Viimase augustinädala kahel esimesel päeval sadas lakkamatult ja siinkandis oli seda hädasti vaja. Mina põdesin välja ligi kuu aega kestnud depressiooni viimaseid jäänuseid. Ise ka ei saa aru, millest selline pikaajaline ja kauakestnud must masendus tekkis,tegelikku põhjust polnudki. Mingi eriti pikkade juhtmetega leinameeleolu? Aeda aeglaselt hävitav põud? Eelkõige siiski tegevusetus. Tööd polnud õieti ei tööl ja kodus ei saanud selle kuivusega midagi tehtud. Lisaks lootusetu tunne selle aiapoe suhtes, ma ei oska sellega edasi minna....tore on taimi leida, tutvustada ja ka müügiga saan hakkama, on ikkagi tekkinud suluseis, et eriti püsikud jäävad mitmeks aastaks kaela ja ausalt öeldes nende taimepottide rohimine ja soputamine küll mingi eriline rõõm ei ole. Suure osa sellest tööst tegi suvel ära Lepatriinu, olgu ta südamest tänatud. Mõned asjad kasvavad nii kiiresti, et tuleks jagama hakata, see on tüütu ja kõige tüütum on see, et uusi taimi pole mõtet otsida, sest juurde midagi ei mahu. Igav ;). Ruumi on lahedalt ainult hortensiakastides, aga sinna ju tulevad taas hortensiad.
Kolmapäeval oli ilm juba päikeselisem, aga siis olin pika päeva tööl. Õhtul mööda lõppematut teeremonti koju rappudes oli tunne, et kohe läheb auto alusraam pooleks või tulevad rattad alt ära. Koju jõudes pesin üleni sopase sõiduki lihtsalt survepesuriga puhtamaks, sest enam polnud võimalik siseneda ega väljuda ilma end kapitaalselt ära määrimata. Pesulasse pole ju mõtet minna, kui lähima autopesula ja kodu vahel on seesama teeremont...
Neljapäeval oli ilm ilus ja läks lammutamiseks. Naabrinaine tuli appi ja võttis oma spordipoisist lapse ka kampa. Kambakesi saime kätte (no kui aus olla, siis noormees sai) ürgvana Festiva Maxima ja mitu hiigelhostat. Oleks vaja veel harvendada, aga pole kuhugi panna. Hostadega sain laupäeval enam-vähem hakkama, ainult Praying Hands vedeleb veel jalgupidi veeämbris, ei suuda head kohta välja mõelda, kus see kaunitar piisavalt välja paistaks ja pojengitükke on ka terve seinaäär täis, aga pojengile ei tee mõningane õhu käes lesimine midagi.
Reedel Pärnu Taimelaat, kaasa võtsin ainult hortensiad ja kollased pojengid. Läks hindele neli (viis oleks siis olnud, kui oleks platsi puhtaks müünud). Teiseks päevaks polnud mõtet jääda, kevadine sama laat näitas, et kulud lähevad liiga kõrgeks. Oma saak oli kaks siidpöörist, Grosse Fontäne ja Cabaret, viimane peaks pea kahemeetriseks kasvama, selliseid kämbusid nagu Zebrinus ma rohkem ei taha.
Augusti kogukäive aiapoele praktiliselt sama mis eelmisel aastal, aga kui eelmisel aastal andsid Ellamaa Aianduspäevad lõviosa käibest, siis seekord meil kahjuks sinna asja ei olnud. Nii et selles mõttes igati tubli tulemus, ilma selle ürituseta pea sama käibenumber kätte saada peamiselt veebipoega.
Laupäeval ja pühapäeval möllasin kodus, õigemini aias. Potistasin, istutasin, niitsin, rohisin, lõikasin oksi, täna õhtul põletasin. Homme jätkan, sest lepavõsa juurdekasv on lihtsalt kohutavalt kiire. Mingit tormimurdu oli ka tekkinud, selle,.millele jõud peale hakkas, koristasin ära, aga mahakukkunud puid on metsaveeres ja mõni on veel kohe-kohe kukkumas. Naabrimehe lapsele tegin esimeseks septembriks kiiruga lilleseade, mis tema enda sõnul pidi kõik kadedusest roheliseks võtma, pilti teha ei jõudnud...aga ehk saab nüüd saega naabrimeest laenata.
Oksapõletuseks on Lepatriinuisanda väljamõeldud ja valmistehtud vulkaan küll ikka imeline asi, meil on tuulevaikust haruharva, aga seal saab kõik põletamist vajava aiasodi ära lahendada. Vaade tossavale vulkaanile üle kaktusteplatooKivila ja vulkaani ümbrus sai ka enam-vähem korda, kuigi seda tegemata tööde listis esialgu polnudki. Aga tuld ma põhimõtteliselt järelvalveta ei jäta, tundugu ta nii turvaline kui tahes ja nii saigi seal ümbruses asjatatud. Lähivaate tegin süüria soolikarohust (Tanacetum haradjanii), mis vist ikka tuleb talveks tuppa tarida,nad seal Inglismaal ei tahtnud mulle seda isegi müüa mitte, 8-11 tsoon ju...aga ma vist ühe kribala ikka jätan õue, ta on nii kenasti laienenud. Tagaplaanil on lavendel ´Edelweiss´ ja vaikne ajaania (ajania pacificum) Śilver and Gold`, mis just kribulataim pole, aga kuiva koha taim küll ja on ka kenasti kasvanud. Õitsema ilmselt meie suves ei jõua minna, aga niisamagi on lahe, pisike kirju lehega puu...
Tii vist ühekorra kommenteeris,et ära kaktusi rohkem istuta, ainult padjandid. Padjandite tekitamine siinkandis ongi probleem, kõik senised katsed on lõkkes lõpetanud ja probleem on sissekasvav orashein, mida siinkandis on ruutkilomeetrite kaupa ja mille levikule piiripanek on nii tuulises kohas täiesti lootusetu. Seepärast olen ma ka padjandtaimi vältinud, sest asi on alati lõppenud lootusetult orasheinapuntraks kasvanud padjandiga. Näeme, kuidas seekord läheb.
