30. mai 2017

Võililleväljad

Laupäeva öösel vastu pühapäeva anti meile natuke vihma ja sellest piisas, et kõik roheliseks tõmmata. Puud läksid lõunaks lehte ja naat kasvas puusani, aasad kattusid võilillekollasega.

Hea, et ma paar päeva varem pojengide vahed ära trimmerdada jõudsin, muidu oleks nende taimede ülesleidmine võilillepadrikust tõsine peavalu olnud. Keegi kunagi kommenteeris, et murusse istutatud pojengide hooldamine on keeruline, üldse ei ole. Kerge Makita akutrimmeriga poolteist tundi koos akuvahetus- ja suitsupausidega, natuke järelnoppimist ja korras ta oligi. Nüüd tuleks muidugi veelkord ärganud võililled maha nottida, aga ilmselt selleks enne reedet-laupäeva aega ei tule. Ilm läks ka uuesti külmaks, täna hommikul vaid 7,3 kraadi, ehk veel valget vatti lendama ei hakka.
Eile tuli sisse Saksamaa tellimus, reeglina oskavad nad positiivselt üllatada, hübriikirss Accolade tuli sisse nagu mets
Õhtul käis veel rahulolev klient tellitud 150 ploomilehise viirpuu järel, kiitis kõike taevani, loomulikult tegi hea tuju.
Okkalistest ka natuke. Tegelikult okkalistest asi algaski ja kanada kuusk Conica oli vist üldse esimene taim, mille ma oma käega maha istutasin. Praeguseks ca 2,5 meetri kõrgune.

Praegu okaspuuala vaadates tuleb tõdeda, et istutus on liiga tihe, aga tollal olin ikka nii algaja, et ei teadnud millestki midagi ja ega ma okkaliste teoorias praegugi eriti tugev ei ole. Talvel ostetud entsüklopeedia on siiani avamata, sest talvel olin liiga tõbine ja nüüd on liiga kiire.
Sellepärast panen sellel ajal, kui sordi- või liiginimel mingit tähtsust polnud, lihtsalt pilte.


 Pargitatra nädalane juurdekasv :)
 Eksootide nurgake rohke naadiga. Jaapani krüptomeeria Cristata sai sügisel mingi seene ja hakkas pruunikaks tõmbuma, riputasin talle ämbritäie tuhka pähe, nägi talv läbi kole välja, aga tundub, et aitas. Korrastama ma seda nurka ma veel paraku jõudnud ei ole.
Eile õhtul proovisin veel meie ja naabrite vahelist naadimetsa trimmerdada, aga andsin alla. Vööni ulatuva naadi ja vereurmarohu trimmerdamiseks on akutrimmer siiski lahjavõitu, aga bensiinitrimmerit ma veel kätte võtta ei julge. Küll jõuab.


