Esimesed lumikellukesed

avastasin väljasulanud roosipeenra servast eile. Tervelt kolm tükki. Nii pisikesed ja haledad, et ma ei hakanud neid isegi pildistama mitte. Las kasvavad suuremaks.

Roosid ise, nii palju kui neid välja sulanud on, on talve kenasti üle elanud. Kääridel on muidugi kõvasti tööd. Ma ei ole oma rohkem kui sada kahtkümmet roosisorti kunagi katnud ega õhutanud. Ainult muldan ja kaunis kõrgelt. Ja kui midagi välja läheb, siis läheb. Ju ta siis ei taha minu juures kasvada. Enamus tahavad.
Vapiloom opuntia on ka välja sulanud ja täie tervise juures. Pisut nahkne ja kokkuvajunud, nagu tavaliselt kevadel.
Pottidesse pandud üheksa begooniat on kõik mullast ninad välja pistnud. Roheline sibul ja lehtsalat köögiaknal kasvavad ka jõudsalt. Rohkem aknalauapõllundust mul polegi. 
Eile toksisin maja eest natuke jäärauaga jääd vähemaks. Mitte et seda väga vaja teha oleks olnud, ükskord sulab ta ära nagunii ja libeduse vastu aitas tavaline liiv väga hästi, õnneks ei ela linnas, et ei tohiks liivatada ja peaks seda tobedat kallist ja libedat graniidipuru panema.
Üldiselt aga olen viimase kuu väga laisk olnud ja ainult prouat mänginud. Lugenud, mänginud, nädalavahetustel kaua maganud. Ja seda laisklemist täiega nautinud. Kütma ei pea, soojuspump kütab ja selle investeeringuga olen väga rahul.
Üleeelmisel nädalal antud onkoloogilised proovid olid täiesti puhtad ja esimest korda üle mitme aasta pikendati kontrolliskäimise vaheaega kolmelt kuult kuuele. Vahel ongi nii vähe vaja, et end õnnelikuna tunda.
Väljas kolm kraadi sooja ja taevas on ühtlaselt hall. Nagu Muhedik tabavalt nentis, on poriaeg käes ja nina välja pista pole erilist tahtmist.