Juuli ilus lõpp

Isegi ei mäleta, millal viimati õhtul väljas sai käidud. Pidev enesehooldusvahendite vajamine paneb liikumisele piirid ka siis, kui valusid parasjagu ei ole. Eilne üritus sai siiski plaani võetud, polnud kaugel ja õhtuti on viimasel ajal olnud parem kui hommikuti.
Määramäel olen varemgi käinud, aga see koht lummab ikka ja jälle. Kunstniku ateljee keset männimetsa, täis loomingut ja inspiratsiooni. Perenaine on muuseas hariduselt professionaalne aiakujundaja, kuigi realiseerib end juba ammu hoopis teiste kaunite kunstide kaudu. Ja see oma pere jõududega ehitatud ateljee on juba elamus omaette.

Maja toetub hiiglaslikele tüvedele, mis pärinevad ühe mõisa alleelt maha võetud puudest. See on keskne emapuu, nurkades on samasugused hiiglased. Pidi ikka jõud mängus olema. 

Valdur Mikita rääkis eestlaste kohasensitiivsusest ja kohamaagiast. Mis minu jaoks on kohe väga tõsine teema. Minu jaoks on päris palju kohti, kus ma kohe kuidagi viibida ei suuda. Õnneks kohti, mis kiirgavad positiivsust, on siiski rohkem.

Üks selliseid kohti, kuhu mina ikka ja jälle Mikitat tsiteerides "palverännakuid" teen, on Harju-Madise kirik, kusjuures kiriku endaga ei ole sel palju pistmist, lihtsalt see koht on nii lummav. Vaade Kurkse väinale kirikaiast.

Kirikutorn on aastaid kasutusel olnud ka tuletornina, kas ka praegu, pole hetkel kursis.

Eriti mõnusaks tegi õhtu see, et suvi on lõpuks jõudnud ka Loodemaale, riietuseks piisas lehvivast suvekleidist ja kergest õlasallist. Mõnusmõnusmõnus. Autotermomeeter näitas ka õhtul üheksa paiku kakskümmend soojakraadi, mis on minu jaoks väga hea temperatuur, palju rohkem ei tahakski. Vähem ka mitte.
Koju jõudes olin surmväsinud, aga väljasaamise üle üliõnnelik. Ma armastan oma kodu küll väga, kuid suur vahe on selles, kas olla päevade kaupa kodus vabatahtlikult või mitte välja pääseda terviseprobleemide tõttu. Viimane mõjub ahistavalt.
Nii mulle kui aiale oleks paaripäevast paduvihma vaja. Kuigi viimasel ajal on pea iga päev mingi väike sahmakas vett taevast antud, on muld endiselt tuhkkuiv ja majast eemal savistel aladel maa täiesti pragunenud. Umbrohul pole sellest sooja ega külma, tund aega tagasi sprinklereid tööle pannes vaatasin, et majaesisel kruusaalal on võilill end taas kümnesentimeetriseks venitanud, kuigi kõik sai alles nädal tagasi piinlikpuhtaks rohitud.
Endal oleks vihmapäevi vaja kirjatööde ja muude tubaste tegemistega järjelesaamiseks, kui põrandaid saab veel iga päev kasitud, sest suurte koertega sellest ei pääse, siis muude pindade seisundit ei taha isegi mitte kommenteerida. Veebipood tuleks üle käia, paljud asjad on otsas, müügikastid pooltühjad, aga midagi ka veel siiski sel nädalal juurde tulemas. Kui varasematel aastatel olen Lätist kaupa juurde tellinud kolm korda hooaja jooksul, siis sel aastal kolm korda kuus. Ja esmatähtis on siiski olnud enese hoidmine ja kosutamine, sest kui pole tervist ja enestunnet, pole millelgi muul üldse tähtsust.

Süda lembet rahu täis

Kuna hommikuti on kõik telekanalid otsustanud multifilme näidata, mina aga vajan varahommikuse inimesena hommikuti seltsi, siis on viimasel ajal olnud hommikukohvikaaslane raadio. Kust just täna hommikul jäi kõrvu kõlisema fraas "käies mööda koduvälju, süda lembet rahu täis". Just selline tunne mul täna õhtul koduaias ringi jalutades oligi, kuigi lugu ise kuulus pigem mu ema noorusaegadesse, kui minu omasse. Otse loomulikult oleks suures aias kogu aeg midagi rohida, lõigata, hooldada, aga kui ei taha, siis ei pea. Avatud talude päeva eelsest aialakkumisest oli üsnagi siiber ja kui mõni pidas võsaalust naadimüüri aia osaks, siis oli see tema probleem, mitte minu oma. Vöösügavuste traktorijälgede, püstiolevate kändude ja kivide tõttu oleks seal isegi trimmeriga niitmine suhteliselt lootusetu.
Lõpuks on kätte jõudnud staadium, kui ma ei tahagi aias väga midagi muuta. Jah, väljaläinud roosid tuleks välja kaevata ja asendada millegagi, aga sellega pole kuhugi kiiret. Paar puud on istutamisootel, aga kuna need on suured, siis pole ka sellega kuskile kiiret, ootaks vihmasemat aega. Ma ei taha ühtegi taime juurde, ei taha kedagi ümber istutada, naudin lihtsalt lõhnu ja vorme. Pildistamiseks ei olnud head valgust, seega vaid mõni klõps. Mustjas luudpõõsas on juulis alati nagu lõke keset aeda, tegelikult on väga vales kohas, aga nii suurt asja enam välja ei hakka kiskuma.

