30. detsember 2013

Linnavurlede maaelu

Selle mõttekäigu torkas mulle pähe üks eriti totakate valikvastustega FB test, mille järgi nii mina kui mitu tuttavat aalujat osutusime hingelt hoopis linnavurledeks.Parandamatuks linnatüdrukuks noris mind ka kadunud M, kuigi ega ta ise ka õige maapoiss olnud, pigem alevipoiss. Miskipärast olen viimasel ajal sellele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et paraku jah, linnatüdruk minus on ikka tõesti domineeriv. Ma ei tea mitte midagi rasketest talutöödest nagu põllumajandus ja loomapidamine. Kui aus olla, olid isegi kanad ja küülikud minu jaoks liig mis liig, kuigi siis ma sellest rääkida ei tahtnud, sest M oli oma haisuelukatega nii õnnelik. Mina hoidsin lauta minnes hinge kinni ja paar korda käisin ka nurga taga öökimas. Kaks koera ja kass on minu jaoks täiesti paras mõõt koduloomi, sest päris üksinda oleks maamajas natuke liiga üksildane olla.
Lähiümbruses ringi vaadates näen sama. Üheksakümnendate algul elas siin külas seitse inimest, neist enamus pensionärid. Nüüdseks pole enam neist kedagi elavate kirjas. Uued tulijad on kas vanade taluperede järeltulijad või suisa uued. Kõik on tulnud linnast ja jäänud pealinna või lähimasse väikelinna tööl käima.
Lähim haritud põld, mida ma olen siinkandis näinud, on 18 kilomeetrit lõunas Padise kandis. Lähim loomalaut paarikümne kilomeetri kaugusel teisel pool Keilat.
Sellele kõigele mõtlesin siis, kui Muhedik millalgi küsis, et kas mõnda adraga meest poleks olnud...ega ei oleks küll. Kui siinkandis traktorit vaja on, siis saab selle tellida 15 kilomeetri kauguselt. See, et mul korraks üks sahaga tüüp suvel õuele sattus, oli kord kümne aasta jooksul ette tulev juhus.
Käisin jõululaupäeva hommikul kunagisel kogukonna karjamaal kuuseoksi toomas. Minu lapsepõlves lage kadakane karjamaa on muutunud läbitungimatuks padrikuks, mille eest keegi ei hoolitse.
Kunagiste kuivenduskraavide eest ei hoolitse samuti keegi ja need on täis vajunud ning võsastunud, seepärast läigib kevadel ja sügisel ükskõik kumbale poole sõites puude vahel vesi. Kilomeetrite kaupa. Täna bussiga Keilast koju sõites oli hea vaadata, mis toimub, autoroolis pole ju aega ringi vahtida. Võpsik, võsa, tormimurrud. Vahel harva mõni maja vilksatamas. Pole midagi imestada, et meil pidevalt mustav sääsepõrgu on, neile on ju paljunemiseks ideaalsed tingimused.
Bussi pealt koju jalutades tuli meelde ema jutt sellest, kuidas kunagi isegi pangapealne, kus midagi kasvatada ei saanud, vähemalt loomadele söögiks niideti. Nüüd ei niida seal keegi ja nii see võsa kasvabki.
Õiget aednikku minust vist ka ei saa. Kui teised väidavad, et kisub rohima ja aias tegutsema, siis mina pole paar nädalat isegi seal pool maja käinud, kus aed on. Viie soojakraadi ja pidevalt ulguva tuule käes niiskes poris sonkida, prr. Kodus kamina ees, kass ja raamat kaenlas on palju mõnusam.
Aga ju on siis praegu selline aeg.
Möödunud aastale tagasi vaadata ei taha: Oli üksikuid ilusaid hetki, mida mäletada. Suurele enamusele sellest aastast aga tahaks suure musta juti peale tõmmata, selle ära unustada ja eluga edasi minna. Õnneks pole ma kunagi eriline minevikus urgitseja olnud, olevik ja tulevik on tähtsamad.
Auto veedab aastavahetuse remonditöökoja hoovil. Niigi oli naabrimehe arvates jõuluime, et ma mittetöötava generaatoriga Märjamaalt Kersallu jõudsin, üle 70 kilomeetri. Täna siis remonti ja tagasi toidukotiga ühistranspordiga.
Uued köögikapid sain eile valmis ja kodumasinad installitud, põranda perimeetri ka soojustatud.
Nüüd lähen sauna vana aasta muresid, valu ja vaeva maha pesema. Tulgu uus parem.

