30. aprill 2014

Kasulikud vidinad

Kontoris istumisest oli pea paks ja viimaste sündmuste valguses verevalamise soov südames, seega läksin pärast tööpäeva aeda roose lõikama. Oma vere valamise eest vist veel ei karistata ja roose lõigates on alati lootus okas näppu või vähemalt õlavarde saada, isegi kindaid kandes.
Kui ohud välja arvata, on see mõnus töö, mida ma kellelegi teisele teha ei anna. Silmnähtavalt muutub aed põõsas põõsa järel ilusamaks.
Jõudsin järjega Veilchenblau juurde ja avastasin rõõmuga, et suhteliselt külmaõrn ja eelmise aasta võrsetel õitsev sinine kaunitar on selle talve uhkelt üle elanud ja vajas toestamist. Kuna messilkäimisest jäi paar ronitaimetuge alles, otsustasin katsetada. Mul ei ole eriti palju roniroose, sest ma siiani pole leidnud ühtki mõistlikku vahendit nende ülessidumiseks. Puumaja seina äärde ma neid siduda ei tahaks, puutoed kõdunevad ära ja aiapoodides müüdavad roosikaared ei suuda isegi hernest püsti hoida, rääkimata roosist.
Pildil olev raamistik on Eestis toodetud ja sama tootja töö,  kes meile need uhked sildid tegi. Raam tugevast traadist, plastikuga kaetud ja lisaks tervet konstruktsiooni koos hoidvatele ja maa sisse suunduvatele pooleteistmeetristele varrastele hoiavad seda kupatust maas ka neli pikka U-kujulist klambrit. Miinusteks ehk see, et kuna roos on jäik, oli üksinda selle konstruktsiooniga maadlemiseks pidevalt kolmandat kätt või vähemalt haardevõimelist saba vaja. Veilchenblau on õnneks peaaegu okasteta, Rote Flamme või Flammentanzi ma selle riistapuuga üksinda taltsutama ei läheks, reeglina võidavad kakluse need žiletisuuruste ja sama vahedate okastega hiiglased.
Kui see ka nüüd vastu ei pea, siis ma ei tea, mis peaks. Mul on nüüd tahtmine kapata Garden.ee lehele ja veel paar roniroosi soetada :)
Sama firma tehtud ja sama tugevast materjalist on kurgitugi, mida ma küll varase aastaaja ja kurgitaimede puudumise tõttu päris testida ei saanud, aga tundus üles pannes ka korralik ja tugev töö olevat.
Müügile tulevad platsile mõlemad, kuna tootja ise ei taha turustamisega tegeleda. Kuidas nende pooleteistmeetriste kolakate saatmine kulleriga õnnestub, peab kõigepealt DPD käest uurima, aga põhimõtteliselt saadetakse kulleritega ju isegi mööblit ja külmkappe...
Lõpuks jõudsin ka sildimajanduseni, alustades tagant ette ehk nädalavahetusel Garden.ee-st kätte saadud ja eile maha istutatud rooside siltidest.

Sellist kirja teeb Brother P-Touch etiketiprinter ilmastikukindlal lindil ja esimesel pilgul tundub see lahendus väga kallis olevat, aga on samas ka väga korrektne ja isegi plastiksiltidel on aastaid vastu pidanud, enne laguneb silt kui et kiri maha tuleb. Kavatsen sama lahendust kasutada ka müügiplatsil, aga kõik võtab aega. Müüvad nii printerit kui linti bürootarvete poed.
Lendama volbriööl seekord ei lähe, kuigi väga tahaks. Korralikku luuda pole, nõiaksolemise tuju on küll.

29. aprill 2014

Kadunud nädal

Viimane nädal on jälle kadunud nagu kuskile mutiauku, viuhh ja valmis. Teisipäeval tegin ära oma kontoripäeva ja kolmapäeva hommikust alates hakkasin aiandusmessi jaoks asju pakkima. Hull süstemaatik nagu ma olen, oli kõik peas juba ammu valmis mõeldud, nüüd ootas ees tegelikkuses testimine. Närvid olid ka püsti nagu hurdakoeral enne jahti, samal päeval venna operatsioon, järgmisel enda onkoloogiline kontroll, laenuks saadud naabrimehe järelkäru, millega ma tegelikult poleks sõita tohtinud, sest autorongi registrimass ületas 30 kiloga selle piiri, mis mu lubadel kirjas, ühesõnaga pablamist piisavalt.
Õnneks sujus kõik enam-vähem. Venna operatsioon läks hästi ja ta pidi täna juba koju saama. Eesti Näituste turvamehed aitasid järelhaagise sisse lükata. Ainuke, millega ma üldse arvestanud ei olnud, oli, et iga eksponendi kauba mahalaadimiseks oli ette nähtud mingi üürike aeg ja ma olin üksi mis üksi. Hakkama ma siiski sain, kuigi boks oli segamini nagu körtpärtlisärk ja endal voolas higi igast poorist ja meik mööda nägu alla. Sellisena rabasin siis takso ja sõitsin linna, sest Ida-Tallinna Keskhaigla ümbruses on suurem tõenäosus leida kulda kui parkimiskohta. Vähemalt sain hea uudise, uuesti kontrolli ei pea minema varem kui aasta pärast, esimest korda peale viimast 2009.aastal toimunud lõikust nii pikk armuaeg.
Peale arstilkäiku kohtasin juhuslikult Sõõrikukohvikus lõunat süües Füüsikut, sain temagagi häid uudiseid jagada.
Mess oli iseenesest huvitav, aga aianduse osas suhteliselt mõttetu. Reklaami ei olnud, taimemüüjaid oli vaid viis, mõni ime siis, et rahvas tuli vaatama Interjöörimessi mööblinäitust, mitte taimi ostma. Sellegipoolest oleksin käibega rahul olnud, kui kulud oleksid olnud samad, mis näiteks Luige laadal, paraku olid kuus korda kõrgemad. Esmaspäeval numbreid kokku lüües jäin küll pisikese summaga tulupoolele, aga vähemalt minu silmis oli see summa liiga väike, et selle nimel kaheksakümmend tundi tööd rabada. Vähemalt sai ära proovitud. Sellised me välja nägime, viimasel päeval tuli lõpuks meelde ka pilti teha.

