Süda lembet rahu täis

Kuna hommikuti on kõik telekanalid otsustanud multifilme näidata, mina aga vajan varahommikuse inimesena hommikuti seltsi, siis on viimasel ajal olnud hommikukohvikaaslane raadio. Kust just täna hommikul jäi kõrvu kõlisema fraas "käies mööda koduvälju, süda lembet rahu täis". Just selline tunne mul täna õhtul koduaias ringi jalutades oligi, kuigi lugu ise kuulus pigem mu ema noorusaegadesse, kui minu omasse. Otse loomulikult oleks suures aias kogu aeg midagi rohida, lõigata, hooldada, aga kui ei taha, siis ei pea. Avatud talude päeva eelsest aialakkumisest oli üsnagi siiber ja kui mõni pidas võsaalust naadimüüri aia osaks, siis oli see tema probleem, mitte minu oma. Vöösügavuste traktorijälgede, püstiolevate kändude ja kivide tõttu oleks seal isegi trimmeriga niitmine suhteliselt lootusetu.
Lõpuks on kätte jõudnud staadium, kui ma ei tahagi aias väga midagi muuta. Jah, väljaläinud roosid tuleks välja kaevata ja asendada millegagi, aga sellega pole kuhugi kiiret. Paar puud on istutamisootel, aga kuna need on suured, siis pole ka sellega kuskile kiiret, ootaks vihmasemat aega. Ma ei taha ühtegi taime juurde, ei taha kedagi ümber istutada, naudin lihtsalt lõhnu ja vorme. Pildistamiseks ei olnud head valgust, seega vaid mõni klõps. Mustjas luudpõõsas on juulis alati nagu lõke keset aeda, tegelikult on väga vales kohas, aga nii suurt asja enam välja ei hakka kiskuma.

 Nelgiõielised roosid on ühed mu lemmikud (mis on veider, sest nelgid mulle üldse ei meeldi) ja kahju, et nende sordiaretus nii üürikeseks jäi

Kuigi mul elulõngadega kohe mingit haakumist ei ole, on lisaks Kata käest saadud elulõngale veel keegi sisse kolinud, Saab andeks sellepärast, et on sinine. Ja ma ei leiaks sellest puntrast juuri nagunii üles. 

Tiigi kaldalt avastasin huvitava isetulnuka, botaanilise kretiinina määrata ei suuda ja isegi kui tegemist oleks umbrohuga, sellest kasvukohast järsul savisel kaldal kätte ka ei saaks. Las siis kasvab. 

Nädalavahetusel oli aalujate kokkutulek, kuhu mina seekord ei jõudnudki. Koliidiga ei ole nii pikkade vahemaade läbimine mõeldav. Laupäeva hommikupoolikul oli tänu sellele kaunis õnnetu olemine, aga hilisõhtul jõudsid kohale Lepatriinud ja tõid kaasa kõik virtuaalsed kallistused, kohe läks olemine paremaks.
Täna oli tervise mõttes küll kehva päev, ometi sai üht-teist tehtud. Kui on kehv olla ja seedimine jamab, peabki natuke liikuma.