Põual on ka häid omadusi, tagumist lõunanõlva, kuhu me haruharva satume, on sel aastal niidetud vaid kolm korda. Seal tunneb end hästi tilluke metasekvoia, mida ma kevadel esimese ehmatusega hukkunuks pidasin, hiljem selgus, et oli mingil põhjusel pooleks murdunud, aga aastane juurdekasv päris lopsakas.
Lisaks niitmisele tuli siit ka kaks traktorikärutäit lepa, toominga ja saarevõsusid ja mul mõlgub peas üldse mitte keskkonnasäästlik mõte mürgitamisest, sest välja ma neid kände ei saa ja nad muidu jäävadki võsusid ajama, võitle nagu üheksapealise lohega. Need tuustid ei ole lihtsalt niitmata kohad, seal sees ongi kivid ja kännud ja ma sel aastal rohkem traktori lõikepukke vahetada ei tahaks, need on liiga kallid.
Niidetud kohad on lihtsalt ilusad
Õrnroheline tuustakas paremal on valge mooruspuu, mis juba mitmendat aastat kasvatab endale hoogsalt võra, aga mitte kõrgust. Keskelolev isetulnukast vana kadakas nõuab kääre.
Hilissuvi on mõnus. Kui vähegi ilma antakse, saab tegeleda asjadega, millega tahaks, mitte ainult nendega, millega on hullult kiire. Kiviservad jäävad sel aastal ilmselt üle käimata, kuigi mine sa tea, Seina ääres pole enam istutamata potsikuid, kuigi jah, va Võhma Juurikas on ju alles ees. Aga kui aus olla, mul ei ole püsikute jaoks enam ruumi, sest panin endale konkreetse piirangu peale. Rohkem kui praegu, ma enam hooldada ei jõua ja kaks põuasuve on näidanud, et kastmisega läheb sellistel hetkedel päris jamaks ja joogi- ja pesuvett ikka poest ostma ka ei tahaks hakata. Õnneks on põnevaid põõsaid, mida himustada , aga nendest juba mingi teine kord.
Ahjah, eile tõi naabrimees mingi lillepundi. Ehk kus on valla kauneima talu perenaine siis, kui teda vallapäeval aukirja üleandmiseks taga otsitakse. Istutab loomulikult, nina mullane. Lilled sain kätte, aukirja järgi tahetakse vallamajja, naabrimehele ei usaldatud, hrr...nagu mul muud teha ei oleks, kui üle selle teeremondi valda roomata.... Lõikelillede jaoks siin majas tegelikult kohta pole, on ainult vähem tõenäoline ümberminemise võimalus köögilaual. Liiliat vaatasin niigi kahtlustaval pilgul, aga õnneks lõhnab nõrgalt ja meeldivalt. Kaks kolmandikku kogu aust kuulub Lepatriinuperele, ilma nendeta oleksin ikka päris plindris olnud. Ja kadunud M-le, kes samuti on teinud siin meeletult suure töö.
31. august 2014
25. august 2014
Pühapäev viinamarjamaal
Hmm, viinamarjamaal ma käisin, aga nagu selgus, ei teinud viinamarjadest ühtegi pilti. Veidrik selline. Üleüldse oli pea nagu kapsas, kui kaks kuud pole kuskil väljas käinud, unustasin pooled asjad maha. Visiitkaardid. Kindad. Fotoka mälukaardi (pildistasin paar pilti telefoniga). Bannerit püstihoidvad pulgad. Hea, et meelde tuli vahetusraha ja pangaterminal rabada, sest hommikusest õieilust tuli koju tagasi napp kolmandik, hortensiad on praegu tõesti nii ilusad ja ahvatlevad.
Vähemalt sõitsin seekord juhiste, mitte GPS järgi ja ei eksinudki kuskile põldude vahele ära. Tänu varasele kohalejõudmisele oli seekord mahti ka natuke ringi vaadata. Kaktused, viinamarjamaa peremehe hobiSiin valmivad apelsinid
Veel kaktuseid
Oi, kuidas mulle need kasvuhooned meeldivad, nii ratsionaalsed, puukuur küttega ühes otsas. Mul endal poleks sellisega muidugi midagi teha, aga kui tööjõudu on võtta, siis ma naudin vaatepilti.
Kuigi öösel oli Vändra lähistel niimoodi sadanud, et teed olid libedad ja põllud lausa ujusid, oli ilm seekord meie poolt, terve pühapäev oli kuiv ja päikeseline, käis rahvast ja oli ostjaid.
Endale olin Nõrga talu Kristalt tellinud paar floksi ja näppu jäi ka ilus heleroheline helmikpööris ´Hercules´, üks peenar läheb ümbertegemisel, viskan välja tradeskantsiad, mis enamjagu ajast näevad välja nagu mingi jabur umbrohi täielikud pussakad ja lähevad asemele floksid, sest sinna on hilissuve õitsejaid vaja. Helmikpööriseid ma ka väga ei fänna, aga konkreetsele on koht olemas. Peremees andis kaasa ka kotitäie viinamarju, mille ärasöömisel pereliikmed, naabrid ja naabrilapsed lahkelt abiks olid.
Ilm täna aiategemisi ei soosi, temperatuur 12 kraadi, hommikust saadik sajab peenikest leotavat vihma ja isegi üsna ilmastikukindel tiibetlane pommis end tuppa, umbes sama ilma lubab ka järgnevateks päevadeks. Aga ega ma ei kurda, siinkandis tegi põud ränka kahju ja isegi pärnalehed on kohati kollased. Mõte liigub isegi korraks metsamineku suunas, koerad tuleb muidugi koju jätta, sest meil on meeletult puuke, aga ehk saab pannitäie riisikaid, muudest seentest suurt ei hooli, aga natuke saan endale lubada. Muidu aga oligi täna plaanis puhata ja natuke kontoritööga järjele jõuda, poes peab ka ära käima. Kui ma ilma söömata veel suudan elada, siis sigarettide otsalõppemine sunnib liigutama. Kõige raskem teekond on tavaliselt toolist välisukseni, edasi läheb juba lihtsamalt.
