30. september 2014

Pistikumajandusest ja muust

Kui varjud poleksid juba nii rööpsed, päike pea päev läbi silma ei paistaks ja kased poleks juba täiesti raagus, oleks tänane ilm sobinud vaat et pigem augusti, kui septembri viimaseks päevaks. Hommikul tundus tuul küll üpriski vali olevat, aga välja minnes selgus, et tuuseldab peamiselt puude latvades ja alla õuele suurt ei mõju. Esmaspäevane päev oli tubane, olen tõdenud, et kui aiastegutsemine hakkab juba tõeliselt vastikuna tunduma, tuleb sellest vähemalt üks päev eemale hoiduda, aitab. Täna oli vähemalt mingisugunegi energia tagasi. Seda enam, et lihtsalt ilus on, muru näeb jälle välja roheline, mitte kollane ja kärsanud ja kui raagus puude, põuakahjustuste ja seatempude poole mitte vaadata, on lihtsalt ilus.
Sokutasin peenardesse paar pirtsakamat müügitaime, lõikasin ära kahe suure kasti jagu pojengipealseid, torkisin maha viimased lillesibulad. Osa preerialaternaid, calochortus venustus ja Symphony on 5.tsooni taimed ja peaksid kivilas hakkama saama. Kui just veeuputust ei tule. Tegelikult ennustatakse järgmiseks aastaks veel hullemat põuda kui sellel ja eelneval ja see paneb igasuguse taimehamsterdamise suure ja sügava küsimärgi alla.
Vaatasin üle pistikumajanduse. Rõõm tõdeda, et omajuursete pargirooside esimene katsetus on kenasti jalad alla võtnud ja eriti hea meel on Kurista pargiroosi üle, see roos on müügilt praktiliselt kadunud. Kindlalt on juurdunud must leeder "Black Lace" ja saarvaher "Flamingo", kõik hortensiakatsetused, kahtlusi on kuldvihma ja luudpõõsa osas...eriti elusad nad välja ei näe, aga täitsa surnud ka mitte. Igatahes kolisid kõik potsikud põõsa alla talvituma, eks kevad näitab, kes ellu jäi.
Tegin pottidesse sügiskülvi, talvel suures kevadeihaluses olin Inglismaalt mingeid seemneid tellinud, nüüd siis jäid ette...saab mis saab.
Pooleli on veel mõnigi projekt, mis küll lõhnavad pigem sillutamise kui aianduse järele, aga selliseid töid ongi mõistlikum teha ajal, kui iga liigutus niisamagi higistama ei aja. Ja see kuradima müügiplats tuleb talveuneks ette valmistada, taimi jäi kätte igatahes hullus koguses ja jääb ainult loota, et talv tuleb sõbralik. Ruumipuudus on totaalne, maad ju laiendada nagu oleks, aga kaugemale ei jätku veesurvet ega vettki.  Järgmise aasta tellimused on tehtud ja ära saadetud, need olid tillukesed, aga olulised. Tulemas on veel ports haruldasi pojenge Hollandist ja Inglismaa sibulikud, mõlemad peaksid selle nädala jooksul liikuma hakkama.
Õitsejatest on lisandunud mõned kõreliiliad, põua tõttu küll imepisikesed nii kasvult kui õielt.

Endiselt passivad sügisastrid ja krüsanteemid, aga ehk on neil ka aega. Siin mere ääres kestab sügis kaua. 
Poolest oktoobrist algavad õnneks koolitused ja siis saab viimasel ajal juurvilja tasandile mandunud vaim ehk uut ergutust. Sellist olukorda, kus tegevust jätkub küll hommikust õhtuni, aga mõistusel on surmigav, kogen küll vist esimest korda elus ja see ei ole eriti meeldiv kogemus. 

28. september 2014

Seakari, ma ütlen...