Eile plaanisin küll teha puhkepäeva, ei tohi end nii ära kurnata, aga päike paistis ja nii mõnusalt soe oli, et ikka tabasin end ringi loivamas. Tegin ära laadakauba inventuuri ja paberid, arvuti terrassil. Siis läksin mõnuga varjupeenrasse rohima. Isegi mina hakkan saama aru rohimise teraapilise toimest, kui Sa oled olnud ikka kolm-neli pikka päeva mingi kisa, möla ja rahvamassi sees. siis linnulaulu saatel peenrast orasheinatuttide ja võililleporgandite väljatõmbamine oli ülimalt mõnus.
Siis prantsatas uksest sisse kuldkingade kast, mis tänu eelmise nädalavahetuse pühadele oli natuke kauaks teele jäänud ja taimed vajasid natuke poputamist, sättimist, kastmist. Enamik Euroopa kuldkingi tuleb samalt müüjalt ja kui asju ajada ausalt, saab kaasa ka sellised uhked pakendid :). Luigel vaatame, kuidas toimib, sest nagu ma FB-s ka juba maha ütlesin, mina taimi odava hinna nimel tükkideks lõhkuma ei hakka.

Pääsu ei olnud ka müügiplatsi kastmisest, aja kokkuhoiu huvides seekord sprinkleriga, kuigi ausalt öeldes on see sprinkleriga kastmine vee raiskamine, sirelihekk tilgub, maa lirtsub, aga osa potte jääb ikka kuivale. Täna hommikul oli õhus vihma lõhna, sillutisel ka mõned veetäpid, hiljem sadas küll muru ja käiguteed märjaks, aga kahjuks on lähipäevade vihmalubadus norrakate lehelt kadunud, selle asemel lubatakse hoopis öökülma, seega jäävad potid veel kasvuhoonesse.
Naabrimees  viis õhtul minema oma käru ja tõi kodus ülejäänud haagiserehvid soodsa hinnaga, tühjaksvajuvate rehvide tõttu ma oma järelhaagisega sõita ei julgenudki. Lisaks naabrinaiselt purgiga sooja suppi, oh kui hea oli, kõht oligi väga tühi. Loivamise päevaks aga paistab kujunevat hoopis tänane, muru on märg ja väljas nii külm, et pildistamas käies kohmetusid näpud.







 Ühe naadiringi ma enda meelest kevadpühade ajal juba tegin, aga juba on uus supimaterjal kümnesentimeetrine. Peaks õhtul nalja pärast naminami portaalist leitud retsepti ära proovima. Nüüd aga Keilasse massaaži ja pakke postitama, toidupood vajaks ka külastamist. Tagasi tulles aga ehk istutaks natuke, ootel on roosid ja pojengid, Edrom jääb veel nädalakeseks kasvuhoonesse.