Suve teine pool on käes

Kui eile-üleeile häälestasid ritsikad veel viiuleid, siis täna õhtul käis siristamine juba täies hoos. Suvi on küpseks saanud ja ebajasmiinide plahvatavat lõhna tunnen isegi mina.
Esmaspäeval sundisin end puhkama. Päeva lõpuks nägi see juba üsnagi sunduse mööda välja, sest mul hakkas igav terrassil lebotades ja lugedes. Ma ei ole praegu eriti millegi lugemise lainel ja tahaksin aina liikuda ja askeldada. Paraku paneb kere asjale veto peale ja olen vähemalt üritanud õhtuti peale kella seitset mitte midagi sellist teha, mida isegi tinglikult võiks tööks nimetada. Õnneks pole ma kunagi õhtuinimene olnud, õhtuti olengi ma tegutsemisvõimetu ja isegi kui punnitama peaks, teen vigu rohkem kui asi väärt on. Mulle meeldib ärkvel olla päikesetõusude ajal ja päeva tervitada.
Teisipäeval hakkasin end vaikselt liigutama, sest tegemata tööde nimekiri ulatub jätkuvalt lõpmatuse teise otsa ja miskipärast tekib sinna nimekirju asju järjest juurde. Olen lõpmata rahul, et osaajaga riigitöö juuni lõpus maha panin, sest muidu oleks end puruks rebinud. Jupi aega on neelanud ka osalise töövõimetuse ja liikumispuude vormistamise paberimajandus, näiteks eile selgus, et ühte kohta on meie e-riigis vaja esitada paberkandjal foto...aga ma ei irise üldse, tegelikult on asjaajamine olnud sujuv ja praeguseks vajalik piltki olemas.
Huvitav on veel see, et kui muidu on juuli olnud taimemüügis olnud vaikne aeg, siis sel aastal on asi vaikusest kaugel, lisaks on viiendal aastal hakanud kliendid ka kohapeal käima. Mida varem naljalt ei juhtunud, ei viitsinud siia loodenurka keegi tulla. Vist oleme Tallinnale lähemale nihkunud :), aga homsed kliendid tulevad näiteks Hiiumaalt ja Saaremaalt.
Aiauudiseid ka. Kokkusaamine Ahtiga lõppes teadagi kuidas

Põisenelate erinevad sordid ja seemikud olid tellitud, aga harilik kuusk "Valentins" ja hübriidpihlakas "Krassavica" emotsiooniost, mõlemale õnneks ka koht välja mõeldud, aga kummalegi vastu panna ka ei suutnud.

"Krassavica" olevat pihlaka hübriid pirnipuuga ??? ja seda müüvat ainult üks läti puukool. Igatahes on lehed võrratud.
Põisenelate tited sai suurematesse pottidesse istutatud, pihlakas ja kuusk tuleb ilmselt maha istutada, homseks lubab raasukese vihma, mis on hea, sest meil hakkab juba rohi kolletama. Mullakiht kivide peal on ju nii õhuke, et juba nädal kuiva hakkab kõrvetama.
Laisk, õigemini ajapuuduses rohija on ka mõnikord kasulik olla. Kas reede õhtul või isegi laupäeva hommikul, täpselt ei mäleta, jõudsin lõpuks watereri kuldvihma alla ja avastasin sealt kümmekond seemikut. Ilmselt on neid varemgi olnud, aga lihtsalt koos muu surramurraga kergkruusast välja tiritud.
Suurel kaktusel on lahti korraga kaks õit ja see on ikka puhas ime, et see kaktus meie varjulises ja niiskete talvedega aias on vastu pidanud, muude sortide-liikide katsetamisest olen loobunud, sest kõik lähevad kevadeti hingusele. Muuseas meie kaktuse tütrekesel teisel pool lahte Kloogaranna ja Laulasmaa vahel olevat sel aastal olnud kuuskümmend õienuppu, aga seal aias on ka väga hea valgus. Meil on isegi peale möödunudaastast võsa mahavõtmist liiga pime, ei mingit hommiku- ega õhtupäikest, aga kuna naaberkruntide puude peale meie hammas ei hakka, siis pole midagi teha.

Täna on olnud vägagi tegus ja kiire päev, aga tulemuseks on mõnus füüsiline väsimus, millele loodetavasti järgneb hea uni, viimasel ajal õnneks magangi väga hästi, lõpuks ometi. Olen tänulik kõigile, kes on mulle häid soovitusi jaganud, paraku olen lihtsalt aias jalutamiseks liiga rahutu hing ja mul peab palju erinevaid asju pooleli olema :)
Aalujate kokkutulek kahjuks jääb mul seekord ära, kere ei kannata üle poole tunni istuda ja see venitaks niigi pika sõidu lõpmatult pikaks...lisaks närvipinge, nii et kallistan seekord kõiki sõpru virtuaalselt ja loodan, et järgmisel aastal on parem.

