31. oktoober 2008

Oktoobrikuu viimasel päeval

...lõid töömehed vundamendiserva küljest viimased saalungid maha, koristasid ära kuuri ja õue ja panid tööriistad ja ülejäänud materjalid ära. Maja on lõplikult soojustatud ja kuur valmis, kui välja arvata valgustuse veksellülitus, mis pidi järgmisel kolmapäeval ära tehtama.
Haruldane sügis on olnud, kuni siiamaani pole siinkandis ühtegi öökülma olnud. Need gladioolid, mis ma eelmisel nädalalõpul ära lõikasin, on vaasis närtsinud. Need aga, mis õue jätsin, õitsevad ikka veel, kuigi ümberringi on kõik raagus.
Homme tuleb siiski mugulad üles võtta.

27. oktoober 2008

Selle talu lugu I

Inimesed on selles kohas või selle koha lähistel elanud juba rauaajal. 1940.aastal talu maadel korraldatud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti rauaaegne kalme, mille kohta käivat materjali kavatsen ERM-i ühel päeval kindlasti uurima minna. Aga edasi tuleb kuni 19.sajandi lõpuni suuremat sorti auk, mille kohta infot ei ole. Esimene minu käes olnud dokument pärineb 1881.aastast.
Usutavasti figureerib pea kõigi meie perekonnalugudes mõni rootsi aadlik ja/või baltisaksa mõisahärra. Nii ka meil, perelegendide järgi olevat mu vanavanaema olnud mõisahärra vallaslaps. Kes seda nüüd, 130 aastat hiljem,enam tõestada või tõestamata jätta suudaks. Faktid on aga sellised, et kirikuraamatutes on vanavanaema isanime koha peal kriips, ja täpselt samal aastal, kui talutüdruk Miina salapärasest isast käima peale sai, leidsid kirjaoskamatu rannakalur Jüri ja tema naine Anna 200 hõberubla vaba raha, et Awiko talu eest käeraha maksta. Ja ühtlasi ka vallaslapsena sündinud pisitüdruk oma lastetusse peresse kasulapseks võtta.
Sellise lepinguga osteti 1879.aastal tollasesse maaregistrisse kantud Awiko talu 1881.aasta 22.juunikuu päeval siis päriseks:
Gottlieb Baron Meyendorff herra kui müüja ja talumehe Jüri Lemming, kui ostja vahel, on alamal ülespandud ostmise kontrakt tehtud.
1.
G.Baron Meyendorff herra müüb kui Keila mõisa pärisomanik, mis mõis Harju kreisis ja Keila kihelkonnas ja kohtukirja läbi 11.jaani-k.p.1879.a. Nr.1808 all müüja omaduseks kinnitud on, selle mõisa talumaast Awiko perekoha nende rajade sees, mis maamõetja G.J.Kiens ise kaardi peale pannud ja rajamarkidega piiranud on, maamõedu-kirja järel, mis seal juures, 8 dessatini 1370 ruutsülda suur 500 rbl.hõb. kirjuta viiesaja rubla hõb. eest talumehele Juri Lemming pärisomaks ja pärisomaduseks.
II.
Ostja tasub ostmise raha sedaviisi:
1. Ostja on käeraha maksnud 200 rbl. kirjuta kakssada rubla hõb.
2. Mis ostmise rahast wõlga jääb, se on 300 rbl. kirjuta kolmsada rubla hõb saab selle kontrakti kinnitamise juures esimeseks wõlaks kreditkassa wõla järel, selle koha peale kirjutud ja paneb ostja selle ette kõik oma varanduse pandiks. Selle wõlgraha eest saab iga aasta kuus kop.rubla pealt wõla aasta lõpul maksetud ja tasub seda ostja viies järgus nenda viisi ära, et iga kolme aasta järel Jüripäävast 1880.a arvatud, viies osa väljamaksab.
III.
Selle koha peale jäävad alamalnimetud koormad ja õigused teiste kasuks:
1. Selle koha omamise maksab ühes selle wõla eest, mis peamõisal kreditkassas on, nendakaua kui se peamõisast tasutud saab.
2. Müüjale jääb selle Awiko koha rajade sees jahiõigus, nenda et se ikka peamõisa omanikul üksi on,
3. Selle koha omanikul ei ole ka mitte õigus Awiko koha rajade sees kanget joomist müüa ehk müüa lasta, ei saa mitte viinapõletamist ehk õllepruulimist seada ja pidada.
4. Selle koha omanik annab wiimseks teistel Kirsalo küla perekohtadele nimelt: Käspre, Andrese, Klemeti, Tooma, Seppa, Põllootsa, Paiste, Korka ja Kruusiaugo - õigust kalu püüda sest mere osast, mis tema rajade wastas on.
Peale selle, mis ülemal tähendud, ja mis Talurahwa seaduse raamatu §§ 202,204,209 ja 267 järel seadust mööda kinnitud on, ei ole selle müüdud Awiko perekohal midagi teisi.
IV.
Selle koha omanik kannab kõik maksud ja koormad, mis selle koha ja maade peal nüüd on, ehk edaspidi selle peale pandud saavad. Iga uus seadust mööda tehtud maksude jägamine peab wasturääkimata täidetud saama, ega ole ostjal ega nendel, kelle omaks se koht pärast seda jääb, selle läbi õigus, midagi tasumist pärida.
V.
Kõik kulud, mis selle kontrakti tegemise, kinnitamise ja kuulutamise läbi siginewad, kannab ostja.
VI.
Selle koha andmine ostja kätte oli juba.
VII.
Müüja wõtab oma peale toimetada, et tema võlauskujade poolest, kellel Keila mõisa peale kirjutud pärimist on, selle kauba tarwis luba antakse, ka wastab müüja kõige wastarääkimiste ette, mis ühegilt poolt selle kontrakti kinnitamise wasta, mis Eestimaa Talurahwa asjade Kommisjoni kirja mõõdab. Paastu-kuu pääwast 1860 N.2 all kohtu ette peab toodud saama ja selle aja sees, kui kontrakti kuulutamine käib, wõib tõstetud saada ja tõotab selle asja pärast ostja eest seista ja teda kahju eest hoida.