27. detsember 2013

Aasta viimased asjatamised

Kaukaaslasega arsti juures käidud, olukord tunduvalt parem kui kaks nädalat tagasi, aga rohtudega siiski jätkame. Päris jagu sellest kõrvapõletikust saada ei pruugigi, aga tappev ka pole.
Oma seljaga kiropraktiku juures käidud. Vasaku käe tundlikkus tuli tagasi, pea läks selgemaks, ristluud natuke paremaks, aga nii mina kui arst arvasime, et üks kord uuel aastal tasuks veel töödelda.
M haual Märjamaal küünal süüdatud ja tema vanematega kohvitatud-kingitatud.
Pangast kaart ära toodud, hull järjekord oli, aga selle nimel, et mitte veelkord sõita, kannatasin ära.
Poodi ei läinud, sest päev läbi autos kaasas olnud koer oli seda nägu, et paluks juba koju. Eriti polnud väga vaja ka.
Kogu selle ringituuseldamise peale lõi tagasiteel Volvo armatuurlaual põlema terve ilutulestik ja koju jõudes tuli hakata Google Translate abiga flaamikeelset hooldusraamatut tõlkima. Kuigi teadasaamine, et generaator ei lae, ei anna mulle muud teadmist, et tuleb taas töökotta sõita. Ma alles eelmisel nädalal käisin ja jätsin sinna 120 raha. Kahju küll, aga tuleb tõdeda, et odavam oleks uut autot liisida, kui pidevalt seda vanakest remontida.
Kui nüüd homme ja ülehomme jätkuks entusiasmi köögi külmapraod ära soojustada, vana nõudepesumasina kapp maha lammutada ja uus valmis ehitada, oleksime aastavahetuseks valmis.

22. detsember 2013

Aasta pimedaim aeg

Üks sõber kommenteeris hommikul FB-s, et täna hakkab varem pimenema, kui valgeks jõuab minna. Väga tabav. Terve viimase nädala kohta.
Eile oli isegi vahepeal korraks taevas selge, kuigi päike end üle puudelatvade upitada ei jõudnudki. Kolasin natuke koertega ringi, täiesti rohelised jõulud tulevad. Rohi on roheline, kõikjal vohab sammal.



Küpsetasin kutsikate sünnipäevaks šokolaadikoogi, mille retsepti mingil päeval töötegemise kõrvale märkmikku kritseldasin. Hea tulemuse tõttu täheldan selle ka blogisse, sest igasugustel paberitükkidel on vastik kalduvus ära kaduda.
200 g tumedat šokolaadi sulatada ja segada
250 võiga, lisada
4 spl jahu
6 spl kakaod
Teises kausis vahustada 4 muna 200 g suhkruga ja segada vaht ettevaatlikult eelmise seguga. Tainas kallata võiga määritud vormi ja küpsetada 200 kraadi juures umbes pool tundi. Peale panin enne ahjupanekut mandlilaaste, hea sai.
Kuna määritav või on meie kaubandusvõrgust jäljetult kadunud ja margariini ma ei tunnista, tuli ka sellega tegeleda. Pakile võile juurde kolmandiku jagu rapsiõli, saumikseriga vahtu, võitoosi ja külmikusse. Poolele segule sai veel hakitud peterselli lisatud juhuks, kui maitsevõi isu tuleb. On ikka talv, kui 21.detsembril saab hommikumantlis ja paljasääri minna maitseainepeenrast peterselli korjama...
Siis sünnipäevalaps autosse ja Pääskülla pidu pidama. Neljajalgsed pidutsesid õues üksteisega maadeldes ja mürades, kahejalgsed kohvilaua ääres toas. Torti said mõlemad.
Pidu läks täkkesse, autosse toppisin väga räpase, mudase, koerailase ja väsinud, aga ülimalt rahuloleva Jasmiiniõiekese. Kes koju jõudes kohe selili kukkus ja hommikul kella üheteistkümneni magas. Püüdsin ringikihutavast karvasest kambast ka pilti teha, aga kuna nad hetkegi paigal ei püsinud, olid tulemuseks kahjuks ainult udupildid.
Täna olen hommikust saadik end püüdnud asjalikuks sundida, puid tassinud, prügi välja viinud, sauna koristanud, aga edeneb halvasti. No ei istu mulle see poolpimedas koristamine kohe põrmugi. Arvuti- ja kirjatöö puhul hämarus mind ei häiri, füüsilise liigutamise puhul miskipärast häirib väga.
Positiivne aga on, et pimeduse selgroog sai murtud ja edaspidi läheb ainult valgemaks.