Seekord siis sõna otseses mõttes. Eile lõuna ajal saabunud Lepatriinu läks aeda värsket õhku hingama ja tuli natukese aja pärast tagasi imeliku näoga, küsides, millal ma viimati majast kaugemal käisin...viimasel nädalal kindlasti mitte, muud tegemist oli liiga palju ja terrassist ja kasvuhoonest ma kaugemal aias käinud pole. Võtsin fotoka kaasa ja läksime vaatama, avanev pilt oli masendav.
Meie, linnatüdrukud, ei osanud algul midagi arvata, mingid loomad aga...õhtul saabunud Lepatriinuisand, kel maaeluga rohkem kogemusi, konstanteeris, et sigatsemas on käinud oma paarikümnepealine metssigade jõuk. See on küll midagi äärmiselt üllatavat, sest ühtki metssiga ei mäleta ma siinkandis terve elu jooksul näinud olevat, Isegi metskitsi pole enam mitu aastat näha olnud.
Jääb üle ainult loota, et talv selle seatembu tasasemaks vajutab,. käsitsi tasandada ei suuda seda mitutsadat ruutmeetrit keegi. Õnnelik õnnetus sellepoolest, et taimed jäid terveks, üks kärss oli küll lausa kahe hinnalise pojengi vahelt läbi kündnud, sealt tasandasin ära, aga mujal jääb töö looduse teha. Ühtlasi langes ära küsimus, kas tagapool sel aastal enam niita või mitte, niita seal võimalik ei ole, kui ei taha traktorist lahti saada. Kõigest ülejäänust käis täna esmakordselt selle murutraktori selga istunud Lepatriinu üle ja tulemus on jälle ilus, kuigi pealelõunal läks valgus nii vastikuks, et pildistada enam ei saanud.
Värvilise sügise imetlemiseks tuleb siinkandis sisemaale sõita...meie kased näevad peale selle nädala kahte tormi välja sellised:
Pärnad on õnneks veel rohelised, nii et väga masendav pole. Kuradipuu ehk mandžuuria araalia (aralia elata), otsast sügisvärve otsides avastasin äkki hoopis õied. Ei mäleta, et oleksin seda puud varem õitsemas näinud. Puuke on umbes kaheksaastane, üks esimesi aedatoodud puid ja istutatud tolle aja mõistes heinamaasse, mis nüüd on pojengide kasvualaks muutunud.

Põnevaid õitsemisealustajaid on veel, Bunge saatusepuu (clerodendrum bungei). Külmaõrn, tegelikult tsoon 7, aga netist uuritud info kohaselt käitub 5.tsoonis nagu rohtne püsik ehk samamoodi nagu suurelehised hortensiad. Igatahes proovin ära.
Alustavad habeõied "Heavenly Blue" ja "Hint of Gold"

Aed-kuldvits "Golden Thumbs" on tõeliselt armas sügisene kullakera
Neljajalgne kullakera aga enam ei olegi nii väga väike, sülle tahaks aga endiselt
Sügisastrid ja krüsanteemid veel ei õitse, aga on nuppe paksult täis ja kuivõrd sügis tundub tulevat pikk ja soe, jätkub õiteilu ilmselt kauaks.
Mastifipiigaga käisime eile koertenäitusel, rohkem kui aastase vaheajaga. Ausalt, peale möödunud suve sündmusi polnud vähimatki tuju milleski osaleda. Tuli kuidagi ellu jääda. Esmaspäeval oli kasvataja küll skeptiline. Ta küll ei öelnud, aga hääletoonist lausa tekkis see mull, et tahab nüüd tulla oma koolitamata koera ja võhikust händleriga Eesti parima kenneli nime täis tegema...aga juba esimese trenni lõpuks läks hääl rõõmsamaks ja kuigi laupäeval saime hindeks ainult "hea", no kohtunikule lihtsalt meeldisid kandilisemad ja robustsemad penid kui meie sale ja graatsiline pikk-käpp, jäin nii ma ise kui jäi ka kasvataja esinemisega rahule. Koer ise sai kogemusi ja seltsielu nii palju, et keeldus isegi õhtul tuppa sotsialiseeruma tulemast.
Täna oli tõsiselt töine pühapäev. Lepatriinu niitis, nagu öeldud, mina üritasin rohida, killustikukatteid ja roosipeenraid. Ma ei saa aru, miks meil katted ei toimi. Naat olevat viljaka maa taim ja osi vaese maa...mul kasvavad mõlemad kõrvuti killustikus, kus on kangas all ja ei mingit mulda. Vähemalt tulevad välja, mida ei saa kahjuks väita orasheina ja ristiku kohta, mis suudavad mõlemad oma juured läbi igasuguse tekstiili ajada.
Lepatriinuisand pojaga möllasid metsaservas kuivanud ja mahalangenud saartega, kuhi aina kasvab.
Kadestan natuke neid, kellel on veel energiat õues möllata. Minul on aur juba pikemat aega otsas, käed ja jalad valutavad, randmed on paistes ja ma päris naudin pikki pimedaid õhtuid raamatute, koerte, nurruva kassi  ja mõnusate inglise filmide seltskonnas. Ja kuigi suvi on olnud raske nii materiaalselt kui emotsionaalselt ja tulevik on väga ebakindel, ei vahetaks ma seda siiski tagasi kõrgepalgalise põrgu vastu,

