Suure Aedniku aias

Kõige suurem aednik on muidugi see, kes kõik maised aiad, metsad ja lagendikud on loonud. Kuid ka maa peal ringi kõndivate kahejalgsete hulgas on piisavalt neid, kelle poole austusega alt üles vaadata, Ühte sellisesse aeda sattusin pühapäeva õhtul ja olin täiesti lummatud. Ärkasin imelistest vaadetest ja aiaisanda põnevatest pajatustest alles siis, kui päike puude taha kadus ja alles kella kaheksa paiku autosse astudes sain aru, et ninaots ja varbad on jääkülmad ning kõht koriseb.

Võib-olla ikka äärmiselt ebameeldiv tunne, kui Su aastakümneid rajatud paradiisi tagahoovi ehitatakse kortermajad. Veel raskem võib olla plaan oma elutöö maha jätta...elu teeb korrektiive, mis meile ei pruugi meeldida.

Peale kolmetunnist jalutuskäiku sain ma aru, miks mul kunagi Mati Laane loengutes igav oli. Ma olin lihtsalt liiga loll ja harimatu. Täpselt samamoodi ei saa ma aru Juuniori teoreetilise füüsika raamatutest. Mitte et ma nüüd oluliselt targemaks oleksin saanud, aga igav ei olnud mul küll mitte hetkekski. Kuigi tõdesin, et kuigi püsikutes olen hakanud algtasemel orienteeruma, siis dendroloogias olen täiesti tuhm.

Saagiga jõudsin koju alles hämaruses. Autotulede valgel just istutama ei hakanud, aga taskulamp käes, 

torkisin pistikuid kasvuhoones mulda küll.

Ahneks ei läinud. Autosse oleks isegi asju veel mahtunud, aga kui aus olla, siis käis pea infotulvast ringi nagu vurr ja ei osanud enam midagi küsida. Nimekirja alles koostan, osa nimesid ladina, osa eesti keeles ja paar silti puudugi, täpsustame.

Ja mu grandioosne nägemus, mis tegelikult tekkis ühe juuliõhtu palavuses, sai kinnituse, et vähemalt teoreetiliselt on see võimalik. Praktikas, kus ma ise füüsilistel põhjustel tõsta ja kaevata ei saa, kulub mul selle realiseerimiseks ilmselt terve ülejäänud elu. Aga tsiteerides kuulsusi, I HAVE A DREAM. Unistused peavad olema. Nende nimel tasub elada.

Võhumõõkadest ja muudest asjadest

Nagu ma Muhedikule täna telefonis ütlesin, aednikul on jõulud suvi läbi. Kuna aeg-ajalt saabub pakk, mille sisust Sul hetkel aimugi ei ole, sest tellitud sai kaks kuud tagasi ja ega siis peast ei mäleta midagi ning tellimisnimekiri on kusagil teises arvutis. Pakile tekkis kohe ka valvur - Käpikul on raskekujuline pappkastisõltuvus, kui sisse ei saa ronida, siis vähemalt lamatakse peal ning kui võimalik, tiritakse nurki puruks.

Istikud olid kenad ja pontsakad, arve ka kenasti kastis, aga kui hakkasin nimesid ja nägusid kokku panema, põrkasin ootamatule takistusele. Nimelt on ka Cajeux-l, nagu paljudel teistel veebipoodidel loll komme otsasolev artikkel oma veebilehelt ära koristada. Võiks ju lihtsalt märkida, et otsas... Nii et midagi pole teha, olin sunnitud googeldama ja tehtagu minuga mis tahes, panen saagi siia üles ka. Mitteärilises blogis peaks olema piltida kasutamine lubatud, eriti kui autoriõigusele on viidatud.
Niisiis seekordne saak:
Iris pseudacorus Black Gamecock

 Iris pseudacorus Bastardi

 Iris pseudacorus Compact Form (seda ma tegelikult ei tellinud, oli kingitusena kaasa pandud)

 Iris pseudacorus Double

 Iris pseudacorus Roy´s Repeater. Peaks kordusõitsema septembris, kas ka meil, näitab aeg.

 Starting Versi-Laev. Iris versicolori ja iris laevigata tetraploidne hübriid.

