Sai pisut hulgutud

Küllap paljud on kuulnud anekdooti, kus mees ütleb kodus, et läheb tööle, tööl ütleb, et läheb armukese juurde, armukesele ütleb, et läheb koju, aga tegelikult läheb hotelli ja magab ennast korralikult välja. Midagi sellist tegin ma teisipäeval, viskasin oma miskipärast järjest pikeneva tegemata tööde nimekirja nurka ja läksin Mildale külla. Natuke oli asja ka, kastitäis hurmavalt lõhnavaid flokse ootas uut kodu ja ma ei olnud väga kindel, et ma suudan neid üle nädalavahetuse kaitsta.
Kokku saime Rapla Selveri parklas, edasi juba Milda autoga ja ootas meid mõnus hubane pesa keset avaraid vaateid.
Mõnus kodu ja aed, koht, kus puhata tööstressist, palju mugavaid istumiskohti. Igatpidi armas ja kodune. Taimi muidugi ka põnevaid ja rohkelt, aga taimed pole üheski aias minu jaoks peamine. Taimed on lihtsalt õhkkonna loomise vahendid.

Mõnus perekoer Aabik kui järjekordne tõestus sellest, et tiibetlased on ühed vahvad kaisumõmmid.

Kui te nüüd selle aia muusika kohta teada tahate, siis äkki see...

Edasi jõudsime ikka Haide aeda, kus mul ka seni käimata oli. Ma algul punnisin küll vastu, et mulpolejumidagivaja, aga kohapeal selgus, et on ikka küll. Kaasa hüppasid kallaspappel (populus deltoides) 'Purple Tower, sest viimaks ometi on mul nii ägeda ja suure punaste lehtedega puu jaoks koht olemas. Enne õigele kohale istutamist tuleb muidugi kuskil peenras suuremaks kasvatada. Suu võtsid lahti suures potis kahemeetrised humalapuud (ptelea trifoliata) ainult nelja euro eest ja sai neistki üks kaasa, liguneb praegu tiigis, sest juured olid väga keerdus ja õhtul istutan maha. Lubatud kolm mägisibulat aiavaasi jaoks, sest mujal na nende neetud juurumbrohtude tõttu mägisibulaid kasvatada ei saa ja harkjas azorell.
Jalutasime ka natuke kollektsioonaias ringi, oli imeline kujundus, mis saab sündida ainult hea maitse, suure ilutunde ja ka suure töö tulemusena.

Väheke üllatav (kuigi mitte pettumust valmistav) oli selle aia suurus, olen seda ju näinud nii aiasaadetest kui fotodelt ja läbi kaamerasilma on see aed tundunud hiigelsuur.  Tegelikkuses oli mitte just väike, aga kindlasti nii tohutu, nagu mulje oli jäänud.  Vulisev oja hiigelhostade vahel, uhke keldrimägi (pagan, et see meie keldrivare täiesti vales kohas on...).
Ühesõnaga oli üks äraütlemata mõnus pärastlõuna, mis aitas kõvasti akusid laadida ja kolmapäevasel päeval suuri tegusid sooritada. Hommikul tõi R linnast uue hekilõikuri, sest kahjuks selgus, et vanad Boschi akud enam voolu sisse ei võta, päris mitu seadet muutus sellega lihtsalt kasutuks prügimäekaubaks. Urr, ma ütlen. Uus Makita on küll mugav, kerge ja kiire, aga tähendas taas sajaeurost ootamatut väljaminekut. Palju meil neid lõigatavaid hekke õnneks pole, aga midagi ikka. Hekid korras, rohisin mõned püsikupeenrad, kus ma teistel seda teha ei luba. Vahepeal tegin tööinimestele süüa. R niitis ja niitis traktoriga, ma olin õhtuks nii läbi, et ei jaksanud isegi vaatama minna, kuhu ta välja jõudis, mürina ja bensiinikulu järgi otsustades võime varsti hakata PRIA-lt pindalatoetust taotlema :), aga korras on ilus ja ilu eest tulebki maksta.
Päeva eelviimaseks tööks (viimane on alati kastmine) jäi "vulkaani" ja selle ümbruse korrastamine ja kuna sealkandis oli malts juba minust kõvasti pikem, oli see üks paras Heraklese vägitöö. Millest sai eilse pika kontoripäeva jooksul natuke konte puhata. Täna tuleb tegemata tööde kallale söösta, taevas on teist päeva lauskpilves, mis tähendab, et õhk mustab sääskedest, aga midagi pole parata.

