31. detsember 2009

Aasta viimased pildid

Tõesti, nii imelist ilma nagu täna, saab ainult ülistada. Kaheksa külmakraadi ja lund nii palju, et ausalt ma ei mäletagi koduõuel sellist lumeuputust olnud olevat. Võib-olla millalgi lapsepõlves, aga siis ma elasin linnas. Vahepeal käis päikegi läbi puulatvade piilumas. Lumelükkamist jätkus mitmeks tunniks, aga kas saab paremat trenni ollagi, värskes õhus pealekauba. Lepatriinu sai suusadki alla, kuigi jah, paksus lumes nendega lihtne just ei olnud.
Nüüd aga tõuseb üle lumiste raagus pärnalatvade tohutult suur kollane täiskuu. Välja vaatama võib jäädagi.
Kaunist aastalõppu ka siit nendele, kes teist blogi võib-olla ei loe. Palju uusi tuustakaid ja rõõmu vanadest :D.






28. detsember 2009

Esimene katsetus Paverpoliga

Ma isegi ei mäleta, millal ma selle paki Hollandist ära tellisin, ilmselt ikkagi kusagil suvel enne haiguslehte. Mõeldes sellele, et küll on haiguslehe ajal palju aega ja unustades täielikult selle, et kui ei saa istuda, ei saa ka paljusid muid asju teha. Purgid seisid kuid nurgas, aga õiget vaimu ei tulnud kusagilt peale.
Vaim saabus pühapäeva õhtul, kui selg oli suurest lamasklemisest ja raamatulugemisest juba nii haigeks jäänud, et enam ei kannatanud pikali olla. Siis tuligi meelde, et ohoo, mul peaks ju kusagil Paverpoli olema ja ma ei olegi seda veel katsetanud.
Niisiis tooraine: kaks valget T-särki taaskasutuspoest, liitrine purk läbipaistvat tekstiilikõvendajat Paverpol, küpsetusfooliumi rull, kaks kõvendajaga kaasa saadetud traadist "skeletti", üks tühi lillepott ja üks tühi õllepudel. Töövahendid: käärid T-särkide katki lõikamiseks, alus tekstiilitükkide plögaga kokku mätserdamiseks (tühjad salatikarbid või lihaalused sobivad suurepäraselt).
Esimene mulje purgi avamisel ütles, et see ollus on kahtlaselt lähedases suguluses PVA liimiga. Nii lõhna kui kleepuvuse poolest. Kuigi müüja kodulehekülg ütleb, et Paverpol on tervisele täiesti kahjutu, hõljus hapu hais majas veel tükk aega. Ning järgmisel korral panen siiski õhukesed kummikindad kätte, sest väga vastik oli seda möksi pärast käte küljest maha saada (boonusena sain puhtaks kätteunustatud hõbesõrmuse, pole ammu niimoodi läikinud).
Kaks tundi rõõmsat mökerdamist ja kipskujusid meenutavad, kivikõvad, kuid ülikerged tulemused on siin:

Mida ma esimesest korrast õppisin:
- seda, et tööpind tuleb katta soovitavalt kilega, ajalehti kasutada ei saa: kleepuvad kujude külge ja enam lahti ei tule;
- pöörlev alus on kolmemõõtmeliste kujude tegemisel hädatarvilik;
- iga valesse kohta sattunud möginaplekk tuleb silmpilkselt niiske lapiga eemaldada;
- toestuseks kasutatud esemed jäävad kuju sisse kinni ja enam neid kätte ei saa (kasutasin istuva kuju puhul lillepotti ja seisva puhul õllepudelit, lootuses, et peale tekstiili kivistumist on neid võimalik eemaldada, aga kus sa sellega, kinni mis kinni).
Mida need kujud endast kujutama peaksid, ma ei tea. Samuti ei tea ma, mida peaksin nende pupedega pihta hakkama (pragmaatik minus toriseb igasuguste mõttetute tolmukogumisobjektide pärast). Aga pagana lõbus oli plätsida ja uue aasta esimesel nädalal kavatsen hakata seda möksi juurde tellima. Kui keegi tahab kampa lüüa, andku teada.

26. detsember 2009

Jõuluistutus

Täna jõudsin lõpuks ometi niikaugele, et lammutasin Interflora korvi laiali. Süda valutas küll, õitsvaid asju ei tahaks eriti ümber istutada, aga ega valikuid palju ei olnud. Interfloristi vaimusünnitist laiali lammutades lõrisesin nagu algaja vampiir, sest taimed olid lihtsalt pottidest välja löödud, korvi topitud ja natuke hallitamakippuvat sammalt vahele pressitud. Sammal koos hallitusega lendas saunaahju, kuukingal oli õnneks pott alles jäetud ja ümberistutamist seega ei vajanud. Uued potsikud said seega vriisea, jõulukaktus ja kolm hüatsinti, mis selles segases koosluses õitsema ei läinudki. Kaktus õitses, nadilt küll, ehk elab siiski selle õitsemise ajal ümberistutamise üle. Sama lugu vriiseaga. Õitsema ajatatud hüatsintidel aga peaks puhkeperiood tulema, võib-olla poleks vaja olnudki istutada. Huvitav, kas samad hüatsindid võib pärast aeda toppida või on need mingid eri sordid?
Muidu on aga imeilus, lund on palju ja tuleb juurde. Kodunt väljas pole kolm päeva käinud, kui lumelükkamine ja puudetassimine välja arvata. Külas pole ka keegi käinud. Väga rahulikud ja lumised jõulud.

18. detsember 2009

Temperatuur

Lõpuks ometi õppisime vist ahju kütma. Ilmselt eelnevatel päevadel minusugune hüsteerilisest tulekahjukartjast linnatüdruk lihtsalt pelgas piisavalt puid ahju toppida. Aga sellise välistemperatuuri juures ikka 1-2 ahjutäiega ei küta suurt midagi.
Eile sai süda kõvaks tehtud ja praktiliselt õhtu läbi tuld ahjus hoitud. Tagajärg: hommikul Lepatriinu akna taga -21, köögi akna taga (kust sein külma sisse ja sooja välja hingab) -17,9 ja elutoas 19,6 kraadi plusspoolel, eilehommikuse kolmeteistkümne plusskraadi vastu.
Kaks korda päevas ahjukütmisest ei tule meil siiani suurt midagi välja, pliidi alla hommikul ikka tuld teeme, aga kell viis üles tõusta ja ahje kütma hakata ei viitsi küll keegi.
Aga väljas oli tegelikult imeilus, päike paistis ja lumi sillerdas.
A soojustamise kohta saadetud hinnapäringutele ei vasta endiselt keegi...

17. detsember 2009

Katusest, seintest ja külmetamisest

Kuna ehitusalane kirjavahetus Trummiga eelmise postituse lõpus hakkas juba liiga pikaks minema, otsustasin sellest katusest lausa eraldi postituse teha.
Niisiis, 1936.aastal tehtud tsinkplekk-katus. Täiesti korras ja mingit parandamist ei vaja (tehti ikka seitsekümmend aastat tagasi asju, ah...). Sellepärast ei raatsi ka lõhkuma-kergitama hakata. See on praktiliselt ainuke asi, mis vanast majast autentselt säilinud on. Sarikad kah.
Selle all ärklikorrus, kolm tillukest tuba ja esik. Ühe toa lagi on rohkem või vähem soojustatud. Kaks tuba ehitas mu vanaisa kuuekümnendatel, lagi on mingist vanast lammutatud majast saadud profiillaudadest (kah päris vahvad asjad, kuidagi ei raatsi millegagi asendada), laepealsest ei ole mul suurt aimugi, aga kuna asja ehitati suvilaks, siis on arvata, et lae läbilõige seest välja on 1) laud 2) õhk 3) plekk. Suurim probleem on see, et ega selle lae ja pleki vahel seda õhku väga palju ei ole ja inimene seal roomama hästi ei mahu. Naelaotstest parem ei räägigi.
Esiku lae läbilõiget tean kindlalt, seal on 1) 16mm OSB-3 plaat 2) õhk 3) plekk. Soojustamata jäi just selletõttu, et pidi tehtama koos vana osaga. Siis aga hakkas ehitus- ja kinnisvarabuum ja kõik ehitajad kadusid nagu mutiauku. Tundub, et osa pole sealt veel siiamaani välja saanud, sest näiteks soovitatud www.therm.ee - ga võtsin suvel ühendust ja sain vastuseks, et nemad küll nii väikeste asjadega ei tegele (tõlge: kutsuge oma lobudikule buldooser).
Tselluvill.ee - le tegin täna hommikul päringu, päeva jooksul reaktsiooni küll olnud ei ole.
Endast meist ehitajaid-soojustajaid ei ole, esiteks ei jõua ega jaksa ja ega eriti ei oska ka. Palgalistel ehitajatel tuleks kõrval seista, nagu elu on näidanud - paraku peab samal ajal tööl käima, muidu pole sellesamuse ehitamise jaoks raha. Nokk kinni, saba lahti.
2004.aastal ehitatud esimese korruse seinad on samuti külmasildu täis, isegi termopildistamist pole vaja, käega on tunda, kuskohast jääkülm on. Seinte lahtivõtmiseks ja uuestisoojustamisega sama lugu, selleks, et olla kindel, et seda tõesti ka tehakse, peaks kõrval seisma ja kontrollima.
Nii ongi, et kevadel ehitatud uus ahi on nii kuum, et kätt vastu panna ei saa, aga nii nagu siin vahepeal oli, -17, siis sai suure surmaga peale õhtu läbi kütmist kätte 17 plusskraadi.
Vahel ajab ikka südame täis küll ja kirun end maapõhja. Olen sellesse majja matnud oma kümne aasta sissetuleku ja pangalaenu on veel üle kahe aasta maksta. Elamise kvaliteedist talve ajal aga pole endiselt mõtet rääkidagi. Oleks ikka pidanud kohe buldooseri kutsuma ja uue maja ehitama, oleks poole odavamalt hakkama saanud. Iseküsimus, kas muidugi kvaliteetsemalt.
Lohutame end sellega, et peale külma tuleb soe ja peale talve kevad.