23. september 2014

Sügise tormine algus

Ärkasin öösel kell pool viis selle peale, nagu oleks keegi välisuksest käinud. Mis on praktiliselt võimatu, kedagi teist kahejalgset polnud kodus ja allkorrusel magavad koerad, kes oleksid kohe lärmama kukkunud. Siis sain aru, et on tormiks läinud ja ju see tuul õue peal midagi vastu seina viskas. Magama enam ei jäänudki, väljas kolises, ulus ja undas,  kolisin allkorrusele, tegin kohvi ja ahju tule, päris kõle ja külm oli. Nende esimeste külmade sügisilmade ajal on mul alati meeletult külm, olgu toas või õues, Hiljem harjub ära.  Parima meelega oleksin kolme teki alla mattununa terve päeva raamatuid lugenud, paraku olin lubanud paar pakki Smartposti panna ja linnas juuksuris käia. Pakid tuli eelnevalt veel kohmas kätega ära ka pakkida. Tuli minna, kuigi tegelikult oleksin hoopis lennujaama tahtnud minna ja istuda esimesele lõuna poole suunduvale lennukile. Aga need kohustused...
On ikka kontrastid. Nädalavahetusel müttasime pluusiväel õues. Täna Tallinnas näitas autotermomeeter veel vähem kui kodus, kui meil oli +7, siis linnas +4. Oleks vist pidanud talvesaapad välja otsima.
Laialilennanud asju lähen siis koristama, kui ilm mõistlikumaks muutub, Aknast vaadates võib tõdeda, et puud ja põõsad on senini lookas, kask on pooltest lehtedest ilma jäänud, uue parkla asfalt on maskeeritud paksu männiokkakattega, aga saared hoiavad oma lehtedest veel kramplikult kinni. Seega alla nulli veel ei lähe. Ja tegelikult oli paari tubast päeva hädasti vaja. Elekter ka õnneks senini alles ja puid jätkub.