Juuni käes

Mitmendat aastat järjest jõuan ma juuni alguseks totaalse musta ahastuse perioodi. Ei jõua, ei jaksa, kõike oleks vaja teha kohe, korraga ja praegu ja see pole puhtfüüsiliselt lihtsalt võimalik. Umbrohi kasvab kiirusega pool meetrit päevas, kliendid tahavad oma tellimusi kohe kätte saada, aga ma olen õhtuti liiga väsinud, et isegi arveid teha. Tunne on selline, et müüks kogu kupatuse maha ja saaks saadud raha eest rahulikult elu lõpuni Madeiral pikutada....Praegu tunnen end nii kohutavalt väsinuna, et tahaksin vähemalt kaks nädalat järjest magada.
Kõht on kohutavalt tühi, aga isegi mõte toidust paneb südame läikima. Tsiili soovitus sellisel juhul jäätist manustada ei toimi, sest kahjuks pole meile veel jõudnud need juustu-, peekoni ja pitsamaitselised jäätised, mis Ameerikas juba olemas pidid olema. Magusate asjadega ma läbi ei saa, kui mul juba eelnevalt süda paha on.

Õnneks läheb see tunne tavaliselt kuskil jaanipäeva paiku üle.

Mõni sõna ka Pärnu Taimelaadast. Müüjana teist korda vist enam ei lähe, otseselt pettunud ka pole, aga sellise käibe jaoks pole mõtet raisata nelja päeva, sest lisaks kahele laadapäevale läheb üks päev pakkimiseks ja paberite tegemiseks ja teine päev lahtipakkimiseks, inventuuriks ja asjade kohaleasetamiseks. Ostjana vist isegi läheksin, vähemalt pooled müüjad olid Lätist. Püsikuvalik midagi põnevat ei pakkunud, aga puud ja põõsad olid küll väga heas valikus ja väga hea hinnaga. Ostsin ligi kolme meetri kõrguse kirjulehise hobukastani Aesculus x carnea Variegata ja maksin selle eest 25 eurot, Euroopas tuleks selles mõõdus puu hinnale üks null otsa. Mõned kuused ja üks nulg jäid ka pihku, aga nendest pikemalt siis, kui viitsin pilti tegema minna. Täna ei viitsi.
Seltsielu oli selle eest mõnus. Esimesel õhtul istusime sõbrannaga pubis ja sõime mõnusat praadi, minu kokkutõmbunud makku see portsjon ära ei mahtunudki ja pool ööd ei saanud magada, sest kõht oli liiga täis, harjumatu :). Pärast laata aitas ülikooliaegse sõbranna sõber järelkäru müügiplatsilt välja tõmmata ja siis läksime kambakesi sööma, juttu jätkus kauemaks. Kodus aga ootas Lepatriinude köetud saun.

Täna ma rohisin püsikupeenraid. Kui rooside, pojengide ja päevaliiliate aladesse saan ka teisi saata. siis püsikupeenardesse ma kedagi võõrast ei lase ja kohati pole kindel, et kas mind ennastki sinna lubada võks, olen täiesti võimeline mõne harulduse nina väsinuna välja rohima. Jõudsin järeldusele, et neid on liiga palju. Peenraid nimelt. Õnneks ei ärata püsikud viimasel ajal minus ka eriti suuri emotsioone, nii et hamsterdamisest hoidumine on täiesti võimalik. Hetkel on raske öelda ei kõreliiliatele ja emajuurtele, aga kuna meil neid eriti ei liigu, tulingi Pärnus tagasi nelja puu ja ühe kõreliiliaga. Niigi on küsimus, kuhu toppida kaks eelmisel nädalal ostetud floksi, ruumi peenardes nagu on, aga põhiliselt varjualal.

Varjutaimi laatadele aga kaasa vedada küll mõtet pole, täiesti mõttetult vedasin kaasas nii Luigele, Türile kui Pärnusse  mertensiaid, kolmiklilli, norulilli ja muud. Hoolimata sellest, et kõigil taimedel olid õied, läksid kliendid neist mööda nagu postist. Neid kolmiklilli, mida ma suure õhinaga kaks aastat tagasi Inglismaalt tõin, müün ilmselt surmani.