 Nelgiõielised roosid on ühed mu lemmikud (mis on veider, sest nelgid mulle üldse ei meeldi) ja kahju, et nende sordiaretus nii üürikeseks jäi

Kuigi mul elulõngadega kohe mingit haakumist ei ole, on lisaks Kata käest saadud elulõngale veel keegi sisse kolinud, Saab andeks sellepärast, et on sinine. Ja ma ei leiaks sellest puntrast juuri nagunii üles. 

Tiigi kaldalt avastasin huvitava isetulnuka, botaanilise kretiinina määrata ei suuda ja isegi kui tegemist oleks umbrohuga, sellest kasvukohast järsul savisel kaldal kätte ka ei saaks. Las siis kasvab. 

Nädalavahetusel oli aalujate kokkutulek, kuhu mina seekord ei jõudnudki. Koliidiga ei ole nii pikkade vahemaade läbimine mõeldav. Laupäeva hommikupoolikul oli tänu sellele kaunis õnnetu olemine, aga hilisõhtul jõudsid kohale Lepatriinud ja tõid kaasa kõik virtuaalsed kallistused, kohe läks olemine paremaks.
Täna oli tervise mõttes küll kehva päev, ometi sai üht-teist tehtud. Kui on kehv olla ja seedimine jamab, peabki natuke liikuma.

Kolmas avatud talude päev

oli seniolnutest vaat et kõige mõnusam. Mitte et eelmistel midagi viga oleks olnud, aga eks iga korraga tuleb tarkusi ja kogemusi juurde ja korraldamine muutub sujuvamaks. Seekord delegeerisin enda arust küll pea kõik ülesanded peale aiaekskursioonide tegemise teistele, aga õhtuks olid ikka jalad valusad. See aga oli nii mõnus väsimus, et pani lihtsalt ligi kaheteistkümneks tunniks sügavalt magama.
Rahvast käis natuke vähem kui eelmisel korral, kirja sai ligi nelisada, tegelikult kindlasti rohkem, aga kuidagi väga sujuvalt toimus kõik ja üldine õhkkond oli ülimõnus. Taimemüük ületas eelmise aasta numbreid suisa poolteist korda, aga täna ma veel asjasse ei süvene, täna on puhkepäev. Rahule jäid ka teised müüjad, koduse lepasuitsuliha müüja Vasalemmast, koduhoististe tegija Padiselt, kodukohvik Keilast pakkus imemaitsvat toitu ja head kohvi ja ka Ahti Tiirmaa oli müügiga päris rahul. Ning kui kõik on rahul, nii müüjad kui ostjad, võib õnnestunud üritusest ainult rõõmu tunda. Endal mul pilte teha muidugi aega ei olnud, aga selle eest tühjendasin eile õhtul veel Ahti fotoaparaadi mälukaarti

 Juba teist aastat on meil külas olnud samaküla sõbranna, kes kasvatab ja aretab erinevaid põnevaid kodulinde. Ma ise küll eriline linnusõber pole, aga eksootiliste troopikalindude jutustamine meie lopsakas aias tekitas küll tunde, nagu oleks koos aiaga mõnele troopikasaarele lennanud :). Linnunäituse kõrghetk olevat olnud see, kui üks väike tüdruk nutma puhkes ja palus endale kinnitada, et see ei ole muinasjutt, vaid et need imekaunid linnud on tõelised.

Tublide pereliikmete ja teiste abiliste jõul koristas aed end õhtuks iseenesest ära :) ja täna pole enam märkigi, et siit oleks pool tuhat inimest eile läbi kõndinud.

Viimasel ajal tundub ikkagi, et aias on liiga vähe istumiskohti ja siledaid pindu. Otsisin täna tükk aega kohta, kus end arvutiga sisse seada, sest muud ma teha täna ei kavatse, kui laiselda ja mõnuleda...aias paraku pole igal pool Wifit ja seal, kus on, oli jälle arvutiekraani jaoks liiga palju päikest...lõpuks sai tänane arvutinurk suure põõsa alla täpselt keset aiateed

Ilm on puhkamiseks parim, 22 kraadi sooja varjus, õrn tuuleke hoiab sääsed eemale ja peale eilset suurt suhtlemist on üksinda kodus väga mõnus olla.

Täiskuust pööripäevani ja vastupäeva

Segane aeg sai loodetavasti lõpuks läbi. Kulmineerus esmaspäevahommikuse kiirabisõiduga ja 48-tunnise lamamisega tilgutite otsas. Kolmapäeva õhtul lunisin end koju, sest haiglamiljöö käis minusugusele erakule lihtsalt juba üle jõu. Ööde kaupa magamata olek ei tee ka tervemaks ja arstki sai asjast aru. Unerohud mulle muuseas ei mõju.
Ainult Lepatriinud ise teavad, milline määratu abi ja tugi mul nendest sellel nädalal oli. Ma ei jaksa neid praegu rohkem kiita.
Tänaseks oli planeeritud pojengipäev. Paraku tuleb sellised üritused planeerida vähemalt pool aastat ette ja tollal ei osanud keegi ka kõige hullemas unenäos ennustada, et sel aastal pole pojengid veel ka jaanipäevaks õitsema hakanud. Aga seda ma ka ei põdenud.
Rahvast oli parasjagu ja positiivselt, jõudis hallata. Sõbranna tuli appi müüma ja müügitulemus sai oluliselt parem kui isegi näiteks Türi laada pühapäevane päev.
Õhtul, kui kõik olid läinud, võtsin kokku viimase jõu ja tegin aias ühe vastupäevaringi. Rohkem kirjutada ei jaksa ja pole ime ka - sammulugeja näitas õhtuks 23 744 sammu, mis neljandal päeval peale voodirežiimi on vist pisut palju. Panen lihtsalt jalutusringi pilte ja olen tänulik saatusele selle imelise elukoha ja imeliste inimeste eest, kes minuga sama teed käivad.