19. august 2014
Vihmahoogude vahel
Viimaks ometi on vihmaaeg ka meie kõrbepoolsaarele jõudnud ja täna sadas vist lausa öö läbi. Mõnes kohas on niiskust juba küllaga ja isegi muru hakkab kõrbenudpruunist mingiks rohekaks asjaks muutuma. Plingi sinisaviga kohtades aga poleks nagu sadanudki, täna tõmbasin välja brunnera "Silver Wings", tuli täiesti puhaste juurtega ja läks enne uuesti istutamist tünni suplema.
Kätte on minu rõõmuks jõudnud aeg, kui saab midagi juba ise paljundada. Mitte et midagi veel väga üle jääma hakkaks. Mulle meeldivad inglise tüüpi aiad, kus ühte sorti või liiki on suured laigud, mitte üksikud taimekesed. Aga kuna rahaga laamendada pole kunagi olnud võimalik, on kõiki taimi ju ühekaupa ostetud ja puhas rõõm on neid suurematesse laikudesse jagada.
Tanguutia rabarberi sain täiesti valutult kätte, kivide otsas aiandamisel on ka plusse, sammasjuured, mis muidu suunduksid maasse, paiknevad rööpselt maapinnaga. Pool meetrit muru tuli kah üles, aga kätte ma selle hiidporgandi sain. Suur taim kolis tiigi juurde, kus loodetavasti need tigude poolt paljaks näritud leherootsud mu ilumeelt nii väga ei häiri, päris loobuda ei raatsinud. Paar põngerjat kolis potti.
Rabarberi asemele paningi brunnera, käitub viisakamalt ja ei maitse tigudele ka nii väga.
Õitsevad kevadel Aiasõbrast soetatud süüria hibiskused, ise pisikesed, aga õisi täis.
Woodbridge
Marina
Kätte on minu rõõmuks jõudnud aeg, kui saab midagi juba ise paljundada. Mitte et midagi veel väga üle jääma hakkaks. Mulle meeldivad inglise tüüpi aiad, kus ühte sorti või liiki on suured laigud, mitte üksikud taimekesed. Aga kuna rahaga laamendada pole kunagi olnud võimalik, on kõiki taimi ju ühekaupa ostetud ja puhas rõõm on neid suurematesse laikudesse jagada.
Tanguutia rabarberi sain täiesti valutult kätte, kivide otsas aiandamisel on ka plusse, sammasjuured, mis muidu suunduksid maasse, paiknevad rööpselt maapinnaga. Pool meetrit muru tuli kah üles, aga kätte ma selle hiidporgandi sain. Suur taim kolis tiigi juurde, kus loodetavasti need tigude poolt paljaks näritud leherootsud mu ilumeelt nii väga ei häiri, päris loobuda ei raatsinud. Paar põngerjat kolis potti.
Rabarberi asemele paningi brunnera, käitub viisakamalt ja ei maitse tigudele ka nii väga.
Õitsevad kevadel Aiasõbrast soetatud süüria hibiskused, ise pisikesed, aga õisi täis.
Woodbridge
Marina
Hamabo
Eks talv näitab, kuidas talvitumisega lood, kuigi pole ühtegi põhjust, miks 5.tsooni taim ei peaks talvituma kohas, kus möödunud talve maksimaalne miinus oli -17,8 kraadi, viis kraadi soojem kui Hiiumaal. Igaks juhuks teen sama, mida kunagi tegin tulbipuudega, mida mul nüüd on aastaid talvitunud suisa kaks, põhiliik ja ´Variegata´ehk esimesel talvel muldan nagu roose, noored taimed on alati hellemad ja neid on ka raske suvi olnud, kuum ja kuiv. Tited ikka said natuke kastmisvett ja tänuks on õienuppe paksult täis, aga tundub, et üks õis kestab suhteliselt lühikest aega.
Kõige suurem rõõm on muidugi põngerjatest, kollititt kasvab mühinaga ja ma varsti ei jaksa teda enam seda udupehmet ja kutsikalõhnalist enam sülle võtta. Oma suure ja musta sõbranna kõrval, kellega käib aina möll ja müramine, on ta muidugi endiselt väga väike.
Vahepeal ligi poolteist kuud kestnud meeletu stress ja apaatia hakkab vist vaikselt järele andma, vahepeal oli küll juba lausa hirm, et mul on aiandushuvi äkki ja ootamatult täiesti otsa saanud, mitte midagi ei tahtnud teha. Mul on sellega kahjuks kurbi kogemusi, et äkki saab mingi huvi plaksti otsa, nii on olnud näiteks merenduse, rallisõidu ja viimasena näiteks moehuviga. Teine vastik tunne on, et aku enam absoluutselt ei lae, iga positiivne emotsioon annab laengu ainult lühikeseks ajaks. Ja kui autodele ja muudele riistapuudele saab uue aku osta, siis inimakude müügikohta ma veel leidnud kahjuks pole...aga ehk läheb paremaks.
Sildid:
aed,
aiapood,
hibiskused,
koerad,
meeleolu
16. august 2014
Eksootiline Hiiumaa
Alustaksin ehk sellest, et ma oskan hinnata inimesi, kes süvenevad mingisse alasse tõesti põhjalikult. Ma ise olen kaunis pealiskaudne tegelane, kes kipub ühelt teemalt teisele üle hüppama ja mõningane püsivus on tekkinud alles pensionieelikuna. Seda enam austan inimesi, kellel on püsivust ja viitsimist näiteks puid seemnest kasvatada.
