid pähe määrida, mis hilisemal kodusel ülenuusutamisel minu jaoks liiga vängeks osutusid. Üks kandis pealkirja Chanel no 5 :). Egas midagi, vatitopid haisueliga paksult kokku ja mutikäikudesse. Vaatame, kuidas raskerelvastus mõjub...

14. juuni 2011

Uusi õitsejaid

Eestimaa suvi on ikka üllatusi täis, alles üleeile kolmkümmend kraadi sooja ja täna istun arvutimasina taga, pikkade varrukate ja pikkade pükstega, soojuspump töötab ja akna taga näitab kraadikaas 13 soojakraadi. Noh, eks kui aus olla, siis pluss kolmteist juuni algupoolel ongi siinkandis loomuomasem kui pluss kolmkümmend...
Südame aga teevad soojaks hoopis uued õitsejad. Uskumatu küll, aga aias õitseb vist esmakordselt enne jaanipäeva ka vanu talve üle elanud roose, aga neid ma ei pildistanud. Ainult uuekesed.



 on-on mõlemad õied ühe põõsa peal - puhkedes kollane, hiljem valge pooltäidis kollase südamikuga. Täiesti külmakindel kanadalane, talvitus ilma katte ja muldamiseta.
Aidile ühe eelmise postituse kommentaari vastuseks, et ma ei katagi oma roose. Ainult muldan hästi kõrgelt, vähemalt kakskümmend sentimeetrit. Niiskusetõke siin mere ääres ajaks roosid ainult hallitama, sest ega see niiskus ainult taevast ei tule, terve õhk on seda täis. Olen lähtunud sellest, et kui kellelegi mu aias ei meeldi, eks siis mingu välja. Sel talvel ei tahtnud keegi välja minna.  Kergkruus on muidugi ka hea idee, aga kui ma sellele kogusele mõtlen, mida mul sügisel siis vaja oleks, hakkab mul rahakott valutama.

Üks paljast juurikast potis kasvatatud päevaliilia on kah õie teinud:
 
Aga eelmisel aastal Sarastrost saadud taimedest õitseb sel aastal esimesena selline helesinine kaunitar:
Ja küll läheb varsti soojemaks ka. Minul isiklikult oligi vaja tubaste asjadega järje peale saada, mitte kella kümneni õues kakerdada :)

9. juuni 2011

Maanteekraavist leitud

Niisiis, siin nüüd korralikumad pildid, sest ega ma ju enne jätta ei saanud, kui üks esindaja sealt maantekraavist ära toodud sai. Sinna jäi veel. Lisaks mõtlesin välja, kuidas need taimed sinna sattuda võisid - talu seal jah ei ole olnud, küll asus aastakümneid tagasi seal lähedal nõukogude armee piiripunkt, kus automaatidega tädikesed Paldiskisse minevaid autosid ja inimesi kontrollisid. Võimalik, et selle piiripunkti juures oli tollele ajale kohaselt ka mõni aiamaa - olin ise alles lapseohtu ja täpselt ei mäleta. Kohalikku looduslikku päritolu need taimed suure tõenäosusega pole, sest samast leidsime veel nn.vanaaegseid täidisõielisi nartsisse ja mingeid liiliaid. Ju keerati hilisema eurotee ja eurokraavide ehitusega kunagine pinnas segamini ja loobiti metsa alla laiali. Nii et mõtlemisainet iirisetarkadele :D. P.S, Tegelik värv on sinisem,alumise pildi pung on umbes õiget värvi, hommikused lahtised õied on vale punakaslilla, digiaparaadid petavad ja hommikune valgus oli väga ere.


