Tuisukuu

Kui ma hommikul kell üheksa silmad lahti tegin, sadas laia lund. Siiamaani sajab ja mitte just vähe.
Eilne päev näitas, et kui tervis on täiesti käest, aga aju töötab ja organiseerimisvõime on oksendamise vahel säilinud, piisav vahel sellestki. Heade sõprade ja abiliste abiga koristusid toad, sammusid tuppa puud, kadus õuest lumi ja sõitsid koerad hotellist koju.
Vaesed kutsad on komandeeringust peaaegu sama kutud kui perenaine, ainult magavad.

Lumelükkamisest pole ma sellegipoolest pääsenud, ainuüksi tänase päeva jooksul on sama palju juurde sadanud, kui mehed eile ära lükkasid. Vahe ainult selles, et eilne oli kõva ja kokkusulanu, tänane peaks kergem olema. Täna kavatsen sellegipoolest veel viilida, eilsed kõhuhädad olid hommikuks asendunud ropu seljavaluga, nii et puukottigi ei saanud esikust tuppa toodud, pidi üksikute halgude kaupa vedama.
Hakkan vist vanaks jääma, soiun üha tervisest. Või annab organism valjuhäälselt märku, et talle on puhkust vaja. Täna olen siiski juba elusam olnud, asjad lahti pakkinud ja kaks masinatäit pesu pesnud.
Soojuspumba paigaldamine lükkus ka liigse külma tõttu teadmata tähtajale. Ei pidavat saama sellise ilmaga panna, liiga külm ja tuisune.
Kui ise kodus olla ja ahju kütta, pole väga vigagi. Õues -7,2, mille vinge tuul kindlasti külmemaks muudab - ei tea, pole täna jalga välja tõstnud. Toas +22,8 ja kui see neetud selg midagi teha laseks, poleks vigagi. Praegu laseb ta põhiliselt lamada, siis ei valuta. Peab vist jälle kiropraktikut külastama, eelmine kord see aitas rohkem kui pooleks aastaks.