14. detsember 2009

Kassi üheksa elu

Meie kollane mitte-enam-kõuts läks kaotsi esmaspäeval, 16.novembril. Minnes oma kassitööle nagu tavaliselt samal ajal, kui inimesed inimtööle. Õhtul tagasi ei tulnud ja ega me paar päeva eriti pabistanud ka, ilmad olid soojad ja sellised paaripäevased äraolekud mitte midagi erilist.
Kusagil neljapäeval hakkasin juba tõsisemalt närveerima. Pealegi olid mul täielikud hallusinatsioonid, kuulsin kusagilt aeg-ajalt kassi kräunumist. Kurtsin veel Lepatriinule, et ta ei saa ju ometi kuhugi seina sisse kinni olla jäänud, meil pole sellist kohta. Lepatriinu vastas. et tal samad hallukad, kipub ka kräunumist kuulma. Tegelikult on maja suhteliselt helikindel, tihtilugu ei kuule sedagi, et autod maja ees sõidavad. Otsisime maja ümbert ja metsastki, ei midagi. Teede ääred vaatasime üle. Naabreid informeerisime. Keegi polnud meie kiisut kohanud.
Iga päevaga jäi lootust vähemaks, kahtlustasime peamiselt rebaseid ja kährikuid, kelle arvukus olevat ümbruskonnas kõvasti kasvanud. Kassi toidulaud sai koristamise käigus kokku korjatud.
Eile, pühapäeva hommikul ütles just trepist alla tulnud ja kohvitassi täis kallav Lepatriinu, et nägi unes, et meie kiisu tuli koju. Ohkasin, et selle aja peale on see ikka üpriski ebausutav.
Täna vinnasin parasjagu Laagri Maksimarketis viieteistkilost koeratoidukotti ostukärusse, kui taskutelefon helises. Esimese ähmiga ei saanud ma mukitki aru, mida mulle vene keeles seletatakse, et mis naaber ja mis kass. Siis sain aru, et helistas naabrimees, kes meie lähedal suvitajaks käib. Et tema tulnud vaatama, kas külm polevat torusid lõhki löönud ja esimene asi, kes kuu aega suletud maja uksest välja ilmus, oli meie äranälginud ja luukõhn kiisu.
Lepatriinu startis ülehelikiirusega kodu poole ja sealt nälginud kassiga kohe Maxi väikeloomakliinikusse. Kass kuulati-vaadati üle ja tunnistati suhteliselt terveks. Kui nad koduteelt mulle helistasid, võisin ka ise konstanteerida, et kopsud ja häälepaelad on täiesti korras. Nüüd lesib 28 päeva kütmata majas söömata-joomata olnud ja viiendiku kaalust kaotanud Monte-Cristo diivanil ja naudib kodusooja. Koerad käivad teda aeg-ajalt ninaga sõbralikult tonksimas. Selg on vaesekel nagu dinosaurusel ja üleüldse pole peale luu ja naha temast suuremat alles, aga liigub, vähehaaval sööb ja joob ning nurru lööb ka.
Loodetavasti on enda võõrastesse majadesse peitmise isu tal pikemaks ajaks kadunud.
Ja küll on hea, et naabrimees suvemaja kontrollima tuli, täna on väljas 12 kraadi külma ja selleks nädalaks suurt soojemat ei lubatagi. Pisiasi, et kööki tulev külmaveetoru külmunud on, on kassi tagasisaamise rõõmu juures täiesti tühine.

9. detsember 2009

Uued hoolealused

Kuna mu lähemad tuttavad teavad mu suhtumist Aafrikas kasvatatud "hollandi" lõikelilledesse, sain endale esmaspäeval terve trobikonna uusi pereliikmeid, kellega esialgu midagi pihta hakata ei oska. Mõne asja puhul ei oska isegi liiki määrata. Nii et kõik sõbralikud soovitused teretulnud.
Asaleadega on mul kahtlane läbisaamine, kui aus olla, on mul üks õnnestunud isegi viimase paari kuu jooksul maha tappa. Selle isendiga oli õnneks kaasas ka hoolduslipik, kaks korda nädalas vette kasta ja nõrutada. Kas see mul töö juures ka meeles püsib, on iseküsimus. Selle tegelase nime ma ei tea, aga tahaks teada. Kinkija, meie itimees, suutis liigi kohta vastata: "Eeeeee...." ja kuna olen täiesti veendunud, et eeeeeee-nimelist taime üheski andmebaasis pole, on info väga teretulnud. Sellesse potsikusse suutis Interflora kokku istutada ühe kuukinga, kolm hüatsinti ja ühe tundmatu tegelase, mille kohta oleks ka liiginimi teretulnud. Lisaks on mul kahtlus, et kas need kolm eri liiki ikkagi ühte potti kasvama sobivad, tuleks vist lahti harutada. Orhideedega pole õnneks muud probleemi, kui hetkeseisuga on mul neid lihtsalt liiga palju, seitse Phalaenopsist ja üks Dendrobium. Kodus ahjuküttega meeldib neile rohkem kui tööl keskkütte ja konditsioneeriga, aga kodus hakkavad aknalauad otsa saama ja mujal on neil liiga pime.Amarüllis on minu jaoks ka suhteliselt uus asi, kunagi mul on vist üks olnud, aga see oli maalelamise esimene talv, kui meil elutoas kippus vahel sisetemperatuur alla nulli minema ja selle talvega sain lahti enamusest troopilistest taimedest. Ehk läheb seekord paremini. Värv on imekaunis.
Täiesti uus tegelane, korallmari (kui otse Korallenbeere saksa keelest tõlkida, ladina Ardisia crenata). Vaatame.

Hetkeseisuga vedeleb kogu see ilu mul töö juures, koristaja "rõõmuks" suuremalt jaolt kabineti põrandal. Näis, mis edasi, mis koju, mis jääb tööle.