8. juuni 2011

Suur tükk ei aja aeda lõhki

...ja see nimekiri saab siia üles nüüd mitte eputamiseks, aga hoopis selleks, et mul hädavajadusel sellele ligipääs üle interneeduse oleks. Niisiis, tänane seis roosirindel (kuna osa on eksperiment paljasjuursete poola poeroosidega, siis võib seis iga hetk muutuda, siiani on nad küll kõik juurdunud).
Adelaide Hoodless
Alba
Alchymist
Alexander Mackenzie
Astrid Lindgren
Aurora
Austriana
Bad Birnbach
Bella Renaissance
Blue Queen
Bonica
Broceliande
Candy Cover
Caramella
Champlain
Chinatown2
Coral Border
Crown Princess Margareta
Crystal Fairy
Dame de Coeur
Don Juan
Dornröschen
Double Delight
Ena Harkness
Endla
Europeana
Eve
Evelyn
Fairy Queen
Feuerwerk
Frühlingsduft
Frühlingsgold
Garden Princess
Gebrüder Grimm
Gloria Dei
Golden Celebration
Guna
Hannah Gordon
Hansa
Harrison Yellow
Helkiv kibuvits (rosa nitida)
Henry Hudson
Henry Kelsey
Henry Siesmayer
Hope for Humanity
Iittin Tilttu
J.P.Connell
John Clare
John Davis
John Franklin
Koit
Kronenborg
Kullerkupp
Kurdlehine kibuvits
Kurista
Laminuette
Laulupidu
Lavaglut
Lavender Lassie
Lemon Couture
Lihterloch
Lilli Marleen
Linderhof
Louise Odier
Love
Lumivalgeke
Lydia
Lykkefund
Mademoiselle Plantier
Magic Yellow
Maigold
Mainzer Fastnacht
Malicorne
Marselisborg
Marysa
Mati
Mein Schöner Garten
Morden Amourette
Morden Blush
Morden Centennial
Morden Fireglow
Morden Ruby
Morden Sunrise
Morsdag Oranje
Mõrsjaroos
Nina Weibull
Nordina
Õie
Orange Meillandina
Orange Muttertag
Orfeo
Palmengarten Frankfurt
Parade
Persian Yellow
Pervskij Sneg
Pierrot
Pink Cover
Pink Grootendoorst
Pink Pavement
Pink Robusta
Pirita
Pirouette
Polarstjern
Polka
Pomponella
Prairie Joy
Red Fairy
Red Nelly
Red Pavement
Rhapsody in Blue
Ritausma
Robusta
Ronda
Rosa maximovicziana
Rosa Mundi
Rosa pimpinellifolia
Rosa pimpinellifolia 2
Rosa rubrifolia
Rosa viridiflora
Rose de Recht
Rote Flamme
Roter Korsar
Rugelda
Rumba
Sahara
Saima
Samba
Sangerhäusen Jubiläum
Schneekoppe
Schoking Blue
Schwarze Madonna
Scloss Eutin
Sea Foam
Sexy Rexy
Sniedze
Sonnenschirm
Souvenir de Greuville
Suntan Beauty
Sweet Pretty
Teasing Georgia
Tess of the d_Urbevilles
The Fairy
Therese Bugnet
Tibiroos
Tiia
Tom Tom
Tommelise
Triple Hit
Twist
Ulmer Munster
Ülo
Velvet Cover
Verdun
Weisse Nelkenrose
Westerland
White Cover
White Pavement
Winchester Cathedral
Winnipeg Parks
Yellow Dagmar Hastrup
Yellow Fairy

no ja veel lisaks kümme-kakskümmend tegelast, kes pole end mulle tutvustanud, kuigi elavad minu aias.

6. juuni 2011

Suur kiire sai vist otsa,

ühtegi potsikut ega vitsikut pole enam istutusootel, kõik on koristatud. Tegelikult peaks hoopis hakkama oma pori-, vere- ja sääselaibaplekiliste märkmetega tegelema, et ka kusagile arvutimasinasse jääks info sellest, mida viimase kuu jooksul kokku hamsterdatud ja maha istutatud on, aga no mitte ei viitsi selle va raamatupidamisega tegeleda. Õnneks on vähemal kaustikus kõik kirjas ja loodetavasti ei unusta ma seda kuhugi vihma kätte, Exceli tabelitega jõuab ka pikkadel pimedatel sügisõhtutel tegeleda (loll, kes ei suuda endale sobivat ettekäänet välja mõelda...).
Vaataks parem pilte. Oma aias pole veel mairooski (Rosa pimpinellifolia) õitsema hakanud, aga soojematest paikadest pärit uustulnukad on juba näod päikese poole pööranud. Neist kaks puhtaverelist eestlast.