27. mai 2017

Mõnus päev aiatöödeks

Hea ilm oli. 15 kraadi hommikul varjus ja pärastlõunal pilves sama temperatuuriga. Sääsed küll ründasid mõnuga, aga nende vastu aitasid paks fliis, villased sokid ja säärised ning kapist leitud kunagi Türi laadalt ostetud 98% DEET sisaldusega putukatõrjevahend. Nahale sellist ülikanget mürki muidugi ei pihustaks, aga paarist tilgast riietele piisas, et peletised mind õhtuni rahule jätsid.
Rohisin ja trimmerdasin, trimmerdasin ja rohisin. Kuna terve nädal praktiliselt aias midagi teha ei jõudnud, olid naat ja võilill igal pool põlvini kasvanud. Ka seal, kus seda eelmise nädalavahetuse rohimise ajal üldse näha ei olnud. Ja kui keegi hakkab mulle veel väitma, et naat on rammusa maa taim, viin ta soovi korral ekskursioonile meie liivahunniku juurde, kus 15 tonni puhta valge mereliiva otsas kasvab naati nii et vähe ei ole.
Sammulugeja näitab õhtul kella poole kaheksa paiku 19 403 sammu ja ega enam palju ei kakerda ka, eks näis, mis kere homme ütleb. Kui muud ei jaksa, siis hunnik tellimusi tuleb ikka kokku panna. Nagu näha, ei ole trimmerdamis- ja rohimisring siiakanti veel jõudnud, aga garaaži kõrval on puhkemas nipponi enelad
 Selle peenra tegemisel oigas keegi, et miks selline kääbas...kahjuks ei olnud eriti valikuid, kaks tagumist suurt sammaldunud kivi on maa sees olevate rändrahnude ülemised nukid, niita vahelt oli pea võimatu, sellepärast ka selline koht. Igatahes on siin kenasti talvitunud kolm korea stuartiat, kämmalvaher ja deutsia Perle Rose
 Eelmisel nädalavahetusel hakkasid sõnajalad alles rulle lahti keerama, nädalane juurdekasv...
 Isetekkeline kombinatsioon laanesõnajala ja piibelehtedega, maikellukesi on sel aastal meeletult, kas peaks mingi hea märk olema :)
Algab ka okkaliste säramise aeg, kanada kuusk Daisy's White
 ja lähemalt
Tema "vanem õde" Conica", mis pid eriti kääbik olema, on 10 aastaga kasvanud umbes 2,5 meetrit kõrgeks
Acrocona ebakäbid alustavad
 Aiateed on täielikult tuksis, varsti on tunne, et ega ikka ilma mürkide kasutamiseta ei pääse, siiani olen neid suutnud vältida
 Tulbid, mis esimesena puhkesid, hakkavad vaikselt lõpetama. Armeenia kobarhüatsindi sinine põhiliik on hea paljuneja ja sügisel saab ehk ringi täis istutada. Valge on hulga viletsam paljuneja ja roosa hoopis nigel.
Veel mõningaid aiandusalaseid tähelepanekuid, millest pilte pole. Esiteks multšimine. Tänu sellele, et energiavõsa lõikajad ei viitsinud kolmandikku koormat haket enam välja vedada ja osa sellest on siiamaani kasutamata, oli eelmisel aastal multši vabalt käes ja osadele põõsastele sai seda ikka 20-30 cm pandud. Tulemus oli see, et nende põõsaste all oli naat ja võilill lopsakamad kui eales varem, ainuke pluss, et tuli paremini välja, kui savisest ja killustikulisest pinnasest. Esimest korda märkasin ka, et naadirisoomi sõlmekohtadest, mida ligi paarimeetrise risoomi kohta on paarkümmend, ehk iga 10-15 cm tagant, koguneb vedelikku ehk sellepärast see tõbras meie põudades nii elujõuline ongi, paneb vedelikke tallele.
Teiseks killustikukate, mis on ikka puhas õudus. Mullaga peenraid annab kõplaga korras hoida, alasid, kus all on 10-15 cm näiteks läikajakirju ja peal 20 cm killustikku, saaks vist korras hoida ainult ränga mürgitamisega...lisatud õuduspildil viis aastat tagasi ajakirjade ja killustikuga tehtud ala, mida on igal aastal rohitud, sel aastal pole veel jõudnud
No comments...killustiku ja ajakirjade üleskraapijat minust enam ei ole aga olgu siis teistelegi õppetunniks.


25. mai 2017

Tulbipidu

Mulle see jahe kevad meeldib, sest kõikide taimede õitsemine on kestnud kaua-kaua ja kuigi mul on olnud nii palju tööd ja nii vähe vaba aega, et mõnikord ei jõua päevade kaupa aeda isegi jalutama. Eilegi jõudsin pikemalt jalutuskäigule tänu külla tulnud Mildale ja pärast tegin fotokaga veel pilditiiru, sest tulbid on praegu tõesti kaunid.




Põua leevenduseks anti meile eile hommikul natuke vihma, tünnide veetase tõusis ehk viie sentimeetri võrra, aga tõmbas looduse kenasti rohelisemaks ja õisi juurde. Õhtul tuli müügiplatsi ikkagi kasta. Lähinädalaks vihma ei lubata. Hädasti oleks vaja nii loodusele kui mulle, sest tubaste tööde järg on ka ummikusse jooksnud. Tänane hommik on taas jahe, 11 kraadi, aga ka selle vastu pole mul midagi, kavatsen paar tunnikest hommikupoolikust näpistada aiatöödeks, sest miskipärast naadi ja võilille vohamist põud kohe kuidagi ei mõjuta :)
Harilik ülane "Robinsoniana" on mõnusat värvi. Täidisõielised pole õitsema veel hakanud. 
Ja nüüd soojemad riided selga ja trimmerdama. 

