Esimene talv sai läbi

ja mul on selle üle ainult hea meel. Kui pole vaja kuhugi minna ja lund lükkab ja puid toob keegi teine, siis oleks ju mõnus aknast ilusat valget lund imetleda. Kuid kui füüsilised võimed hetkel napivad, iga päev on vaja autoga sõita ja maja endiselt eriti sooja ei pea, siis eelistan ma igal juhul plusskraade ja jäävabu maanteid. Nojah, mis ma siin vabandan, tegelikult ei meeldinud talv mulle isegi lapsena ja kui peaks õnnestuma pensionini vastu pidada, saab minust vist küll talvine kliimapagulane.
Aed näeb üldiselt kole välja, vesihein ja võililled, aga mingit tahtmist seal midagi teha küll ei olnud. Jalutasin ühe tiiru niisama. Viimane lumelaik kuuse süles.

Hortensiate õied on imekaunid isegi külmavõetuna

Lõunanõlval on nüüd, peale rohu mahalangemist hästi näha, milline see maastik on, kivi kivis kinni, kõik paksu samblakihiga kaetud.

Mõned eriti vaprad tegelased on paksu lumekihi alt õitega välja sulanud.

Varsti on ainult okkaliste aeg

Hortensiatest peab ka kirjutama

Ilma suve teise poole lemmikutest kirjutamata ei saa kohe kuidagi. Juurde ma enam neid suurt soetanud ei ole, kuigi väga palju sorte mul pole. Minu jaoks peab olema uus taim piisavalt olemasolevatest erinev, et isu peale ajaks, väikesed variatsioonid õiekujus seda ei tee.

Esimesena alustas nagu igal aastal Early Sensation, mis kasvab mul tüvivormina. Õied muutuvad tasahilju roosamaks ja lõpuks määrdunudpunaseks. 

 Tammelehist hortensiat ma meie aia mikrokliimas õitsemas pole kunagi näinud, aga pole sellest ka erilist puudust tundnud. Õied on tal üsna mittemidagiütlevad, lehed see-eest imekaunid.

Eelmisel aastal istutatud põõsastest oli suurim üllataja puishortensia Hayes Stardust. Alustas õitsemist juuli keskpaigas ja muudkui õitses ja õitses öökülmadeni. 

 Sellelt pildilt on näha. kui erineva suurusega on Hayes Stardusti ja puishortenisa Pink Percussion õied. Pink Percussion õitses ka väga ruttu ära võrreldes teiste hortensiatega.

 Veel üks roosa puishortensia, selle õied on natuke suuremad, Invincibelle.

aga oma sugulase, vana hea Annabelle mõõtu siiski välja ei anna. 

 Minu absoluutsed lemmikud aedhortensiatest on siiski vasakul Vanilla Fraise ja paremal Limelight. Ühelgi teisel sordil pole nii täiuslikke õisikuid.

 Nende Nurga Puukooli üritustelt ostetud põõsaste sordiõigsuses ma natuke kahtlen, aga teisel pildil taga on näha ka Levanat, mis sellessse kasvukohta kindlasti ei jää, kuna võib kasvada kuni nelja meetri kõrguseks ja õisikud on tal juba praegu titena poolemeetrised.

Suurelehistest hortensiatest ei ole sel aastal midagi erilist kirjutada, talve elasid üle kõik, aga õitsema ei hakanud ükski. Samas sõbrannal samas külas Forever and Ever Blue õitses. Eks näis, mis järgmisel aastal muutunud valgusrežiimiga juhtuma hakkab.
Õitsema ei jõudnud minna ka karvane hortensia. Peitõieline tegi oktoobri alguses esimesed õied lahti, aga mul ei ole sellest pilte, sest üks mälukaart oma paarisaja pildiga otsustas töölepingu lõpetada enne, kui ma sellelt pildid arvutisse jõudsin tõmmata.
Juurde sai sel aastal istutatud kirjude lehtedega ronihortensia Silver Lining ja põnev kolmetooniline lõhikhortensia Moonlight, aga ka nendest on pildid ainult veebipoes olemas.
Eile õhtul sain arvutisse kantud ka selleaastase taimeistutuse tabeli, liikide ja sortide koha pealt olen ikka väga tagasihoidlik olnud, õppetunnid kätte saadud ja pole mõtet raha kulutada uustulnukatele, kelle teod esimese 24 tunni jooksul nahka panevad. Ühikute hulk nii tagasihoidlik pole, sest sibullilli sai sügisesest kehvast tervisest maha pandud ikka sadades. Lootuses paremale kevadele, sest tulemata see ei jää :)