Sama vähe on laatadele mõtet kaasa vedada uusi liiliasorte. Kui kõrval müüb tädike idahübriide ühe euroga, ei tee klient mingit vahet. Mis siin tavakliendist rääkida, alles hiljuti pidin tuntud haljastusfirmat veenma, et OT-hübriide pole vaja talveks üles võtta. Nojah, ma võin ju botaanikas endiselt nõrk olla, aga lugeda ma ometi oskan...hommikul toppisingi kättejäänud sibulaid pottidesse, aga kuhu ma panen potid, on esialgu veel selgusetu, plats on hoolimata tormilisest müügist ja maikuu enneolematust käibest endiselt puupüsti taimi täis...midagi pole teha, sisse osta saab enamikke asju ainult kevadel ja õnneks on veel terve suvi ees. Ja kuigi mõnigi püsik on ootamatult otsa saanud, tuleb ilmselt järgmisel aastal püsikute mahtu veelgi vähendada, sest paraku on see kõige töömahukam ja vähetasuvam osa kogu sellest tegevusest.

Ilm oli ka pehmelt väljendudes jäle ja parema meelega oleks hoopis midagi toas teinud, aga rohimisega lihtsalt ei kannatanud enam oodata, noored püsikud lämbusid ja naat kippus vägisi õitsema hakkama. Metsa all õitseb ta merena niikuinii, aga vähemalt peenardes katsuks seemnepuistamist vältida. Ehk õnnestuski. Igatahes tegime väikese abilisega ära päris suure töö ja aed näeb oluliselt mukim välja. Kui veel nädala teisel poolel niita ka õnnestub, oleks juba päris ilus.

Homme katsun rahulikumalt võtta, lähen massaaži ja vähemalt üritan lõdvemalt võtta. Tartu Botaanikaaia püsikpäev laupäeval kujuneb ilmselt nagunii peamiselt mõnusaks suhtlemisürituseks. Tellimusi on nii palju peal, et müügikaupa mahub vähe, järelkäruga aga ma sealsetes kitsaskohtades manööverdada ei tahaks. Ma pole endiselt õppinud järelkäruga tagurdama, sest niipea kui ma seda üritan, hüppab kohe mõni abivalmis rüütel appi ja teeb selle kiirelt ära. Abivalmis mehed pole maailmast sugugi kadunud (või ei suuda nad seda koperdamist lihtsalt pealt vaadata :D)