Aga ega ebaküdooniaõied roosidele ka millegi poolest alla ei anna:



Eile õhtul käisime aiasrügamise asemel hoopis jalutamas. Sirelid õitsevad hullutavalt mitte ainult meie õuel, vaid kõigis Pakri poolsaare mahajäetud taludes. Elanikke ja maju pole juba seitsekümmend aastat, sirelid on alles.
Meri oli omal kohal ja mõlemad penid suurt jalutamisrõõmu täis:

Koduteel avastasin kraavikaldalt aga sellised tegelased ja hämmastusin päris korralikult, sest selle koha peal pole kindlasti ühtegi talukohta olnud. Hirmus tahtmine on minna välja kaevama, aga praegu pole vist õige aeg, aga hiljem ju ei pruugi neid üles leida...pilt pisut udune, sest tehtud kaugelt kümnekordse suurendusega. Lähimatest majadest on see koht sadu meetreid eemal.
Vihma oleks vaja, kohe hädasti. Nii kuiva ja sooja kevadet siinkandis ei mäletagi. Täna oli Tallinnas 28 ja kodus 25 soojakraadi varjus. Läheks siis vähemalt sääsedki võssa sooja eest peitu, aga kus sa sellega. Selleaastastele pisikestele, näljastele ja tigedatele sääskedele ei mõju ei sääsetõrjeküünlad, pininaaparaadid ega suitsetamine. Ainult Diffusil aitab natuke, aga iga päev end mürgiga pealaest jalatallani üle lasta ka ei tahaks.
Sellegipoolest on suvi mõnus. Seda enam, et suurem osa sellest on alles ees.