Viskame kildu ja pistame puuri

Muru õnnestus enamjaolt juba kolmapäeval ära niita, õnneks oli kuiv ja ootamatult neljapäeval sissetulev grupp heaks stimulaatoriks. Umbrohuga tegelemiseks polnud aega, aga enamikku gruppe ei huvitagi peenrad ja taimed mitte kõige vähemalgi määral, nad tahavad ainult ilusates kohtades käia. Tavaliseks on kujunenud marsruut näiteks Keila-Joa loss, Laulasmaa, Aaviku aed ja Pakri tuletorn.
Lepatriinu suutis neli päeva kuuri koristada. Ma ei julge sinna enam sissegi minna, sest ilmselt on ka kõik kruvid pikkuse järgi ära sorteeritud ja mina teen seal nagunii ainult pahandust, ajan taimede pakkimisel näiteks mulda maha. Aga väga puhas ja korras on. Enamik kadunud asju tuli ka välja. Vahepeal on küll tunne, et hoonetel on iseloom ja tuleb meelde nõia maja Deborah Harknessi romaanis "Nõidade avastus" kus ühel majal oli kombeks asju peita ja siis neid oma suva järgi uuesti kätte anda. No mul on tunne, et see nõiamaja ja meie maja on omavahel kaugelt sugulased, ka meil kaovad osa asju mingiks ajaks jäljetult ära ja siis ilmuvad välja kõige ootamatumatest kohtadest. Muuseumi seina jaoks mõeldud värvi purk, mida me Lepatriinuga mõlemad mitu päeva taga otsisime, osutus näiteks keset kuuri lauda seisvaks. Jne.
Neljapäeval ainult kimasin. Hommikul esimese asjana kuuri taimepakke pakkima, siis kimasin autoga Keilasse, sealt bussiga Tallinna kolleegi ametivahetuspeole, bussiga tagasi, autoga poodi, kus avastasin, et olen pangakaardi koju jätnud, õnneks oli natuke sularaha. Siis koju, siis omakülamehe juurde värsket lesta ostma (tagasiteel pidin äärepeal kraavi sõitma, sest esiistme ette maha pandud lestakott kukkus perutama...). Ja siis pangakaart kaasa ja uuesti Keilasse, sest sügisväetist on potitaimedele vaja. Õhtuks olin sellest kimamisest nii kutu, et suutsin vaid paar ülast ja vesikanepit maha istutada ja kaks kilo muruseemet laiali loopida. Täpselt õigel ajal, sest öö läbi sadas vihma ja ehk jõudis ka midagi sinna suurte puude alla, mida ma kangekaelselt rohelisemaks üritan muuta.
Natuke ka muruseemnete siseelust. Seda ma tean juba aastaid, et nii nagu toidu puhul, tuleb ka väetisepakk enne ostmist teistpidi keerata ja koostis läbi lugeda, sest reeglina on kõik need uhkete ilupiltidega pakid sama sisuga. Et sama toimub ka muruseemnega, oli uudis, sest tegelikult ma pole eriti palju muruseemet ostnud, meie muru on on looduslik. Võtsin riiulilt Eesti Murude varjumuru paki, mis oli ikka üsna kallis, üle kaheksa euro kilo ja võrdluseks riiuli teisest otsast Baltic Agro Koduaiamuru ja oh kui armas, mõlema paki koostis oli sajaprotsendiliselt sama, lihtsalt koduaiamuru oli kaks korda odavam.
Reedene päev õnnestus ka minul palgatöövabaks teha. Lepatriinu ehitas mulle neljapäeval puuri. Olin vist juba paar aastat vingunud, et mul pole kasvuhoone juures ruumi, kuna koera tross ulatub liiga kaugele. Selle asemel, et koer teise kohta kolida, tehti mulle ja taimedele puur :). Seda puuri ma siis hommikul kohendasin ja koristasin, viimaks ometi on ruumi ka sellistele taimedele, mis mingil põhjusel toibutamist vajavad ja müügiplatsile ei kõlba.