Üks hullumeelne päev

Kõigi aiatööriistade soetamine ei pruugi õnnestumine olla. Kolmapäeval otsustasin katsetada hiljuti soetatud isevedavat trimmerit, paraku läks see katsetus aia taha. Tegelane vedas ja niitis kümmekond meetrit, siis suri keset padrikut välja ja rohkem ma teda käima ei saanudki. Mis muidugi tähendas, et mul tuli see viiekümnekilone jurakas toore jõuga pikast rohust välja tirida ja kuuri alla vedada. Töö, mis minu füüsilise puude puhul on paraku kategooriliselt keelatud. Karistus ei andnud end kaua oodata, alates kella ühest öösel veetsin aega voodi asemel hoopis maja kõige väiksemas ruumis ja hommikuks olin täielikult kurnatud. Vedelemiseks paraku võimalust ei olnud, kümmekond pakki vajas kokkupakkimist ja õhtul pidi soome grupp tegema...mõtlesin küll, et kui tõesti ei jaksa, siis teen ära ainult DPD pakid ja jätan Smardi-Omniva reedeks...õnneks oli rohimisabiks tulnud sõbranna nõus ka autojuhtimis- ja transporditeenust osutama ja lõunaks sai kõik tehtud ja ka toiduvarud täiendatud. Minu elus on viimasel ajal imelised inimesed abiks, eile näiteks ka mõtteid lugev naabrimees...konutasin just valudes diivanil ja mõtlesin, et suur Loode-Eesti 3x6 telk jääb sellel aastal ära, sest kedagi pole järele saata ja ise ma selle kolaka tassimisest isegi ei mõtle...kui juba heliseski telefon ja reibas naabrimees ütles, et läheb toob õhtul selle telgi Kernust ära. Ilma et ma palunud oleks. Õhtul, kui ma aia tagaosas soomlastega tuuritasin, oli garaaži ees toimunud salapärane pakivahetus, Aavikuemanda taimepakid olid asendunud mulle tulnud rõivapakiga, nii et mul jäi üle see vaid tuppa tulles kaenlasse kahmata. Ju DPD kuller vaatas, et turismibuss seisab parklas ja ei hakanud isegi mitte helistama mitte, koerad aga peavad ammu kulleribussi pereautode hulka kuuluvaks ja ei viitsi selle peale eriti haukuda. Oma hindamatud pereliikmed olid sel nädalal Lõuna-Eestis puhkamas ja seegi oli oluline, sest vahel lihtsalt tuleb puhata ja pildist välja minna, ei saa elada ainult kohustustega.
Õhtune soome grupp oli ka ülitore, tõsised aiahuvilised, kes ikka ka taimede kohta uurisid, mitte ainult suurte tuttide taustal pilte tegid. Eriti vaimustuses oldi muidugi pojengidest, eks ole pojeng soomlaste rahvuslill.

Õhtuks olin füüsiliselt täiesti läbi, aga ometi päevaga rahul ja õnneks järgnes ka rahulik öö. Täna on vaja tegeleda paberimajandusega ja aias nipet-näpet, õisi lõigata jne, ühesõna konti mittemurdvad jõukohased tegevused. Aed sätib end avatud talude päevaks ise valmis, roosid avanevad üksteise järel, kaktus avas esimese õie. Naadiga tegelen homme, paraku on see iganädalane tegevus.

Itoh-pojengid punnitavad veel õitseda, paljude õisi olen sel aastal esmakordselt näinud.
Prairie Charm

 Cora Louisel on paar õit ära õitsenud, aga üks alles avanemas.

Aed näeb täiesti vinks-vonks välja, vähemalt minu silma jaoks. Mingeid põõsaaluseid pole ma iial rohinud ja ei kavatse rohima hakata ka, loodusaed on loodusaed ja tigudele peab süüa ka jääma, muidu ronivad kultuurtaimede kallale.

See imeliku kujuga sammas viimasel pildil paremal on muuseas viietine akeebia, mille istutasin sellesse kohta teadmisega, et meie kliimas võtab külm selle ronija talvel maani maha. Tema aga otsustas olla korralik puittaim ja mitte sentimeetritki kõrgusest kaotada, nii et nüüd oleks talle ilmselt kõrgemat tuge vaja. Ma muidugi loodan, et ta ei otsusta kümnemeetriseks kasvada, nagu oma kodumaal Jaapanis või Koreas, muidu pole mul teda küll kuhugi panna.