21. aprill 2014

Imelised kevadpühad

Pühalikku polnud meie pere jaoks nad küll eriti. Ei mingeid värvilisi mune ega pidulikumaid söömaaegu, hea, et üldse süüa sai. Täna ei viitsinud enam keegi süüa teha, no kes on nõus vabatahtlikult minema sooja päikese käest pimedasse kööki aega raiskama. Närisime eilse grillimise jäänuseid ja kella kaheksa paiku õhtul keetsin veel sügavkülmast leitud juurviljast ja singikuubikutest kähku mingi supiolluse, kõlbas süüa küll.
Lepatriinu suristas kokku uue satsi müügikaste, aga sellegipoolest ei mahu kõik asjad ära ja platsi suuremaks teha ei saa, siis ei mahu suured autod ringi keerama ja kuna me oleme tupiktee lõpus, pole neil otse siit minna mujale kui metsa ja sinna nad eriti minna ei taha...Perspektiiv on laieneda teisele poole sissesõiduteed, aga seal saab kastmine veel tõsisem probleem olema kui praegu ja seal on praegu ees ka kõikvõimalikud hunnikud nagu killustik ja kanasõnnik ning kellelgi nende teisaldamiseks küll aega ega viitsimist pole. Kui ühel päeval otsa saavad, siis saavad, kuigi selle meeletu koguse kanasõnnikuga ma küll midagi pihta hakata ei oska, see peaks vist aastaid laagerduma, enne kui kasutuskõlblikuks muutub. Hobusekompost on igal juhul parem ja seda on meil veel piisavalt, saab naabritelegi jagada.
Lubasin endale, et pühade ajal tööd suurt ei tee ja tegelen oma aiaga, lubadust murdsin ainult natukene, lõpetades reede hommikul kolmiklillede ümberpotistamise (kõik elus, hurraa, ka need, mis liiga sügaval olid) ja laupäeval panin kokku talvel välja mõeldud kastmissüsteemi esialgse variandi. Töötas, seni kuni mina Lepatriinuisanda poolt grillitud liha mugisin, suutis nelisada hortensiat end iseseisvalt ainult ühe kraanikeeramisega ära kasta. Nüüd tuleb edasi mõelda, sest osa jubinaid on veel puudu ja igale poole ei jätkunud.
Hakkasin roose lõikama, no see on nagu pistaatsiapähklite söömine, kuidagi ei saa pidama...kuna tulemus on nii ilus ja korrektne, siis lõikaks ikka ühe veel...ja siis veel ühe...ja siis veel ühe...Esialgu planeeritud ühest peenrast sai sujuvalt kolm, rohkem endale ei lubanud, muidu ei jõua randmevalu ära kannatada. Pool või tsutt üle poole jäi teha, jõuab, ilma nautides on kerge unustada, et alles 20.aprill ja lihavõtted.
Testisin ära ka kastmiskoti, no mina olen küll hüperrahul. Nägin seda vidinat paar aastat tagasi Chelseas, aga miskipärast ei ostnud ja pärast kahetsesin ja kahetsesin. Selle talve jooksul nuhkisin välja tootja ja tellisin väikese näidispartii, lõpuks ometi oli täna aega ära testida. 80-liitrine kott on paras ühel naisjõul käru ratastel vajalikku istutuskohta toimetada ja mõningase harjutamise tulemusena sain elupuid istutades juba ka hakkama veejoa suunamisega kärust otse istutusauku. Selline näeb kott välja pakendis, hea kappi ära panna ja kevadel unustada, millises kapis see küll olla võiks...
täitumas
tööasendis
Miinustest võib öelda, et kaasasolevast libisemisvastasest matist meie elunäinud ja muhkliku ehituskäru puhul erilist tolku polnud, viimaste liitrite juures kippus kott koos veega auku libisema. Ja päris viimaseid veetilku ma kotist välja väntsutada ei suutnud või ei viitsinud. Kommertsteadaanne: osta saab loomulikult Aavikuemanda veebipoest :).
Lepatriinud sibasid ja sahistasid ka usinalt ringi ja nende tegevuse tagajärjel hakkab kõik järjest puhtam ja korrastatum välja nägema, silm lausa puhkab peal. Lisaks kuuluvad nädalavahetuste imede juurde iseparanevad ukselingid, isetühjenduvad kärud jne...
Täna istutasin: mõnikümmend liiliat, mõned siberlased, paar aastat võrgus maas olnud elupuud ja ühe hulkuva kuuse, millel pole silti, aga päris harilik pole. Lisaks veel ühe sorditu nulu, mis mõni aasta tagasi kingiti jõulupuuks ja mis kõigi reeglite kiuste oli siiamaani suutnud maa peal potis kasvades vastu pidada. Puu oli juba nii suur , et istutuskohta pidin ma ta koos potiga veeretama, tõsta enam ei jaksanud. Veeretamise käigus õnneks irdus ka pott pikapeale juurtest ja ma ei pidanudki taime potist väljasaamiseks paadivintsi kasutama, nagu algul kahtlustasin. .
Pühadevahetus lõppes töiselt ehk öiste manöövritega koondnimetusega "Pojeng 300" ehk kuidas kaup saabub pühapäeva südaööl. Soome äripartner kasutas kolmesaja pojengi ärasaatmiseks oma kojuminevat eestlasest töömeest ja südaööl selle asemel, et värvilisi unenägusid vaadata, kõõlusin ma Keila Statoilis ja ootasin Soomest tulevat Heinot, kes pelgas, et ei leia pimedas meie teeotsa üles. Hrrr, ma jälestan pimedas autojuhtimist, ma ei näe ja eriti kui ma väsinud olen, tekivad silme ette mingid vastikud halod, lisaks veel mereäärse kandi tontlikud udulaamad. Kätte ma sain igatahes nii Heino kui pojengikastid, koos sai need koduõuel ka maha laetud ja nüüd ma lähen tõesti magama, sest siiani on ainult elevus mind veel püsti hoidnud.