Teised puurid tõin paar nädalat tagasi Lääne-Ristist. Vabandan siinkohal Triinu ees, kelle majast ma ilma isegi helistamata mööda sõitsin, aga tulin Haapsalust nõupidamiselt, oli kiire ja olin koos kolleegidega ning lisaks kallas ka korralikult vihma. Ma ei ole oma aias siiamaani ühtegi puud võrku ega puuri toppinud, sest närimiskahjustusi ma tean selle kümne aasta jooksul, kui ma ise puid istutanud olen, täpselt kolme ja needki aastatetagused. Kuna minu jaoks on aias olulised pigem suured plaanid ja vaated, taimed teisejärgulised, siis mind need koledad võrgud taimede ümber häirivad nii palju, et ma ostan pigem uue taime, kui et seda võrku kuskile panen. Nagu öeldud, pole eriti põhjust ka olnud, rohusööjatel on läheduses mahlakat võsa küll ja see maitseb kindlasti paremini ja kodusemalt kui minu veidrad võõramaa taimed.
Puure on meil vaja kaitseks hirmsa eluka eest nimega inimene, ma ise kaasa arvatud, sest kes tont enam kevadel mäletab, millise kivi juurde midagi istutatud sai, kevadel kipub esimene suurem niitmine alati hiljaks jääma ja põõsa- ja puuhakatised ei paista heina seest välja. Selleks otstarbeks on Lääne.Risti tehase linnupuuride nimelised lilletoed tähistamiseks parimad, sest on 140 cm kõrged ja paistavad igal juhul silma. Hind on ka odav, miinuseks mahulisus, isegi minu autosse, mis passi järgi peaks olema seitsmeistmeline ja millest on viie liigse istme eemaldamise tagajärjel minikaubik saanud, mahub neid vaid kümmekond.

Reede pärastlõunases leitsakus hakkasime killustikku vedama. Lepatriinu remontis maja läänekülje teed, pani mõned eiteakustilmunud plaadid juurde ja vedas täitekildu, see on looduslikult üks väga savine ja ligane koht, aga kuna ühendab maja töötsoonidega, on väga oluline, et siit peab olema võimalik kasvõi toasussidega läbi lipata. Plaadipanemine tuli tal väga hästi välja, aga nagu ta ka ise hiljem tunnistas, pole see kõnniteekivi paigaldamine mitte naisterahva töö, ikka räigelt raske. Mihkel on teeserva juba kraapida üritanud, sest on ilmselt kindlalt veendunud, et Lepatriinu peitis sinna mõne kobedama kondi, miks ta muidu seda nii hoolega kattis ja mattis :)

Mina vedasin majaesise tee või kuivoja peale neliteist käsikärutäit killustikku, sest seal oli killustikku liiga vähe ja kohati paistis aluskate läbi. Kus aga kate paistab, seal on meil kohe sammal, seened ja sambla sõbrad ja sugulased. Pool jäi veel teha, aga rohkemaga polnud randmed nõus. Kui kellelgi tekib küsimus, miks me käsikärudega veame, kui traktor olemas, siis paraku on tänu majaümbruse kivimürakatele meil mõnes kohas nii kitsas, et traktor ei mahu lihtsalt läbi. Kivimürakad aga on nendes kohtades viimasest jääajast saadik, nii et süüdistada pole kedagi. Lisaks on kõige raskem osa killustiku ja kruusa vedamisel mitte selle mõnekümne meetri käruga läbimine, vaid hunnikust kärusse kühveldamine.