"Hooldusvabadest" multšidest

Ma lähen viimasel ajal alati pisut karvaseks, kui jälle kuskilt loen ja kuulen, kuidas multšimisega saab kenasti hooldusvabasid alasid rajada. Võib-olla kuskil linna- või aleviaias see tõepoolest toimib. Metsaaias aga, kus ümberringi on ruutkilomeetrite kaupa seemnepuistajaid, ei toimi kahjuks ükski multš ja siinkohal paar hoiatavat näidet.
"Hooldusvaba" põõsapeenra rajasime Aiasaate näidislõigu jaoks 2015.aasta viimasel nädalal, kusjuures tehtud sai täpselt nii-öelda õpiku järgi. Kive selles kohas ei ole, seega sai kerge liivane muld kahe labidalehe sügavuselt läbi kaevatud ja iga viimanegi umbrohujuurikas eemaldatud. Peale istutamist ja korralikku läbileotamist istikutevaheline pind kaetud paksu kihi läikpaberist ajakirjadega ja peale 20 sentimeetrit männikooremultši. Pikemalt olen peenra rajamisest kirjutanud https://thelaaed.blogspot.com.ee/2015/05/pokazuhhapeenar.html
Kaks aastat hiljem, 16.juunil käesoleval aastal nägi see õpikumeetodil tehtud hooldusvaba peenar välja selline.

ehk mida kõike sinna ennast külvanud ei olnud - põdrakanepit, vereurmarohtu, ohakaid, putkesid ja välja oli ilmunud isegi naat, mida me tollal kaevates juppigi ei leidnud. Tore hooldusvaba ala küll.
Vahetult peale rohimist ma pilti teha ei jõudnud, pildid on tehtud paar päeva tagasi ja juba on näha, et uued umbrohud on taas ninad välja ajanud

Täna katsun ka seal veelkord üle käia ja uue multšikihi peale vedada. Olgu see päev õnnistatud, kui see isevedav käru soetatud sai, kui käru täispanemisega saan juba kuidagi hakkama, küll väikese kühvliga, siis selle lükkamisega ma esialgu veel ei riskeeriks, seda enam, et meie krundi maastik on kõike muud kui tasane, ikka üles-alla ja alla-üles. Traktoriga paraku paljudes kohtades kivide vahelt läbi ei mahu. 

Teine tõsine kolekoht oli sama meetodiga rajatud hortensiaala, kus põhilisteks möllajateks olid orashein ja kortsleht, mõned pirakad võililled ka. Üleeile abiks käinud Helve koos lastelastega aitas kõvasti kaasa ja puhtaks saime lõpuks sellegi. Eile vedasin ka uue multšikihi peale ja nüüd näeb juba päris tsiviliseeritud välja. 

Kui nüüd erinevad multšid kuidagi pingeritta panna, siis kõige hullem hooldamise seisukohalt on kruusa- või killustikumultš. Umbrohi sellest juurtega välja ei tule, vaid läheb katki ja rohimise efekt kestab kõige rohkem nädala. Ainsaks plussiks on see, et piisava ajavaru ja järjekindluse korral on võimalik kasutada põletusrohimist, aga ausalt öeldes minul sellist aega ja tervist ei ole, et iga kolme-nelja päeva tagant leegiheitjaga ringi käia. Seega pikemas plaanis on kõikide killustikualade likvideerimine.

Järgmine on koore- või puidumultš. Kõduneb, hallitab ja seenetab ja tekkinud huumuses leiavad igasugused seemnetega levijad mõnusa kasvupinnase. Pluss on see, et tulevad koos juurtega välja. Miinus see, et põletusrohimist ja kõplamist kasutada ei saa. Õnneks neid alasid mul ainult kaks ongi ja kumbki pole eriti suur.

Parimaks on seni osutunud multšimine neutraliseeritud turbaga, mida saab kõplaga hooldada ja mis meie tänkjat savimulda ainult parandada aitab. Poest kotiga seda osta ei jaksaks, õnneks on mul head naabrid, kelle abiga seda kallurikoormaga hankida on õnnestunud. 