Kõige selle kinnituseks on se neljas ühtesuguses lehtes ülespandud ostmise kontrakt mõlemast kaubategijadest selle tõotamisega allakirjutud, et nemad kõik wastawaidlemised ja õigusesaamised maha jätawad, mis läbi se kontrakt täielt ehk wõiks wastawaieldud ümberlükatud saada.
Selle dokumendi originaal oli peres tallel kenasti vasktoru sees üle kõigi sõdade ja maade tagastamise käigus aitas kõvasti. Nüüdseks on originaal kas riigiarhiivis või ERM-s, täpselt ei teagi. Õnneks jätkus endal oidu kõigist asjadest koopia teha. Ja praeguseks on see vanaaegne kantseliit kuidagi armsalt naljakas.

Vanavanaema käis leeris 4.aprillil 1899.aastal Harju-Madise kirikus ja abiellus 12.jaanuaril 1903.aastal vanavanaisa Aleksandriga, ka siin oli pulmadega kiire taga, sest esimene laps sündis juba sama aasta augustis. Ja ainsalt tollest ajast säilinud ateljeepildilt on lausa näha, et tegemist on armastusabieluga. Kooselu kestis paraku vaid kaheksa aastat, sest 1911.aastal suri vanavanaise tiisikusse ja vanavanaema jäi üksi viie lapsega.
Esimese ilmasõja aeg elati ilmselt veel talus üle, kuid peale sõda kolis pere Tallinna, igatahes 1922.aastal tehtud kinkeleping, millega talu omandiõigus läheb üle vanavanaemale ja tema omakorda kohustub oma kasuvanemaid surmani ülal pidama, näitab vanavanaema elukohaks Tallinna.