Ergav kõrbepäike

Mitte ei mäleta, kas oli pealkirjanimeline raamat või film või mõlemad, aga tänasele ilmale mõeldes sobis see pealkiri nagu rusikas silmaauku. Isegi meie mereäärses näitas kraadiklaas +29,5 ja ainuke jahe koht oli toas. Noorem kuts kannatas uhkelt välja, aga eakas kaukaaslaseproua käis mul küll kannul paluva näoga, et äkki oleks võimalik natuke kuumust vähemaks keerata. Oleks hea meelega keeranud küll, sest kuigi ilm oleks kõige rohkem sobinud raamatulugemiseks, ei saanud sellise kuumaga taimi keset õue riiulitele kõrbema jätta ja tuli hakata inventuuri tegema.
Türi Lillelaat oli seekord vägev. Alguseks muidugi paanika saabuva öökülma pärast. Türile läksime kahe auto ja järelkäruga, kaubiku laadisime tühjaks telki, mille kõik neli seina sai tihedalt kinni pakitud, hortensiad jäid järelkärule katte alla ja pojengiriiulitele sai katteloor peale. Aitas, kahju ei saanud ükski taim, aga oli kuulda, et nii mõnigi, kes kauba õhtul kohale tõi ja katmata jättis, kandis suurt kahju. Sest reede hommikul oli maa valge, autoaknad jääs ja isegi kaheksa paiku müügiplatsile jõudes sai veel sussi härmas murul libistada.
On ikka kliima, laupäeva õhtuks olime sõbrannaga nii ära kõrbenud, et aitas ainult aaloegeel.
Müügirekord tuli sellegipoolest, sellist ühe nädalavahetuse käivet pole Aavikuemandal veel olnud :D. Pluss veel rõõm tõdemusest, et kõigil klientidel on suurelehised hortensiad imehästi vastu pidanud ja need, kes eelmisel aastal ettevaatlikult ühe soetasid, tulid ja ostsid teisi sorte juurde.
Majanduslikus mõttes ongi möödunud aastate kogemusel kolm üritust, kus on mõtet käia, Luige laat, Türi ja Nurga Puukooli aiapäev augustis. Kõik teised annavad koos pakkimise ja inventeerimisega tunnitasuks kõvasti alla ühe euro ja otsi sa lolli, kes sellise raha eest tööle hakkaks. Lihtsam on kodus istuda ja muu askeldamise kõrvalt kliente vastu võtta ja postimüüki teha. Väikelaatadele meelitajaid käis hulganisti, aga ma viskasin ausalt öeldes nende reklaami ilma pikemalt vaatamata lihtsalt prügikotti. Hindan oma aega liiga kõrgelt, et seda raisata. Türi laadale läks seitse pikka päeva tööd: kaks pakkimist, üks veole ja lahtipakkimisele, kolm kohapeal ja seitsmes mahapakkimiseks ja inventuuriks. Samal ajal kodus kõik asjad tegemata, aga vähemalt oli sel majanduslik mõte.
Türi kiituseks võib veel öelda, et eelmiste aastate kaltsukaubandus oli kadunud ja tegemist oli ikka tõesti taimelaadaga. Söögi- ja käsitöö poolele ma ei jõudnudki, aga taimemüüjate eliit oli küll kohal ja uhkelt esindatud. Oma saagiks sain lätlastelt ja leedukatelt üht-teist, kirja veel panemata.
Emotsioon oli vist nii positiivne, et täna polnudki nii roppväsinud nagu peale Luiget. Kuumus oli muidugi tappev ja esialgne idee panna üles päevavari, kadus kohe, kui nina välja pistsin. Kuumusele lisandus veel kuum tuul, mis näis tulevat otse Marokost ja oli nii tugev, et viskas pikali tühjaks tehtud ratasriiulid, pillutas tühje kaste ja kärusid ja isegi tühje kohvitasse.
Aga loetud, paika pandud ja kastetud ma taimed lõpuks sain, efektiivsus muidugi nagu diflofossi nuusutanud kärbsel (tsitaat laadal kaasas olnud sõbrannalt), Kui ikka tundsin, et kohe hakkab paha, läksin vahepeal tuppa ära, seal oli kõige jahedam. Meil on isegi puud veel lehte minemata, varju pole kuskil. Vahepeal suutsin ära õlitada-pinoteksida ka taimepüramiidi, millest kirjutan pikemalt siis, kui ma ta kokku panen. Siis jõudis kohale Lepiku-Mardi pererahvas, sai natuke mõnusalt kohvi joodud ja lobisetud ning nende bussi peale sokutatud hunnik mulle mittevajalikke ja neile hädavajalikke kaste ja kasutatud potte. Kuuri sai kõvasti riiuliruumi juurde.
Õhtul jõudsin veel ära testida uue isevedava muruniiduki, millega end ja firmat hea töö eest premeerisin. Meie maastik on nii keeruline ja kiviline, et traktoriga igale poole ei saa. Oli ikka hea küll, ainult et ma pean veel masina passi uurima, kas kiirust ka kuidagi reguleerida saab, sest õhtuses väsimuses ma nii kiiresti küll lipata ei suutnud, kui niiduk liikuda tahtis. Õnneks saab vedu ka välja lülitada.
Ning kõige viimasena vabastasin mõningad pojengid naatide hellast embusest. Rohida ja niita oleks meeletus koguses, õnneks niitis (ehk näris, nagu ta ise ütles), Lepatriinu vana niidukiga majaümbruse nädalavahetusel korda ja see kannatab enam-vähem vaadata. Korda olid saanud ka Jasmiiniõiekese poolt nahka pandud uksepiidad :) Lepatriinuisand aga üritab välja kaevata aga kunagise vana talumaja põrandaplaate ja leidis selle tegevuse käigus jupi ilmselt 19.sajandist pärinevast kirjutuslauagarnituurist, I maailmasõja aegse saksa sõjaväe kiivri ja veel midagi, mis jõudis mul juba meelest minna.
Lootsin küll, et saan selle nädala oma aiale pühendada, aga ikka tuleb midagi vahele...homme viin oma selja igaks juhuks massaaži, toidupoes tuleb käia ja pangas...kolmapäeval peab sõitma suurde linna, tutvuma riigiprokuratuuris toimikuga, viima ära tellimused ja tooma ära tellitud taimed, niimoodi see aeg kaob, sest iga krundilt välja sõidetud päev on aianduse jaoks mingis mõttes kadunud, linn väsitab sedavõrd.
Nüüd aga põõnama, on olnud sisukas ja tulemuslik päev.

