31. detsember 2015

Viimane

Tänasega saab läbi ka kalendriaasta. Uus tuleb vaikselt koerte ja teleri seltskonnas. Ma ei ole nõus sel paugutamise ööl koeri üksi koju jätma, kuigi nad on tänu lähedalasuvale Klooga polügonile põmmutamisega üpris harjunud ja külla tulemas ka kedagi ei ole.
Valus ja raske aasta on olnud. Kahe koera surm ja võitlus ränga haigusega, võitlus ise raskem kui haiguse staadium ning järelmõjud kestavad siiamaani. Kuigi päev-päeva kaupa läheb natukesehaaval paremaks. Minu enda meelest muidugi mitte piisavalt kiiresti, aga teised, kes sama tee läbi käinud, lohutavad, et mul läheb niigi hästi.
Lisaks veel jalavigastus, millel oli teadjate silmis eriti märgiline tähendus. Olen toetunud valedele asjadele ja pean ümber mõtlema. Mõtlengi, aga see enesemuutmine on ka üks aeglane protsess.
Iga asi, mis meie elus juhtub, on õppetund. Mina, kes eluaeg on elanud nimekirjadega sellest, mida vaja on teha ja vaevelnud unehäirete käes, sest niipea, kui ma ärkan, hakkab mu aju täistuuridega tööle, olen õppinud lihtsalt olema. Nii et ma ei muretse vahetpidamata tont teab mille pärast, mis sellest muretsemisest nagunii ei muutu. Ja see on suur saavutus, vähemalt minu jaoks.
Magama olen ka õppinud. Vahel kaksteist tundi päevas. Eilegi läksin magama kell üksteist, hommikul kell seitse musitas Mihkel mu üles, pissitasin mõlemad ära, ronisin voodisse tagasi ja magasin kella kümneni. Varem poleks selline asi kõne allagi tulnud.
Peale väga hilist hommikusööki tegin koertega jalutuskäigu. Sisemaa uhke härmatise vastu pole meil midagi panna, aga piskut on antud meilegi. Jalutasin läbi väekohad ja mõtlesin häid mõtteid.






Köögist tuleb puupliidi ahjus küpseva ahjuprae lõhna, öö läbi lauda küll kaetuna ei hoia, sest koerad teeksid sellega puhta töö ja mulle endale ka ei meeldi hilja õhtul süüa, rikub une kvaliteedi ära. Keskööni katsun seekord ikkagi üleval püsida, kui just uni tõsiselt maha ei murra.
Ühesõnaga kõik on hea, mis hästi lõpeb ja loodame, et uus tuleb parem. Parema tervisega eelkõige. Ilusat aastalõppu kõigile, kes meile kaasa elanud on!





28. detsember 2015

Veel üks uusaasta


Leidsin Maavalla lehelt sellise teksti:
Maarahval algas jõulukuu 25. päeval uus aasta. See on päikeseaasta esimene päev, mida Võromaal on kutsutud vastse ajastaja päevaks. Siit peale on iga päev eelmisest kukesammu võrra pikem. Koos pikeneva päevaringiga läheme vastu valgusele, soojusele ja elule.
Alanud aasta kannab Maavalla kalendris järjekorranumbrit 10229. Ligikaudu nii vana on meie maa ja rahva yhine lugu.

Meie põline rahvakalender on looduskalender, mis tähistab ja pyhitseb loona muutumist. Loonast lähtub ka mõnekymne aasta eest kasutusele võetud maarahva ajaarvamine. Selle  alguseks on võetud niinimetatud Billingeni läbimurre, mille toimumisaeg on meresetete uurimisel aastalise täpsusega kindlaks määratud. Siis murdis jääajajärgne paisjärve vesi endale väljapääsu ilmamerre praeguse Mälari järvistu kohalt Rootsis. Yhe aasta jooksul langes veepind mitukymmend meetrit ning vabanes suur jagu Maavallast. Syndmusest, mida Läänemere ymber elavad rahvad võivad nimetada ka maa synniks, möödub algaval aastal 10229 aastaringi.