Täna ootab ees üks aiapoeomaniku jäledamaid töid, nimelt müügiplatsilt hukkunud taimede väljaviskamine ja mahakandmine. See talv ei olnud nii mõrvarlik kui eelmine, aga karta on, et kasumi paneb see üritus nahka ikka. Lohutuseks oli hommikuses taevas inglitiib. 

Täiskuust pööripäevani ja vastupäeva

Segane aeg sai loodetavasti lõpuks läbi. Kulmineerus esmaspäevahommikuse kiirabisõiduga ja 48-tunnise lamamisega tilgutite otsas. Kolmapäeva õhtul lunisin end koju, sest haiglamiljöö käis minusugusele erakule lihtsalt juba üle jõu. Ööde kaupa magamata olek ei tee ka tervemaks ja arstki sai asjast aru. Unerohud mulle muuseas ei mõju.
Ainult Lepatriinud ise teavad, milline määratu abi ja tugi mul nendest sellel nädalal oli. Ma ei jaksa neid praegu rohkem kiita.
Tänaseks oli planeeritud pojengipäev. Paraku tuleb sellised üritused planeerida vähemalt pool aastat ette ja tollal ei osanud keegi ka kõige hullemas unenäos ennustada, et sel aastal pole pojengid veel ka jaanipäevaks õitsema hakanud. Aga seda ma ka ei põdenud.
Rahvast oli parasjagu ja positiivselt, jõudis hallata. Sõbranna tuli appi müüma ja müügitulemus sai oluliselt parem kui isegi näiteks Türi laada pühapäevane päev.
Õhtul, kui kõik olid läinud, võtsin kokku viimase jõu ja tegin aias ühe vastupäevaringi. Rohkem kirjutada ei jaksa ja pole ime ka - sammulugeja näitas õhtuks 23 744 sammu, mis neljandal päeval peale voodirežiimi on vist pisut palju. Panen lihtsalt jalutusringi pilte ja olen tänulik saatusele selle imelise elukoha ja imeliste inimeste eest, kes minuga sama teed käivad.

Selline segane nädal

ja ongi vist segane aeg, kui juba teist korda selle kuu jooksul peab kordama, et kui inimene teeb plaane, siis jumalad naeravad. Algselt oli kõik kenasti paigas, kaks tõsist kontoritööpäeva, kolmapäev pisut kontoritööd ja pakisaatmist ja kui aega jääb, siis rohimist, neljapäeval konverents ja pärast seda kolm kena päeva oma aia jaoks.
Kuni konverentsini läks kõik libedalt. Kui välja arvata see, et taevast vaadates vahetasin kolmapäevase rohimise niitmise vastu välja, sest ilmselgelt kiskus vihmale ja niitmine oli olulisem.
Vihma tuligi ja üldse mitte vähe, neljapäeva õhtuks oli isegi õue unustatud aiakäru triiki vett täis. Hullem lugu oli aga sellega, et pärast lõunat hakkas mul sees imelikult keerama, tuli konverentsilt jalga lasta ja järjest hullemaks läks. Reede hommikuks oli veel hullemaks läinud, nii et helistasin perearstile. Too diagnoosis sümtptomite põhjal väidetavalt hetkel rohkelt möllava noroviiruse, soovitas mitte kohale tulla ja palju vedelikke tarbida ja puhata, muu ei aitavat. Mida ma siis tegingi, neljapäevasest ja reedesest päevast on ainult hägused mälestused. Laupäeval oli natuke parem, aga mitte oluliselt ja esimest korda aeda koperdada suutsin alles täna. Just nimelt koperdada, sest millegi tegemisest ei maksa vist veel mõned päevad unistada, liiga jõuetu. Enne seda suutsin kuidagimoodi veel vastu võtta Looduse Omnibussi grupi, mis polnud tegelikult üldse planeeritud, aga heast sõbrast grupijuhil tekkis ajakavasse hommikune auk...piletiraha muidugi ei küsinud, sest aed oli räämas ja ma ise seisin hädaga püsti, aga osteti paar taime ja seepi ja vahest on kingitused rahast palju väärtuslikumad.