21. september 2014

Skisofreenia

Viimasel ajal ärkan ma hommikuti kahestunud isiksusena. Üks neist tahab kohutavalt edasi magada või vähemalt poole päevani kohvi juua ja siis teha midagi, mis ka mõistusele mingit tegevust pakub. Lugeda head raamatut, uurida midagi netist või vaadata mingit head filmi. Või analüüsida midagi põnevat. Aiandusest on sel isikul sügavalt kõriauguni, vähemalt selleks aastaks. Teine isik teatab, et toas istub sellise ilmaga ainult loll, aiandushooaeg pole veel kaugeltki läbi ja annab nii mindagi veel ära teha...rääkimata sellest, et müügiplatsil lausa oleks vaja teha, pealsed lõigata ja kokku pakkida ja ümber potistada....aga no ei taha ega viitsi. sügava sügiseni tegelikult aega veel küll ja mingil määral tilgub isegi veel kliente ja veebipoe tellimusi.
Laupäeva hommikul löödi isik üks üsna vara toast välja, hommikul helises telefon, et tellitud traktor tuleb kohevarsti asfaldihunnikuid laiali lükkama. Tunnike tööd ja valmis see oligi. Nüüd on meil nagu korralikul mõisal olema peab, alumine ja ülemine parkla. Ülemine rohkem oma pere autodele, alumine külalistele. Pildil siis tuttuus alumine parkla.
Seljavalus Lepatriinu hakkas lõket valvama, mina vedasin risu ette ja likvideerisin vahepeal ka ühe betoonitükkide hunniku. Risu sai veel tänagi päev läbi põletatud ja nüüd ometi on see kuurikülg enam-vähem korras.
Õhtul lasime mõlemal noorkoeral end heinamaal tühjaks mürgeldada. Mõlemad said uued liiginimed, suurem on nüüd koerilla (koer x gorilla), natuke seda nägu ja ronib nagu ahv ja teine koiir (koer x hiir), piiksub ja närib, viimane saavutus täna hommikuks kadunud Lepatriinu tossupaelad...
Aiakass Aalu mürgeldab ka mõnuga kutsikaga, lemmikmäng on peitus:
Veel hiljem tegime sauna, pehmitasime konte, puhastasime hingi...hommikuks oli Lepatriinu seljavalu ta õnneks maha jätnud ja ta möllas juba iseseisvalt risuhunniku ja lõkkega. Õhtuhämaruses saabus Lepatriinuisanda lahkel kaasabil ka pakk, ma mõtlesin küll rohkem naljaga, et küsiks paar kilo sügislillesibulaid, aga Rahmeldaja oli asja väga tõsiselt võtnud ja minu arust kaalus see pakk ikka üsna mitu kilo...ja suured ja südamlikud tänud saatjale.

Kuna esialgu mõeldud paika ei saa praegu istutada, järjekordne kolmenädalane täiesti vihmavaba periood on maapinna kivikõvaks muutnud, leidsid enamjaolt juba õitega 100+ isendit koha roosipeenardes, seal peaks neil piisavalt hea olema seni, kuni millalgi saabub sobiv hetk nad puude alla istutada. Roose ma sel aastal mullata ei kavatse, möödunud aasta mullalisamine on pookekohad nii sügavale jätnud, et pole erilist mõtet. Küll tegin midagi, mida ma varem teinud sügisel pole, lõikasin osa põõsaid maatasa. Põuaga on osa põõsaid lehed täiesti maha visanud ja nägid lihtsalt jubedad välja. Kevadel tööd natuke vähem.
Täna likvideerisin ühe vana pusakoha, M oli mingil põhjusel sordituid mustsõstraid potistanud ja siis potid ühes väga tobedas kohas maasse pannud...nüüd mõttetud põõsad tuhaks saanud ja koht enam-vähem korras. Homme üritan töine olla, arved ja pakid ette valmistada, pojenge potistada jnejne. Katsun järjest selgemat piire tõmmata tööasjade ja aiaasjade vahele, muidu pole tõesti arukaotus enam kaugel ja see, mis enne tundus lõõgastumisena aias, tundub ka juba tööna. Aga küll asjad ajapikku paika loksuvad.
Vaatan taimi, mida teised endale hangivad ja olen kergelt kade, Ausalt, botaaniline idioot oli oluliselt lihtsam olla, muudkui hamsterdasid ja olid õnnelik :), Nüüd, olles aru saanud, et meie killustik ikka tegelikult iluaianduseks üldse ei sobi ja iga istutusmuld tuleb praktiliselt peale vedada ja mingite ääristega kinnitada, et ta künka otsast talve jooksul minema ei voolaks, mõtled iga taime soetamisel ikka pikalt, kas teda on kuskile panna või mitte. Selles mõttes on aiapood jälle tore, et saab hankida uusi põnevaid asju, potistada ja sirgumist vaadata... meconopsisel nägin isegi eresinised õied kasvuhoones ära, enne kui viimased eksemplarid heasse koju saatsin, minul neile tingimusi pole...mulle meeldivad sellised asjad nagu Edromi ühistellimused, kus ma saan iga saabunud taimetitte näppida ja imetleda ja siis ta sinna uude koju saata, kus ta end hästi tunneb. Kahjuks äriideena see ei toimi ja teised põnevad püsikud ei liigu uutesse kodudesse kaugeltki sellise tempoga.
Aga jah, kuigi lõuna pool on killustiku asemel muld ja taimed kiratsemise asemel paljunevad mühinal, olen ma nõus mereäärse elu nimel kasvõi taimedeta elama :), vajan seda vaba ja soolast õhku ja lõuna talvised külmad ja suvised leitsakud mulle ei meeldiks. Nii et kuulakem koha vaimu...