Võõraste sulgedega, õitega ikka

Eile õhtul sai kiiruga naaberkülas Raudide juures käiidud. Munad neile, tühjad potid meile. Kohustuslik aiatiir ka tehtud. Kui ma kunagi suureks saan, tahan endale ka selliseid padjandeid.

Olen endiselt arvamusel, et rodod minu aeda ei koli. Õitsevad kaks nädalat ja ülejäänud aja on koledate nahkjate lehtedega kujutud nässakad, mille alt on paha rohida. Aga õitseajal võõras aias imetlemas käia võib küll.

Volvosse pakkisin ära sadakond taime, sealhulgas üle kahekümne hortensia viieliitristes pottides. Tagasivaatepeegel on täiesti kasutu ja loodetavasti ei pea ma neid nii palju tagasi tooma, seda enam, et omakorda sai Järvseljalt üht-teist tellitud, see peab ka veel kuhugi mahtuma.

Hääletada selle auto peale küll mõtet ei ole, kui enda ja pisikese käekoti sinna taimedele lisaks ära mahutan, on hästi.

Vihmaselt ta tuli

,see aasta 2013. Kaks laiska inimest vedeles teleka ees, isegi laud peaaegu katmata, õhtusöögiks sai seapraadi söödud ja kui kõht täis, siis mis seal ikka enam kuhjata. Üritasin teha Pavlova torti, aga kokaraamatu aegade ja temperatuuride juures normaalset beseed küll kätte ei saanud, jäi nätskeks. Aga kui sügavkülmast võetud maasika toormoosiga ja vahukoorega täiendatud sai, siis M-l läks alla küll. Näksideks verivorstipirukad, idee täpselt sama kui viineripirukatel, aga viineri asemel sees pisike verivorst. Oli päris huvitav.
Peale keskööd läksime välja saluuti vaatama, sattusime kokku naabritega, jõime plasttopsidest vahuveini, mida vihm hoolega lahjendas, istusime veidi naabrite juures, kella kaheks ei suutnud mina enam igatahes haigutusi tagasi hoida ja kobisin koju kotile. See-eest oli mõnus uusaastapäev, ei mingeid ülesöömise ega muid sündroome.Lihtsalt laiskus, peale koristamise sai ainult teleka ees raamatut loetud. Välja ei kiskunud üldse, ümber maja lainetas vihmamärg kiilasjää, millel isegi koerad liikuda ei tahtnud.
Järgnes jälle sutsujagu tööpäevi, üks segasem kui teine, aga õnneks oli peatselt jälle nädalavahetus käes. Laupäeval näidati õues küll päikest, aga ilma naeljalatsitega ringiliikumine oli suhteliselt võimatu.

Seda ei saa väita, et värve üldse ei ole. Konnatatar on igatahes väga vahva punane.

Kaktused on paljaks sulanud ja näevad kuidagi kevadised välja, Kui nüüd külma peaks tulema, on vist natuke jama. Eriti midagi peale visata ei anna, hanged on nii kõvaks sulanud, et kannavad vabalt meie 55-kilost kaukaasia lambakoera.

Täna aga käisime katsikul. Üks olevus sellest sabade, koonude ja käppade 15 päeva vanast segadikust hakkab paari kuu pärast meie aeda oma maitse kohaselt ümber kujundama.

Ja kuigi paar kuud tagasi tundus, et endale ma ei osta küll ühtegi taime, sest firmataimedega on niigi palju tegemist, suutsin täna ikkagi Aiasõbrast põõsaid tellida. No mis teha, sinist habeõit olen ma ammu tahtnud ja põnevaid hortensiaid oli seal ka...
Ning veel ei ole hilja soovida kõigile, kes seda loevad, head uut aastat! Parajalt päikest ja vihma teie aedadess, soojust ja lähedust teie kodudesse ja kalli-kalli. Kasvõi virtuaalselt.