22. mai 2017

Oli üks mõnus nädalavahetus

Mitte liiga soe ja mitte liiga külm. Laupäeva hommik algas massaažiga ja sõbrannadega kohvitamisega, peale seda oli piisavalt energiat, et rohima minna. Päris rohimiseks seda nimetada ei saagi, kolm nädalat vihmata savimaa on nii paakunud, et isgi Fokini kõblas suudab ainult tolmu lahti lüüa ja labidaga pole midagi teha, kühvlist rääkimata. Samal põhjusel on kõik potsikud istutamata, aga õnneks pole neid palju, mõned põõsad ja pojengid.
Vahepeal saabusid Lepatriinud, Lepatriinu lammutas maha järjekordse jupi vana puukuuri jäänuseid ja R nokitses kuuris ratsionaliseerida, mingi asi läks jälle paremaks.
Siis tuli veel sõpru juurde, tegime sauna ja mõnus õhtu oli.
Pühapäeval viisin Padise käsitööpoodi seepe ja ehteid, turismibusse on juba liikumas. Kodus ruumi juures ja saab uusi teha, kui peaks vihma sadama hakkama.
Pärast seda ajasin suure murutraktori välja ja rappusin selle otsas paar tundi, eriti hea see seedimisele ei olnud, aga õnneks läks ruttu üle. Sellegipoolest rohkem peale jalutamise midagi muud eriti ei teinud. puhata ja logeleda on ka vaja.
Ühe päevaga tõmbasid end õide tulbid, lehte toomingad, kased ja vahtrad ja sirelihekk, pärnad veel ootavad.


Täna hommikul oli natuke vihma tibutanud, aga vähe, ikka vähe. Aiatöödeks lähipäevil nagunii aega pole, kiired tööpäevad.

19. mai 2017

Esimene mõnus kevadhommik

kui sai juba hommikul enne kella seitset käo lakkamatu kukkumise saatel hommikumantlis esimene aiatiir tehtud. Paks kastekiht tegi maapinna täiesti halliks ja see me taimed ilmset päästabki, sest muld on purukuiv. Naadil muidugi pole sellest sooja ega külma, sest tema on oma kahemeetrised risoomid kuskile rändrahnude vahele ajanud, kus ilmselt on piisavalt niiskust ja eile ma mõned tunnid naadipealsetega võitlesingi, päris mitu kärutäit tuli. Ma küll endiselt ei usu selle tegevuse jätkusuutlikkusse, siiani pole aias olnud ühtegi kohta, kus kümme aastat pealsete katkumist mingeid tulemusi oleks andnud, aga vähemalt tärkavad püsikuhakatused said valgust ja natuke ilusam vaadata ka, mõnes kohas ulatus naadidžungel juba poolde põlve.
Terevisioon teeb otseülekannet Türi lillelaadast ja natuke hinges kripeldab, aga mitte väga. Piisab sellele roppraskele kastitõstmisele mõelda, et kripeldus üle läheks ja ega ka taimede tärkamine sel aastal eriti kiire olnud, hortensiad ei ole end siiamaani näidanud. Türi tähendas tegelikult nädalat ropprasket tööd, kaks päeva ettevalmistust, kolm päeva laata ja kaks päeva mahavõtmist ja kohtadelepaigutamist...selle asemel olen aega säästnud oma tervise ja koduaia jaoks ja see on tegelikult mõnus. Eile hakkasid õitsema viimased allesjäänud Accoladed müügiplatsil
 Isetulnukad Tii aiast koos viinapuuga, nii nunnud.
Eilsed klõpsud vulkaani tagant


Skopoolia õitsemine on lihtne maha magada, aga taim on tegelikult väga lahe
Ja lõunanõlval on sinilillede, ülaste ja lõokannuste väljade järel puhkemas hektar nurmenukke

Nüüd kahjuks aedlemise asemel paberitööle, aga ehk saab õhtul ikka õue ka.