Selle uue aasta esimesel päeval seekord pere kokku saigi. Tavalise jõuluprae ja mustikakoogiga, ei midagi liigset. Kui peret on alles vaid viis inimest, pole mõtet suuri toidukuhje kokku kuhjata ja kapsast, kuigi imehead, viisin täna komposti. No mitu päeva Sa ikka suudad seda süüa. Koerte krõbinakausid pole ka eriti populaarsed, ikka veel jätkub mingeid jääke.

Kuivõrd sünnipäevade pidamine läks meil moest ära juba aastaid tagasi, ongi vaid jõulud see aeg, millal kapist välja võtta kaheksakümmend aastat vana perekonnaportselan ja kristallilt tolm pühkida.
Laupäeval sai veel üks hingevõlg likvideeritud ja koos Füüsikuga kalmud korda tehtud, vanavanaema, vanavanemate ja ka vanatädi puhkepaigad. Viimane oli eriti hull ja hea, et noore mehe jõud abiks oli. Tegelikult peaksid minu nägemuses selle eest hoolitsema tema kasutütretütred, kes pärimisjärjekorras küüned irevil kohal olid, aga selleks neil aega ei ole. Kuigi elukoht 15 kilomeetri kaugusel. See selleks, eks igaüks teab, mida teeb. Igatahes nüüd on korras.
Enne päikese loojumist tegin terrassilt veel ühe klõpsu.

Pühapäeval hakkas külmaks minema ja toast väljas ei käinudki, laisklesin raamatute ja arvutimängudega. Täna käisin ühel kokkusaamisel ja avastasin kella viie paiku koju sõites, et polegi veel täielikult pime.
Päris kalendriaastavahetuseni on veel mõni päev aega, aga sammumine kevade ja valguse poole on juba alanud.

21. detsember 2015

Talvine pööripäev

ja jõulud on miskipärast olnud juba aastakümneid minu jaoks sisuliseks aastavahetuseks. Kalendri uusaasta on lihtsalt üks päev kalendris, millal enamik inimesi on otsustanud poole hommikuni pidutseda. Kuna mina pole seda tavaliselt viitsinud, olen kindlalt kolmandiku aastavahetusi oma elus kas lausa maha maganud või kodus diivanil üksinda veetnud. Mulle täiesti tõsiselt ei meeldi poole ööni jaurata, veel vähem kuskile autoga öösel sõita või siis võõraste juures ööbida. Igaühele oma.

Isiklikus plaanis on olnud selles aastas nii palju emotsionaalset ning füüsilist valu ja kannatust, et sellele ma mõelda ei taha. Õnneks on mu ajul õnnelik omadus sellised asjad ruttu ära unustada. Sest oli ka väga palju head. Kodu, perekond, koerad. Vanad ja uued sõbrad. Palju vaimset rahuldust uutest põnevatest väljakutsetest aasta esimesel poolel. Halvad asjad viib tuul, head jäävad mälusse.