Mida ma sellest Hiiumaa keskel, soo servas asuvast aiast siis kirjutada oskaksingi...minu kehvakesed botaanikaalased teadmised olid seal kaunikesti kasutud ja ma olin päris uhke, kui ma mõne tegelase iseseisvalt ära tundsin. Ambrapuu näiteks, ja kui kuulsin aiaperemehe käest, et kaunid tumepunased lehed pidid veel detsembriski küljes olema, läks eelviimane Aavikuemanda ambrapuu täna oma aeda maha. Ma ei julge öelda, kui vana ükski taim seal aias oli, üles ei kirjutanud ega meelde ju kõik ei jäänud. Aga ambrapuu oli rohkem kui viieaastane kindlasti ja muuseas vähemalt viimane talv oli Hiiumaal viie kraadi võrra külmem kui meil. Pilt ei tulnud kahjuks välja, see vihmaeelne valgus ei olnud pildistamiseks just parim.
Esimese asjana autost välja astudes rabas uhke asparipõõsas. Mul on ka aspar, viis aastat juba, aga selle kõrval näeb välja nagu pintsel.
Dendroloogide väitel ei pidavat valgepöök Eestis vastu pidama. See hekk on tehtud valgepöögist.
Sellist viigipuu-pinnakattevõsa kasvas siin ja seal, puha seemnest kasvatatud
Parimad meist haaravad trende õhust. Ammu enne seda, kui mina Inglismaalt varemepiltidega saabusin, oli aiaperemees oma varemed valmis saanud.
Ja need kraavid ja ojad, hetkel küll põuakuivad, aga ma kujutan ette, kui imeliselt ilus seal kevadel on. Kui ma selliseks kujundatud maastikke näen, tahaksin ka vahel olla suur tugev mees, mitte tilluke naisinime radikuliidiste randmete ja lõhkilõigatud ja kokkuõmmeldud kerega...
Karuspalmivõsa. Suuremad pidid talvituma toas, väiksemad õues.
Soosekvoia ehk sooküpress (Taxodium distichum). Armastus esimesest silmapilgust, pean endale ka saama. Seal aias üheksaastane.
Selle püsiku ma pean ka oma amuuri siidpöörisele seltsiks saama, kasvavat 4-6 meetriseks. Hiidroog (arundo donax), hankimisauk ka juba teada, tuleb kevadel koos muu nänniga.
Edasi lihtsalt pilte, dendroloogilise kretiinina sõna ei võta.
Kõike ei jõudnud pildistada ja osa pilte jäi selles imelikus valguses ka uduseks. Muljeid jääb nämmutada pikemaks. Selline aed on elutöö ja mitte väike.
Mida ma sellest Hiiumaa keskel, soo servas asuvast aiast siis kirjutada oskaksingi...minu kehvakesed botaanikaalased teadmised olid seal kaunikesti kasutud ja ma olin päris uhke, kui ma mõne tegelase iseseisvalt ära tundsin. Ambrapuu näiteks, ja kui kuulsin aiaperemehe käest, et kaunid tumepunased lehed pidid veel detsembriski küljes olema, läks eelviimane Aavikuemanda ambrapuu täna oma aeda maha. Ma ei julge öelda, kui vana ükski taim seal aias oli, üles ei kirjutanud ega meelde ju kõik ei jäänud. Aga ambrapuu oli rohkem kui viieaastane kindlasti ja muuseas vähemalt viimane talv oli Hiiumaal viie kraadi võrra külmem kui meil. Pilt ei tulnud kahjuks välja, see vihmaeelne valgus ei olnud pildistamiseks just parim.
Esimese asjana autost välja astudes rabas uhke asparipõõsas. Mul on ka aspar, viis aastat juba, aga selle kõrval näeb välja nagu pintsel.
Dendroloogide väitel ei pidavat valgepöök Eestis vastu pidama. See hekk on tehtud valgepöögist.
Sellist viigipuu-pinnakattevõsa kasvas siin ja seal, puha seemnest kasvatatud
Parimad meist haaravad trende õhust. Ammu enne seda, kui mina Inglismaalt varemepiltidega saabusin, oli aiaperemees oma varemed valmis saanud.
Ja need kraavid ja ojad, hetkel küll põuakuivad, aga ma kujutan ette, kui imeliselt ilus seal kevadel on. Kui ma selliseks kujundatud maastikke näen, tahaksin ka vahel olla suur tugev mees, mitte tilluke naisinime radikuliidiste randmete ja lõhkilõigatud ja kokkuõmmeldud kerega...
Karuspalmivõsa. Suuremad pidid talvituma toas, väiksemad õues.
Soosekvoia ehk sooküpress (Taxodium distichum). Armastus esimesest silmapilgust, pean endale ka saama. Seal aias üheksaastane.
Selle püsiku ma pean ka oma amuuri siidpöörisele seltsiks saama, kasvavat 4-6 meetriseks. Hiidroog (arundo donax), hankimisauk ka juba teada, tuleb kevadel koos muu nänniga.
Edasi lihtsalt pilte, dendroloogilise kretiinina sõna ei võta.
Kõike ei jõudnud pildistada ja osa pilte jäi selles imelikus valguses ka uduseks. Muljeid jääb nämmutada pikemaks. Selline aed on elutöö ja mitte väike.
15. august 2014
Saaresutsakas
Pean ilmselt alustama vabandustega kõigi oma Hiiumaa ja Läänemaa sõprade ees, kellele ma järjekordselt külla ei jõudnud. Sai lubatud Hiiumaale ühed taimed ära viia. Majanduslikult muidugi miinusmärgiga sõit, aga huvi seda eksootilist dendroaeda näha nii suur, et alati ei saa plusse ja miinuseid lugeda. Samas tundus see nii üüratu ettevõtmine olevat, meretagune asi ju. Lõpuks selgus, et ära sai käidud kolmveerand päevaga.
