Üks hullumeelne päev

Kõigi aiatööriistade soetamine ei pruugi õnnestumine olla. Kolmapäeval otsustasin katsetada hiljuti soetatud isevedavat trimmerit, paraku läks see katsetus aia taha. Tegelane vedas ja niitis kümmekond meetrit, siis suri keset padrikut välja ja rohkem ma teda käima ei saanudki. Mis muidugi tähendas, et mul tuli see viiekümnekilone jurakas toore jõuga pikast rohust välja tirida ja kuuri alla vedada. Töö, mis minu füüsilise puude puhul on paraku kategooriliselt keelatud. Karistus ei andnud end kaua oodata, alates kella ühest öösel veetsin aega voodi asemel hoopis maja kõige väiksemas ruumis ja hommikuks olin täielikult kurnatud. Vedelemiseks paraku võimalust ei olnud, kümmekond pakki vajas kokkupakkimist ja õhtul pidi soome grupp tegema...mõtlesin küll, et kui tõesti ei jaksa, siis teen ära ainult DPD pakid ja jätan Smardi-Omniva reedeks...õnneks oli rohimisabiks tulnud sõbranna nõus ka autojuhtimis- ja transporditeenust osutama ja lõunaks sai kõik tehtud ja ka toiduvarud täiendatud. Minu elus on viimasel ajal imelised inimesed abiks, eile näiteks ka mõtteid lugev naabrimees...konutasin just valudes diivanil ja mõtlesin, et suur Loode-Eesti 3x6 telk jääb sellel aastal ära, sest kedagi pole järele saata ja ise ma selle kolaka tassimisest isegi ei mõtle...kui juba heliseski telefon ja reibas naabrimees ütles, et läheb toob õhtul selle telgi Kernust ära. Ilma et ma palunud oleks. Õhtul, kui ma aia tagaosas soomlastega tuuritasin, oli garaaži ees toimunud salapärane pakivahetus, Aavikuemanda taimepakid olid asendunud mulle tulnud rõivapakiga, nii et mul jäi üle see vaid tuppa tulles kaenlasse kahmata. Ju DPD kuller vaatas, et turismibuss seisab parklas ja ei hakanud isegi mitte helistama mitte, koerad aga peavad ammu kulleribussi pereautode hulka kuuluvaks ja ei viitsi selle peale eriti haukuda. Oma hindamatud pereliikmed olid sel nädalal Lõuna-Eestis puhkamas ja seegi oli oluline, sest vahel lihtsalt tuleb puhata ja pildist välja minna, ei saa elada ainult kohustustega.
Õhtune soome grupp oli ka ülitore, tõsised aiahuvilised, kes ikka ka taimede kohta uurisid, mitte ainult suurte tuttide taustal pilte tegid. Eriti vaimustuses oldi muidugi pojengidest, eks ole pojeng soomlaste rahvuslill.

Õhtuks olin füüsiliselt täiesti läbi, aga ometi päevaga rahul ja õnneks järgnes ka rahulik öö. Täna on vaja tegeleda paberimajandusega ja aias nipet-näpet, õisi lõigata jne, ühesõna konti mittemurdvad jõukohased tegevused. Aed sätib end avatud talude päevaks ise valmis, roosid avanevad üksteise järel, kaktus avas esimese õie. Naadiga tegelen homme, paraku on see iganädalane tegevus.

Itoh-pojengid punnitavad veel õitseda, paljude õisi olen sel aastal esmakordselt näinud.
Prairie Charm

 Cora Louisel on paar õit ära õitsenud, aga üks alles avanemas.

Aed näeb täiesti vinks-vonks välja, vähemalt minu silma jaoks. Mingeid põõsaaluseid pole ma iial rohinud ja ei kavatse rohima hakata ka, loodusaed on loodusaed ja tigudele peab süüa ka jääma, muidu ronivad kultuurtaimede kallale.