Päeva lõpuks saabus õuele terve varandus, R saabus töölt, valge laev laeni pappkaste täis, mis muidu nende ettevõttes oleks vanapaberiks läinud. Tükiks ajaks mure murtud, kaste nüüd väga pikka aega ostma ei pea ja see on korralik kokkuhoid, sest üks pappkast maksab euro ringis.
Õhtu oli nii imeliselt soe, et pärast sauna oleks täiesti võimalik olnud terrassil olla, paraku on meile ilmunud kutsumata majanaabrid. Vapsikud on Lepatriinude toa seina sisse endale pesa ehitanud ja kui muidu on nad suhteliselt rahumeelsed, ajas pimeduse saabudes terrassisoojendaja sisse lülitamine neid ilmselgelt närvi. Esimesed külalised kannatasime välja, aga kui ümber peade hakkas juba kümmekond karvast dirižaablit põrisema, ütles närv üles ja tuli tuppa kolida.
Täna on plaanis rahulikumalt võtta. Timolt saadud 230 tulbisibulat ootab maha istutamist, aga seda saab tasakesi ja mõnuga teha. Sada sibulat 'American Dream', sada 'Ĺingerie' ja emotsiooniostuna 30 'Danceline' sibulat, millele mul veel kohta pole välja mõeldud. Paari nädala pärast peaks saabuma ka Hollandi ühistellimuse tulbid, sada 'Banja Luka' ja sada 'Óllioules'. Sest lõpuks on mulle kohale jõudnud, et suures aias peab ühte sorti palju olema, muidu läheb pilt liiga kirjuks ja närviliseks.
Kliima suhtes kulgeme endiselt sisemaaga teises ajavööndis, osa flokse alles hakkab õitsema, kobarpead avasid esimesed õied ja hortensiad hakkavad tasapisi roosakamaks minema.

Ja õhtul on muinastulede öö.

Nipet ja näpet

Terve nädala ei liigutanud aias sõna otseses mõttes mitte lillegi. Veel vähem umbrohtu. Kuigi ajakiri Maakodu käis reedel aiast lugu tegemas ja pildistamas, ei lasknud ma ennast sellestki segada. Minu aiafilosoofia lihtsalt ongi selline, et aed on mõnusate elamuste saamise koht ja seal ei pea vahetpidamata tööd lõhkuma või millegagi võitlema. Teeme siis, kui selleks on aega, tahtmist ja meeleolu ja kui midagi jääbki tegemata, siis lihtsalt jääb. Kui see kedagi segab, siis on see tema probleem, mitte minu oma.
Ropp väsimus oli ka muidugi peal, alles täna hommikul peale eilset kolm korda saunalaval higistamist ja ligi kümmet tundi unenägudeta und oli lõpuks ometi tunne, et olen välja puhanud. Ilm aga käskis edasi logeleda, sest kuni pärastlõunani sadas vihma ja paukus äikest.
Ahjahh, eile õhtul enne saunakütmist käisime veel Leetse rannas Rohenäpu perega piknikku pidamas, kohvikann ja toodud kook kaasa ja lainete laksumise saatel üks mõnus minipiknik. Minu fotokas jäi koju, aga Rohenäpul kindlasti mõni pilt on.
Kui täna vihm järele jäi, jõudsid Rohenäpud ka meie aeda, tore oli.
Midagi on ikka ka valmis saanud, kuigi mitte täielikult. Esimene asi sai kasutuskõlblikuks juba tegelikult enne Avatud Talude päeva. Koristasime seda triibulist maja seestpoolt juba pikemat aega, aga lõpuspurt toimus eelmisel nädalal. Algul arvasin, et ei hakka uksi lahti tegema, seinad alles värvimata, kardinad puudu ja pooled eksponaadid ka kuskil, aga Lepatriinu leidis, et teeme ikka korda ja esimest korda avas uksed möödunud pühapäeval

Kuigi jah, kaugeltki mitte veel valmis. Aga selle masinaga pidas mu vanavanaema kahe sõja vahelisel ajal talviti üleval talu ja kasvatas üles viis last ja see masin vajab küll vähe häälestamist ja õlitamist, aga on täiesti töökorras, tagaplaanil on pisut näha ka vanaisa mannekeeni