26. oktoober 2008

Hommikukohv kamina ees


See on mu üks sügistalviseid enesehellitusi. Olles eelmise nädala magamata ööd kahe pea kümnetunnise unemaratoniga lunastanud, on lõpuks täna hommikul selline õige enesetunne tagasi. Panin kohvimasina üles ja tegin kohe ka kaminasse tule, suures toas on hommikuti jahe, sealsed radiaatorid on veel sisse lülitamata. Sellised pühapäevahommikud kamina ees, lõhnava kohvitassi, raamatu või ajakirjaga, vaikselt mängiva raadio ja diivani ees nohisevate kutsadega on elu sellised hetked, mida tasub nautida. Väljas möllab tõsine tormihakatis, suurte pärnade raagus ladvad on lookas ja aknad vihmamärjad. Kuid sees on mõnus. Ning suure osa sellest mõnust annab teadmine, et selle hingelähedase kodu loomine on mu enda töö olnud. Hea küll, kapitaalehitust pole ma ise teinud, selleks pole ei oskusi ega aega. Aga sise- ja väliskujundus ja aed on puhtalt mu enda töö. Lisaks pole 1936.aastast pärineval majal iial ühtegi ehitusjoonist olnud ja ega neid ka renoveerimise käigus eriti tehtud, iial ju ei teadnud, millises staadiumis kõdunemine järgmise seina tagant välja tuleb.
Eilset kaunist sügisilma sai natuke ka väljasolemiseks kasutatud, kuigi erilisi saavutusi polnud, reisiväsimus oli veel rängalt kontides. Puutüdruku õlitasin ära. Vedasin uutele põõsastele kärutäie mulda, lõikasin natuke roose, võtsin osa gladioole üles. Jalutasin niisama mööda aeda ja mõtlesin järgmise aasta mõtteid. Et kevadel tuleb veelkord kopp kutsuda ja posu võsa kasvatavaid kände välja võtta. Võsalõikuril saab üldse tihedalt tööd olema, selleks oli sel suvel vähe aega ja vahel on küll tunne, et nii nagu kusagile kuu aega ei vaata, on kohe jälle meetrine lepa- ja toomingarisu püsti. Aga see on õnneks ka töö, mida hea ilmaga saab talvelgi teha.
Ka talviste tubaste tegemiste aega on vaja. Meetrikõrgune raamatukuhi ootab lugemist, taimede andmebaas korrastamist. Peaks õppima korralikult GardenComposerit kasutama ja videosid monteerima. Sellesama talu ajaloo tahaks kirja panna. Ja nii edasi, ideid on peas kui silke pütis. Pole siis midagi imestada, et kui linnakorteris elav tädi ükspäev helistas ja kurtis, et talle pikk ja pime sügis ei meeldi, arvasin ma üllatunult vastu, et minu meelest pole sügis veel alanudki.
Nüüd aga vist peab minema ja saiamasina tööle panema. Sai lõppes juba eile õhtul otsa ja selle ühe pätsi pärast Paldiskisse sõitma hakata vist ei viitsi, lihtsam on vesi ja jahu masina kõhtu panna ja ise samal ajal raamatut lugeda.

24. oktoober 2008

Öökülmad tulekul

...ütleb weatheronline.co.uk. See tähendab, et sel nädalavahetusel tuleb vist roosid ikkagi ära lõigata ja gladioolid üles võtta. Hulk muid asju õitseb aias ka veel, näiteks päevalilled - toompea äkki oskab öelda, kas neid on mõtet vaasi panna? Begooniad potiga tuppa ilmselt. Nii et selle nädala lõpul ilmselt kolib aed tuppa :).
Täna ei jõua midagi, tööreisi tõttu on kõik asjad kuhjas ja arvuti tagant ilmselt püsti ei saa.

19. oktoober 2008

Võluvad valgusmängud


Eile hommikul oli imekaunis ilm, kõik säras veel sügisvärvides. Ilmateade lubas pühapäevaks vihma (nii saigi), seetõttu oli asjade loomulik käik laupäev õuetegemistele pühendada. Kirusime küll õega, et ilmselt oleme eelmises elus mingid pättiteinud teetöölised olnud ja nüüd on karmavõlg tasuda, igatahes läheb juba mitmes ilus ilm teetegemisel. Seekord sai uue elu sissesõidutee kattena juba mitu aastat tagasi ära lammutatud saunaahi. Fotokas aga sai ka muidugi tasku pandud ja aeg-ajalt sealt ka välja võetud.


Ahjaa, hommikul sai veel muru ära niidetud, loodetavasti viimast korda sel aastal. Põka käigukast ütles ka lõplikult üles, ilmselt tuleb ta mingi päev kärule ajada ja Stokkerisse vedada. Järgmisel nädalal see kohe kindlasti toimuma ei saa, täna öösel tuleb ärgata kell kolm, et 5.20 väljuvale lennukile jõuda. Päris ebameeldiv perpektiiv, sest ega seepärast kell kaheksa magama minna ikka ei õnnestu.
Clamis Castle vahukoorevalged õied aga ei tunnista, et homme on 20.oktoober.
Posted by Picasa