See imeliku kujuga sammas viimasel pildil paremal on muuseas viietine akeebia, mille istutasin sellesse kohta teadmisega, et meie kliimas võtab külm selle ronija talvel maani maha. Tema aga otsustas olla korralik puittaim ja mitte sentimeetritki kõrgusest kaotada, nii et nüüd oleks talle ilmselt kõrgemat tuge vaja. Ma muidugi loodan, et ta ei otsusta kümnemeetriseks kasvada, nagu oma kodumaal Jaapanis või Koreas, muidu pole mul teda küll kuhugi panna.

Roosiline

Pean tõdema, et mu suhted roosidega on leigemaks muutunud. Armastan neid endiselt, aga aeg, kui mõne sordi väljaminek pisara silmi tõi, on läbi saanud. Ja kui aus olla, oligi M aegadel, kui kõike pidi hirmus palju olema, meil roose natuke liiga palju. Mina olen selline veidrik, kellel ei pea kõike palju olema. Peab olema parasjagu, et jõud üle käiks ennast neljaks rebestamata ja elunautimiseks ka aega jääks. Sest elu on antud meile üks ja ainuke ja seda on mulle viimastel aastatel sageli meelde tuletatud.
Talvest tulid roosid seekord pea kahjustusteta läbi, küll tappis kümmekond sorti see külmetab-sulatab-külmetab-sulatab kevad. Köntide väljakaevamisele praegu veel ei mõtle, see on füüsiliselt raske ja on olulisemaid asju teha. Täna näiteks peenarde rohimine, milleks peaks ka vabatahtlikku abijõudu tulema.
Rhapsody in Blue sel aastal praktiliselt tagasilõikust ei vajanudki ja ma lausa tahan näha, kui kõrgeks ta end sügiseks venitab. Esimene õitsemislaine on lõppemas ja värv jäi ka pildile õigena.

Roniroose on mul vähe, sest toestada pole millegagi, meie rändrahnudest koosnevasse pinnasesse tugesid sisse vajutada pole võimalik. Flammentanz toetub terrassipostile.

Maximowitchii kibuvits, kõigi ronirooside esiema, nagu Rein Joost teadis kunagi rääkida

Champlain, täiesti külmakindel kanadalane. Tagaolev liiliate massistutus on kunagi kätte jäänud Annemarie´s Dream sibulatest, mis selles pea mullatus kohas on otsustanud aktiivselt paljunema hakata. 

 Schneewittcheni valge mägi

 Kurista pargiroosi imearmsad väikesed õied. Küll ma tahaksin, et keegi mulle sellest omajuursest eesti pargiroosist pistikuid teeks, sest mulle meeldiks, kui mul teda rohkem oleks kui üksainuke põõsas. Paraku on mul endal olnud suve esimesel poolel alati liiga kiire ja ega ma pistikute kasvatamises eriti käpp ka ei ole olnud.

 Lätlaste Abelzieds lõhnab nii, et isegi mina tunnen. Ma üldiselt oma aia lõhnu eriti ei tunne, ilmselt on haistmine liiga harjunud. Aga külalised väidavad, et nagu oleks parfüümipoodi sattunud.

 Imeline inglane Winchester Cathedral põdes kevadisi kahjustusi kaua, nüüd hakkab toibuma.

Õitsejaid on muidugi veel ja veel, aga paraku tuleb riidesse panna ja tegutsema hakata, lätlased helistasid juba tükk aega tagasi, et on otsaga Pärnus. Huvitav fakt, mille peale ei tulekski, on, et taimedega sõidetaksegi öösiti, sest päeval kipuvad isegi valged kaubikud üle kuumenema ja see pole taimede tervisele mitte hea. Ma isegi ei kujuta ette, mis kell läti poisid alustavad, sest teekond on kuussada kilomeetrit pikk. Mulle väga meeldib selle läti perefirmaga asju ajada, taimed on superkvaliteetsed ja suured, asjaajamine perfektselt korrektne ja tahaks ainult kiita. Varsti saab seega uusi taimi näppida, mis ongi aiapoe pidamise roosilisem osa, saab muudkui uusi taimi hankida, aga maha peab istutama need keegi teine :D. Müügiplatsi kastides haigutavad pirakad tühimikud, mis enne pühapäevast avatud talude päeva täitmist vajavad.