Selline nukumööbel oli meie lapsepõlves

ja küllap paljud mäletavad sellist raadiot

Mõni asi aga kukub iseenesest õigele kohale. Oli üks selline jala peal kuivanud saar, igavesti pikk ja mitte eriti jäme nagu siinkandi puud tavaliselt, palusin selle kopajuhil välja tõmmata ja esialgu sinnapaika jätte, sest mahavõtmine on alati suurim probleem, tükeldamisega ja ahjutoimetamisega saab veel hakkama. Vedeles see puu siis nädalakest paar ja õhtuti aias ringi jalutades avastasin, et selle peal on väga mõnus istuda, lisaks paistab sinna õhtupäike. Täna panidki Lepatriinud oma uue peene mootorsae käima, eemaldasid üleliigsed oksad ja sikutasid ka puu teise otsa ühe kivi otsa (kännuots juba oli teise kivi peal) ja valmis ongi istumiskoht kasvõi kümnele inimesele. Oksad veel koristamata, sest neid saab küttepuid tükeldada, aga täna polnud selleks tuju.

Pingi ühe otsa all on kääbikuurg

Puud sahisevad tuules, rohutirtsud siristavad ja puhkema hakkavad esimesed puishortensiad. Annabelle on alles rohekas

Hayes Stardust on istutatud alles eelmisel aastal, aga juba hakkab oma täidisõielist ilu näitama. Pink Percussioni roosad õisikud ümberringi on hoopis väiksemad.

Invincibelle Spirit ehk Pink Annabelle aga moodustab sel aastal pea inimpeasuuruseid õisikuid, kuigi väetist pole saanud grammigi ja ega mulda ka selle koha peal väga palju ei ole.

Pikemat puhkust kui paar päeva sel aastal pole olnud ega ole ka tulemas, seetõttu tulebki iga puhkusepäeva erilise mõnuga nautida. Aalu näitab ette, kuidas

Homme algab august ja ilmateade näitab lähinädalaks pea igal päeval hoovihma. Mis on hea, sest platsikastmise asemel saab ehk igal õhtul midagi maha istutada. Palju neid asju pole, mis järge ootavad, mõned puud ja pojengid. Aga pojengidele on vaja hiigelsuuri auke, sest nad on praegu 12l pottides ja puud tuleks ka õigele kohale istutada, sest kipuvad juba suureks kasvama...selleks oleks jälle tugesid vaja, milleks tuleks Ristile sõita - no eks näis.

Türil käidud

Nelja päevaga üle neljakümne tuhande sammu, korralik päevitus, hunnikukaupa positiivseid elamusi, sõprade kallistusi, naeru ja lusti, ränka füüsilist tööd, viisakas kassa (pisut parem kui eelmisel aastal), lõpuks ka roppu väsimust ja tülpimust (laatade kõige hullem hetk on kokkupakkimine, kui tõesti tekib tunne, et enam ei jaksa ja paneks või tule otsa...). Kõigest hoolimata on Türi ikkagi aasta parim taimeüritus ja kuhugi mujale ma eriti minna ei kavatsegi, väikelaatade müügi pärast seda ränka füüsilist tööd teha pole mingit mõtet. Pealegi on tunne, et jaanipäevast saab sel aastal üldse jalad lauale panna, sest midagi pole enam müüa ja kuskilt midagi juurde võtta ka ei ole. Lätlased saatsid eile oma jäägilehe ja ma pidin seda avades toolilt maha kukkuma, kõik, mis mind huvitaks, on otsas ja päevaliiliaid ja flokse ma ei kavatse müüma hakata.
Televisioonil, eriti riigitelevisioonil on ikka uskumatu jõud. Eva Luigas kahmas reede hommikul meie müügiplatsilt ühe pojengi ja punaste lehtedega suurelehise hortensia Black Diamond ja lendas nendega Terevisiooni otse-eetrisse, tulemus oli see, et kogu laadarahvas otsis taga imelist sinist pojengi ja Black Diamondit jäi ka ainult paar tükki alles. Kui nüüd aus olla, siis see Seeing Blue ikka päris sinine ei ole, pigem helelilla...