28. november 2009

Plaanitud ja plaanimata

Kui aias ringi vaadata, siis ei tundu seda talve kusagilt tulevat. Eelmisel aastal sel ajal uppusime lumme, istusime elektrita ja lumevangis. Sel aastal kasvab rohi alles usinasti ja vajaks tegelikult niitmist, paraku ei kanna läbivettinud maa traktorit. Tuleb kevadel kuluga rohkem tegemist.
Kassi aga ei ole endiselt ja kuigi väike lootus on ikka hinges, muutub see iga päevaga veel väiksemaks. Nüüd on juba pea kaks nädalat sellest, kui ta kaotsi läks.
Selle aasta suuremad tegemised kõik kõrvalveerus kenasti üleval. Kõige rohkem olen ikkagi rahul elutoa suurepärase ahjuga, mõnusa katusega terrassiga ja majaesise sillutamisega. Kaks esimest tööd olid kindlalt plaanis, kolmandast küll unistasin, aga nii-öelda plaani ei pannud, sest ei teadnud, mis sügiseks tervisest (ja sellega seonduvalt ka majanduslikust olukorrast) üldse saab. Tehtud siiski sai ja tulemusega olen rahul.
Algses plaanis polnud ka võsalõikamist ja sellega kaasnenud küttepuude kuhilatest, aga tegelikkuses päris hea meel, et see ettevõetud sai. Mida ma tekkinud lennuväljaga (tsitaat Trummilt) pihta hakkan, seda veel ei tea. Mingeid peenraid sinna igatahes ei tule, majast liiga kaugel ja kastetavat pinda ma keeldun juurde tekitamast, niigi läheb vajadusel kogu aia kastmisega kaks tundi ja seda kahte tundi pole sagedasti kusagilt võtta. Mõte liigub madalamakasvuliste okaspuude suunas, mis allesjäänud kaskedega koos kenasti ka talvel ilusad oleksid ja omajuurseid pargiroose pole kah kunagi liiga palju. Täpsemaid plaane hakkan tegema jaanuaris, kui juubeli- ja jõulukiire mööda saavad.
Tegemata jäid grillimisala korrastamine, esiku põrand ja külalistemaja remont. See-eest sai aeda juurde istutatud ligi kuussada erinevat püsikut, põõsast või puud.
Järgmise aasta plaanid võib põhimõtteliselt jagada kolme gruppi, ehitustööd majas, ehitustööd väljas ja aiatööd. Ehitustöid majas pole õnneks enam palju, neist kõige olulisemad seesama esiku põrand, mis nüüdseks näeb juba tõeliselt rõve välja ja ikkagi katuse ja lae vahelise osa soojustamine. Seal kunagi olnud saepurust on alles ainult tolm ja mälestus ning tänu sellele kipuvad talvisel ajal elektriarved 5-6 tuhande krooni kanti, puudega kütmine lisaks. Seisab asi selle taga, et kogu masust hoolimata pole ma leidnud puistevillafirmat, kes 30m2 pinna pärast viitsiks tulla objekti vaatama. Peale puistevilla aga ma ise muud lahendust küll välja pole osanud mõelda, sinna vahele roomama ja rull- või plaatvilla panema nagu hästi ei mahu.
Ehitustöid aias on rohkem. Kõigepealt kanalisatsioon - meestega on räägitud, asi on umbes aprilliks planeeritud ja sõltub eelkõige ainult rahast. Siis puukuur. Algselt mõtlesin ainult varjualuse peale, aga kuna meil on tekkinud uus probleem, nimelt käib naabrinaine puid varastamas (töömehed rääkisid ja ka ise nägin, et kuuris on puitbriketti oluliselt vähemaks jäänud), tuleb teha ikkagi midagi sellist, mida annab lukku panna. Päris õiget ideed veel ei ole.
Siis tuleb kaevata tiik, kah tegijaga räägitud, aga praegu sinnakanti ei pääse, liiga vettinud. Isegi puid ei saa sealt kätte.
Lisaks mõned koormad kruusa teedele, tänavune ülivesine sügis on nõrgad kohad kätte näidanud ja ma pelgan, et ühel päeval jääb prügiauto siia kohe väga kinni. Lõppematu töö see teedetegemine...
Aiatööd aga - eelkõige siis "lennuvälja" planeerimine ja taimestamine. Nagu juba öeldud, alustan põhjalikumat mõtlemist uuel aastal. Igasuguseid ideid on veel, mis settimist vajavad. No ja nagunii hakkab uus hooaeg sellega, et seda-tuustakat-on-mul-hädasti-vaja. Teadagi.
Ja seekord on kindlasti vaja kõik toalilled ümber istutada. Panin endale selle märtsi lõpuks kirja. Kipuvad teised vägisi pottidest välja.
Nüüd aga tirin riided selga ja ronin kuuri lae alla advendikaunistusi otsima.

21. november 2009

November, november

Eile hommikul näitas kraadiklaas akna taga järjekordselt ligi üheksa kraadi sooja. Täna kuue kraadi ringi. Puudel ja põõsastel on suured pungad ja mis mulle üldse ei meeldi, on hostade ninaotsakesed, mis maast välja tungivad. Talv tuleb, kullakesed, mitte kevad...
Sellest, et kõik lirtsub ja vajub, pole mõtet enam kirjutadagi. Monotoonseks muutub.
Värviline sügis jäigi siinkandis olemata-nägemata. Kui me oktoobri lõpul lõunamaale lendasime, olid puud täiesti rohelised. Kui nädal aega hiljem tagasi tulime, olid puud raagus. Rohi on aga endiselt roheline ja kasvab hoolega, hakka või niitma. Roosid on kah rohelised, ja ei kavatsegi lehtedest lahti lasta.

Üks pereliige on meil ilmselt sellest nädalast vähem. Kass läks esmaspäeval kaotsi ja ei ole siiani välja ilmunud. Kahe-kolmepäevastest kadumistest pole me numbrit teinud, kuigi kastreeritud, on meie kollane kiisu olnud eelkõige ikkagi looduslaps, kes oma kassiöid põhiliselt õues veedab ja päeval toas põõnutamas käib. Nii pikalt aga pole ta kadunud olnud. Kuuldavasti olevat ümbruskonnas ka rohkelt rebaseid ja kährikuid liikvel.
Kahju ja kurb muidugi, aga selline see elu on. Võib-olla tuleb kunagi uus kiisu, aga mitte enne kevadet.

Esimene puuriit aga sai täna valmis, pildil veel küll mitte nii valmis, sest pärast oli pildistamiseks juba liiga pime. Tundub päris kindlalt ühes tükis püsivat ja Lepatriinu on aplausi väärt, sest ausalt öeldes oleme me mõlemad selliseid ümmargusi riitu ainult pildi pealt näinud. Õpetajaks puhas talupojaloogika. Kõrgemaks meiesugused käblikud seda laduma ei ulata. Puid aga jagub veel vähemalt kahe samasuguse jaoks, osa veel metsa alt välja toomata-lõhkumata, sest nii tüma maaga ei pääse ligi.
Nii et kes workshoppi tahab, pöördugu Lepatriinu poole :).

15. november 2009

Ilus pühapäev

Viimase aja graafik on kulgenud peamiselt hommikuses hämaruses tööle ja õhtuses pimeduses koju. Teadmata õieti midagi ilmast ega loodusest. Kuid tänahommikune taevas oli sinine ning patuasi oleks olnud sellist päeva õues veeta. Tegelikult sai ka eile juba õues askeldatud, kangekaelselt õitsemakippuvatel roosidel õied ja õienupud maha lõigatud -pildil õitsev Malicorne 14.novembril. Osa nupus roosioksi tõin tuppagi, väheusutav, et nad õide puhkevad, kuid lõhnavad sellegipoolest suurepäraselt.
Õitsevad veel viimased saialilled ja sügisastrid. Ning osa suvelillede laipu sai lõpuks ära koristatud.
Ruumi on meil nüüd kohutavalt palju, äkki peaks golfiraja rajama...
Lumimarjad Amethyst ja Magic Berry on kõige võluvamad just hilissügisel, kui nende põõsad on roosasid marju täis.
Vapper Lepatriinu aga alustas elu esimese ümmarguse puuriida rajamist - pärast seda, kui minu laotud tavaline puuriit kuu aega tagasi ümber kukkus, mind enam nii keeruliste tööde juurde ei lubata. Posted by Picasa

6. november 2009

Esimene lumi

Lumesadu jõudis siis ka põhjarannikule. Tööle sõites olid esimesel viiel kilomeetril kaks autot kraavis. Ega ise ka eriti kihutama kippunud.
Hommikul näksisid kaks esimest kitse roosipõõsaid. Ähh, roosid jäid nagunii tagasi lõikamata, las söövad. Nagunii näkitsevad peamiselt lehti. Ilus oli vaadata vähemalt.
Aiatööd jäid sel aastal kuidagi mürtsuga pooleli, isegi äraõitsenud suvelilled koristamata. Enne Tuneesia-sõitu ei jõudnud, tagasi tulles oli maa külmunud. Daaliate ja pelargoonide juurikad võttis külm ära, aga ega mul nagunii neid kuhugi talvitama poleks olnud panna.
Aga eks kevadel olegi vauhti ja energiat rohkem. Ja kui lumi maha tuleb, ei paista koristamata aed välja kah. Pime on ka nagunii kogu aeg, nii kodunt minnes kui koju jõudes.