3. juuni 2011

Inglise aiad ja Chelsea

Alles täna avastasin, et blogger oli eelmisest postitusest lingi piltidele pintslisse pistnud. Panen siis uuesti ka väljatrükituna, http://nagi.ee/photos/evepiibe/sets/315175/ 
Reis ise algas siis Tallinnast, korraldajaks Astellaria reisibüroo, www.astellaria.ee, kes Eestiski toredaid aiatuure teeb. Reisisin nendega esimest korda ja üldiselt jäin enam kui rahule, eriti seetõttu, et kaasas oli kaks Räpina õppejõudu, Reet Palusalu ja Reti Randoja-Muts, kes pikkade bussisõitude ajal asjalikku infot jagasid. Sain nii mõneski asjas kõvasti targemaks, seega läks reis kohe igas mõttes asja ette.
Tallinnast Londonisse viis meid Easyjet ja see lend möödus tõrgeteta. Kohale jõudes oli meil buss vastas ja kohe esimesel päeval sai kahte aeda külastatud. Esimene oli Angelsey Abbey, väga kaunis ja suur inglise stiilis park ja aed. Seal jätsid kõige suurema mulje vaadete avamise kunst ja üks kaunis looklev jalutusrada, mida kahelt poolt peenrad ümbritsesid. Kahjuks oli aeg natuke halb, kevadlilled olid juba lõpetanud ja suvised polnud veel alustanud, aga ilus oli sellegipoolest. Kuigi seal saime ka esimest korda pealaest jalatallani märjaks
Edasi külastasime Cambridge Botaanikaaeda, kus mulle jättis sügavaima mulje soo- ja veeaed. Väga huvitav lahendus oli ka kiviktaimla, mis ei olnud rajatud künkale, nagu klassikaliselt kombeks, vaid hoopis maapinda kaevatud inimesesügavusse süvendisse.
Aia kodulehekülg asub www.botanic.cam.ac.uk
Ka seal aias saime kenakesti märjaks, ja siiani meenutab mulle neid aedu piinav inglise importköha, mis alles nüüd hakkab natuke järele andma.
Õhtuks jõudsime hotelli Royal National ja seal ööbimist ei soovitaks ma küll kellelegi. Ainuke hea asi oli asukoht otse Russell Square metroojaama vahetus läheduses Londoni kesklinnas. Hotell oli tohutult suur, kulunud ja räpane, täis inglaste klassiekskursioone, kes kiljusid ja tegid ilget lärmi, pooled liftid ei töötanud ja ülejäänud olid nii üle koormatud, et alt üles ja ülalt alla pääsemist võis oodata oma kakskümmend minutit ja üleüldse oli see üks kaunikesti ebameeldiv koht. Õnneks olime seal ainult ühe öö.
Järgmisel päeval oli siis reisi suursündmus, Chelsea Flower Show 2011 ja sinna läksime metrooga, mis on Londoni kesklinnas ainuke mõistlik liikumisvahend. Entusiastlikumad meist lahkusid hotellist juba kell pool kaheksa, aga mul oli mingi ammune jube mälestus tipptunnist Londoni metroos, nii et meie lahkusime hotellist igaks juhuks alles kell üheksa ja veidi enne kümmet olime juba kohal. Esimene mulje - ikkagi tohutult suur. Alustasime väikeaedadest, siis vaatasime üle suured aiad ja aiandusfirmade paviljoni ja lõpetasime müügitänaval. Muljeid oli nii meeletult palju, et ausalt öeldes neid kirja polegi võimalik panna, nelja-viie tunniga väsisid täielikult nii jalad kui pea, vastuvõtuvõime muutus nulliks ja rahvamass väsitas. Ütleksin, et kord elus tasuks aiandushuvilisel ära käia, kui rahakott kannatab. Aga ise vist tagasi ei läheks või ainult siis, kui mingi nipiga õnnestuks see näitus ilma selle üüratu rahvamassita üle vaadata.
Mulle isiklikult meeldisid kõige rohkem tillukesed aiad, üleshaibitud suured aiad olid küll kaunid, aga minu maitse jaoks liiga tehislikud ja "üle disainitud". Endale poleks neist küll ühtegi tahtnud. Kõige pöörasema mulje aga jättis hoopis suur paviljon, kus inglaste suurimad aiandusfirmad oma tooteid tutvustasid ja kust sai hilisemaks kodutööks hunnik katalooge kaasa võetud, küll tasuta, küll raha eest. Pool tagasilennanud pagasi kaalust moodustaski igasugune infomaterjal.
Pärast näitust olime infolaviinist nii oimetud, et lihtsalt jalutasime natuke Londoni linna peal ja käisime paaris rõivapoes. Sellega selle päeva kultuuriprogramm piirduski. Õhtul sõitsime teise hotelli, Jury´s Inn Londoni eeslinnas East Croydonis ja seda hotelli ma soovitaksin küll - puhas, mugav, vaikne, suured toad, hea hommikusöök. Seal veetsime kaks ülejäänud ööd.
Kolmandat päeva alustasime Londoni avaliku pargi Barrier Park külastamisega, et pisut ka modernsemat pargikultuuri nuusutada. Kaasasolnud maastikuehitajatele ehk huvitavamgi kui mulle.
Siis sõitsime Kathy Browni aeda Stevingtonis ja see oli tõeliselt armas koht. Vana, kaheteistkümnendast sajandist pärinev küla, õlgkatustega majad, kaunilt kujundatud aed, tore pererahvas, imekaunis vana maja.
Link on www.kathybrownsgarden.com ja omanikul on ka blogi, www.kathybrowngarden.blogspot.com.
Siis sai mul fotoka aku tühjaks ja kahest ülejäänust selle päeva aiast mul pilte ei ole kahjuks, ehk hiljem sõbranna käest saan. Kõige rohkem oli kahju sellest, et Waddesdoni mõisale jäeti vaid poolteist tundi ja sellestki enamiku olin sunnitud kulutama söömisele ja söögikoha otsimisele, vaatamiseks jäi aega minimaalselt. Ise ma oleksin selles imekaunis vana lossiga pargis meeleldi terve päeva veetnud.
Link www.waddesdon.org.uk
Päeva viimane aed, Old Thatch jäi peamiselt meelde sellega, kuidas suhteliselt väikesele territooriumile oli ära mahutatud mitmeid üksteisest erinevaid aiaosi, nagu öeldud, pilti teha ei saanud, aga aia link on www.oldthatchgardens.co.uk
Õhtuks olime muidugi jälle täiesti kutud, hotelli, õhtusöök hotelli baaris ja tekk üle pea.
Reisi viimane aed pühapäeva hommikul, Helmingami mõisa aed, www.helmingham.com, avaldas taas muljet imekauni lossi (sest majadeks on neid hooneid pisut patt nimetada) ja imekauni aiaga. Kohapeal peeti ka taimelaata, aga midagi eriliselt huvitavat ei müüdud, isegi meie kollektsionäärid tulid tagasi tühjade kohvritega ja see olevat esimest korda nii olnud. Ise tõin kaasa ühe kollase tarna Aureus ja ühe põneva iirise nimega Iris pallida Argentea Variegata, mis olevat ainuke iiris maailmas, mida kasvatatakse mitte siniste õite, vaid kirjute lehtede pärast.