 Iris pseudacorus Tiger Brother

Praegu mõnulevad uustulnukad vannis ja kohe varsti lasen end sääsetõrjega kokku ja lähen tiigi äärde istutama. On augusti lõpp ja ikka mustab õhk sääskedest, kes elada ei lase...

Ligunemise ajal on aega veel viimase aja sündmustest väike ülevaade teha. Eilsest päevast kulus enamus uue suksu soetamisele. Saage tuttavaks, Aavikuemanda uus tõld (kuigi väga kahtlane, et mind sinna rooli lastakse). Tundub, nagu turg oleks kasutatud kaubikuid paksult täis, aga ikka kulus meil neli kuud vajaliku leidmiseks ja mul on lausa piinlik oma venna ees, kes seniks meile oma kaubiku kasutada andis, küsisime mai algul kuuks ajaks ja nüüd on augusti lõpp käes. Eile aga said ARK toimingud tehtud ja südaööl sai kaunitar ka koju toimetatud.

Mmmm...ma juba mõmisen mõnust mõeldes, kuidas ma mõnel sajusel sügisõhtul need suured valged pinnad kujundan, M pani juba üürgama, et ei kleebi lilli täis, aga seda mul polnud plaaniski. Midagi ilusat ja soliidset.
Vahele mahtus veel mõnus kohvijoomine Kadaka ja Köögikataga ja nüüd on mul kuskil ämbritäis tundmatuid veetaimi :), muu hulgas sai külalistele demonstreeritud lääneranniku vihmavalingut, ikka poole tunniga 25mm, nagu sel suvel kombeks. Tore oli. Edasi lippasin Laulasmaa laadale M-i aitama, kes õigupoolest mingit abi ei vajamud, sest inimesi oli väga vähe, küllap vihmavalingud tegid oma töö, mul oli korraldajatest lausa kahju, sest nad olid ära teinud suure töö. Ehk nad ei anna alla, sest selliste traditsioonide juurutamine võtabki aega. Pean tunnistama, et raha läks välja rohkem kui sisse tuli, aga sellisest tassist ma mõistetavail põhjustel loobuda ei suutnud, käsitöö, autor Reet Kaing.

Peale laata siis, nagu juba mainitud, veel uuesti Tallinna auto järele. Vahetult enne südaööd koju jõudes oli augustitaevas tähetäppe tihedalt täis. Tähendasin arvuti ees haigutavale juuniorile, et keegi on taeva täitsa auklikuks torkinud, ta arvas, et eks seda oli päevasest vihmast ju tunda ka...
Nüüd aga pseudacorused kaenlasse ja tiigi äärde (Lillekasvataja, sinu omad panen homme posti), abiks Humanast leitud kummikud, mille pärast roosiklubi naised mind pea mõrvata tahtsid :)

Õhtul tulemas veel muinastulede öö ja nagu ma aru sain, ehitavad naabrimehed mere ääres tuleparve. See saab äge olema, peaasi, et ilm sõbralik oleks.

Aiaürituste jääknähud

Vahel piisab neljast päevast, et tunda end tööasjadest kaugel eemal olnud olevat. Reedel askeldasin Ellamaa aianduspäevadel - sellest on blogides juba nii palju kirjutatud, et kordama ei hakka. Seda enam, et ise ringisebimiseks eriti aega ei jäänudki. Ostud jäid ka mõistlikkuse piiridesse, kolm siilikübarat, punaseõieline kastan ja kaks lätlaste nimetut laialehist hortensiat. Siis sai sularaha otsa ja sellega seonduvalt ka kiusatused.
Laupäevahommik oli minutilise täpsusega planeeritud, täpselt kell kümme olin Vanamõisa käsitöölaadal ja täpselt kell üksteist ma sealt lahkusin, et õigeaegselt firma suvepäevad avada. Ilm oli imeline ja päris tore oli mööda Kallaste turismitalu suurt territooriumi ringi jalutada ja vaadata, kuidas kolleege seikluspargis piinati :).