Hämaruse aeg

...mind tegelikult sel aastal väga pole häirinudki. Pealegi on sel aastal novembri kohta minu meelest üllatavalt palju päikeselisi päevi olnud. Palju ma üldse muidug päevavalgust näen, hommikul hämaras tööle ja õhtul kottpimedas koju. Kui aga mõnikord on tulnud päevasel ajal ringi sõita, on madalal silma paistev päike nii mõnigi kord liiklemise keeruliseks teinud. Kuid olgu keeruline, peaasi on natuke valgust. Tänagi vilgatas korra päikesevalgust, kuigi siis ma tubaste tegemiste kõrvalt veel välja ei jõudnud. Pärastlõunal oli hallis taevas veidi heledamaid laike näha.

Pärast lõunasööki jalutasin natuke aias, lootes mingisuguseidki õisi leida. Aga tundus üsna lootusetu. Pildistasin tiarellide kaunist lehestikku,

  igal aastaajal ilusaid okkalisi,

 

 huvitavalt kollaseks tõmbunud roosilehti,

 pikalokilist tarna

  ja kangekaelselt lehtedest kinni hoidvat kukerpuud.

 Okkalistega olen sel aastal natuke hädas, liiga palju vett või mis iganes. Üks maja ees mitu aastat olnud nululaps sai lõkkesse juba suvel, nüüd on järgi minemas teine ja aia hoopis teises otsas ka üks mänd.

Koeri pole põhjust süüdistada, vana kolli ei suuda enam aastajagu jalga tõsta ja pissib nagu plika. Ning näiteks Picea mariana Aurea on suurepärase tervise juures.

Selle tulevase lilleanuma all puhkab mu vana armas punane kiisu. Kevadel saab ta ka lilled. Selle vana kuivanud puu mahavõtmisel sai neid õõnsaid tüveosi terve hunnik ja ma ei lubanud M-l neid halgudeks lõhkuda. Et teen neist midagi. Sel aastal kahjuks polnud aega.

 Tiigivesi peegeldamas sügisest taevast. Vesi on müstiline asi ja kui jõudu oleks, kaevaksin endale terve järvistu. Vett tundub jätkuvat.

 

 ÕIed aga avastasin lõpuks sealt, kus ma neid veel oodatagi ei osanud, eelmisel aastal istutatud virgiinia nõiapuu otsast. No oli ikka hea meel küll ja neid õisi tuleb sealt veel rohkesti, kui just väga külmaks ei lähe.

Pean tõdema, et mulle see senine inglise talv väga sobib, millalgi võiks muidugi ka natuke miinuspoolele minna, aga praegu pole ka viga. Ei külmeta, elektrikulu püsib talutavuse piires, ei pea libedatel ja lumistel teedel autoga riskeerima ja autoakendelt jääd kaapima. Mulle meeldib. Mida lühem on talv, seda parem.
Ehitustööde koha pealt võiks ka natuke lumega oodata. Otsustasime, et uus 5x8m kasvuhoone tuleb 1963aastal välgulöögist maha põlenud lauda varemete vahele.


 Praegune seis on selline, M veab varemete vahelt mulda, õigemini rohkem küll liiva vähemaks ja täidab allpool olevat märga ala sellega. Me soostume sel aastal ikka täiega, õnneks on viimane kuu pisutki kuivem olnud, sissesõidutee, mis ligi kaks kuud oli pigem laevatatav kui sõidetav, on muutunud isegi jalgsi läbitavaks. Tiigis on vett endiselt palju, aga üle õnneks enam ei aja.
Puukool on talveks valmis.


Kukk Petja on kiremise lõpuks selgeks saanud. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle kuke kiremine hallis hommikuudus lihtsalt meeldib ja nii käin isegi argipäevahommikuti terrassil hommikumantlis Petja hommikutervitust kuulamas.
Nädala pärast algab advent ja on põhjust maja laternaehtesse panna. Ongi pimeduse aeg möödas. 