aga ilmselt saab ta sel nädalal otsa ja juurde tulemas pole kusagilt. Veebipoes peab korraliku puhastuse tegema, paljud asjad, mida ma Lätist juurde saada lootsin, on selleks aastaks lootusetult läbi müüdud.
Enda näppude külge ei kleepunud seekord suurt midagi. Diphyllea cymosa ja kevadadoonis Gobalt, esimene peaks olema küll kirjade järgi 7.tsooni taim, aga kui teda Lätis paljundada saab, peaks ka meil ehk hakkama saama, selliseid suuri mütakaid on mul tiigi ääres vaja. Rohelise Päikese maalt kollane floks Babje Leto ja hibiskus China Chiffon ning kuskilt sebis sõbrants mulle välja kaks täidisõielist roosat sinilille. Istutada ei saa nagunii midagi, sest meil on järjekordne põud ja maa praguneb.
Paljasjuursetest saime ka enam-vähem lahti, need, mis veel kätte jäid, mahuvad peenardesse. Aga enne oleks hädasti vihma vaja.
Esialgselt oli plaanis pühapäeval päeva lõpus veel üks okaspuuhamsterdus teha, aga selleks ajaks olid jalad liiga väsinud ja enesetunne lagipähe paistvast päikesest üsna kehv, jäi ära. Pigem peaks plaani võtma sügise poole Strencis ära käia, saaks natuke liikuda ja ise ka midagi muud nautida, kui koduõue. Voolikumajandust korrastama pean ilmselt mõne torumehe kutsuma, praegu kõik ühendused tilguvad ja niimoodi automaatkastmist tööle panna ei saa. Ilma automaatikata aga olen nagu müügiplatsi küljes ketis, mitmeks päevaks ära minna ei saa. Ka Türi sai teoks tänu Lepatriinudele, kes kodu hoidsid ja siin imesid korraldasid, muru niidetud ja masinad töökorras. Sõbranna Margit võttis oma peale pühapäevase soome grupi, aga need olid ennast nii taimi täis ostnud, et kaubaks läks ainult kaks taime. Vähemalt maksid nad aiakülastuse eest.
Täna peaks siis inventuuri tegema, paberimajanduse korrastama, asjad oma õigetele kohtadele panema, seega laat pole veel lõppenud. Kõigepealt aga natuke veel loivan ja joon kolmanda tassi kohvi, nautides teadmist, et hetkel pole millegagi kiire, hommik on imekaunis ja puhkamine peale sellist maratoni suisa kohustuslik. Loivasin pisut aias ringi ja plõksisin mõned pildid

A komu eto obõtšnoje nado

Hommikupoolikul käis üks venelannast klient. Oli omal ajal üks meie esimesi, aga vahepeal täielikult kadunud. Täna ütles, et M surmast kuuldes arvas, et ega ma üksi ei jätka. Aga see eesti jonn ju...
Broneeris ta juba kopsaka summa eest, kohapeal ostis teist samapalju juurde. Rääkisime pisut ka taimejuttu. Selline ülevoolavalt rõõmus ja positiivne daam. Kellele ei meeldiks, kui talle öeldakse, et tema tegevust lausa jumaldatakse :) . Teine temperament.
Jalutasime natuke, rääkisime juttu, ütlesin, et olen jah end sinna kõige ebaharilikemata ja kõige kallimate taimede sektorisse positsioneerinud...a komu eto obõtšnoje nado, küsis ta oma suuri silmi tehes, tänas veelkord, kallistas ja kadus oma uhke džiibiga. Terveks roppraskeks füüsiliseks päevaks tegi hea tuju.
DSV hortensiatega tuli lubatud kella viie asemel kell pool kaheksa, aga nad on vähemalt kohal. Pilt on kehv, CATi kaamera läheb aina hullemaks ja ühegi arvutiga ka see telefon enam ei suhtle, aga uus artikkel siis Black Diamonds Black Angel suurelehine hortensia Red.

Kolm aastat tagasi ostsin sama taime Hansaplandist päris röögatu hinnaga testimiseks, kasvab ja õitseb. Lehed ja õied lähevad suve jooksul järjest tumedamaks. Saabusid ka vanad head tuttavad täidisõielised Together ja Romance. Pojengiriiul sai pakitud. Nädalavahetusel saabuvaks Türiks peaaegu valmis.