19. aprill 2014

Uustulnukad: hortensiad ja nõiapuud

Varased hommikud on meeldivad, sest maja on vaikne, isegi koerad põõnavad ja saab rahulikult kirjutamisega tegeleda. Seekord siis tahan oma vaimustust uutest tulijatest jagada, sest ei FB-sse ega veeebipoodi pikem jutt ei mahu. Kes seda nüüd kommertspostituseks loeb, ega sel on kah ilmselt õigus, aga lugemskohustust ei ole ju kellelgi :D
Kõigepealt siis hortensiad. Kaks meile juba tuntud ja katsetatud seeriat, lihtõieline Forever@Ever ja täidisõieline You&Me. Forever&Ever tänavune uustulnukas on suhteliselt veidrat, aga erilist värvi õiega Fantasia
millele maikuus lisandub veel Forever@Ever White Out, mida  müüakse ka Peace nime all, euroopas miskipärast teine nimi. Müügiplatsil valitseb hetkel kriitiline ruumipuudus, kõik korraga sisse ei mahu ja ega laienemisruumi hetkel ka suurt pole, kastmine saab probleemiks.
Forever@Ever Euroopa valikust läheb miskipärast välja Peppermint, mida mul laos on veel kümmekond taime ja juurde seda enam ei saa.

You&Me uustulnukad: Romance, roosamatest roosaim täidisõieline romanss
Love, sordiaretaja arvates on armastus roosa- ja kollasekirju :), aga minu arvates tõeliselt nunnu õis.
Eriseeriatesse mitte kuuluva Zorro ostsin sisse seetõttu, et on oma aias olemas ja kõik, kes seda põõsast eelmisel aastal õitsemas nägid, tahtsid ta välja kaevata ja ära osta. Sain enda Zorro küllalt pisikese kõrrekesena, pole võrreldavgi selle kvaliteediga, mis praegu müügiplatsil on, kuid isegi see pisike suutis end juba esimesel aastal kuskil 1,2 meetri kõrguseks kasvatada ja inimpea suurused õied tekitada. Kui ta veel täiskasvanuks saab...Zorro on kasvukujult vähemalt seni pigem püstjas kui kerajas ja õied on niinimetatud pitsipead (lacehead), mitte ümarpead (mophead), nagu eelmistel sortidel. On sees nii sinise- kui roosaõielisena, sinise pilt pärineb tootjalt, roosa on pildistatud oma aias möödunud aasta augusti alguses avanemas.

Kõige sagedasem küsimus on, et kuidas ikkagi hoida siniseõieliste värvi, sest tee, mida tahad, aluselises mullas nad lähevad kõik roosaks. Mulla happelisus ongi see võlusõna, pH peab jääma 5,2-5,5 vahele ja ka kastmisvee pH ei tohi olla kõrgem (meil koduaias on näiteks 8,0, nii et sinised õied vist jäävadki unistuseks). Kogenud kasvatajad soovitavad siniseid kasvatada suurtes konteinerites, nii on happesuse taset lihtsam kontrollida ja lisada üks supilusikatäis alumiiniumsulfaati viie liitri vee kohta igal kasmiskorral. Kas seda alumiiniumsulfaati meil ka kuskil müügil on, pole ma kahjuks jõudnud veel uurida, ei jõua hästi toidupoodigi. Aga tagasi uute sortide juurde.
Beautensia® seeria on nii uus, et seda pole Põhjamaades keegi katsetanud. Eelmisel aastal suhtlesin litsentsiomaniku ja sortide aretajaga, tema arvas, et võiks proovida. Paraku jäi see möödunud suve traagiliste sündmuste tõttu pooleli ja nüüd siis võtsin väikese koguse ühte taime sisse. Beautensia® Papillon, kindlasti tasub vähemalt mere ääres proovida ja ei muuda värvi.
Kirjud õied tunduvad olevat hortensiaaretuses praegu suurmood, mida kreisim väljanägemine, seda uhkem. Bicolor on minu meelest puhkedes lausa kolmevärviline ja kui roheka asemele musta saaks, oleks lausa lipuvärvides. .
Lisaks hortensiatele sai toodud pisut ka nõiapuid, mille pisiku pistis mulle kunagi pähe muidugi Muhedik ja mida seni Eestist ise üsna tagajärjetult otsinud olen. Paar sorditud vitsakest olen siiski saanud ja kui neist esimene möödunud aasta 3.novembril õitsema hakkas, niutsusin vaimustusest, pilt tehtud koduaias 3.11.2013.
 Muidugi tahtsin sorte juurde saada ja kui jae ei saa, tuleb osta hulgi ja nüüd saab olema kolm talvist õitsejat juures, istikud on ligi meeter kõrged ja peaksid ehk sel talvel ka õisi näitama.
´Diane´
´Aphrodite´
´Arnold Promise´
Küllap ongi nõiapuud meil nii vähe levinud põhjusel, et suvel ei näe see põõsas kuidagi eriline välja. Aga talvine ilu ajal, kui kõik muu magab ja kõduneb, on küll imeline.
Nüüd aga soojendab idapoolsetest akendest sisse tulvav päike juba pikemat aega selga ja ilmselt hakkab kohe ka ekraanile paistma. Aedlemise aeg on käes, sest pühad otsustasin pühendada oma aiale ja juba eile rohisin suure mõnuga (muuseas, see polnudki väga ammu, kui ma väitsin end rohimist vihkavat, nüüd ei jõudnud seda hetke ära oodata, kui võililli juurima saaks :) )