17. september 2014

Kui tegutsemisvõime on piiratud

Piiratud sellepärast, et oskasin eile pikali kukkuda. Ja oleks siis veel, et kodus, kus ma nagunii pidevalt vanainimesele sobimatuid asendeid võtan. Ei, naabervalla vallamaja saalis. Otsisin pilguga tualetti, samal ajal edasi astudes ja ei märganud astet, järgmisel hetkel olin lapiti, vasaku käe kaks sõrme tagurpidi ja parem põlv korraliku põrutusega. Õhtul nagu polnudki väga hull, aga hommikuks oli käsi paistes ja põlv ka. Tuli rahulikumatele tegevustele ümber orienteeruda. Kükitada ei saanud, põlvitada ammugi mitte, kaevata kah mitte. Päris diivanile pikutama jääda ei saanud, pakid vajasid pakkimist ja ilm oli ka liiga ilus, et seda toas veeta. Üldiselt oleks mul hädasi paari kehva ilma vaja, esiteks pole meil terve septembri jooksul tilkagi vihma tulnud ja teiseks oleks mul vaja end läbi järgmise aasta pojengitellimuste närida. Aga küll tuleb ka.
Pakid pakkisin ära, eile õhtul kell pool üheksa saabunud kandilised potid lahti ja riiulisse. Potistasin mõned asjad. Mingis Kentucky Lõvi asendis rohisin ära viimased pojengid, no lihtsalt ei saanud lõpetamata jätta. Uitasin aias ja tegin pilte. Õitsejad:
You and Me Together. Turbapeenras ja ometi roosa mis roosa. Ilus sellegipoolest.
 Karinilt eelmisel aastal saadud heleenium
 Limelight nagu vahukooretort
 Aed-leeklill Blue Perfume
 Siilikübarad lasevad juba üle kuu aja
 Roosid on sel aastal kannatada saanud. Kevadel oleks ikka pidanud pritsima, suur osa põõsaid on praktiliselt lehtedeta nagu see kangekaelselt õitseda üritav Sahara
 Aasia liilia Pearl Jennifer
 Aas-kurereha metsa alt
 Aed-leeklill, mida mul miskipärast tabelis pole. Kui keegi ära tunneb, võiks mainida.
 Põõsasmaranaid võiks rohkemgi olla ja ma peaaegu mõtlesin neile koha välja.


 Selle tegelase nimi ka meelde ei tule. 2015.aasta põhiliseks projektiks peaks kuulutama, et õpin oma aeda tundma. Mõne aastaga on kokku ahnitsetud üüratu hulk püsikuid, keda ma ei tunne ja sellepärast olengi sel aastal hoo kõvasti maha tõmmanud. Katsuks kõigepealt olemasolevatega tuttavaks saada.
 Kõreliilia Miyazaki Pärnu Taimelaadalt, mina ja Karin ainukesed, kes ostsime. Mina igatahes olen oma ostuga väga rahul :)
 Naistepuna, peaks olema Hidcote
 Bauhofist hamsterdatud emajuur paistab end hästi tundvat.
 Hubei ülane on ilmselt hortensiatelt väetist varastanud, õied suured nagu pojengil.
Kõrvaolevad hortensiad see-eest ei õitse üldse. Hortensiatest teen mingil ajal eraldi postituse, aga esialgu veel jälgin, mis toimub.
Marjad. Uskumatu lugu,hortensiad ei jõua õitsema minna, aga esimest korda on valmis viinamarjad, peaks olema kunagi M nõudmisel istutatud Zilga, mida keegi kunagi hooldanud ei ole. Päris magusad olid.
Enamus marju süüa ei kõlba, on niisama ilusad. Ameerika kermesmari
Valge siumari Tartu Botaanikaaia mingi aasta müügiletist
Läiklehise mahoonia marjad on pildistatud tegelikult varem, praeguseks on linnud need vist nahka pannud.
Hollandi lumimarja (symphoricarpos x doorenbosii) peaks olema selles hekis kaks sorti, ´Amethyst´ja ´Magic Berry´, aga ausalt minu võhikusilm neid eristada ei suuda, üks on väidetavalt roosam ja teine lillam, aga...