Aiapoest. See tõdemus, et elatusallikat sellest ei tule, jõudis kohale juba eelmisel sügisel. Meeldiv see tõdemus ei olnud, kellele ikka meeldivad untsuläinud projektid...kahjuks jah, haruldaste taimede müük meil huviliste puudusel ei toimi ja tavaliste taimedega sekeldamine ei huvita mind ennast. Taimekasvatus on minu jaoks nüri ja rutiinne tegevus, mis ei paku mu rahutule vaimule kõigevähematki. Müügipoole suurendamiseks peaks hakkama müüma igasuguseid kapsaid ja tuuste, mis mind ei huvita. Millegi suure ülesehitamne...ma olen seda juba teinud, see tähendab 14-tunniseid tööpäevi seitse päeva nädalas ja nii paar aastat järjest. Enam ei jaksaks ega tahaks. Palgatööl käia on lihtsam ja no ja kui aus olla, siis ajuga töötamist ka tasustatakse oluliselt paremini kui füüsilist rabamist. Õnneks sai ka töökohal surnud seisust üle ja asjad on sel aastal paremuse poole liikunud.
Aiapoodi lõpetada sellegipoolest ei kavatse, mõne aastaga on loodud korralik reputatsioon, paraku ka laovaru, tehtud suuri kulutusi turundusele ja las ta olla siis hobifirma. Mis siis, et nelja hooaja jooksul palka pole saanud sentigi endale lubada. See-eest saab põnevaid taimi näppida ja kõiki ei pea endale jätma.
Lisaks tõi aasta esimene pool ka ühe põneva projektipõhise töö, mis küll väga tasuv ei olnud, aga pakkus mõistusele ohtralt möllamisvõimalust. No ja natuke raha maksti ikkagi ka. Uuel aastal pakutakse samas liinis lisatööd, aga ma alles mõtlen. Et kas tervis laseb ja kas jõuab.

Aiast ja kodust võib rõõmu tunda. Kambakesi suutsime sel aastal pea kõike enam-vähem korras hoida. Käest ära kippus sooaed, sest suve teisel poolel ma lihtsalt enam ei saanud eriti midagi teha. Isegi kruusatee seal on paksult rohtu kasvanud. Ehk kevade poole tervis kosub ja saab planeeritu teoks teha.
Suur rõõm on uuest teest, parkimiskohast ja rõõmsa triibulise kuue saanud poemajast. Kevadel tahaks selle muuseumimõttega ikkagi edasi liikuda.
Kodused unistused on nii füüsiliselt rasked, et võib juhtuda, et järgmisel aastal ei jõuagi. Kui just mingeid hiidtalgusid ei korralda. Kõigepealt puukuur, siis alles muud asjad. Kollane ristkülik tähendab võssakasvanud laudavaremeid. Oranž ellips tähistab keldrivaremeid ja keldriesist, kus tahetakse kaevama hakata ja kus tuleb ka enne võsa võtta ja koristada. Ning sinises kolmnurgas tuleks koristada mahalangenud puid ja teha võsaraiet, et aeda natukenegi rohkem valgust saada. M seda ühekorra kunagi juba tegi, aga padrik on tagasi kasvanud. Elame-näeme.
Pilt on eelmisest aastast ja teed üldse valedele kohtadele märgitud. Kes käinud, teavad,
Maja on muidugi endiselt soojustamata, sest soojustajad on endiselt välitöödel ja näis, kas sel aastal asjast asja saabki. Õnneks on soe.
Ajaloo huvides peaks ära märkima, et täna pandi meile uus kaugloetav elektriarvesti. Nende kohta on ka igasuguseid õuduslugusid räägitud, aga kuna meie elektrikilp on majast 30 meetri kaugusel, siis ma selle kahjulikkust väga tõsiselt ei võta.
Järgmise kolme kuu jooksul on mu põhiülesandeks kosuda ja terveks saada. Võtan seda kohustust väga tõsiselt, et kevadeks end inimesena tunda.

19. detsember 2015

Iiriroheline

Kunagi Iirimaal käies mõtlesin, et see oleks koht kus elada tahaks. Mitte liiga kuumad suved ja mitte liiga külmad talved. Ja kogu aeg on roheline. Nüüd on Iirimaa koju kätte tulnud.




Talveigatsejad võivad mind kasvõi kividega loopida, aga mulle meeldib. Toas piisab ühest sviitrist ja ühest paarist sokkidest. Puudetassimine ei tapa selga ja küttearvete pärast ei pea käppa imema, saab isegi mõne raamatu osta. Lumelabidat pole kordagi vaja läinud ja ega selle endiselt traumaatilise põlvega ei tahaks võtta ka.
Sõpradega sai ka korra omaenda ürgmetsas käidud, aga fotokas jäi tuppa laua peale. Metsaalune oli värsket jänesekapsast täis ja sinililledel suured lehed väljas.
Väljas oli kuidagi erakordselt mõnus, soe, tuuletu, päikeseline. Nii palju kui meie õuele praegu päikest näha on.
Sõbrad said oma korterisse jõulukuuse, enda oma märkisin ka mõttes ära, aga veel ei kiirusta. Aega on. Me pole isegi seda veel ära otsustanud, mis päeval oma pisikese perega kokku tuleme. Pühad on seekord pikad ka tööinimeste jaoks.