18. oktoober 2009

Mudameri

Aina sajab sel sügisel, sel nädalavahetusel pole majast kaugemale saanud kui puukuuri. Aknast välja vaadates võib konstanteerida fakti, et mahapekstud päevalilled tuleks ära koristada...ainult mitte selle ilmaga. Soojas toas on selleks liiga mõnus olla.
Tegelikult tuleks enne tõsiste külmade tulekut veel niita, aga kui see ilm nüüd kardinaalselt paremaks ei muutu, siis jääb sel aastal lihtsalt ära. Ma jäin põkaga juba eelmisel nädalal keset õue kinni ja sellest ajast on vett ainult juurde tulnud. Ainuke mootorsõiduk, millega krundil liikuda saaks, oleks ilmselt hõljuk :). Mõtlesin just, et milline õnn, et sai selle kõnniteekivi maha enne, kui ilm täiesti sandiks keeras, nüüd pääseb vähemalt kuiva jalaga kodunt välja ja tagasi.
Puud on nädala alguse torm ka päris hõredaks rappinud, valgust on sellegipoolest vähe ja terve nädalavahetuse on toas tuled põlenud, muidu ei näe midagi teha.
Juunis istutatud konnatatar isegi õitses natuke, enne kui külm teda kimbutas.
Talveune tunne tuleb peale.

14. oktoober 2009

Uuuuuuuuuuuuuuuuu

...undab akna taga, nii karmi põhjatormi pole tükil ajal olnud. Tuul jookseb mööda põrandat ja ime, et meil veel elektrit on, kellade järgi võib oletada, et päeval ei olnud. Kauaks seda pidu muidugi ei pruugi jätkuda, nii et hommikune ärkamine tuleb igaks juhuks moblaga üle kindlustada.
Roosid said eelmisel laupäeval mullatud ja pühapäeva hommikul oli maa härmas. Lõunaks sulas kõik muidugi ühtlaseks poriks ja rohkem pole külma olnud. Kuigi tänu tuulele on tunne, nagu oleks väljas kusagil absoluutse nulli lähedal. Sellistel külmadel ja tuulistel õhtutel mõtlen miskipärast alati siinsamas talus elanud esivanematele...ammuks see elekter siiakanti jõudis ja kui pime siis siin sügisõhtutel oli...aga inimesed sündisid, elasid, armastasid ja surid. Nii põlvkondade kaupa.
Enne rooside muldamist suutsin veel majaesist tasandada, seda pinnast, mida traktor kivide alt välja kaevas. No see majaesine pinnas on meil ikka. Pehmelt väljendudes vähese mullasisaldusega savi. Pole midagi imestada, et mul selg siiamaani valutab. Ei aita soe kott ega Olfen-geel.
Vanaduse vastu pidi arseen aitama (tsitaat saatest Prillitoos), aga ma seljavalu puhul siiski parem sellega ei katsetaks.
Muudest muredest ja uudistest veel niipalju, et kolli jõudis naabrimehe abiga kolmandal päeval koju, üleskutse koguda allkirju sõjardite paugutamismängude vastu panin üles, tööd on nagu tavaliselt sügisel üle kõrvade, Bakkeri paki saatsin tagasi (liiga külm on istutamiseks), Lumehelbekese kütusepumba voolik on katki, maja tagumine uks on kõveraks kuivanud ja seal vahel on sentimeetrine pragu, kust puhub külma tuult, metsa all lesivad minust kõrgemad lõhutud küttepuude kuhilad, mida pole kuhugi panna, sauna eesruumi põrandaküte ei tööta jne.jne.jne. Omas majas juba igav ei hakka :D.

11. oktoober 2009

Kadunud kolli ja muud mured

Rõõm eilsest ilusast päevast ja sellest, et roosid mullatud said, jäi üürikeseks. Selg valutab juba neljapäevast saadik põrgulikult ja eilne labidagavehkimine ei mõjunud sellele sugugi soodsalt. Nii et täna olen madalat profiili hoidnud. Tuju on ka allpool igasugust arvestust. Hommikul ärkasin Klooga polügooni õppelaskmiste peale, aknaklaasid klirisesid. Ja kogu selle põmmutamise peale kadus mu eakas kolli koduõuelt ja pole siiamaani välja ilmunud. Nüüd juba üheksa tundi on koer kadunud. Käisin autoga küla pealt otsimas, ei midagi peale teadmise, et auto alla jäänud ei ole. Käisin kahel korral mere ääres, kuigi tean, et koer ei lähe sellest trepist alla...ei midagi. Tegin tiiru mööda küla, hulkusin hüüdes metsades, ei midagi.
Süda tõmbub valust krampi, kui mõtlen, et ta võib olla vigasaanuna kusagil külmas ja niiskes metsas. Vaene loom on ju üksteist aastat vana ja ta liigesed valutavad. Pidin just järgmisel nädalal minema talle uut tabletikarpi tooma.
Helistasin varjupaika, panin kuulutuse pets.ee - sse...mida ma muud oskan teha. Meid ümbritseb ruutkilomeetreid padrikut, seda üksinda läbi kammida on täiesti lootusetu.
Ma ei saa rohkem kirjutada, pisarad voolavad...

6. oktoober 2009

Plats valmis!

Täna kella kahe paiku päeval tõid töömehed mulle kuuri võtmed ära ja said töötasu kätte. Ühtlasi leppisime kokku, et kevadel hakkame samade meestega kanalisatsiooni tegema. Kiitsin neid ja nende töötegemist. Täismehed punastasid. Eestlane ei ole ikka kiitusega harjunud, aga mina küll tahan alati kiita, kui midagi hästitehtut näen. Pildid tehtud teise korruse aknast, seetõttu taoline vähe kummaline rakurss.

Võsalõikamine aga jätkub, seni, kuni ilm lubab ja rahakott kannatab.
Istutamisega on selleks aastaks vist ühel pool, ka Bianka käest saadud iirised said nädalavahetusel maha. Narr lugu on aga see, et septembri algul Bakkerist tellitud taimed pole siiani kohale jõudnud, kui need põõsad alles tontteabmillal saabuvad, tuleb vist tagasi saata, kui nad enne külmi juurduda ei jõua :(
Posted by Picasa

4. oktoober 2009

Mehi jalaga segada

Kahel hommikul, eile ja täna, olen ärganud paduvihma peale ja mõelnud, et täna vist ei toimu midagi, ilm on liiga õudne. Aga läks eile päeva poole selgemaks ja hakkas päike paistma, ning ka tänasel hommikul näitab pilvede vahelt juba siniseid taevalapikesi. Peale paduvihma ja lirtsuva maapinna on siinkandis sügisemärke veel vähevõitu, kased on hõredaks jäänud, saar viskab ka lõpuks lehti maha ja vaher hakkab kergelt kollakaks tõmbuma. Roosid aga õitsevad endiselt, kuigi vihmad on neile natuke liiga teinud. Ja neid pagana kolmemeetriseid minipäevalilli ei võta isegi torm mitte.
Eile läks õue peal minu jaoks vahepeal juba liiga rahvarohkeks, lugesin kokku seitse meest - kaks kivipanijat, kolm puudelõhkujat ja kaks puudelangetajat. Iga nurga taga toimus midagi.
Endale aga tegin puhkepäeva, peale kolme masinatäie pesu pesemise ei teinud suurt midagi, lugesin, mängisin arvutiga, suhtlesin töömeestega, puhkasin esimesest töönädalast. Organism lihtsalt vajas seda.
Kevadel laotud ahi on igatahes super. Kaks kolmandikku ahjutäit puid ja pärast paar halgu veel juurde ja õhtul köetud ahi on veel hommikul nii tuline, et ei taha kättki vastu panna. Toas üle 24 kraadi sooja. Mõnus.
Arutasime eile Lepatriinuga, et viimasel ajal on meil töömeestega väga vedanud. Eks neid tegijaid on siin aegade jooksul igasuguseid nähtud, aga just viimasel ajal on sattunud sellised, kelle puhul naudid mitte ainult korralikku töötulemust, vaid ka töökultuuri. Tööpäeva lõpul valitseb kord, niivõrd, kui see ehitusplatsil muidugi üldse võimalik on, midagi ei jäeta vedelema. Tulemused on ka. Selle koha peal laiutas veel kuu aega tagasi läbitungimatu padrik.


Nüüd ei paista puudelõhkujad enam kuhjade tagant väljagi - nad ise aasisid küll, et ehitavad endale barrikaadi, et ma ei näeks, kuidas nad selle taga viilivad, aga miskipärast kasvavavd need barrikaadid kohutava kiirusega.
Teistel meestel on veel paari päeva jagu nokitsemist, aga juba praegu pääseb kõpskingaga autodeni. Meie tibiloomale tundub tema elutuba kah meeldivat.