Pihlakaid on sel aastal meeletult palju.
Kuigi kuskil Rakvere kandis oli juba öökülma olnud, ei jõua see vist siiakanti õnneks niipeagi. Saared on alles lehes ja kaktused prisked nagu põrsad.
Maja taga kehvas mullas kaks aastat kiratsenud persicaria microcephala (eestikeelset vastet ei leidnud) ´Purple Fantasy´on peale  ümberistutamist heasse mulda täiesti pöördesse läinud, laiutab ja õitseb. Tema taga olev virgiinia kirbutatar ´Painter´s Palette tuleb ilmselt veelkord ja kaugemale istutada.
Ning kuigi ma hästi ei oleks saanud seda endale lubada, oli hinnapakkumine nii hea, et ma nakitsesin natuke oma säästude kallal ja siin on tulemus, 40 tonni freesasfalti selleks, et suured autod saaksid normaalselt ringi pöörata. Peaks mainima, et nii hästi kitsastes oludes manööverdavat kallurijuhti (ja kallur oli hiiglaslik, 20 tonni korraga peal) pole ma ammu näinud. Premeerisin teda kahe kobara äsjanopitud viinamarjadega. Nüüd tuleb kuskilt sebida mehhanism, mis selle hunniku ära planeerib, käsitsi loopimiseks on seda liiga palju, eriti haige käe ja jalaga.
Ja noh, lõpuks ma muidugi kastsin, kastsin ja kastsin. Hortensiaid, ja ka hibiskuste juures hakkas maa juba pragunema. Rohkem kui kahe nädala jooksul pole tulnud tilkagi vihma.

15. september 2014

Tule puhastav maagia

See risuhunnik oleks tulnud juba ammu ära põletada. Kogu see puukuurindus on siiani krundi kõige koledam koht, aga sel aastal ei jätkunud uue ehitamiseks ressursse, ei ajas ega finantsis. Pealegi tuleks enne uue ehitamist vana maha tõmmata, aga see on osaliselt puid täis ja puude mitu korda ümberladumine tundub väga kilplaslik olevat.
Kiireks läks selle risuhunniku likvideerimisega eelmisel nädalal, kui selgus, et kutsikad avastasid, et algul mööda mullakottide hunnikut ja edasi mööda puuriita on maru tore puukuuri katusele ronida.
Mullakotid ladustasid Lepatriinud teise kohta kiirkorras juba pühapäeva õhtul ja vasakul näha olevat rondikuhja põletamist alustasid ka. Õhtul märkasin, et Lepatriinuisanda poolt lõkkesse tassitud kännul on nägu peas.
Kui kellelgi süda verd tilkuma hakkas, et selline samblane känd on lõkkes, siis paraku meil on nii sammalt kui kände üleloomulikus koguses ja hetkel pole ühtki ideed, mida nendega pihta hakata. Selleks ajaks, kui idee tekkima peaks, on kindlasti ammu uus portsjon metsakuivi puid valmis saanud ja tormides pikali kukkunud
Lepatriinu käskis mul mustad mõtted ära põletada ja seda ma vist tegingi, sest nii tegutsemistahtelisena pole ma ammu ärganud. Paar tundi läks paberimajandusele, ports tellimusi oli nädalavahetusel tulnud. Siis õue, lõket sorkima ja tellimusi kokku panema. Sellised lõkkeasemed ei kustu ühe ööga ja hommikul uuesti tule üles saamiseks tuli ainult natuke sudida. Päeva jooksul sai mitu traktorikärutäit juurde veetud, ega see seenetanud ja poolkõdunenud niiske puu nii kiirelt ei põle. Ise niitsin ja rohisin.
Viisin autota naabrinnale ära lubatud turba ja kanasõnniku. Võtsin ta toidupoodi kaasa. Pisikesed heateod teevad hingele alati pai.
Istutasin ja sildistasin pojengid. Jäänud on veel Võhmast hamsterdatud kõrrelised.
Poleks valgus vastikuks muutunud, õhtupäikest meil ju pole, oleks vist edasi madistanud. Aga ka veel natuke paberitööd tahtis tegemist, varbad hakkasid külmetama ja tuli tuppa kolida.