15. aprill 2014

Tormiline algus

Esmaspäeval toppisin potti viimased 75 paljasjuurset, mis viimase nädala olid külmikus veetnud. Kuna kasvuhoones pole enam üldse ruumi, ei riskinud neid varem ka potti panna, läksid otse platsile.
Täna oli tegelikult plaanis hoopis järjekordselt jama jäätmejaama viia (mitte ei saa aru, kuidas meil kogu aeg kuskilt välja ilmub elektroonikaromu, vararauda ja vanu roostes värvipurke...), aga hommikul helistas DSV ja teatas, et päeva jooksul tuleb kaup. Kiired poisid, vähem kui nelja ööpäevaga ühest Euroopa nurgasr teise. Eriti arvesse võttes, et pank ei suuda mulle juba nädal aega e-posti teel makseterminali rendilepingut saata.
Seega tegin plaanid ümber, panin tööriided selga ja läksin platsile viimaseid püsikupotte puhastama samblast ja muust sodist. Sain kõik tehtud ja jõudsin isegi M poolt ära pandud kolmiklilledeni, sinna kohta ma eelmisel aastal eriti ei jõudnudki...valus ja raske oli. Nüüd oli juba lihtsam ja lisaks tuli päike välja ja tegi olemise rõõmsamaks. Lisaks veel teadmine, et kolmiklilled kõik elu ja tervise juures, kümnekonnal potil küll sildid salapäraselt kadunud, aga need lähevad katsepeenrasse, küll pärast aru saab, mis on mis.
Kella nelja paiku jõudis kaup kohale, maha laadida aitas küll autojuht, aga kuus riiulit tegin tühjaks ikka ise ja kastsin igaks juhuks ära ka, pikalt teelt tulnutel on ikka janu.


Peale 420 viieliitrise poti mahalaadimist riiulitelt olid jalatallad ümmargused, aga tunne nii uhke, et läksin ja lõpetasin veel viimase trilliumikasti puhastamise. Tuppa jõudes omadega nii kutu, et panin oma õhtuse tee sisse kogemata suhkru asemel teelusikatäie soola, väga vastik oli :D.
Oehh, ma ei tahaks sugugi enam kolmekümnene olla, aga natuke kolmekümnese jõudu ja energiat oleks küll vahel kohe hädasti vaja, hing tahab rohkem, kui kere järele jõuab...
Kui ma kunagi sonima hakkan, et peaks suurema kasvuhoone ehitama, kutsuge mulle palun kiirabi, sest täiesti kindlalt pole ma enam siis selge mõistuse juures. Praegu on täpselt kriitiline piir käes, mitte mahtumise, vaid jõudmise koha pealt ja oma aed hakkab kannatajaks pooleks jääma. Ma ei luba endal enne istutama-sonkima minna, kui müügipoole asjad on joone peal. Nüüd peaaegu on ka ja peale homset kontoripäeva saab ehk rohima ja istutama hakata.
Mis siis tuli...kolme sorti nõiapuid, ilusad peaaegu meetrised puud, Diana, Aphrodite ja Arnold Promise.
Suurelehised hortensiad Forever&Ever Fantasia, You&Me täidisõieliste seeriast Blue, roosa Pink ja kollase-roosakirju Love ning Beautensia seeriast Papillon ja Bicolor, viimasel üks õis poolavanenud ka.

Öökülmad meie krundil on edaspidi rangelt keelatud, õnneks arvavad mu isiklikud baromeetrid laanesõnajalgade esimeste krimblite näol sama.
Lähen magama.