Igatahes vaatasin paar päeva tagasi kalendrit ja otsustasin, et kas nüüd või mitte iialgi, s.t järgmine võimalus oleks terendanud kuskil novembris...broneerisin interneti kaudu praamipiletid (väga mugav süsteem), viisin neljapäeva hommikul oma karvased põngerjad lastesõime (meie külla kolis üks samasugune hull nagu mina, viie koera ja aiahullusega, loomulikult sõbrunesime..), nüüd saame vastastikku vajadusel oma penisid kantseldada ja kui FB pilte vaadata, oli neil hullult lõbus ja minu kutsikad magavad peale kojujõudmist küll nagu laibad.
Mina olin selle ajaga otsaga Haapsalus ja nüüd ma tahaksin mitte lausa kivid, vaid rändrahnud veeretada nende kodanike kapsaaeda, kes Hiiumaal ja Läänemaal turismindusega tegelevad. Suubusin Tallinn-Haapsalu uuele maanteele vanalt maanteelt Linnamäe kandis ja lootusetu maailmaparandaja nagu ma olen, nägin küll silti Rohuküla, aga hakkasin mõtlema, et kui ma oleksin ikka võõras turist, kes autoga ringi hulgub, kas ma ikka teaksin, et Rohuküla on sadam, kust saab Eesti suuruselt teisele saarele. Vormsist rääkimata. Ilmselt ei teaks. Meie kandis näitavad sildid küll lisaks Paldiskile ka Kapellskäri, mis teatavasti asub hoopis Rootsimaal, laeva pilt loomulikult ka siltidel. Haapsalus endas pidin lootusetult ära eksima, viimasel ringil ei näidanud Rohuküla poole enam mitte ühtegi silti (ma tagasi sõites lausa kontrollisin) ja see, et see väike muhklik läbi pargi viiv tänavakene viib sadamasse, oleks välisturisti jaoks küll täielik hiina ristsõna. Kui mul nt. karavan taga oleks, parem ei riskiks. Puudu oli tõesti veel silt, et piiritsoon...mind ennast juhatas õiges suunas ainult mälu, mu esimene mees oli Haapsalust pärit ja tollal sai seal palju ringi hulgutud, ma lihtsalt kuidagi mäletasin, et Rohuküla tee läheb kuskilt jaama tagant. Kui siia lisada, et arvestuste kohaselt hulgub igal suvel Euroopas ringi 50-60 miljonit autoturisti, kes sõidavad lihtsalt siltide järgi huvitavatesse kohtadesse, siis on isegi raske ennustada, milline tulu sellest paari sildi puudumisel saamata jääb.
Rohuküla sadam. Uus, ilus, elektrooniline, aga kas te näete kusagil silti, mis juhataks WC-sse või kohvikusse? Poleks ma ajalehepoissi kohanud, poleks teadnudki, et kuskil süüa saab ja mu kõht korises juba päris kõvasti.
Tegelikult oleks võinud selle sadamapuhveti koos maitsetute lihapannkookidega vahele jätta, sest parvlaev Hiiumaa peal hõljusid hoopis ahvatlevamad toidulõhnad, loputasin saepuruste pannkookide maitsetuse maitsva lõhesupiga alla.
Laevasõit läks sujuvalt, kuigi mulle üldse ei meeldi oma suure autoga nii kitsastes kohtades laveerida. Mahasõit samamoodi. Vahepeal sain oma hülgehalli mere kaifi kätte, aegajalt ma endiselt lihtsalt pean merele saama. Mu väikelaevajuhiload koguvad juba 15 aastat kapis tolmu, sest kõiki jumalaid korraga teenida ei saa ja oma viimase paadi olin ma sunnitud maha müüma, kui maja renoveerimiseks raha vaja oli...aga üheks mu salaarmastuseks jääb merelolemine ikka ja alati.
Esimese peatuse Hiiumaal tegin Pühalepa kiriku juures
edasi läks suund otse Tapio aeda ja see, et me kooserdasime seal ringi üle kahe tunni ja et mul ei tulnud isegi suitsunälga peale, on näitaja omaette...aga sellest aiast teen omaette postituse, kui olen pildid üle vaadanud ja sorteerinud, sest ma ei mäleta enam isegi, mis imeelukad seal kõik kasvasid, infot sai liiga palju.
Viimasel pooltunnil hakkas vihma sadama ja ma olin üsnagi mitmevahel, mida teha. Esialgne plaan oli jääda Hiiumaale ja vaadata seal pisut ringi, sest pisut piinlik on tõdeda, et oled käinud Madeiral rohkem kui Hiiumaal...aga vihma sadas, niiskus puges kontidesse, mõte öö veetmisest kuskil niiskes kämpingus ei ahvatlenud põrmugi, kodune voodi tundus hoopis õdusam ja nii leidsingi end hoopis õhtuses Heltermaa sadamas üldjärjekorras praami ootamas. Õnneks sai järgmiseks päevaks ostetud e-piletit kasutada ka varem või hiljem, ainult eelisjärjekorda ei olnud...peale me minu rohelise diivaniga õnneks mahtusime ja tund hiljem sööstsime juba piki vana maanteed kodu poole. Läbi vihma, lendavate veepritsmete ja lompide, saabuva pimeduse ja uduga võidu. Lubatud maksimaalset kiirust ma kuigipalju ei ületanud, aga keskmist kiirust hoiavad üleval teatud trikid, mida ma kodustes tingimustes järele teha ei soovita ja mida tohib teha ainult siis, kui sul on olnud rallisõitjast isa ja mees, kes on sind lollimoodi koolitanud...ja eelnevalt tuleb sõita kruusarajal umbes 500 ringi ralli-Moskvichiga, millel puudub roolivõimendus.