Reisi lõpuks valmistas Easyjet ebameeldiva üllatuse reisi edasilükkamisega 3,5 tunni võrra, kusjuures ooteaja olime sunnitud veetma mingis imelikus terminalis, kus polnud ühtegi poodi ega söögikohta, kus aega surnuks lüüa, see, koos järgnenud kolmetunnise lennuga oli kokkuvõttes päris piinav, koju jõudsin kell kaks öösel surmväsinu ja pahurana. Aga see läks üle.

2. juuni 2011

Päkapikud on olemas

Niisiis, maikuu oli hullumeelne ja kui aus olla, on täna esimene päev, kui on mahti arvuti taga istuda. Kuigi isegi ei raatsiks, sest ilm endiselt imeline, päike paistab, palav ei ole, sääsed, sunnikud, muidugi ründavad hoolega, aga see selleks. Kuna aga nagunii tuli ka puhkajal natuke tööasjadega tegeleda, siis sain lõpuks selle taustal ka Inglismaa aiareisi pildid üles laetud (hoiatus! neid on 306 tükki ja nii vähe sellepärast, et mul sai aku tühjaks vahepeal). Ainult pildid, kommenteerimiseks olen ikka veel liiga jõuetu, jutt tuleb ilmselt siis, kui siinkandis millalgi vihma sadama hakkab.
Kui maikuu kohta natuke elulist statistikat teha, siis sellel kuul magasin 11 ööd erinevates hotellides, käisin neljas riigis, lendasin 10 korda lennukiga, kokku üle viieteistkümne tuhande kilomeetri, vahepeal sõitsin Eestis üle kolme tuhande kilomeetri, nii et ökoloogiline jalajälg on üüratu. Vahepealsetel kodusviibimise hetkedel suutsin maha istutada sadakond taksonit taimi, sest istutamist ma kellelegi teisele ei usalda. See-eest näitan nüüd natuke pilte sellest, mida vahepeal päkapikud tegid. "Enne" pilte saab vaadata vanadest postitustest ja siinkäinud ka omaenese mälusoppidest, aga muutused on täiesti olemas ja ma olen kohutavalt tänulik oma abipäkapikkudele, kes naadipõllu seest jälle aia üles leidsid ja ekskaasast päkapikule, kes minu äraolekute ajal mu loomaaeda kantseldas ja igavuse leevendamiseks minu hullude ideede maastikuehitusliku poolega tegeles :D, pildid ei ole ilupildid, sest enamik asju on lõpetamata, seepärast vedeleb veel ka kotte, kärusid, oksahunnikuid jms. ja murugi vajaks uuesti niitmist.Aga varsti-varsti läheb päris ilusaks ja terve suvi on veel ees.
Sellist vaadet mul kodule ja kodunt väljapoole enne ei olnud, sama koht algul eemalt ja siis õue poolt:


Mõned vaated teise korruse rõdult





Sellesse kohta poleks saanud midagi istutada, all kaablid ja veetorud ja talvel langeb siia kuurikatuselt kukkuv lumi, seepärast siis selline kivide aed mõne mägisibulaga
Kaotusi muidugi ka, sel ajal, kui ma mööda maailma hulkusin, panid teod nahka kõik mu kolm kurgitaime ja absoluutselt kõik peiulilletõusmed. Nii et peiulilli mul sel aastal ei ole. Nuuts. Kui kellelgi on annetada, oleksin tänulik.