Pinna ettevalmistamine oli muidugi jube. Oleme ise ka mõelnud, et kivipanemisega oleks vast isegi hakkama saanud, aga see pinna ettevalmistamine meie krundil oleks ilmselgelt üle jõu käinud. Sellel pisikesel viiekümneruutmeetrisel platsil müttas traktor kaheksa tundi, võttes kivimürakaid välja ja mattes neid sügavamale. Ning pinna tasandamiseks läks 21 tonni liiva. Kogu selle maaparanduse tagajärjel pole õuepealsest murust enam isegi mitte mälestust järel.

Aga noh...mäng väärib küünlaid, ehk tuleb varsti lumi maha ja eks kevadel külvab uue muru. Praegune on lihtsalt ajutine vaatepilt.

30. september 2009

Ülesküntud uudismaa jätkub

Võib-olla ongi parem, et ma viimastel päevadel alles siis olen koju jõudnud, kui pildistamiseks enam mingit valgust pole. Sest hetkeseisuga on maja ümbrus kole. Kohe väga kole.
Metsalõikajad on valgust päris rohkesti küll juurde tekitanud, kuid see, mis peale kändude väljajuurimist ja maa siledamakslükkamist maha jääb, enne kevadet küll vaatamist ei kannata.
Täna kündis järgmine traktor üles majaesise, koorides ukse eest maha kaheksateist tonni savi, moreeni ja kive, ning planeerides kiviparketi alla sama palju liiva, st. kaks kallurikoormat asemele...miks nii palju, tasasemaks oli vaja saada. Muidu oleks hakanud vihmavesi mööda parketti kuuri voolama.
Millised rööpad meil tänu sellele õuel on...õnneks pole veel keegi seal kaela murdnud.
Aga Inglismaa-nädalavahetus oli see-eest tore ja soe.

20. september 2009

Unelmate aed

Eks meist igaühel käib see mõte aeg-ajalt hallidest ajurakkudest läbi. Et milleks ja kuhu. Ja kus peaks olema see helesinine unistus, mille poole püüelda.
Unistused aga õnneks muutuvad ajas.
Ja kõigi unistused on erinevad ja see teebki maailma kirjumirjuvahvaks.
Ma ise jõudsin aiapidamise juurde ikka väga hilja ja väga suure ringiga. Mitte et võimalust poleks olnud, seesama koht, kus ma praegu elan ja aeda rajan, on olnud meie pere omandis alates üheksateistkümnenda sajandi lõpust. Kuigi nõukaajal võeti enamus käest, jäi 0,14 hektarit õueaiamaad ikka järele ja salaja oli veel ka kusagil mujal väike kartulimaa. Siin elanud vanaema hernest-porgandit-kartulit paaril peenral ikka kasvatas ja mõned kartulivaod olid ka. Kolm pojengi, üks jasmiin ja vanad taluaia sirelid on tollastest aegadest jäänud, samuti üks pargiroos ja kibuvitsad. Iluaiandust ma lapse- ja noorukieast ei mäleta, mõned astrid ja daaliad vast. Maja ümbrus oli siis juba võssa kasvanud.
Oli ka muid põhjusi, miks ma eelistasin alates juba teismeliseaegaest end siin eemale hoida. Ja oleks veel kümme aastat tagasi mulle keegi öelnud, et ma hakkan aeda rajama, oleksin ütleja saatnud väga pikalt ja väga kaugele...mina? mitte iialgi.
Aiahuvi ei tekkinud ka siis, kui me 1997.aastal, kaks aastat pärast vanaema surma siin uuesti vaikselt käima hakkasime. Võsa sai maja ümbert vähemaks võetud ja väikselt ka muru niitma hakatud, aga ka sellega oli kivide-kändude vahel probleeme, polnud kedagi, kes oleks suutnud kännud välja kaevata.
Alles 2004.aastal, kui maja kapitaalremont suuremas osas valmis sai, tekkis väike huvi ka maja ümber midagi ilusamaks muuta. Kuid veel paariks aastaks piirdus aiandus ühe roosipeenraga.
Praegu ei kujutaks aiata elu enam ettegi, kuid...olulisem osa aiast on minu jaoks siiski need tunded, värvid, vaated ja lõhnad, mida aed mulle annab. Emotsioonid. Taimefänni ei saa minust ilmselt kunagi - nii nagu Muhedik kirjutas, et omal ajal sai tuhandeid kilomeetreid taimede jahil maha sõidetud...tänan, ei, sellisel juhul piisaks mulle murust küll. Üleüldse mulle ei meeldi eriti pikki maid autoga sõita.
Vist sellepärast ma ei kipugi näiteks rohevahetustele, mu botaanikaalased teadmised on endiselt kolm miinuse tasemel ja päris juhuslikke asju ma endale koju tassida ei taha. Selle poolest meeldib mulle netis shopata - vaatan pilte, uurin infot, kujutan ette, kuhu sobiks - ja alles siis ostan. Aiapoes täpselt samamoodi, enne, kui ma midagi kassasse sõidutan, peab mul olema selge ettekujutus, kuhu ma selle asja istutan. Muidu ma ei ostagi.
Siiski hakkavad minugi mõtetes vaikselt taimenimekirjad järgmiseks aastaks moodustuma...vähemalt kaustiku ostsin juba ära, sest vahel on ikka vana hea paber see kõige kindlam koht, kuhu unistusi kirja panna. Praegu tean kindlalt vaid mõningaid pargiroosisorte, mida tahan, ja see upsujuur Savisaare külastamisest on end kõvasti hinge juurinud.
Selles mõttes oli aiablogimisse sattumine minu jaoks põnev kogemus, sest kogu mu senine tutvusringkond koosnes inimestest, kes ei suuda siiamaani päevaliilia ja päevakoera vahel vahet teha (või nagu meie postiljon ütleb, teie järjekordne kastitäis muru saabus...).
Peale selle on teistega info jagamine muutnud mind ennast oluliselt süstemaatilisemaks, kui varem piirdus mu taimeinfo etikettide-arvete kausta kõitmisega, siis nüüd on mul olemas korralikud istutustabelid koos ladinakeelsete nimetuste ja muu vajalikuga. Mis taimehulga kasvades on ka hädavajalikuks muutunud, kahel viimasel aastal olen maha istutanud kõvasti üle tuhande taksoni ja ilma korraliku "raamatupidamiseta" oleks ammu pilt eest läinud, kus ja mis on.
Mind ennast võlub siiski aias eelkõige see loomise pool. Hoidjana olen ma kehvakene. Unelmate aed võiks end ise rohida, vähemalt seni, kuni ma majalaenu makstud saan ja võiksin ehk palgalist abilist otsida.
Ja siis muidugi see nautimise pool. Paterdamine paljajalu kastemärjal rohul. Uus õis, uus värv, uus lõhn. Uued ideed.
Rohimise ja rasked füüsilised tööd,( mida ma varem meeleldi ise tegin, paraku enam ei tohi), sokutaks kellelegi teisele. Kahjuks pole kedagi, kes neid teha tahaks.
Ma tean, et ma tahan õhku ja avarust, ka Muhedikku külastades imetlesin mitte niipalju taimi, kuivõrd neid imelisi vaateid ja kogu seda avarust. Ma ise olen rannatüdruk ja tihe tihnik mulle ei sobi, metsas tunnen ma end halvasti ja kui aus olla, pole ma isegi omaenda metsas vist mitu aastat käinud. Olen nii palju aega, energiat ja raha kulutanud võsaga võitlemisele, et hindan iga taevalapikest, mida näha on, ja iga päikesekiirt, mis krundile paistab. Seega on minu unelmate aed pigem midagi pargilaadset, kui et täisistutatud istutusala. Õnneks on mul selleks piisavat ruumi.
Ma tahan aeda, kus võiksid vabalt joosta ja mängida koerad, kassid ja lapsed, pelgamata, et midagi katki läheb. Kuid kus sellest hoolimata oleks värve, lõhnu ja õisi varakevadest hilissügiseni. Ja sõbrad tunneksid end hästi. Minust enesest rääkimata.
Kurvaks teeb see, et taolisi võsalõikamise aktsioone, nagu mul praegu käsil, on siin ju varemgi tehtud. Kuna aga kogu selle ala hooldamiseks ei jätku jõudu ega aega, kasvab ülekäidud alale paari aastaga taas tihnik peale. Tööl käies on nädalas siiski ainult kaks vaba päeva ja kogu vaba aega aias ragistamisele siiski pühendada ei tahaks, maailmas on nii palju muudki põnevat.
Vahel, eriti santidel päevadel, kui kõigi viie operatsiooni õmblused korraga valutavad ja tuju on kehvemast kehvem, tekib küll tunne, et mida ma õieti rabelen...nagunii ühel päeval, kui mind enam pole, kasvab kõik uuesti võssa. Aga see läheb üle ja ma ju tegelikult tean vastust, iseenese ja oma elu nimel rabelengi, et luua ilu ja rõõmu omaenese päevadesse. Ja üleüldse pole minu asi, mis pärast saab...Lähed ostad mõne uue tuustaka ja elu on jälle ilus.