15. detsember 2013

Kuni Su küla veel elab

Olen enese jaoks avastamas Eestit, mille olemasolust tippjuhi pikkade tööpäevade, töölähetuste, konverentside ja esindusürituste kõrval aimugi polnud. Jah, loomulikult olin ma käinud Luige laadal ja Türil ja ..., aga ma ei suutnud kunagi lõpuni mõista, miks M silmad laadale minnes alati särasid ja miks ta nii väga ka väiksematele laatadele minema kippus. Mis minu jaoks olid käivet vaadates üks mõttetu ajakulu ja diisliraiskamine.
Nüüd mõistan. Tema töö oli ju enamasti kodus. Päevade kaupa üksinda, tippjuhist kaasa mööda maailma ringi tuuseldamas. Nädalavahetuse väikelaat vaat ainuke võimalus inimestega suhelda. Erinevalt minust müügitöö meeldis talle.
Eneselegi ootamatult olen ennastki kahelt kodukandi väikelaadalt leidnud. Aiafirmat tutvustanud. Seebikorvi kõvasti ja ehetestendi ka niipalju tühjemaks saanud, et ruumi taas uute tegemiseks. Sest tegemine on kõige mõnusam.
Tänahommikune ilm oli küll selline, et poleks lubanud minna, poleks jalgagi uksest välja tõstnud. Tuiskas ja Madise teele keerates oli selge, et ühtki sahka siin käinud ei ole. Kiirus püsis 40 peal. Kaheksa kilomeetri pärast Padise poole keerates läks natuke paremaks ja kohale ma jõudsin.
Need kodukandilaadad ongi vist toodete poolest kõige lahedamad. Sest osalemine on tasuta ja see toob kohale inimesed, kellel on tõesti vaid mõned oma kätega tehtud asjad pakkuda. See-eest asjad, mida kusagil mujal ei näe. Ringi liiguvad lahedad jõulumemmed ja soovijatele tehakse vastavalt ilmale kaariku- või saanisõitu.


Lisaks kõik need lõhnad. Sink, mis paneb isegi mul, alaliselt isutul (kaalukaotus viimase viie kuuga 12 kilo) suu vett jooksma. Kodused verivorstid. Kahetsen, et kodusüldist ilma jäin, see osteti nii kiiresti ära. Väikesele perele pole mõtet ise keeta, viimane katsetus paar aastat tagasi lõppes sellega, et lõpuks keeldusid süldist isegi koerad.
Mõnus päev oli, lõppedes teleka ees, raamat kaenlas ja nurrukera kõhule kleebitud.
Korralik ravikass peaks ennast vist küll pigem seljale kleepima, sest juba nädal aega vaevab mind täiesti idiootlikut sorti seljavalu. Kõike saab teha - seista, istuda, puid tassida, lund lükata, Aga vaat pikali olla on valus, pikali olles keerata veel valusam. Mis teeb valuvaigistiteta magamise võimatuks. Peab ikka mõne kiropraktiku juurde aja kirja panema, kes mu arvuti ees taas lömmi istutud lülisamba paika paneks.