Reede hommikul tuli ära käia Ellamaal. Teatud põhjustel polnud mul küll kavas sinna minna, aga kui ma neljapäeval Hiiumaa poole kulgesin, helistas Goba, et ta toob mu kaks kuud tagasi tellitud taimed sinna. Ja kuna ta ise oli otsaga juba Pärnus, polnud võimalik ka asju Võhma ümber mängida. Olin juba ette päris pahur, 80 km mõttetut sõitu ja kütuseraiskamist ja aeg...oleks ma veel teadnud, et otseteel on kümme kilomeetrit teeremonti, kus auto ujus nagu kiilasjääl ja maksimaalne kiirus oli 20 kmh, oleksin kindlalt minemata jätnud. Ellamaale jõudes oli selg märg, kahmasin oma tellimuse, vaatasin üle meile eelistatud konkurentide kaubavaliku (kahjurõõm on kah rõõm, valik oli väga vilets ja hinnad väga kallid), tegin sõpradele kähkukalli ja startisin minema, korraks vaatasin ka poolakate asju, kuid enda jaoks midagi huvitavat ei näinud. Tagasi otsustasin minna pigem 40-kilomeetrise ringiga, kui et veelkord selles veerevas kruusas ujuda...õnneks olin öösel jätnud välja tõstmata Triinu habeõie ja nii sai põige Ristile ka mingi mõtte. Tee peal ajastasime veel kohtumise veel Itella kulleriga, pealtvaataja jaoks oleks ilmselt olnud üsna kummaline vaatepilt, et kuskil metsa vahel kohtuvad kaks autot, ühest tõstetakse teise suur kast...mina sain kätte oma viimase tellimuse saba, Bunge saatusepuud ja küll näevad ägedad välja, pilti teen siis, kui nad kastisolemisest toibuvad, kuigi transport Hamburgist oli seekord alla 72 tunni.
Vihmade aeg on ka siia jõudnud, eile leotas täiesti mõnusalt ja täna sai juba rohida, ilma et pool peenart oleks kaasa tulnud.
Igatahes vaatasin paar päeva tagasi kalendrit ja otsustasin, et kas nüüd või mitte iialgi, s.t järgmine võimalus oleks terendanud kuskil novembris...broneerisin interneti kaudu praamipiletid (väga mugav süsteem), viisin neljapäeva hommikul oma karvased põngerjad lastesõime (meie külla kolis üks samasugune hull nagu mina, viie koera ja aiahullusega, loomulikult sõbrunesime..), nüüd saame vastastikku vajadusel oma penisid kantseldada ja kui FB pilte vaadata, oli neil hullult lõbus ja minu kutsikad magavad peale kojujõudmist küll nagu laibad.
Mina olin selle ajaga otsaga Haapsalus ja nüüd ma tahaksin mitte lausa kivid, vaid rändrahnud veeretada nende kodanike kapsaaeda, kes Hiiumaal ja Läänemaal turismindusega tegelevad. Suubusin Tallinn-Haapsalu uuele maanteele vanalt maanteelt Linnamäe kandis ja lootusetu maailmaparandaja nagu ma olen, nägin küll silti Rohuküla, aga hakkasin mõtlema, et kui ma oleksin ikka võõras turist, kes autoga ringi hulgub, kas ma ikka teaksin, et Rohuküla on sadam, kust saab Eesti suuruselt teisele saarele. Vormsist rääkimata. Ilmselt ei teaks. Meie kandis näitavad sildid küll lisaks Paldiskile ka Kapellskäri, mis teatavasti asub hoopis Rootsimaal, laeva pilt loomulikult ka siltidel. Haapsalus endas pidin lootusetult ära eksima, viimasel ringil ei näidanud Rohuküla poole enam mitte ühtegi silti (ma tagasi sõites lausa kontrollisin) ja see, et see väike muhklik läbi pargi viiv tänavakene viib sadamasse, oleks välisturisti jaoks küll täielik hiina ristsõna. Kui mul nt. karavan taga oleks, parem ei riskiks. Puudu oli tõesti veel silt, et piiritsoon...mind ennast juhatas õiges suunas ainult mälu, mu esimene mees oli Haapsalust pärit ja tollal sai seal palju ringi hulgutud, ma lihtsalt kuidagi mäletasin, et Rohuküla tee läheb kuskilt jaama tagant. Kui siia lisada, et arvestuste kohaselt hulgub igal suvel Euroopas ringi 50-60 miljonit autoturisti, kes sõidavad lihtsalt siltide järgi huvitavatesse kohtadesse, siis on isegi raske ennustada, milline tulu sellest paari sildi puudumisel saamata jääb.
Rohuküla sadam. Uus, ilus, elektrooniline, aga kas te näete kusagil silti, mis juhataks WC-sse või kohvikusse? Poleks ma ajalehepoissi kohanud, poleks teadnudki, et kuskil süüa saab ja mu kõht korises juba päris kõvasti.
Tegelikult oleks võinud selle sadamapuhveti koos maitsetute lihapannkookidega vahele jätta, sest parvlaev Hiiumaa peal hõljusid hoopis ahvatlevamad toidulõhnad, loputasin saepuruste pannkookide maitsetuse maitsva lõhesupiga alla.
Laevasõit läks sujuvalt, kuigi mulle üldse ei meeldi oma suure autoga nii kitsastes kohtades laveerida. Mahasõit samamoodi. Vahepeal sain oma hülgehalli mere kaifi kätte, aegajalt ma endiselt lihtsalt pean merele saama. Mu väikelaevajuhiload koguvad juba 15 aastat kapis tolmu, sest kõiki jumalaid korraga teenida ei saa ja oma viimase paadi olin ma sunnitud maha müüma, kui maja renoveerimiseks raha vaja oli...aga üheks mu salaarmastuseks jääb merelolemine ikka ja alati.