16. september 2009

Rooside uus tulemine

Sellepärast ma roose armastangi, et nende õiteilu jätkub juulikuu esimestest päevadest kuni esimeste tõsiste külmadeni. Kogu selle õierõõmuga võrreldes on nendega ikka väga vähe janti, kui vähegi hoolega sorte valida.Väike kollaaz tänahommikusest aiast:
Eile õhtul mõtlesin, et küll oleks tore, kui nüüd kogu selle istutamise peale sahmaka vihma saaks ja näe, täna kohe saigi, koguni mitu sahmakat. Seega langesid tänasest päevakorrast kohe välja punktid "kastmine" ja "terrassi pinoteksimine", sest kasta polnud enam vaja ja märga terrassi värvida ei saa.
Kuna reede hommikul peaks saabuma killustik, kamandasin eksi oma autokola hunnikut koristama, mis kipub ette jääma. Pärast koristamist...ütleme nii, et koristamise jäljed olid selgelt näha, aga pilti ma sellest kohast endiselt teha ei taha. Huvitav, kas kusagil maskeerimisvõrku müüakse, sellist, nagu sõjaväes kasutatakse?
Toas vihmavarjus olles sattusin Nurga puukooli koduleheküljele ja juhtus, mis juhtuma pidi, juba mõnekümne minuti pärast olime Lumehelbekesega Ellamaa poole teel. Sest ükski terve mõistusega (khm, kui palju on aiapidajal üldse tervet mõistust, on küsimus omaette) ei saa jätta rahulikult ripakile pakkumist, kus kõik suured kadakad tavahinnaga 690 kr maksavad alla 300, püsikud 19 krooni ja roosid 50 krooni?
Sõita oli üllatavalt mõnus, Lumehelbekese iste on mõnusam kui Euroopa autodel ja meilt läheb Ellamaale otsetee, mida ei näita küll ükski viit ei vana ega uue Haapsalu maantee poolt- See on suuremas jaos käänuline ja kitsas kruusatee.Aga just sellistel teedel lööb Lumehelbekese võlu välja...kapoti all V8 nurrumas, laiad rehvid aukudest sujuvalt üle libisemas, plaadilt tuli Johnny Cash ja ümberringi laius ilus varasügisene Eestimaa, terve edasi-tagasiteekonna jooksul ei tulnud ühtegi autot ka vastu, täiuslik päev.
Saak: kaks põõsasroosi, Lavender Lasse ja Twist.
Kaks SUURT kadakat, kirju kadakas Gold Flake ja sinine roomav kadakas, juba praegu ülemeetrise läbimõõduga "Blue Swede" - lubasin mõttes istutada selle oma rootslasest ülemuse auks, kes on mu pikkadesse haiguslehelolekutesse äärmiselt mõistvalt suhtunud.
Kaks põõsasmaranat, Floppy Disk ja Orangeschimmer.
Must leeder Black Beauty, mis oli esmaspäeval mu Hansaplandi nimekirjas, kuid seal müügil ei olnud.
Punaselehine teeleht - Lepatriinu, ära ohka südantlõhestavalt, kui seda loed,ma ei hakka järgmiseks naate ja ohakaid koju tassima...aga see oli nii lahedat värvi.
Kuna labidas peab ühel veoautol alati kastis olema, hamsterdasin tagasiteel riigimetsast mõned maarjasõnajalad ja paar põlvepikkust kuusekest kohast, kus neid ilmselgelt liiga tihedalt oli. Õhtul jõudsin veel kuused-roosid-maranad-teelehed maha istutada, kadakad jäävad homseks, sest enne tuleb selle koha pealt veel kaks ruutmeetrit sirelivõsa välja kiskuda ja see saab hirmus olema.
Päevad on liiga lühikesed - ainuke pluss, et järgmisel nädalal veel siiski tööle minema ei pea, tohter jäi haigeks ja lükkas mu ülevaatamise homse asemel järgmiseks neljapäevaks.
Posted by Picasa

Mugulamaania

Muhedikult ma võtsin esmaspäeval aiapoes vist telepaatilisel teel infot vastu, sest otsustasin ka ise sel aastal korvistutuse kasuks. Sest küllap need närilised mu tulpide kadumises ikka süüdi on, peenarde ümberkaevamisel pole olnud märkigi kadunud sibulatest.
Aastaid tagasi proovisin hüatsinte korvidega istutada, aga siis me siin pidevalt ei elanud, koeri-kasse aias pidevalt polnud, maja ümber oli paks padrik ja padrikus elasid mingid rotilised, kes panid nahka hüatsindid ja krõbistasid korve peale... igatahes kevadel leidsin peenrast ainult korvitükke ja ei ühtegi sibulat.
Õhtul tibusid, vabandust, mugulaid lugedes, leidsin, et sain maasse torgitud 277 erinevat ühikut.Enamik siiski võrkiirised, kobarhüatsindid, lumekupud jm näpuotsasuurune pudi.
Muud tuustakad said kah maha, kaks sirelit välja arvatud, neid ma ei julge enne panna, kui parkla killustik maas ja laiali aetud, muidu sõidab äkki traktor üle. Pole neil praegu veel potis ka häda midagi.

15. september 2009

Sibulajahil

Eilse päeva kulutasin üle tüki aja linnaskäimisele. Üritasin sideprobleeme lahendada (tulutult, Elisa levi endiselt 0 posti, keegi ei saa aru, milles asi). Ja muidugi oli peaeesmärgiks Hansaplandi külastus. Hommikul jäi ette ka Hortes, sealt leidsin põneva põõsa, maasikavaarika. Sealt ostetud paari pakki lillesibulaid hiljem kahetsesin, Hansaplandis olid samad sibulad odavamad.
Hansaplandis suutsin ka suhteliselt mõistlikult käituda, kulutatud rahast üle poole läks uuele kompostikastile ja sügisväetisele. Kaks sirelit saim, mida olen kevadest saadik tahtnud, Andeken Ludvig Späth ja Charles Joly, mõlemad alla hinnatud 147 krooni peale. Valgeõielise kurdlehise kibuvitsa "Alba". Virgiinia männasmailane Album ja aed-kukekannus Dark Blue. Kõik. Maranate pakkumine 3=5 minu peal ei toiminud, sest mul olid kõik müügilolevad sordid olemas. Üldse oli roheline laat selline, et need hinnapakkumised polnud eriti ahvatlevad, enamus olid sellised, et kui võtad viis ÜHEST SORDIST, saad kolm tasuta või võtad kaks ühest sordist (roosid), saad ühe tasuta. Paras oleks sinna siis kellegagi kahekesi minna...oleksin endalegi sebinud ühe Pink Robusta, aga kahte ei tahtnud ja ühe eest täishinda 179 EEK maksta tundus kuidagi ebaõiglane teades, et kevadel saan sama asja netipoest 5 naela ehk 85 eeguga nagunii.
Tulbisibulaid sai paras kotitäis, aga neid ma sinna jahtima tegelikult läksingi. Kahe poe peale: Turkestanica, Rembrandt Mixture, Queen of Night, Little Princess, Yellow Pomponet, Spring Green, Hearts Delight, Red Riding Hood, Groenland, greigi tulpide segu Üldiselt tulbid meil ei püsi, paar aastat õitsevad, siis lähevad välja. Ma pole neid muidugi üles võtta ka viitsinud, katsun edaspidi sellistest sortidest kaugele eemale hoida, mis seda hädasti vajaksid. Seda tulipa silvestrist tahaks, mul poleks selle vastu kohe midagi, et ta seal metsa all invasiivseks läheks...nii poole hektari ulatuses umbes, poes seda paraku ei müüda. Ehk õnnestub ikka Kukupaiga kokku saada :).
Kevadisi iiriseid ka: Katharine Hodgkin, Symphony, Danfordi iiris, hollandi iiris Royal Yellow. Ja lumekupud.
Nüüd tuleb riided selga ajada ja õue minna.