13. detsember 2013

Imelik päev

Hommikul kella viie paiku ärkasin tuule lõugamise peale. Tükil ajal pole sellist ulgumist olnud, teisel korrusel on seda eriti hästi tunda. Katuse pärast ei pabistanud - kui seda pole siin mere ääres 1936.aastast ükski torm kätte saanud, ei saa see ka. Magasin edasi. Järgmise silmadeavamise ajal oli elektrikell töötamise lõpetanud ja väljas kottpime ning ulus endiselt. Mässisin end teki sisse ja magasin edasi.
Kella üheksa paiku nägi juba liikuda, gaasipliidil kohvi keeta ja patareidega raadio mängima panna. EE oli kell 6:46 saatnud sõnumi, et on elektrikatkestusest teadlik, seega jäi ainult oodata. Naabrimees mainis FB-s, et esimest valgustatud maja oli näha alles kaheksa kilomeetri kaugusel Niitväljal.
Keerasin end järjekordse aiaajakirjaga akulambi valgele kerra. Kui nii jätkub, jõuan selle lugemata hunnikuga ikka enne kevadet lõpule. Käivad nii RHS ajakiri "Garden" kui BBC poolt väljaantav "Gardener´s World", aga alati ei jaksa inglise keeles lugeda. Ja suvel ei jaksanud isegi ajalehti lugeda.
Keskpäeva paiku lõi tuul taeva lagedaks. Tegin tiiru väljas, peale pikalilükatud prügikastihoidikute ja seinalt lennanud plekkpannoo ei midagi toodud ega viidud. Tuul endiselt vinge ja tegi nina punaseks.
Toas hakkasin puhvetkappe kraamima ja klaase läikima lööma. Isegi ei mäleta, millal seda viimati tehtud sai.
Vett olin unustanud varuda ja kõige rohkem muretsesin koerte pärast, kuigi need oleks saanud ka tiigi äärde kupatada, kui asi oleks väga hulluks läinud. Kaukaaslasel diagnoositi eile bakteriaalne kõrvapõletik, 45 euro eest tablette, ma pole sellist kogust antibiootikume korraga isegi näinud mitte. Tõeline hobuseannus, aga eks koeral ka kaalu piisavalt, 58 kilo. Vabatahtlikult ta muidugi neid ei söö, nii et kaks korda päevas tuleb mul poole küünarnukini hiigelkoera kurku ronida, siis vorstitükiga meelitades seni koonu kinni hoida, kuni tabletid lõpuks alla neelatakse ja lõpuks end koerailast kuidagi puhtaks saada. Mis ilma veeta on keeruline.
Kui elekter kella kahe paiku tagasi tuli, oli juba selline laiskus peal, et enam midagi erilist ei viitsinudki. Toad kähku tolmuimejaga üle ja taas diivanile.

9. detsember 2013

Kinkides endale aega

Sest teatavasti aeg, tervis ja headus on kolm peamist asja, mida raha eest osta ei saa. Nii et kui välja arvata paaritunnine hängimine laupäeval Laulasmaa jõululaadal, olen viimased kolm päeva sõna otseses mõttes looderdanud. Ahjah, eile üritasime Lepatriinudega Schenkeri poolt keset parklat püstitatud kooremultši palli veeretada, otse loomulikult läks see katki esimesel katsel ja plaanina B tuli enamus kooremultšist prügi- ja mullakottidesse pakkida. See oli aga lihtsalt tunnine madin värskes õhus, mis tegi naha soojaks ja põsed punaseks.
Looderdamine oli täiesti etteplaneeritud ja ma olen seda päris nautinud. Reede õhtul pistsin märkmiku tegemata tööde ja teostamata ideedega laua alla ja välja võtsin täna lõuna ajal. Vahtisin telekast filme, mängisin arvutiga. karvane nurrupall selga soojendamas, lugesin. Ei ütleks, et oleks täiesti välja puhanud, aga mõtted hakkavad juba liikuma. Ise veel mitte. Minu kaela- ja ristluude soojendamise padi:

Lepatriinu kinkis jõuludeks uue mikrolaineahju ja ise tegin lõpuks südame kõvaks ja tellisin Euronicsi e-poest ära uue nõudepesumasina. Vana mikro oli tosin aastat vana ja nõudepesumasin kümneseks saamas ja kui aus olla, ei töötanud kumbki enam nii nagu peaks. Nüüd aga tuleks ära teha ammuplaneeritud köögi miniremont, põranda- ja seinaprao tihendamine, vana kapi mahalammutamine ja uue ehitamine, sest uus pesumasin vanasse ei mahu. Selleks tuleks minna ehituspoodi, aga vaat sinna ma täna minna ei viitsi. Hommikust saadik on sadanud laia lund ja mul pole tahtmist minna lumistele teedele autoga liuglema. Seda enam, et süüa on kodus piisavalt. Seega looderdame täna veel edasi. Homme ilmselt tuleb hakata lund lükkama, esimest korda sel aastal. Mõlemad hiigelkoerad see-eest kaifivad lund mõnuga. Nende lõbutsemist vaadates tuli selline lauluke keelele

lumi tuli maha ja valgeks läks maa
kaks karvast hiigelpeni on selja peal maas
neil sära on silmis ja naerul on koon
ei meeldi neil olla porine loom

Pilt tehtud kella kahe paiku terrasiilt. Riidesse ei viitsinud panna. Nüüdseks on lund veelgi juurde tulnud.





3. detsember 2013

Advendiaeg

Ma mõtlesin kirjutada viimasel novembripäeval, kui oli imeline härmatis. Esimesel advendil, kui oli selline torm, et tõmbas plekist seinapannoo kuuri küljest ja virutas okaspuualasse. Eile enam ei mõelnudki, peale pool päeva kestnud automüügioperatsiooni lõpetasin teised tööasjad kell kümme õhtul ja tegemata asjade nimekiri pikenes taas hüppeliselt.
Plaanis oli koduleht üles saada 1.detsembriks, et ehk tuleb kellelegi pähe kinkekaarte osta. Saigi. Küll mõningate vigade ja näpukatega ja üks vidin andis liiga suure külastusvoo peale juba esimesel päeval otsad ja hakkas raha küsima. Nüüd töötab jälle, aga eks nokitsemist selle asjaga jagub terveks talveks. Vead tulevadki tavaliselt välja kasutamise käigus, mitte varem.
Teine hea uudis on see, et õuelt sõitis minema kaubik. Müük päris korraliku kahjumiga selle hinnaga võrreldes, millega ostetud sai. Paraku tuli ülevaatuse käigus välja mõningaid tõsiseid probleeme, mille parandamiseks oleks tulnud auto remonditöökotta transportida ja kuna ma ise selle autoga sõita ei tohtinud (mul on automaatkäigukasti load), oleks see tähendanud tervet portsu lisamuresid. Pealegi jõudsin ma juba ammu järeldusele, et mul pole kaubikut üldse vaja. Suve teise poole kogemus näitas, et kõike on võimalik organiseerida palju väiksema ja ökonoomsema autoga ja tõsiselt suurt autot oleks vaja kord aastas Türi laada jaoks. Kuna mu vennaraasul on parkla igas suuruses kaubaautosid täis, on mõistlikum see vedu temalt tellida.
Seni, kuni autoostjad mõtlesid, kukalt ja muid kehaosi kratsisid, jõudsin ma Conicale küünlad külge nikerdada (rohkem kui kahemeetrine kanadalane annab juba uhke jõulupuu mõõdu välja) ja teistele valguskettidele taimerid vahele panna. Kui õhtul pimedas poest ja pangast koju jõudsin (miks küll inimesed tahavad sularahaga arveldada, mina tarisin selle kohe panka?), säras kodu künkal tõelises jõuluootuses.
Siseruumides peale valgustuse muud teha pole jõudnud ja sel nädalal vist ei jõuagi, koduväliseid tegemisi on niigi palju. Aga küünlad põlevad ja sellest mulle esialgu piisab. Eks näis, kuidas ja millal on muu tiluliluga lood.