Esimese peatuse Hiiumaal tegin Pühalepa kiriku juures
edasi läks suund otse Tapio aeda ja see, et me kooserdasime seal ringi üle kahe tunni ja et mul ei tulnud isegi suitsunälga peale, on näitaja omaette...aga sellest aiast teen omaette postituse, kui olen pildid üle vaadanud ja sorteerinud, sest ma ei mäleta enam isegi, mis imeelukad seal kõik kasvasid, infot sai liiga palju.
Viimasel pooltunnil hakkas vihma sadama ja ma olin üsnagi mitmevahel, mida teha. Esialgne plaan oli jääda Hiiumaale ja vaadata seal pisut ringi, sest pisut piinlik on tõdeda, et oled käinud Madeiral rohkem kui Hiiumaal...aga vihma sadas, niiskus puges kontidesse, mõte öö veetmisest kuskil niiskes kämpingus ei ahvatlenud põrmugi, kodune voodi tundus hoopis õdusam ja nii leidsingi end hoopis õhtuses Heltermaa sadamas üldjärjekorras praami ootamas. Õnneks sai järgmiseks päevaks ostetud e-piletit kasutada ka varem või hiljem, ainult eelisjärjekorda ei olnud...peale me minu rohelise diivaniga õnneks mahtusime ja tund hiljem sööstsime juba piki vana maanteed kodu poole. Läbi vihma, lendavate veepritsmete ja lompide, saabuva pimeduse ja uduga võidu. Lubatud maksimaalset kiirust ma kuigipalju ei ületanud, aga keskmist kiirust hoiavad üleval teatud trikid, mida ma kodustes tingimustes järele teha ei soovita ja mida tohib teha ainult siis, kui sul on olnud rallisõitjast isa ja mees, kes on sind lollimoodi koolitanud...ja eelnevalt tuleb sõita kruusarajal umbes 500 ringi ralli-Moskvichiga, millel puudub roolivõimendus.
Reede hommikul tuli ära käia Ellamaal. Teatud põhjustel polnud mul küll kavas sinna minna, aga kui ma neljapäeval Hiiumaa poole kulgesin, helistas Goba, et ta toob mu kaks kuud tagasi tellitud taimed sinna. Ja kuna ta ise oli otsaga juba Pärnus, polnud võimalik ka asju Võhma ümber mängida. Olin juba ette päris pahur, 80 km mõttetut sõitu ja kütuseraiskamist ja aeg...oleks ma veel teadnud, et otseteel on kümme kilomeetrit teeremonti, kus auto ujus nagu kiilasjääl ja maksimaalne kiirus oli 20 kmh, oleksin kindlalt minemata jätnud. Ellamaale jõudes oli selg märg, kahmasin oma tellimuse, vaatasin üle meile eelistatud konkurentide kaubavaliku (kahjurõõm on kah rõõm, valik oli väga vilets ja hinnad väga kallid), tegin sõpradele kähkukalli ja startisin minema, korraks vaatasin ka poolakate asju, kuid enda jaoks midagi huvitavat ei näinud. Tagasi otsustasin minna pigem 40-kilomeetrise ringiga, kui et veelkord selles veerevas kruusas ujuda...õnneks olin öösel jätnud välja tõstmata Triinu habeõie ja nii sai põige Ristile ka mingi mõtte. Tee peal ajastasime veel kohtumise veel Itella kulleriga, pealtvaataja jaoks oleks ilmselt olnud üsna kummaline vaatepilt, et kuskil metsa vahel kohtuvad kaks autot, ühest tõstetakse teise suur kast...mina sain kätte oma viimase tellimuse saba, Bunge saatusepuud ja küll näevad ägedad välja, pilti teen siis, kui nad kastisolemisest toibuvad, kuigi transport Hamburgist oli seekord alla 72 tunni.
Vihmade aeg on ka siia jõudnud, eile leotas täiesti mõnusalt ja täna sai juba rohida, ilma et pool peenart oleks kaasa tulnud.
12. august 2014
Ikka veel liiga kuiv
Kuigi meil sadas eile pealelõunal ja öösel, on maa endiselt nii plink, et tiigi äärde savimaasse angerpisti istutades pidin äärepealt kirka järele minema. Kuidagi sain ikka kühvliga augu sisse.
See-eest oli seal miljon sääske, mitte ei mõista, kuidas nad sellise kuumusega tekkida saavad.
Lepavõsa on viimase kuuga, umbes nii kaua ma pole selles aiaosas hulkunud, kasvanud meetriseks, tuleb jälle kääridega minna. Külvab, sinder, juurikad on sealt traktoriga välja võetud. Toomingas samamoodi, üks on end kasvatanud tiigi küljele kohta, kus selle väljavõtmine on paras peamurdmine.
Suur looduslik tiik on praktiliselt kuivanud,teist aastat järjest ja ei näe üldse hea välja. Hundinuia peaks välja kiskuma ja sordivõhumõõgad paljunevad ka ohjeldamatult. Läheks vähe niiskemaks, enne ei saa midagi teha.
Täna kella kuue paiku sai imetleda ilusat tumesinist vihmapilve Keila poole suundumas. Meie saime kaks tilka.
Kuidas pildistada ängelheinu? Tucker Princessi õied õõtsuvad minu pealaest tublisti kõrgemal, Hewitt´s Double oli end vastutulelikult diagonaali kallutanud, aga eriti hästi ei jää pildile ka tema imeline lilla pitsivaht.
Kirelillel on plaanid, loodetavasti ei maga ma neid maha, lähipäevil pole eriti aega aias luusida. Üksainuke varreke, aga õisi...
Kõrrelised on suve teisel poolel kõige kaunimad, vahepealsete põudadega tekkis küll tunne, et siidpöörised jäävadki põlvekõrguseks, aga nüüd ulatub amuuri siidpööris kindlalt üle kahe meetri ja mul peaaegu tekkis plaan, kuhu siidpööriseid juurde panna. Kui ainult mõtleks enne välja, millega teiselt poolt peale tungivat võsa ohjeldada. Praegune meetod on trimmerdamine, traktoriga seal kivide ja kändude otsas pole midagi teha.