Talvised kevadpühad

Et kõik nüüd täiesti ausalt ära rääkida, eelnes pühadele töiselt nii ülikiire nädal, et aiandusele polnud aega mõeldagi. Kui neljapäeval siis lõpuks järjekordselt lennujaama-tretilt koju jõudnud (olles Hansaplandist sirgeselgselt mööda sõitnud), selgus, et kodus ei ole järjekordselt elektrit. Kuuendat korda ainuüksi selle aastanumbri sees. Vaatasime natuke aega üksteisele otsa ja mõtlesime välja, et läheme Hortesesse, päev alles noor. Õnneks taipasin seekord sünnipäevaks saadud kinkekaardd kaasa rabada, selle võrra läks kergemalt. Oste ei kahetse, eriti hea meel oli värvimuutvate õitega aedhortensia "Wim´s Red" ja roosaõielise puishortensia "Invincibelle" üle. M suutis kärusse sokutada ka kaks ploomipuud, minu tingimus oli, et need peavad olema istutatud majast vähemalt 100 meetri kaugusel, mul on lapsepõlvest jubedad kogemused akna all kasvanud ploomipuudega, mille viljad maitsesid küll hästi, aga tõid aeda ja majja lõpmatult hulgal purupurjus herilasi.
Koju jõudes polnud elektrit endiselt. M hakkas küünlavalgel ostetud paljasjuurseid roose potistama ja mina lugesin küünlavalgel ajalehte. Elu nagu enne ilmasõda. Õnneks saabus vool lubatud kesköö asemel ikka juba kell üheksa õhtul.
Reede õhtuks oli ilm tuksis mis tuksis. Marutuul veeretas mööda õue kõike, mis kätte sai ja sadas paduvihma, mis muutus pealelõunal lörtsiks. Tuju oli kehvemast kehvem, sest arvuti ees molutamist ma eriti puhkuseks ei pea, aga mis teha, loodus õue ei lubanud.
Vaikse laupäeva hommikuks oli meil maha sadanud umbes 20 cm lund, tuul üritas kõrvu peast rebida ja mu tuju oli täpselt sama kehv, kui eelmisel päeval. Pealegi polnud ma päris kindel, et kohe ettevõetav projekt ikka päris arukas on...aga Keilasse me suuna võtsime ja kiriku platsil Linnu talu müügiautot ootama jäime, sopas ja lörtsis. Ootamisest oli veel nii palju kasu, et avastasime kiriku kõrvalt uue lihapoe nimega "Kolm Põrsakest". Kus tehti värsket hakkliha ootetööna ja lihast, mitte kamarast ja sojajahust. Saadaval oli ka metssea- ja põdraliha ning järgmiseks nädalavahetuseks plaanin sealt soetada materjali lambahautise jaoks.
Oli täiesti üllatav, kui palju rahvast oli ostma tulnud, kirikuesine parkla oli igas hinnaklassis autosid ja nii vanu kui noori inimesi paksult täis. Kui Linnu talu auto kolmveerandtunnise hilinemisega (maanteed olid pehmelt väljendudes jube libedad ja hooldamata) kohale jõudis, oli kanatahtjaid nagu murdu ja meie oma nelja kana sooviga vist kõige väiksemad soovijad, teised rabasid ikka enamjaolt viieteistkümne kaupa ja ühte autosse rändas isegi 60 sulelist. Tegemist siis Hy-Line tõugu aastaste kanadega, kelle produktiivsus ilmselt enam suurtootmise jaoks piisav pole, aga koduspidamiseks küll. Sai neile ühte tühjalt seisvasse putkasse kodu valmis seatud ja kodunema pandud. Vähe õnnetud, rääbakad ja poolsulgeteta nad välja näevad, aga küll kosuvad. Mina eluaegse linnaplikana ei tea kanapidamisest küll muhvigi, aga M väitis end teadvat ja kui ta hakkama saab, siis lasku käia. Mina olen nõus mune sööma ja eriti hea tuju korral neist ka mõne koogi kokku keerama.

 Majanduslikult mõttekas see projekt muidugi pole, nagu pea alati oleks poest odavam osta, rohkem selline emotsiooni küsimus. Igatahes olid tegelased meile täna hommikuks kaks esimest muna tootnud ja päeva jooksul lisandus veel üks. Värvima neid ei hakanud, keegi ei armasta külma keedumuna:

Eilse õhtu veetsin aga meeleolu parandamise eesmärgil Sarastro veebipoodi kammides. Mõttes mõlgub üks uus projekt, mille jaoks oleks vaja varjutaluvaid taimi ja eks ma neid sealt sain ka. Arve, khm, läks päris suureks, aga tuju sellegipoolest paremaks ja hilisem saunaskäik aitas veelgi kaasa.