14. mai 2017

Kuigi hing tahaks midagi muud,

ehk hiliste õhtutundideni õues mütata, on mul telefoni pandud meeldetuletus, mis mind kell viis tuppa ajama hakkab. No kell viis ei õnnestu, aga kella kuueks peab kindlasti toas olema. Sest õues on igasugused kiusatused midagi teha, aga lubatud töötundide arv on piiratud ja sellest tuleb kinni pidada, sest muidu on aiai. Haigla on küll viimane koht, kuhu kaunil kevadel sattuda tahaks.
Õnneks on ka erinevad tööriistatootjad hakanud aru saama, et inimkond vananeb ja ei muutu tervemaks, nii et turule ilmub erinevaid mugavustööriistu. Läksin eelmisel nädalal Bauhofi talgujuhi sooduskupongi sirgeks tegema, põhiliselt oli vaja erinevaid kastmisvidinaid, sest need kipuvad koormusega lihtsalt ära väsima, aga silma jäi ka üks imelik kast, mida keerutasin ja uurisin tükk aega, aga ikka lõpuks ostukärusse tõstsin. Kokku panna mul seda algul ei õnnestunud, aga eile tuli üks naabrimeestest auto järelkäru laenama ja ma meelitasin teda seda vidinat kokku monteerima. Tulemusega olen ülimalt rahul. Eilne selleaastane esimene muruniitmine sai siis tehtud sellise riistapuuga.
Kuigi põhimõtteliselt on tegemist jõhviga trimmeriga, ei jäänud tulemus sugugi halvem, kui bensiinimootoriga niidukiga, sest rattad hoiavad stabiilset kõrgust ja maja lõunaküljel oli kuldtähemuru juba oma 15 sentimeetrit kõrge. Mis mulle puugiohu tõttu üldsegi ei meeldinud.
Edasi läheb veel huvitavamaks. Võtame rattad õrna naiseliku käeliigutusega küljest
ja saame peenraserva lõikaja, pilt ei jäänud eriti selge, sest ühe käega tuli riista püsti hoida ja teisega pildistada.
Sellesse funktsiooni meie praeguse põuaga betooni meenutava pinnase puhul suhtusin ma ostuhetkel suur skepsisega, aga seda meeldivam üllatus oli, et asi tegelikult toimibki. Esimene lõikamine tuleb küll endiselt käsitsi teha, sest orasheina- ja võilillejuurikad tuleb minu arust välja juurida, mitte puruks peksta, aga edasine hooldus selle riistaga saab küll lihtne olema.
Ainuke miinus on, et kuna tegemist on juhtmega riistapuuga, siis tagumistele nõlvadele sellega just ei lähe, aga eks seal ongi juba suuremaid ja võimsamaid riistu vaja. See elektrikas on mu haigele kerele mõnusalt kerge ja õnneks on sellist hooldust vajavad alad majale lähedal.

Natuke nokitsesin ka rohida, vulkaanitagust ja mõnda kohta veel, naat on selle nädalaga, kui aias midagi teha pole saanud, jõuliselt pikkust visanud. Leidsin üles ahtalehise roosa pojengi, oli teine võilille varju pugenud.
Hiidtaimede alast leidsin ühe isetekkelise pisi, mis tuleb sealt ära kolida, aga enne tuleks teada saada, kellega tegemist. Mulle tegelikult need pisikesed padjandid meeldivad, aga aias, kus on aakrite kaupa naati ja orasheina, lihtsalt ei saa neid pidada, umbrohi kasvab padjanditesse sisse.
Neid isekülvi kannikesi killustikualas olen ammu tahtnud pildistada, põnevad tumedad lehed ja kasvamiseks pole neil peale killustiku mingit mulda vaja.
Kõrval on huvitav samblik, mida peab vaiguehete jaoks tallele panema.
Pika poolvarjupeenra kavatsesin ümber nimetada püsikutapupeenraks, sest seal ei taha peale puittaimede kohe miski ellu jääda. Naat muidugi jääb. Seda rõõmsam oli avastus, et Rahmeldajalt saadud kevadmagun "Multiplex" on kenasti kodunenud ja paljunenud.
Suurte kivilate omanikel peab kivide all ikka sõmer muld olema, et sealt umbrohi koos juurtega välja saada. Meie looduslik pinnas meenutab pigem suurte rändrahnude peal olevat peenikest mullaga segatud kruusa ja sealt naadirisoomide välja saamine on ikka suhteliselt tulutu tegevus. Täiesti hädas olen oma suure kaktusega, välja seda pooleteistmeetrist jurakat juba ei kaeva ja pealsete katkumine vähemalt esimesed kümme aastat erilisi tulemusi pole andnud.
Teistele kaktustele on niisked talved sobimatud olnud ja suurt järgi pole neist miskit. Aga eks sai ära proovitud ja vulkaani taha saab nüüd kääbuspojengile Dutch Dwarf koha tekitada.
Homsega saab puhkus palgatöölt läbi ja see on väkk. Kui talvel käin tööl hea meelega, sest tegelikult mu töö meeldib mulle, siis suvel kohe mitte ei taha kontoris paberitega tegeleda. Aga pensionini on vastikult palju aega ja ega ma hästi ette ei kujuta ka, mismoodi üldse on tänapäeval võimalik üksinda eramajas pensioniga ära elada. Aga eks sellele mõtleb siis, kui see aeg kätte jõuab.
Ilma koerteta aga ju ka ei saa, ilma nende karvaste kasukateta oleksin ma siin ammu üksinda hulluks läinud, Pättustest hoolimata. Emme, mina küll ei tea, mis selle kastekannuga juhtus...
Hommikud on endiselt väga külmad ja toas jahe, olen muidu hommikukohvi kõrvale kaminatuld teinud, aga olin eile puude vedamiseks liiga väsinud ja tuleb paksu hommikumantli ja sooja pleediga leppida...õnneks paistab päike juba akendesse ja varsti hakkab soojemaks minema. Tuleb ilus päev.