Umbrohtu, võilillenutte ja naate on aias muidugi rohkesti, aga ma pole kunagi üritanud teeselda, et mu aed kogu aeg ideaalses korras on. No ja kui ikka kõrbes korra või paar korralikult sajab, siis asjade juurdekasv ongi poolemeetrine. Vesikanepeid polnud eelmisel nädalavahetusel nähagi, täna hommikul olid sellised

Harilik murtudsüda võistleb selles kohas kõrguses ja lopsakuses näsiniinega, maja teisel küljel olev palju vanem sama liik on poole madalam ja hädisem. Nii et kasvukoht ikka otsustab kõik.

Liigid on pojengide hulgas esimesed õitsejad, aga ma määrata praegu ei julge, pea liiga uimane otsas. 

Keegi kunagi kommenteeris, et muru sisse rajatud pojengiala on raske hooldada. Täna, viis aastat peale selle pojengiala rajamist, julgen väita, et ei ole. Mul on paar juhupojengi ka mujal hulkumas, ja sellepärast julgen võrrelda. Mulda või killustikukattesse istutatud pojengi on palju raskem hooldada kui neid rohtseid vaheseid. Juhul muidugi, kui on olema akutrimmer. Praegu peale vihma on vahed muidugi rõõmsalt võilillenutilised, aga ega neid nutte mujal vähem ei ole. Ala suurust ruutmeetrites ma täpselt ei ole mõõtnud, aga kuskil kahesaja ruudu kanti seda on ja viimane kord läks mul trimmerdamisele ca kaks tundi ja neli akuvahetust. Pojengide õitsemine tuleb sel aastal aga uhke ja praegu hoian pigem pöialt, et enne jaanipäeva mingit äkilist soojalainet ei tuleks, mis kõik korraga ära küpsetaks. 25.juuniks planeeritud pojengipäeval tahaks ikka õisi näha.

Aga kuigi mina lamasin ja magasin, toimus aias ikkagi midagi, sest tööjuhiste andmine on võimalik ka palavikuga. Likvideeritud sai kole kruusahunnik ja tiigiäärsed teed paksema katte. 

Järgmisel päeval leidsid loomuliku lõpu liivahunniku jäänused ja nüüd on jäänud vaid viimistlustööd, millega peaksin jalule saades ise hakkama saama. Hea sõbranna koristas maja. Tasuta need teenused siinkandis paraku kätte ei tule, aga vahepeal polnud neid ka tasu eest saada. Kahaneva eelarve tingimustes tuleb küll kulud taas hoolega üle vaadata, aga eks elu näita. 

Looduslikud kooslused kohtades, kus pole kordagi niita jõudnud. 

Varesed käituvad sel aastal nagu kodulinnud ja ei lase end üldse millestki häirida. Pilt ei tulnud kõige parem, aga linde on seal tervelt kaks. 

Lõunast hakkas uuesti vihma sadama ja sai rahulikult edasi toibuda. Esmaspäeval kavatsen igatahes tühistada kõik planeeritud nädala linnaskäigud ja lihtsalt terveks saada, sest ilmselgelt vajab tervis kosutamist. Ma ei taha teada saada, kui palju ma nädalavahetusega veel alla võtnud olen :).

Õhtul peale vihma hiilisin veelkord välja, sest põõsaspojengide ja rockii pojengide olukord ununes hommikupoolel vaatamata. Värvi näitab esimene rockii pojeng, mis on paari aastaga meetriseks kasvanud ja elus on ka kõik kuus eelmisel aastal hangitud põõsaspojengi. Ühel on ka nupud, aga kuna ma sinnakanti trimmeriga üldse jõudnud ei ole, siis üldpilti teha ei kannatanud. Toibume pisut veel enne aiatöid. 

Tellimused on muidugi ka kõik tegemata ja neid tuleb järjest juurde, aga õnneks või kahjuks läbimärgi taimi ükski postifirma vastu ei võta. Õnneks, sest vähemalt ühte päeva oleks veel füüsiliseks toibumiseks vaja. Kahjuks, sest kliendid ootavad. 

Ahjaa, puruhaigena vaatasin üle ka peatses "Maakodus" ilmuva ja tegelikult eelmisel aastal ette valmistatud Marju Reitsaki artikli meie aiast. Polnud midagi ette heita.