13. aprill 2014

Punaninade paraad

Eile oli päris mõnus ilm, poolest päevast tuli päike välja ja päris mõnus oli õuel asjatada. Sammaldume täiega, niiske ja soe talv on samblale väga soodne olnud ja sammaldunud pole mitte ainult puud ja kivid, vaid kahjuks on samblakasuka selga tõmmanud ka kõik talvitunud püsikupotid. Ründasime Lepatriinuga eile terve päeva neid samblakihte, et taimed ikka hingata saaks. Pojengid saime ikka kahe peale puhtaks ja tüütu töö tegi rõõmsamaks pottidest vastu vaatavad sajad punased ninakesed.
R pani soojaku elektrit, sellest peaks saama aiapoe kassa- ja poeruum ning ladu, pandud sai ja valgus majas ning pistikupesad õigetes kohtades.
Tänane ilm oli küll selline, et oleks üksi kodus olnud ja aeg mitte nii kiire, poleks vist jalgagi välja tõstnud. Hommikul sadas lausa vihma ja edasi tuli terve päeva sellist äärmiselt vastikut seenevihma, mis olemise väga märjaks ja külmaks teeb. Paras kamina ees lesida ja raamatut lugeda. Aga selleks polnud tegelikult aega. Toppisin end lihtsalt soojemalt riidesse ja sorteerisin terve päeva pojengipotte õiges järjekorras müügikastidesse. Selg on päris ai, sellel nädalal jäi ka massaaž ajapuudusel vahele, järgmisel peab selle aja leidma.
 Lepatriinu koristas kuuri, R koos pojaga paikas teed, mis ühest kohast oli nii ära vajunud, et väiksemad autod kippusid juba ära kaduma ja lammutas vana varisemisohtlikku keldrit, Väike Abiline kleepis pottidele etikette ja pärast riisus ja koristas metsaalust. Kraadiklaasi ma igaks juhuks ei vaadanud, aga punased olid mitte ainult pojengide, vaid ka kõigi õuestegutsejate ninaotsad. Aga suur tükk tööd sai tehtud ja majast põhja pool olev maa-ala hakkab järjest  tsiviliseeritum välja nägema.
Aiapoolele pole õieti jõudnudki ja ei jõua ka lähipäevil, homme peab jätkama püsikupottidega, mis samuti on samblasse kasvanud. Õnneks pole neid nii palju kui pojenge.
Ajaloo huvides seegi kirja, et neljapäeval külastasime loomakliinikut, kus Jasmiiniõieke sai vaktsiinisutsaka (peale seda, kui oli kogu käppasattunud personali koristajast arstini üle suudelnud) ja Aalu väljus kliinikust paar tundi hiljem kerge narkolaksu all ja mitte enam kõutsina. Taastus imekiiresti, õhtul triblati juba paberpalliga mööda tuba ja lasti laia nurru.
Reedel aga hakkasid Eestimaa poole sõitma uued külmakindlate hortensiate sordid, täidisõielised, kirjud, mmmm...ja mõned nõiapuu sordid. Sortidest pikemalt siis, kui ma olen kõik üle kontrollinud. Vahele natuke paanikat ka, DSV logistik teatas, et neli riiulit mahub peale , üks jääb maha...kui ma küsisin, kes neid seal Hollandis kastma hakkab, sest nädalavahetusel ei tööta Lääne-Euroopas eriti keegi, helistas paari tunnii pärast itsitav Hollandi agent ja ütles, et rekka küll õmblustest natuke ragises, aga kõik mahtus peale. Nii et uus nädal saab olema küll raske, aga põnev.
Pilte tänasest pole, sest 120% õhuniiskusega ma fotokat välja ei vii.


11. aprill 2014

Võrkiiriste hingeelust

Kui ma enne kirjutama hakkamist korra paarile netikirjutisele pilgu peale viskasin, jäi silma eelkõige kordamine, et võrkiiriste õitseaeg on lühike: Väga ei süvenenud, sest ilmselgelt oli tegemist soojemates maades asuvate aedadega, kuid meie tänavuses külmkapikevades, kui siin mere ääres temperatuur üle viie kraadi pole siiani tõusnud, õitsevad võrkiirised küll kaua ja nagu tuleb välja, saaks sordivalikuga seda aega veelgi pikendada. Vanad olijad aias, Harmony ja Katharine Hodgkin on õitsenud nüüdseks juba üle kolme nädala ja hakkavad vaikselt otsi kokku tõmbama. Katharinet on hiired ka usinalt laiali jaganud, aga kuigi nad neid sibulaid liigutavad, tundub, et nad ei söö neid.

Iris winogradowii avas õied kuskil nädal tagasi ja hakkab täit ilu alles kätte saama
Inglaste sügissibulatega ma eelmisel aastal jaemüügis ei tegutsenud, nende tarne tuleb nii hilja, et meil on siis juba keeruline midagi müüa. Kuna aga üks aiakujundusfirma tellis suurema portsu tulpe, lasin enda jaoks pakki panna mõningaid vähemalt minu jaoks uuemaid sorte võrkiiriseid. Meeldivaim üllatus on huvitava värvikombinatsiooniga Halkis.
Kuh-e-Abr on end küll nädalaga suuremaks venitanud, aga mitte nii suureks, et õigustada teistest sortidest kümme korda kõrgemat hinda
Iris reticulata var. bakeriana asemel olen ilmselt midagi muud saanud, sest nett näitab teistsuguseid pilte. Aga see, mille ma olen saanud, meeldib mulle.
Ülejäänud uuekesed,kes õitsevad, pole midagi ülierilist, täpp siin või seal nats teistmoodi



Natascha, White Caucasus ja Edward aga näitavad alles pungi ja nende pildid on laenatud tarnija kodulehelt