 Enda õmmeldud kere neid trikke teha ei luba, pealegi kardan ma kohutavalt kõrgust. Nii et piirdusin fotograafi rolliga ja vaatasin teiste lõbutsemist pealt.
Pühapäeval sadas terve päeva nagu oavarrest. Tubastest tegevustest oli kogunenud pea sama pikk nimekiri kui õuetegevustest, niisiis möllasin hommikul arvuti taga ja pärastlõunal panin lõpuks kokku juba kuu aega tagasi saabunud uue voodi. Õhtul kütsin sauna, sest maja oli nii niiske, ja mõnulesin pikalt laval.
Täna lubas ilm lõpuks ometi õue ja hakkasin lahendama kogu seda kuu algusest saadik kokku aetud potindust ja pütindust. Enne istutama hakkamist tuli mõned asjad ümber istutada, siilikübarate peenrast kolisid mujale tradeskantsiad ja paruktarn "Bronze Curls" sai endale uue koha, kus oma pronksjaid lokke täies ilus esitleda.

  Sama koha peal laiutanud sõrmübaralille virutasin südametäiega komposti. Tiibeti priimula selline :(
Ja siis ma muudkui istutasin ja istutasin ja istutasin. Järgmiseks nädalavahetuseks jäid veel Deia araalia ja päevaliiliad, muidu on kõik potsikud maas. Ümberistutamist oleks titepeenrast kõvasti, aga enne oleks vaja pärispeenar tekitada ja selleks tuleb M-i mõjutada. Millega, veel ei tea.
Ilus uustulnuk, aedhortensia (hydrangea paniculata) Early Sensation

Istutamise käigus tekkisid ka mõned küsimused, eriti Aalujate kokkutulekult pärit taimedega. Näiteks, mis laugud mul kotipõhjas olid - vist Tiialt? Kes sokutas mulle sõnajala ja mis ta ees- ja perekonnanimi on? Kata surus mulle mingi tillukese oranzi õiega tegelase, mille nimi mul meelde ei jäänud. Ühesõnaga, paluks vastuseid. Kõik muud potsikud said nimed külge ja maha said peaaegu kõik. Pidin juba kilkama hakkama, et plats puhas, aga aarghh - sel nädalal peaksid vist tulema Cajeux võhumõõgad ja siis kogu see ümberistutus ja ega ma sealt Amandi kataloogist ennast ka kuivale ju jätta ei saa, merenderad ja muu, ühesõnaga istutame lumeni. Järgmisel aastal olen mõistlikum, ausõna, sest olemasolevad istutusalad on täis mis täis ja asi hakkab kontrolli alt väljuma... ma isegi ei taha mõelda, mida tunnevad need taimehoolikud, kel aias vaid tuhat või paartuhat ruutmeetrit minu pooleteise hektari vastu. No see-eest jõuavad nad ehk vähemalt rohida, sellest ma isegi ei unista sel aastal.

Jacques Amandi sibullilled

Niisiis, kuna kõigil pole FB-d ja muid kanaleid ma reklaamimiseks hetkel ei kasutagi, siis panen siia üles, et tänasest kuni 20.augustini võtab Aavikuemand vastu tellimusi Jacques Amand sibullilledele. http://www.jacquesamand.com/Merchant2/merchant.mvc?Screen=SFNT&Store_Code=JAUK
Tellida võib kõike ja kasvõi ühekaupa, aga sealsed hinnad tuleb läbi korrutada 1,5-ga. Inglise naela kurss euro suhtes tõuseb aeglaselt, aga pidevalt ja selle hinna sees on siis ka transpordikulu. Võhma Juurikale ilmselt ostan ka väikese valiku sisse, aga see saab tõesti väike olema, vahendeid pole.
Tellimused paluks saata meilile aavikuemandale@gmail.com, võib ka minu meilile.
Täiendatud 19.08 - skaneeritud piltidega kataloog!!!