13. september 2009

Istutamised ja ümberistutamised

Ilmatumalt mõnus oli reede hommikul üles ärgata. Päike paistis ja tamme all ootasid tutsakad istutamist.
Kõigepealt siis igasugused põõsahakatised, millest pilti teha polnud mõtet ja mis tagaaeda kivide juurde kolisid:
kolkvitsia Pink Cloud
tähtmagnoolia
lepalehine kletra
mustjas luudpõõsas Cyni
jaapani kerria Pleniflora
kare deutsia Codsall Pink
Siis läksin ja rookisin tuulest tapetud gladioolid peenrast välja, nii et need on nüüd äraandmiseks valmis. Asemele said floksid: kevad leeklilled Clouds of Perfume ja Blue Perfume, ning aed-leeklilled Blue Boy, Miss Mary, Orange Perfection.
Siis läksin astilbede kallale. Olen küll natuke mures, et äkki on see uus peenar arooniapõõsaste varjus liigagi varjuline, aga eks aeg näitab. Ritta rivistusid thunbergi astilbed Prof. van der Wielen ja Straussenfeder (mis vahva nimi) ja arendsi astilbed Brautschleier, Amethyst, Weisse Gloria ja Venus. Rea lõpuks istutasin ümber kaks astilbet oma aiast, mille nime ma ei tea.
Õhtul jätkasime Lepatriinuga okste põletamist, meestel jäi tsutt tegemata.
Ilus oli, täielikus tuulevaikuses tõusid sädemelindid otse üles, ilusam kui ilutulestik ja kestis kauem ka. Pilti sellest ilust ei saanud.
Koerad avastasid värskeltraadatud alal enese jaoks energiasamba, meie muidu laisapoolne viiekümnekilone kauka hullas, tuiskas ja keerles ringi nagu kutsikas ja ega üheteistaastaseks saav kolligi talle suurt alla ei andnud.
Eile tulid onud jälle puid maha võtma. Võsalõikamine minus erilisi emotsioone ei tekita, aga kui suured puud langevad, selles on midagi võimast. Asi edeneb ja on lootust, et õhtupäikest saab meie õuel rohkem olema. Alles jäävad mitmesajaaastased pärnad ja mõned suured kuused, lepad-kased-toomingad lähevad kõik maha, kaski on mujal küll ja veel. Mitme aasta küttepuudevaru on ka kindlustatud, tuleb ainult riita kuivama laduda.
Ise tegelesin peamiselt ümberistutamisega. Plaanis on siiski üks istutusala juurde tekitada, mida vähehaaval teengi, sinna kolisid juba ümber kaks Franseni hostat ja kaks astilbet. Kakkusin välja poolteist ruutmeetrit roomavat akakapsast ja sättisin basseini otsa juurde pinnakatteks.
Maasse said kevadel seemnest kasvatatud Przevalski kobarpead, sinine aruhein ja stepirohi. Hõbepuu leidis endale lõpuks koha ja seni pottides olnud haavad panin ajutisse ritta, las kosuvad veel järgmise aastani, enne kui neile päris õige koha välja mõtlen.
Suve lõpus aga tundub meil saabuvat...kevad. Kõik veigelad õitsevad ja üks bergeenia ka.
Täna aga on olnud selline, khm, vaikne päevakene. Ühel pool maja mõurab Lepatriinu käes murutraktor ja teisel pool maja naabripoisi käes võsalõikur. Istutada pole enam midagi, ümber istutada kah mitte. Töllerdasin võsalõikajatel jalus ja üritasin oksi vedada, selg väsis ära. Rohida oleks loomulikult alati midagi, aga ma pole veel järeldusele jõudnud, kas on mõtet...või lihtsalt ootaks öökülma...kevadel tuleb nagunii otsast pihta hakata.
Homme aga katsuks minna tulbisibulate jahile, nüüd on nende jaoks ruumi ka. Muidu on aga mõistus otsas, tahaks nagu igasuguseid asju, aga kuhu neid panna ja rohida ka ei tahaks...samas katmisega on kah probleem, sest ega meil lauget kohta ka peaaegu ei ole, kallakute pealt aga kipub kergkruus plehku panema.
Ehk talv annab arutust.
Pildil meie vist viimast aastat kestev "veoauto" puid vedamas. Kere pehkib sõna otseses mõttes ära, remontida pole mõtet, dokumente pole, aga puid veel veab.

Posted by Picasa

10. september 2009

Tänasida tegemisi

Nagu öeldud, jäi vihm järgi ja päeva peale näitas paar korda päikestki. Sööstsin kohe muidugi oma saaki lahti pakkima ja seekord saan Aiasõbra saadetise kohta ainult kiidusõnu öelda, korralikult pakitud, korralikud taimed, õiged nimed peal. Eriti meeldivad mulle Aiasõbra taimesildid, mille saab poti küljest üsna kergelt ühes tükis ära tõmmata ja siis kas paberile või plastiketiketile kleepida.Ja millised kobedad kastid - neid saab korduvalt veel taimeveoks kasutada. Rahalises mõttes - postiga siiski odavam kui ise kohale sõites bensiinile kulunuks.
Ega ma seda majandushoovi serva ikka päris rahule jätta muidugi ei saanud. Kohe selle taga algab naabrimehe autopark. Ma ise oleks sinna hea meelega kuuseheki istutanud, aga väikesed kuused teatavasti kasvavad kole aeglaselt ja suuri ei jaksa osta ega istutada. Seega uus võsa vana asemele :), ainult natuke ilusam. Tahapoole sirelirivi - isut oma vanade sirelite võsusid, ümber istutatud Primrose ja täna saadud James Macfarlane. Ette kolm jaapani enelat Goldmound.
Kuuripoolsesse nurka jäi vana kreegipuu ja selle lähistele istutatud punase leedri ümber ladusin maa kaevamisel välja tulnud paekive. Pildil vasakusse nurka kolm tuhkurenelat Grefsheim ja müürikese ette neli pojengi, kaks nimetut Hortesest, edasi kevadel istutatud, kuid suvi läbi kiratsenud Yellow Crown ja Muhedike aiast lagodehh, mis siiamaani potis elas.


Rohkem praegu ei torgi, kui killustiku paika saab ja pildi ette lööb, kuhu ja milline see puukuur täpselt tuleb, ehk siis veel midagi.
Järgmiseks sai laienduse maranaala, 3 x Orangeade, 3 x Primrose Beauty ja 3 x Pink Queen.
Siis sai võhm otsa /vaatasin kalendrit ja lohutasin õmblusi
Võsasse tekkiv auk aga süveneb tasapisi ja nähtavalt. Kiiremat tempot pole neilt meestelt mõtet loota, Lepatriinu ristis mind niigi orjapidajaks, kui kuulis millise raha eest ma nad tööle kauplesin. No ise küsisid nii vähe.

Posted by Picasa

No nõnna siis,

kui mina endale üht mõnusat aiastegutsemise ilma plaanin, hakkab ladinal sadama - eile paistis terve päev päike, aga kui kuuritaguse lõpetamine välja arvata, aeda õieti ei jõudnudki. Muud tegemist oli.
Kuigi telefonisidet meil endiselt ei ole, jõudsid siiski kulleriga kohale Aiasõbra kastid, kolm tükki - kui juba tellimiseks läks, ei saanud kuidagi pidama. Avamiseni ei ole veel jõudnud, ootan vihmavahet. Vihmast hoolimata aga laulavad võsas mootorsaed, ilmselt sai onudel teisipäevase peo käigus raha otsa :).
Meilikasti potsatas meil, et Hansaplandis algamas 20.septembrini kestev roheline laat, pakkumised võtsid suu vesiseks küll, ega ma vist vastu ei pea ja hiilin vaatama, kuigi eilne linnaskäik võttis õmblused päris hästi pakitsema ja täna ei taha küll auto poole vaadatagi mitte.
Vihm jäi vist järele, peaks minema kastide sisuga tutvuma...

8. september 2009

Ülesküntud uudismaa ja igasugused soovid

Kuuri taga on veel natuke rehaga ja käruga endisel võsaasemel kõpitseda, aga siis hakkab juba looma.