Häid ja halbu uudiseid on ka. Päeva parim uudis oli see, et hommikul hakkas Skypes vilkuma naabrimehe ikoon, kes küsis, ega mul turvast vaja pole. Loll küsimus, aednikul on ALATI turvast vaja, isegi siis, kui seda kuhugi panna pole. Meil õnneks ruumipuudust pole ja tunni aja pärast ilmus õuele turbalaadungiga 14,5 meetri pikkune kallurirekka, kuhjaga turvast täis. Nii armas, et seal sadamas laevade lossimisel niipalju turvast maha pudeneb, et seda saab pärast kopaga laadida. Müügitaimede jaoks ma seda ei kasuta, sest sealt võib üllatusi välja tulla, kellegi vanu sokke näiteks, aga oma aiale sobib küll. Teine hea uudis, et tänu müügiplatsi paigutusele
mahtus rekka esimese hoobiga ringi pöörama. Kas ka taimed ära mahuvad, selgub järgmisel nädalal, kui saabuvad uued külmakindlad suurelehise hortensia sordid ja nõiapuud.
Halb uudis on see, et meie punane traktoripõka keeldus õhtul enam käivitumast ja kuna Stokker keeldus juba viis aastat tagasi nii vana mudelit remonti võtmast, siis jääb loota ainult leiutajageeniusest teise naabrimehe peale. Ja kui tema ka enam särtsu sisse ei saa, pole midagi parata. See tollal odavaim võimalik põka on oma hinna tosina aasta jooksul sajakordselt tagasi teeninud, ehitanud valmis kogu maja kapitaalremondi ja aia ja on väärika vanaduspuhkuse ammu välja teeninud. Ehk kui muud üle ei jää, tuleb käru panna teise traktori taha, õnneks pole ka sellel praegu niidukit all.

6. aprill 2014

Mitte töiselt, aga tegusalt

Kui mu ajutegevus reede õhtul kapitaalselt kokku jooksis ja ma siiani ei tea, kas panin pakki õige koguse liiliasibulaid või mitte, otsustasin, et jätaks tellimustega tegelemise ja teeks midagi muud. Nagunii ületas UPS seekord ootusi, tuues viimase paki liiliasibulatega kolm päeva varem kohale kui lubatud.
Vaheldusena ootaski ees Roosiklubi aastakoosolek. Kuigi hästi poleks raatsinud päikeselist päeva kinnises ruumis veeta, oli see siiski meeldiv vaheldus ja Mihkel Saare ning Merilen Mentaali loengutest sai nii mõndagi kõrva taha pandud. Poole viie ajal koju jõudes jõudis natuke aiaski nokitseda.
Lepatriinud olid minu äraolekul kõvasti puudes ja puudealustes sahistanud, kadunud olid ühe suure pärna maanirippunud oksad, millesse oli muru niites võimalik juukseidpidi kinni jääda ja ka parklakülg oli hoopis uue näo saanud. Peale igasuguse jama ärakoristamist oli enne parkla servas seisnud järelkäru äkki keset platsi. Kui nüüd ka ei mahu transpordifirmade autod ümber keerama, peab see rooli ja istme vahel olev tihend ikka õige vilets olema.
Pühapäeva hommikul tibas õues vihma ja päev tundus untsus olevat, aga õnneks jättis päeva poole järele ja sai ikka õue minna. Lepatriinu suristas müügikaste kokku, käsitledes akutrelli sama osavalt kui tavaliselt õmblusmasinat, ja müügiplats hakkab vaikselt kevadise spurdioote välimust omandama. Eelmise aasta plastkastid ei olnud hea mõte, võtsid liiga palju ruumi, nihkusid paigast ja lõpuks polnud võimalik taimi platsile ka talvitama jätta, sest potipõhja ja maapinna vahele jäi õhuvahe.

Mina tegelesin hoopis kummalise asjaga. Juba kuu aega tagasi märkasin mändide all mingit kuhilat, mõtlesin, et mida M sinna pannud. Rehaga pealispinda kraapides käis aga kõlks ja sain, aru, et seal sees on vist üks suuremat sorti kiviloom peidus. Eile ja täna siis võtsingi käsile kivilooma vabastamise kasukast. Sammal on tore, aga temaga kaasnevad ka probleemid, paksem samblakiht kipub kiiresti mättaks muutuma ja konkreetse kivi otsa oli kogunenud juba ligi kümnesentrimeetrine kate, kus kasvas nii vereurmarohtu, võililli, nõgeseid ja isegi üks väike mänd. Õnneks andis seda katet kivi pealt kergelt koorida ja õhtuks oli mürakas väljas ja servad niitmiskõlbulikuks tasandatud, lõpliku korrastuse teeb mõni tugevam vihm. Kes leiab pildilt tikutoosi, saab selle eluka tegelikust suurusest aimu.

R aga otsustas tõsisema kivikangutamise käsile võtta. Müügiplatsil oli püsti üks eriti lollakas kivinukk, vanasti segas kõvasti niitmist, eelmisel aastal jäi küll müügiplatsi kanga alla, aga ma ikka korduvalt komistasin selle otsa. Sel aastal on kavas parema kastmise huvides plats veidi teise kujuga teha ja nukk oleks jälle murusse jäänud. R otsustas seda kangutama hakata. Ma küll arvasin, et vist ei tasu, nagunii on järjekordse kolmetonnise ülemine parempoolne nina, aga R ei jätnud ja tõi algul ühe kangi ja hiljem teise veel. Kangutas mis kangutas, aga välja kangutas, paras põrakas tuli välja.