Tänasega sai lumesadu lõpuks ometi läbi ja päikegi tuli välja, valgus oli nii ere, et väljas oli silmadel valus. Vähemalt sai paar masinatäit pesu pestud ja kevadtuulde lehvima viidud. Täna ööseks lubab veel miinuskraade, aga homsest pärastlõunast peaks minema soojemaks ja isegi ööd peaksid hakkama plusspoolele jääma. Ehk jäi see lumetorm selle talve viimaseks lehvituseks. Lumi sulab küll jõudsalt ja kella viieks olid juba teed puhtad ja krookuste ninaotsad väljas. Sama koht hommikul ja õhtul:

Ning kevadlilled, mille elujõudu ei väära isegi kaelasadanud lumehanged. Sügishooajaks tuleb meelde jätta, et juurde tuleb hankida võrkiiriseid ja lumikellukesi ning neid soojematesse kohtadesse panna. Ning külmakindlat alpikanni. Lumeroose olen pelgama hakanud, kolm katset on järjest aia taha läinud. Ei saagi aru, miks neile meil ei meeldi. Krookustele ja tulpidele meeldib see-eest väga.

Järgmisel nädalavahetusel saab ehk natuke rohkem õues olla.

Aiahooaja esimene nädalavahetus

Eile hommikul oli maas õhuke lumekirme ja vinge tuul tahtis kõrvad peast rebida. Läksime hoopis linna aia- ja ehituspoodidesse. Mis mõjus rahakotile küll üpris tühjendavalt, aga ostudega olen rahul. Haabersti K-Rautast said autosse 12 elupuud, mulle üldiselt elupuud ei meeldi, aga midagi muud, mis naabrimehe romula kohe ära varjaks, ka ei suutnud välja mõelda. Mustamäe K-Rautast sai tagaiste täis uusi imeilusaid vaskseid aiavalgusteid, hirmsoodsa hinnaga. Ja kõige tipuks läksime Hansaplanti, kus jäi näppu nii mõnigi taimejuurikapakk. Kuigi aru ma ei saa, kas lähen mina järjest nõudlikumaks või muutubki meie aiapoodide valik järjest kehvemaks või mõlemat...või ei ole osa sibulaid-mugulaid veel kohale jõudnud. Igatahes nii Horteses kui Hansaplandis on sel aastal müügis meeletu valik daaliaid ja gladioole (mis mind üldse ei huvita), aga muid püsikuid tuleb tikutulega taga otsida.
Kui koju jõudsime, oli tuul õnneks vaiksemaks jäänud ja lumekirmegi sulanud, suutsin ühe suure istutusala puhtaks kraapida. Täna veel mitu tükki. Nüüd valutavad kõik need lihased, mille olemasolu talve jooksul ära ununema kippus :D.
Alla poole aia jäi veel koristada, aga lihtsalt jaks sai otsa, enam ei jõudnud küürutada.
Sellesse, et siiakanti veel ränka külma tuleb, ma ei usu, ja ilmateade ei luba ka. Kõikidel põõsastel on suured pungad, mullas siblivad hobusesõnnikukomposti peal sõrmejämeduseks nuumatud vihmaussid ja kahte lepatriinut nägin. Kevadlilledest ei räägigi, isegi päevaliiliad on end viiesentimeetriseks venitanud, kuigi üle viie kraadi sooja pole meil kordagi olnud.
Talvekahjustusi eriti ei leidnudki, kõik roosid on elus, muud tegelased ka. Peenrasr viskasin välja ühe poolsurnud lavendli, mille koht oli vale, ülejäänud lavendlid on väga ilusad. Ja kaevasin välja ja vedasin metsa alla ligi ruutmeetrijao nurmenelki, mis oli orasheinaga nii mättasse kasvanud, et päästa polnud seal enam suurt midagi.
Mõne taime meelest pole talve nagu olnudki, paarist peenrast tirisin välja suured vereurmarohu puhmad. Jukkad poleks nagu lume all olnudki.

See tegelane aga kolib pärast õitsemist alla tiigi äärde, sest kirjanduse järgi pidi diameeter olema 40 cm, aga minu omal on 70 cm, tahaks lausa näha, kui kõrgeks venivad need väidetavalt 90cm kõrgused "nurmenukud". Tiibeti priimula (primula florindae)

 Pojengipeenras on alles talv ja tiigid on jääs, kuigi sinna peale just ei kipuks

ülejäänud aias on aga kevad ja umbrohi õitseb :D