Tegus kümmepäevak

Nii. Pea kümme päeva on olnud selline tuli takus, et nii-öelda oma lõbuks pole kordagi arvuti taha sattunud. Eelmise reede õhtupoolikul korraks FB-sse kiigates märkasin, et keegi pakub ära anda roosat astilbet. Kuna mul on tiigi äärde vaja suures koguses astilbesid, sort pole oluline, ja koht oli Sakus ehk vähem kui 10 km töökohast, olin kohe käpp. Tööpäev lõppes 15.30 ja kella neljaks olin sattunud Futulandi. Muidu poleks ehk arugi saanud, aga kui imeilusat musta kiisut tutvustati kui Härra Tibu, oli asi selge. Muuseas olen veendunud, et Futu on kindlasti teeninud ära koha ka aalujate seltskonnas, sest tema blogi on vaimukas ja tore. Muidugi, kui ta ise vaid tahab aaluja olla.
Edasi tormasin koju. Olin just kell 16:45 autosse istunud ja arvestanud, et jõuan koju enne poolt kuut, kui pidi saabuma kuller. Sel hetkel helistaski rõõmus kuller, kes teatas, et tema on tellitud voodiga juba õue peal. Nojah. Palusin tal selle välisukse juurde panna, koerad on kinni. Koju jõudes avastasin, et köögi aken on lahti ja kaukat ei kusagil, ta on ennegi köögiaknast välja hüpanud...helistasin värisevate kätega kullerile tagasi, et kontrollida tema säärte seisukorda...helistamise ajal ilmus mu häält kuulnud ülimalt unine kaukaasia lambakoer taganttoast, olles maha maganud mitte ainult kulleri mööblitoomise, vaid ka minu kojusaabumise. Valvur missugune. Tema kasuks tuleb tunnistada, et peale seda olen ta pidevalt ukse juurest leidnud.
Reede õhtul pakkisin autosse hunniku pojenge, olen küll lubanud, et ise välimüükidel ei käi, no lihtsalt ei jaksa peale viiekümnetunnist töönädalat veel töötada, aga Nõrga talu väljakutse tundus ahvatlev. Pakkisin korrusriiulite abiga Hondasse 134 pojengi ja 16 roosi ja mulle ja Deiale jäi ka veel ruumi. Oli tore päev imeilusas aias.

Õhtul sain veel Deia mutipüüdur-stressipalli kaisutada ja jalgpallisuurust hydrangea macrophyllat imetleda

  ja koju jõudes oligi pea tuttuminekuaeg käes.
Pühapäeval askeldasin terve päeva. Askeldasin ja askeldasin, istutamiseni peaaegu ei jõudnudki. Ainult Futu peenrast toodud paljasjuursed said kõik ära pandud.
Esmaspäevasele tööpäevale järgnes lennusõit Leetu ja emotsionaalselt väga raske nõupidamine. Õnneks viidi kolmapäeva õhtul ühte ökokommuuni, kus olid imelised aiad ja imehea juust. Vahepeal ringi jalutades nägin nii kureperet kui hobusega palkide vedamist...

Õhtust  sõime ühes turismitalus, kus oli imekaunis aed

Koju jõudsin neljapäeva öösel vastu reedet ligi kolme paiku. Hommikul magasin kümneni. Edasi üritasin end paberimajandusest läbi murda, pealelõunal niitsin muru ja õhtul istutasin maha lõpuks Inglismaalt toodud kolmiklilled ja laugud, mis siiamani olid sunnitud pakkides vastu pidama. Pidasid ka, juured nägid täitsa kobedad välja.
Laupäeval siis aalujate kokkutulek. Reedel olin veel täitsa kinnikiilunud ja stressis...jälle peab kell seitse tõusma, et kuhugi õigeks ajaks jõuda...lõpuks sain aru, et ma ju ei pea sinna puukooli kella 11-ks kohale saabuma, võib ka otse Lillekasvataja juurd minna, korjasin peale ka unisevõitu Lepatriinu ja kohale me saabusime, kohtumine imearmsate inimestega annab alati elutahte tagasi ja oli taas imeilus päev. Tõbiste penide tõttu pidin õhtuks tagasi kiirustama neile tablette söötma, aga peale seda käisin lõpuks omaenda aias ringi nagu uudistaja, koerad kannul...ja mõtlesin, et kui ma olen siin elus nii kauni koha valmis teinud ja mul on nii toredad seltsilised siin eluteel olnud, siis pole ma mitte ilmaasjata elanud. Aitäh kõigile aalujatele, kes on minust lõpuks aedniku vorminud ja kõiki need kallistused, mis täna saadud, annavad sooja veel läbi talvegi :D