 Auk sai täidetud paepudi ja teise kivi juurest toodud mullaga. Siis veel natuke veeretamist ja maadlemist, sest kivi tahtis hoopis teedmööda alla veereda, aga õigesse kohta ta sai. Loodan, et R selg ikka paika jäi, aga eks mees teab, mis mees teeb.
Ahjah, ühe naljaka asjaga tegelesin eile veel. Tellisin mõned nädalad tagasi Hiinast kleebiseid, jajah, nii mõndagi on oluliselt odavam ja mugavam tellida Hiinast, kui midagi mööda Eesti jaekaubandust taga ajada. Kuna aga konkreetsest netipoest pidi tellima tasuta saatmise saamiseks vähemalt 15 dollari eest ja kleebised nii palju ei maksnud, lasin pakki lisada pojengiseemneid  . Need panin kah pottidesse idanema, lubaduste järgi vähemalt 10 värvi, sealhulgas ka must, sinine, heleroheline ja tumeroheline puispojeng. Muhahaa, eks ole näha, kas sealt midagi ka idanema hakkab (kogustega poldud koonerdatud, enamikes pakkides oli lubatud kümne asemel 11-12 seemet) ja meil ka vastu peab ja kui elupäevi antakse, hakkab 7-8 aasta pärast ka õitsema (ja siis on nagunii kõik 10 värvi põrsaroosad), aga kust seda nalja ikka saab, kui ise ei tee.
Ja lõpuks läks täna vist hingusele ka mu vana Raiski jope, mis oli juba kümme aastat tagasi second-handina ostetud ja nägi välja hullem, kui mõne kodutu rõivastus, igalt poolt tükke ja kolmnurki väljas, Mis teha, mõni rõivaese on nii mugav, et kannad ta sõna otseses mõttes tükkideks. Täna aga andis lõpuks alla lukk ja ma lausa kuulsin vana rõivaeseme röögatust, et lastagu tal lõpuks rahus surra...õnneks leidsin kuu aega tagasi Paldiski kaltsukast uue Raiski ja vana kuub saab austusväärse mälestusteenistuse järgmise lõkketegemise ajal, sest seda ei kannata isegi enam taaskasutusse saata.

1. aprill 2014

Üle koera, kondid kanged

Kuue päevaga potistatud 885 püsikut. Vähem, kui eelmisel aastal, aga eelmisel aastal sai sisseostuga ka pisut üle pingutatud. Sellelgi aastal peaks mainima, et mu väike kasvuhoone sai ikka täis mis täis ja ruumi jäi veel Edromi jaoks, mis kolib mõnel natuke soojemal päeval ja ehk ka mõnele seemnekülvile. Üle koera sellepärast, et saba on veel jäänud, potistamata 25 murtudsüdant, mille juurikad on nii suured, et mahuvad ainult roosikonteinerisse, nood aga ei mahu enam kasvuhoonesse.
Hommikul oli kohe selge, et eelmiste päevade pidu, kui potte õues leotada sai, on läbi. Kraadiklaas näitas kella kaheksa paiku -4,4, Kõiki hommikuid alustasin sellega, et jalutasin õue boilerist võetud tulikuuma vee ämbritega sulatamaks üles leotusvanne katvat jääkirmet. Täna polnud sellestki tolku, niipea kui vesi jahtus, hakkas jääkirme tagasi tekkima.
Päris varahommikul, koeri õue lastes, sai jäälilli pildistada

Maaelu teeb täiesti külmakindlaks, seda uhket härmatist nähes oli meeles küll kahmata sall ja fotokas, aga paljasääri ja hommikumantlis olin sellegipoolest. Seepärast pilte nii vähe ongi. Niiskes kasvuhoones ajaveetmisest olen niigi natuke köhköh.
Kui teised teevad avastusi aias, siis mina teen taimeavastusi sauna eesruumi kapis, millele ma üle tüki aja ligi pääsesin. Kaaliumpermanganaadi purgikest otsides leidsin kaks Madeiralt ostetud orhideejuurikat, mis hoolimata kuivusest ja pimedusest mõlemad varrekese välja olid ajanud. Funchali lilleturg ei hiilanud just botaanilise täpsusega, sildid ütlevad punane orhidee ja roheline orhidee. Kui ma vaid teaksin, millist mulda neile vaja võiks olla.
Samas vedeles ka üks sildita seemnepakk, välja nägi nagu hibiskusetee ja ka leotusvesi on täiesti punane, äkki ongi hibiskus, mille ma sealtsamast turult nimetuna saanud olen. Vaatame, mis sellest tärkab.
Oivalise ussikeele (Echium candicans) samuti aastajagu vedelenud seemned viskasin mulda juba kümmekond päeva tagasi ja nüüd on mul hunnik tittesid.
Et see 9.tsooni taim meil õues hakkama saab, lootust muidugi pole. Aga prooviks võiks talveks tuppa tarida ja vaataks, mis juhtub. Kui kellelgi veel eksperimenteerimissoovi on, siis tittesid on palju.
Ilmataat tegi aga aprillinalja nii nagu jaksas. Hommikul päikesesära ja härmatist, siis vahelduvat pilvitust, siis paar peotäit rahet. pool tundi korralikku lumetormi, natuke lörtsi
ja kella viie paiku tuli päike välja ja paistis kuni loojumiseni. Aprill mis aprill.
Homme peaks kontoris tööl olema, aga midagi pole selga panna. Sukkpükse nii karedate kätega vist jalga ei saa ja kõik pikad püksid kukuvad puusadelt maha. Mine või hommikumantlis.