15. detsember 2015

Hallhallhall

Avastasin, et pole detsembris ühtegi postitust teinud. Päikesepuhkuse jutuke reisiblogis välja arvatud. Meelega ei taha neid reisijutte tavablogisse panna, kaovad aia- ja kodujuttude vahele ära.
Muud aga polegi olnud kirjutada. Päevad veerevad ühesuguses hallis rodus hommikust õhtusse, valget aega peaaegu polegi ja midagi erilist ei toimu. Loen vanu raamatuid üle ja mõtlen asjade peale.
Eilseks olin niipalju aklimatiseerunud, et otsustasin saunapuid vedada ja sauna teha. Mis siis, et esmaspäev, kelle asi. Otse loomulikult vajusin haige jalaga läbi kuuri pehkinud põranda ja tegin põlvele jälle liiga. Kõik küsivad, miks põlv ei parane, juba pea kolm kuud möödas...no miski asi ei parane, kui sellel rahulikult paraneda ei lasta. Perearst ütles, et pool aastat tuleb väga hoida. Ja vähemalt nädala oleks pidanud üldse mitte käima. Selles asemel lonkasin iga jumala päev mööda PERH röögatupikke koridori kiiritusravisse ja tagasi. Siis algas küttepuude tassimise hooaeg, tassida ka poleks tohtinud. Korra olen haigele põlvele sügiseses poris ka kukkunud ja korra penide järele joostes tõsiselt haiget saanud. Nii et pole midagi imestada, et paranemine nii kaua aega võtab. Ohjah, kiiritusravist kurnatud immuunsussüsteem muidugi ka veel. Ka selle kordasaamine pidi pool aastat aega võtma. Nii et ehk kevadeks saab inimeseks, seni tuleb poolsandi seisusega leppida. See ei tule mul küll väga hästi välja, aga tuleb harjutada. Põhimõtteliselt saab ju juba kõike teha, aga väga lühikest aega, muidu väsivad põlv ja lonkamisest piinatud selg kohe ära ja hakkavad uuesti valutama.
Midagi eriti ei viitsi ka ja õnneks pole ka kiiret. Teiste jõulutempo tekitab minus pikemat aega ainult hämmingut. Suguvõsa on väike ja mõttetute kingituste tegemine pole meil kombeks. Jõulude ajal saame muidugi kokku, ka poiss pidi koju tulema, aga pikk laud ja lõpmatu õgimine ei kuulu ka meie peretraditsioonide hulka. Nii et head rahulikud pühad on tulemas.
Täna on esimene hommik üle tüki aja, kui väljas on tilluke külmakraad, -0,9 ja maa kahutanud. Aiateed tunduvad jäised olema, seega õue igaks juhuks ei lähe.
...
Kuna mu virisemise peale anti kella kahe paiku natuke päikest puulatvadesse (maapinnale valgus meil detsembris ei jõuagi), siis ikka tegin õuetiiru ja paar pilti. Õu on valguseta.
 Mu lumeroos näitab esnakordselt õienuppe.
 Tiigid on peale sadusid vett täis. Südasuvel kahjuks tühjad ja koledad.
Nii palju on meil siis kella kahe ajal päeval maja taga roosiaias päikesepaistet. 

Tormid on palju jämedaid pärnaoksi alla murdnid ja mööda aeda loopinud, aga sellega pole praegu mõtet tegeleda. Torme tuleb kindlasti veel, oksi sajab veelgi alla ja praegu pole mõtet oma füüsist piinata millegagi, mida just hädasti pole vaja teha.