Kui keegi seal uhkeid lillepeenraid vaimusilmas näeb, siis kahjuks sinna neid ei tule. Mul endal jookseb ka selle traktoriga kenasti kohevaks kaevatud pinnase suhtes suu vett, aga ei. Paraku on see ainuke koht, kuhu meil nüüd suure autoga ligi pääseb, seega on sinnakanti plaanitud külaliste parkla, uus puukuur ja kui kunagi majalaen makstud saab ja siis veel tööd ja tervist on, peaks sinnakanti ka kanalisatsiooni kogumiskaevu mahutama. Nii palju tegin, et naabritepoolsesse platsiserva istutasin oma vanade lillade ja valgete sirelite võsusid ja kiratseva Primrose peaks ka sinna vist transportima.
Võsalõikajad kah täna välja ei ilmunud, luureandmetel kukkusid pudelisse. Mis parata, head ja odavat töömeest pole olemas. Kuivõrd seekord sai odavale panustatud, tuleb tööluusidest lihtsalt mitte välja teha.
Istutada tahaks, näpud sügelevad. Poiss õnnestus nädalavahetusel mulda vedama meelitada, nii et isegi kohta oleks. Taimi see-eest pole ja poodi ka ei pääse veel. Ehk nädala lõpupoole. Ehitusmarketist leitud roosad sillad, botaanilised tulbid ja nartsissid said juba maha.

Igasuguseid ideid on peas nagu silke pütis. Iga ideega kaasnevad küsimused. Kust saaks servamata laia lauda - tervel Lääne-Harjumaal ei tundu ühtki tegutsevat saeveskit enam olevat? Kas naabrimehe metsa sõnajalgu virutama minna oleks juba liiga hilja (naabrimees teab ja on nõus, aga äkki sõnajalad ei juurdu nii hilja)? Mis pagan selle inglisekeelse netipoe aadress oli, kus igasugust põnevat käsitöönänni saab? Kust saaks emale kanvaad ja DMC tikkimislõngu tellida? Kust saaks postiga flokse? Miks pole Hansaplandi koduleheküljel mingit ülevaadet neil müügilolevast - teaks vähemalt, kas riskeerida valutava tagumikuga või mitte...). Nädalavahetusel pidi kusagil Rannamõisas rohevahetus olema - kas õnnestub minna, kas valutab, kas viitsib...? Kuidas soovijatele (Toompea, Bianka jt) ungari iirised kätte toimetada (ausalt öeldes on nad alles peenras, välja võtan siis, kui on kuhugi panna)? Sama kalladega...

Oehh - kuidas see ütlus oli, et ku vastupandamatu tegutsemishimu peale tuleb, siis minge ja visake pikali. Ehk läheb üle.

5. september 2009

Paremuse poole

Täpselt kuu on katkilõikamisest-kokkuõmblemisest möödas. Tunda annab see selles, et istumine on endiselt kahtlase väärtusega tegevus ja võhma ei ole kohe üleüldse. See-eest olen suutnud end peaaegu üle organiseerida - diivanil-terrassil peesitamisest on kõrini ja kodusolemise aega tahaks maksimaalselt ära kasutada. Kui musta huumori valdkonda laskuda, siis viimane asi, mida ma surivoodiö mõelda tahaks, oleks see, et küll sai ikka kenasti molutatud. Ma tahaksin ikka nendele asjadele mõelda, mis elus ära tehtud sai.
Ühe ammuse internetisõbra (kes juba mõnda aastat tagasi naaberkülla kolis) abiga leidsin kaks papit puid maha võtma ja võsa lõikama. On sellised pisikesed onud, viinatempel näos, aga tööd teevad korralikult. Kännud ei ulatu vööni, oksad põletatakse kohe, tükeldatud puud rändavad kohe kuuri juurde, ei mingit laga. Mulle meeldib.
Sõber ise võttis kodust traktori ja nüüd käib metsa all teist päeva tõsine möll. Kännud välja, lisaks sai likvideeritud üks ammuste aegade prügihunnik sellest perioodist, kui siiakanti prügivedu võimatu saada oli. Oli teine nagu koeranael hinge peal, häiris silma ja südant, aga oma jõud üle ei käinud ja autoga ligi ei pääsenud. Täna sai lõplikult lagedaks ka kuuritagune, kuhu edaspidi tuleb parkla laiendus ja tulevase puukuuri koht.
Ja kui teised tegutsevad, ei suuda minagi paigal püsida. Eile niitsin esimest korda käsiniidukiga muru, traktor on järjekordselt Stokkeris - vaatasin just, et sel aastal on traktori remondile kulunud pea samapalju raha, kui see peletis maksis. Ja masin on ainult kolm aastat vana.
Täna hommikul katsetasin labidaga, sai juba natuke hakkama küll. Päris mätast pöörama muidugi veel ei kipu. Ja kui midagi istutada ei ole, tuleb ümber istutada. Uue koha said kaks pargiroosi, kaks maranat ja üks Dammeri tuhkpuu. Viimased on tegelikult paras nuhtlus, kuna roomavad mööda maad, ei saa sinna katteks midagi alla panna - ja seda kasutavad halastamatult ära end põõsastesse sisse külvavad võililled.
Uude kohta kolis ka üks kiratsev mustsõstrapõõsas. Uued suuremad potid said rosmariin ja abutilon, mõlemad kippusid lausa potist välja ronima. Hmm, neid asju, mis talveks tuppa kolida tuleb, tekib miskipärast järjest juurde. aga mis teha, kui mul vahemeremaade vastu nii suur nõrkus on.
Gladioolidest aga otsustasin järgmisel aastal loobuda, nii et kui kellegi sibulahuvi on, annan rõõmuga ära. Kaunid lilled on nad küll, aga mitte minu jaoks. Läinudnädalane torm tegi peenras praktiliselt puhta töö ja ausalt öeldes eelistan edaspidi natuke tuulekindlamaid ja kauem õitsevaid lilli. Sellesse peenrasse kavatsen panna flokse, kui mul neid kusagilt hankida õnnestub. Aiasõbral paistab ilus valik olevat, kahjuks on nii pikk sõit minu jaoks veel tükk aega välistatud.
Ka tomatitel on edaspidi meie krundile sisenemine lubatud ainult viljade kujul, kogu see kastmise-lõikamise-totutamise jant on lõppenud hunniku kärnas ja koledate tomatitega, nii et rohkem ma selle peale aega raiskama ei hakka. Ainukesed, mis süüa kõlbavad, on härjasüda ja kobartomatid, kõik ülejäänud taimed lendasid täna prügisse. Kurkidega vedas rohkem, aga nende aeg on nüüdseks läbi.
Ei pidanud siiski vastu, ja tellisin mõned asjad ka Bakkerist, elu on küll näidanud, et minu käes läheb kasvama napilt pool Bakkeri taimedest, aga ega loll on järjekindel...proovime ikka veel.
Pildil mõtleb perekonnanõukogu, mida homme aias teha, nii et endale väga liiga ei tee...

2. september 2009

Üks igav hall kleit

Ilm on täna olnud kummaline. Aknast vaadates ilus, temperatuurilt soe. Aga targem on nina mitte väga välja pista, kui ei taha mingi tuules lendava esemega pihta saada. Ei tohiks küll midagi kergemat õuel lahtiselt vedeleda, aga mine tea, kuidas naabrite õuedel lood on. Tuli tubast tegevust leiutada.
Kappide koristamise käigus jäi pihku üks hõlmikkleit, millest ma isegi aru ei saanud, miks ma ta ostnud olin, sest ma lausa jälestan halli värvi riietuses. Jume on mul niigi sihuke kahkjasroheline, kui midagi halli veel näo lähedale panna, sulan seinaga üheks. Kuivõrd aga kleidi materjal oli hea, ei raatsinud teist kohe annetuskotti suruda. Läksin hoopis kuuri.

Väikesed katsetused Marabu tekstiilispreidega, sall, khm, erakogust ja tulemus kohe teist nägu.
Kui hästi korralik olen, triigin homme ära ka, siis peaks ka pesukindel olema.Kas ma seda ka kandma hakkan, näitab aeg. Mõni asi saab omaseks, mõni mitte.

Aias aga liiguvad peamiselt mõtted. Et teeks, tahaks ja oleks. Õnneks pole kohta, kuhu midagi istutada ja poodi kah ei pääse. Nartsissisibulatele ikka mõtlesin koha välja ja ka liiliatele on pesa olemas, kui me Deiaga lõpuks kokku saame. Igasuguseid asju tahaks, neile aga oleks vaja kõigepealt koht tekitada. Seega jääb edaspidiseks.
See-eest sain kaks naaberküla onu võsa langetama. Teisipäeval juba töötasid, said võssa augu sisse küll. Homme pidid jälle tulema, kui ilma on - praegu igatahes hakkas paduvihma kallama.