13. oktoober 2008

Teetöödest ja muust

Laupäevane laussadu asendus pühapäevaks õnneks kuivema ja kohati lausa päikeselise ilmaga. Sai üle tüki aja aiale tere öelda. Ja ka roosid said kohe hommikul mitmeid mullakärutäisi juurestiku kaitseks. Ära lõigata ei raatsinud küll midagi, inglaste ilmateade annab kaheksa päeva ette ja see on kuni järgmise esmaspäevani stabiilne, öösiti +8 ja päeval +11.
Tänu sellele suhteliselt stabiilsele temperatuurile on õide puhkenud ka ülejäänud gladioolid. Ja tundub, et ka mõned päevalilled kavatsevad siiski õied lahti saada. Õitsevad ka osad roosid, aga need, mis teist korda sel aastal õitsema ei hakanudki (nagu Rote Flamme), ei moodusta ka õiepungi (mis tegelikult on hea).
Peale muldamise lõpetamist tõotasin endale pühalikult, et ei ühtki floribundi ega teehübriidi rohkem...suure tõenäosusega kestab see lubadus kuni kevadeni.
Kuna roosidele mullakühveldamisest olid lihased soojad, jätkus kühveldamine killustikuhunnikus. Mehed olid garaazi sissesõiduteega natuke liiga kokkuhoidlikud olnud ja see tuli laiemaks teha, samuti vajasid killustikukalluri poolt sisse vajutatud rööpad täitmist, see raskete koormate vedu on alati üks nokk-kinni-saba-lahti tegevus, pool koormat läheb tekitatud aukude täiteks. Ja päeva lõpuks enne päikese loojumist jõudsin pinnasetihendajaga kogu kupatuse veel kinni ka lasta. Minu andmetel on selle riistapuuga töötamine naistel küll üldse keelatud, aga võrreldes killustiku kühveldamisega oli vibra juhtimine nagu lapsevankriga jalutamine.
Kirsiks tordi peal olid muidugi tööriistarendi meeste ammulivajunud suud, kui ma reedel teel välisministeeriumist vastuvõtult koju blondide lokkide lehvides rendifirma uksest sisse jalutasin ja küsisin, kas nad vibraatoreid ka laenutavad...

6. oktoober 2008

Oktoober aias

Kohhiatega mul eelmisel aastal ei õnnestunud, sel aastal panin potti. Aga et neil nii ilus sügisvärv on, oli mulle meeldivaks üllatuseks.


Põõsasmaranatel aga kestab suur suvi edasi.
Päevalilled kipuvad katusele, aga õitseb ainult paar õit, ülejäänud pungad ilmselt ei avane.
Puishortensia Annabelle oleks pidanud kevadel maha lõikama, aga jäi tegemata. Sellest hoolimata on õiepalle palju.
Dekoratiivkapsast tegid teod värvilist pitsi.
Selle vahtrapuu ümbert sai lepa- ja toomingavõsa ettevaatlikult eemaldatud, puuke ise oli pikk ja peenike nagu makaron. Pärast valguse kätte jõudmist on ta minu meelest paari aastaga 3x suuremaks kasvanud, kuigi jah, raske lapsepõlve tagajärjel pisut ühele küljele kiivas.
Kressikuhil hakkab ära õitsema ja saared on raagus...


Aga begooniatel ja surfiiniatel pole kalendrist veel sooja ega külma.

Sel nädalal siiakanti veel öökülma ei lubata.

Posted by Picasa

3. oktoober 2008

Gladioolid


Need aristokraatlikud kaunitarid meeldivad mulle tegelikult väga. Aga kõike, mis meeldib, ei pea inimene mitte enesele tahtma ja selle olen ma ammu selgeks saanud, et siinsel mereäärsel tuulte tallermaal nii raskete õite ja habraste vartega taimi kasvatada ei maksa. Seetõttu pole ma ka gladioolisibulaid ostnud. Nende iluduste sibulad tulid kevadel Plantexi pakis kingitusena ja kuigi otsisin neile enda meelest kõige tuulevaiksema koha tervel krundil, selgus täna hommikul üle mitme päeva oma aiaga kohtudes, et sellenädalased tuuled ja vihmahood olid oma töö teinud, uhked õied lamasid murtuna maas.
Aga egas midagi, käärid kätte ja tulid nad mulle töölaua kõrvale seltsiks. Ainuke vaas, mis selle ilu ära mahutas, oli hõbesepast vanaonu suur laboratooriumipurk. Silm puhkab peal sellegipoolest.