14. september 2014

Suvesoe on tagasi,

vähemalt päevasel ajal, õhtud on pimedad, külmad ja niisked ja kaua enam väljas ei kipu olema. Sellest hoolimata on sel nädalal üsnagi palju ära tehtud. Hortensuaala tuunimine, üks, parempoolne rida oli seal varemgi muru sees, nüüd kiskusin mätta üles ja istutasin teise rea juurde. Ootab veel tilkkastmise voolikuid ja katmist, aga sellega ma ootaks enne mingi vihma ära, meil pole jälle kaks nädalat tilkagi sadanud.
Eelmisel nädalal saabus Lätist kauaoodatud ja rohkem kui kuu aega tagasi kinni makstud pojengipakk, kvaliteedi üle natuke nuriseks, aga kuna sordid nii haruldased, siis parem ei nurise, istutan maha ja loodan parimat. Sordid Raspberry Clown, Green Spider, Green Lotus, Maria Brand ja Circus Circus. Neile kaevasin täna augud valmis, näevad kehva valgusega kaugvaates pisut mutimullahunnikute moodi välja.
Väike inspektor käis kontrollimas ja sai väga mullaseks. 
Eilsest Võhma Juurikast mul midagi erilist kirjutada pole. Palju kalleid inimesi oli päeva parim osa. Üksinda käia on vaevaline. Autojuhtimine on ka töö, paraku. Ja üksinda platsil olles ei pääse ei teistega lobisema, sööma, kohvi jooma ega tualetti. Teiste müüjate kaupagi vaatasin kiirelt päeva algul ja päeva lõpus, aga kuna olen kindlalt otsustanud osta ainult taimi, mille jaoks on mul istutuskoht olemas, erilisi kiusatusi ei tekkinudki. Müük oli ka kehvavõitu, isegi kehvem kui eelmisel aastal. Selle aasta teiste üritustega ei andnud üldse võrrelda, isegi Saare-Tõrvaaugu pisikesel koduõueüritusel ei tulnud mul nii palju kaupa autosse tagasi laadida. Hea oli, et kodus ootas tublide Lepatriinude köetud saun.
Olude sunnil (kevadel jäävad ikka mõned sibulad kätte) on minust saanud liiliakasvataja, meil siin kõrbepoolsaarel õitsevad liiliad septembris ja on maksimaalselt põlvekõrgused. 

Võhma Juurika parim saak anti mulle üle TBA letist. Olen haapsalu salli tahtnud juba aastaid, aga pole leidnud ühtegi, mis mind kõnetanud oleks. Pole ju tegemist just eriti odava asjaga, seetõttu pole esimest ettejuhtunut soetada tahtnud. See villa, siidi ja kašmiirisegune piibelehemustriline ime on kootud just nimelt mulle ja tõi mulle koos karbis kaasas olnud heade soovidega pisara silma. Aitäh imelisele kudujale Liliale, kelle osavad näpud selle kunstiteose lõid, luban, et hoian seda hoolega ja vahel ikka kannan ka. Tuleb läbi sõrmuse nagu lipsti (ma loomulikult proovisin :D)

Pühapäev oli suviselt soe, Lepatriinuisand möllas saega metsaservas, neid kuivanud ja kukkunud või kohekukkuvaid puid on ikka metsikult ja oma pärismetsas pole ma aastaid käinud, mulle ei meeldi metsas olla. Seda on küll ainult hektar, aga las ta praegu olla. Lepatriinu tegi pojengidele poisipead ja põletas pealsed, nüüd tuleks seal veel niita. Õnneks lubab veel kuiva ja sooja ja see, et seejuures hortensiaid kasta tuleb, on talutav.