Igasuguste servadega on ka jama. Paekivi oleks muidugi piisavalt, aga neid ma ju ei tohi ega saa tõsta. Hrr.
Temperatuuri langedes tuli tagasi tegutsemistahe ja õnneks ka kliendid, kassaaparaat on iga päev klõbisenud. Koristasin lõpuni ära müügiplatsi, tõstsin hortensiaid koomale, neid lahkub õnneks uutesse kodudesse iga päev, sest nad on praegu tõesti imeilusad. Niitsin isegi maja eest muru, põhjakülg kannatas niita ja niidetud muru on lihtsalt ilus isegi kergelt kõrbenuna.
Käisin poes, veebipoe pakke Smartposti panemas ja Bauhofis. Viimases astusin läbi ka taimeosakonnast, lootes üht potikrüsanteemi hankida. Krüsanteemid olid nii rääbakad, et ma poleks neid ka rahata tahtnud, see-eest ootas mind üksik pisike pärl, gentiana scabra `Bella Blue´. Õiget sinist tasub vaadata internetist, minu fotokas õhtuhämaruses õiget eresinist kätte ei saanud. Ma loodan, et suutsin talle savimaasse hea koha tekitada, põuda ja ülekuumenemist see tegelane ju mitte ei armasta.
Noorim pereliige kannab hetkel hüüdnime Hiir, sest on väiksem kui kass ja kes keda taga ajab
On teatud asendites täiesti väikese närilise välimusega, konkreetses olukorras üritatakse fotokat ära võtta...
suurematele alla ei anta
ja on üleüldse üks ringisibav rõõmurull, kui ta just parasjagu ei maga, mis muidugi kutsikatel täidab suure osa päevatööst.
Õhtud on juba sellised, et terrassil istumiseks on juba tund aega fliis seljas, pikad püksid ja sokid on üll juba hommikust saadik. Selle vastu pole ka midagi, vahepeal oli tõesti liiga palav.
See-eest oli seal miljon sääske, mitte ei mõista, kuidas nad sellise kuumusega tekkida saavad.
Lepavõsa on viimase kuuga, umbes nii kaua ma pole selles aiaosas hulkunud, kasvanud meetriseks, tuleb jälle kääridega minna. Külvab, sinder, juurikad on sealt traktoriga välja võetud. Toomingas samamoodi, üks on end kasvatanud tiigi küljele kohta, kus selle väljavõtmine on paras peamurdmine.
Suur looduslik tiik on praktiliselt kuivanud,teist aastat järjest ja ei näe üldse hea välja. Hundinuia peaks välja kiskuma ja sordivõhumõõgad paljunevad ka ohjeldamatult. Läheks vähe niiskemaks, enne ei saa midagi teha.
Täna kella kuue paiku sai imetleda ilusat tumesinist vihmapilve Keila poole suundumas. Meie saime kaks tilka.
Kuidas pildistada ängelheinu? Tucker Princessi õied õõtsuvad minu pealaest tublisti kõrgemal, Hewitt´s Double oli end vastutulelikult diagonaali kallutanud, aga eriti hästi ei jää pildile ka tema imeline lilla pitsivaht.
Kirelillel on plaanid, loodetavasti ei maga ma neid maha, lähipäevil pole eriti aega aias luusida. Üksainuke varreke, aga õisi...
Kõrrelised on suve teisel poolel kõige kaunimad, vahepealsete põudadega tekkis küll tunne, et siidpöörised jäävadki põlvekõrguseks, aga nüüd ulatub amuuri siidpööris kindlalt üle kahe meetri ja mul peaaegu tekkis plaan, kuhu siidpööriseid juurde panna. Kui ainult mõtleks enne välja, millega teiselt poolt peale tungivat võsa ohjeldada. Praegune meetod on trimmerdamine, traktoriga seal kivide ja kändude otsas pole midagi teha.
Igasuguste servadega on ka jama. Paekivi oleks muidugi piisavalt, aga neid ma ju ei tohi ega saa tõsta. Hrr.
Temperatuuri langedes tuli tagasi tegutsemistahe ja õnneks ka kliendid, kassaaparaat on iga päev klõbisenud. Koristasin lõpuni ära müügiplatsi, tõstsin hortensiaid koomale, neid lahkub õnneks uutesse kodudesse iga päev, sest nad on praegu tõesti imeilusad. Niitsin isegi maja eest muru, põhjakülg kannatas niita ja niidetud muru on lihtsalt ilus isegi kergelt kõrbenuna.
Käisin poes, veebipoe pakke Smartposti panemas ja Bauhofis. Viimases astusin läbi ka taimeosakonnast, lootes üht potikrüsanteemi hankida. Krüsanteemid olid nii rääbakad, et ma poleks neid ka rahata tahtnud, see-eest ootas mind üksik pisike pärl, gentiana scabra `Bella Blue´. Õiget sinist tasub vaadata internetist, minu fotokas õhtuhämaruses õiget eresinist kätte ei saanud. Ma loodan, et suutsin talle savimaasse hea koha tekitada, põuda ja ülekuumenemist see tegelane ju mitte ei armasta.
Noorim pereliige kannab hetkel hüüdnime Hiir, sest on väiksem kui kass ja kes keda taga ajab
On teatud asendites täiesti väikese närilise välimusega, konkreetses olukorras üritatakse fotokat ära võtta...
suurematele alla ei anta
ja on üleüldse üks ringisibav rõõmurull, kui ta just parasjagu ei maga, mis muidugi kutsikatel täidab suure osa päevatööst.
Õhtud on juba sellised, et terrassil istumiseks on juba tund aega fliis seljas, pikad püksid ja sokid on üll juba hommikust saadik. Selle vastu pole ka midagi, vahepeal oli tõesti liiga palav.
Tellimine:
Postitused (Atom)