31. märts 2013

Aiaäri lihtne elu

Viimase kolme päevaga olen potistanud üle seitsmesaja püsiku. Neist täna kolmsada.Mis tähendab, et ma muutun järjest kiiremaks. Logistika paraneb ka järjest: see taimepunt kaaliumpermanganaadilahusesse, see kast ligunema, see kast riiulisse. Kas ma peaksin kirjeldama, millised näevad välja mu küüned isegi peale nõudepesu? Sest tillukesi taimehakatisi kinnastega istutada ma ei oska.Ja kui ma silmad sulgen, näen miskipärast mingeid siuglevaid juurikaid.
Kõik tulid pea korraga, inglased, hollandlased, sakslased nädalapäevad tagasi. Sauna eesruum on täis veel potistamata juurikaid. Taimeriiulid on elutoas ja magamistoas ja need on peaaegu täis. Vesiroosid ja lugelilled on vannis.
AS Aega Küll, kes sügisel köetava kasvuhoone ehituse pooleli jättis, on väga vaikne ja viisakas.
Vahepeal koristan kutsikapissiookeane, sest välja küsida see jopski endiselt ei oska ja tema käitumist kogu aeg jälgida pole aega. Umbes iga teine loik ja enamus hunnikutest õnnestub päevasel ajal siiski õue suunata, kahjuks toodab ta neid ka öösiti. Ja siis ma magan nagu laip.
Thuni kalendri järgi on küll olnud kriipsupäevad, miskipärast suurel reedel on alati. Laupäeva kohta ei mäleta. Aga kui tegelik kalender surub kannaga kuklasse, pole vuuduu jaoks lihtsalt aega. Kui hing on rõõmus ja käed soojad, ongi õige aeg.
No ja vahepeal tuleb suhelda klientidega, võtta vastu tellimusi, nende eest tänada jnejnejne. Et asi täiuslik oleks, heitis laupäeval hinge läpaka kõvaketas, tahvelarvutiga ei saa trükkida ja päevaplaani lisandus homne linnasõit arvuti remontivedamiseks. Õnneks lubasid patsiga poisid, et info, sealhulgas raamatupidamisprogramm saab taastatud. Hinnakirjad ja pildid on nagunii pilve peale Dropboxi dubleeritud.
Pilte üles panna ei saa, sest tahvelarvuti mälukaartidega ei suhtle.
Kas keegi soovib küülikuid? Meil on üks valge, kaks halli ja kolm musta küülikupoega, Postiga ei saada. Ja nagu oligi arvata, küülikuprae ostame endiselt poest. Ei suuda see M elu sees omakasvatatud küülikut maha lüüa...
Nagu eelnevast lobast aru saada, olen valutavast kerest hoolimata peris õnnelik. Ilmselt sellist maratoni mul vaja oligi pärast eelmiste nädalate hoopis teistsugust pinget.
Neljapäeva õhtul olen nagunii Madeiral küüsi tagasi kasvatamas, selga puhkamas ja kohalikke aedu imetlemas. Las M kastab lilli ja kuivatab loike...



25. märts 2013

Ikka miinuses

Vahtisin ja vahtisin seda maja põhjaküljel olevat kraadiklaasi, aga miinuseid see näitama jäigi, päeva ülemiseks tipuks -0,5. Õnneks tähendas see siiski, et lõunapoolel sulas, aeglaselt, aga siiski. Õigemini sel aastal tundub, et lumi ei sula, vaid aurab ära. Kaktustenurgast on juba ära auranud.
Mujal endiselt veel ülepõlvehanged, mis meie eelmisel nädalal kolmekuuseks saanud mäestikukoerale suurt lusti valmistavad.


Lausa kummaline oli eelmise aasta blogi lapates samal ajal õitsenud lumikellukeste ja lumekuppude pilte vaadata. Praegu tundub see aeg veel äraarvamatult kaugel olevat.


20. märts 2013

Kevade alguse päev

Nädala algul sünnipäeva pidanud õeraasuke kommenteeris, et nii külma ja lumist sünnipäeva oma elus ta küll ei mäleta. Vähemalt on päikeseline. Mul on ausalt öeldes sellest külmast ja lumest ja eriti paksudest riietest (mis vajaksid juba ammu keemilisse puhastusse viimist) kõriauguni, aga samas eriliselt kannatamatut aiahooaja alguseootust ka pole. Enne seda on nagunii veel niipalju teha. Eelmisel nädalal tulid Kordese roosid, algul oli pöörane ehmatus, sest kasti avades kõlisesid paljasjuursete taimede vahel jäätükid. Aga pole need taimed mingid papist poisid, eile juba hakkasid esimesed potistatud taimed lehekesi ilmutama. Suur kasvuhoone jäi meil sügisel ehitamata, sest AS Aega Küll jaoks saabus talv ootamatult ja oh imet, lumega ei saanud ehitada. Nii et esialgu kolisid taimed maja kapitaalremondist saadik suhteliselt vaid kolalaona kasutusel olnud soojakusse, kus on ahi ja saab kütta. Soojak sai uue poeetilise nimetuse Roosimaja ja mina käsu silt teha, kuigi ma avaldasin arvamust, et enne tuleks vist see putka ära värvida...igatahes veedab M seal nüüd enamuse ärkveloleku ajast.
Ruumipuudus on sel aastal igatahes tõsine probleem, sest külma kasvuhoonesse selliste öödega midagi panna ei saa. Täna võttis transpordifirma Inglismaalt peale kastid põnevate püsikutega ja ka nende jaoks tuleb koht tekitada. Kolime vist ise majast välja koerakuuti.
Kanalasse-jänkulasse kolida ei saa, seal niigi kitsas. Et elu igavaks ei läheks, tõi Matilda eelmisel nädalal ilmale kas kuus või seitse poega, kuna ta peidab neid, siis täpset arvu ei tea. Nii et kari muudkui kasvab.
Väike "näriline" aga sai täna kolmekuuseks ja kõige paremini iseloomustab teda see, et jõudu juba palju, aga mõistust mitte sendi eestki. Armas sellegipoolest.


14. märts 2013

Külmarekord emakeelepäeval

Aknatagune temperatuur päikesetõusu ajal -20,4, selletalvine külmarekord. Köögis +13,2, kah rekord. Soojuspumbamees pidi nädala lõpu poole tulema. Sellest üksi pole tolku, sest ahje on iga päev köetud,  ka majas peaks põrandate soojustamise lõpule viima ja paar aastat tagasi ostetud uue kalli välisukse vahel on selline pragu, et valgus paistab läbi, sooja väljaminekust parem ei räägigi. Aga kuna mul on nüüd kodus Miina Ise, siis ma ei saa eriti midagi ka ette võtta. Kuidas see ütlus oligi, et kui mees on lubanud midagi kohe ära teha, pole vaja talle seda iga kuue kuu tagant meelde tuletada. Eks ma sügise poole, kui aiahooaeg läbi saab ja iga päev enam palgatööl linnas ei pea käima, asun tugevamale pressingule. Või teen salaja ise ära.
Kui temperatuur välja arvata, oli hommik imekaunis. Päike tõusis, lumi sillerdas, kukk laulis. Veel paar nädalat ja siis enam nii vara kodunt välja minema ei pea.

11. märts 2013

11.märtsil

sellel aastal oli hommikul akna taga -15,4 kraadi. Kiikasin blogis tagasi, eelmisel aastal sadas samal päeval paduvihma ja üleelmisel aastal lörtsi. Kui aias võimutsevaid hangi vaadata, siis ei sula see lumi niipeagi. Õhksoojuspump on järjekordselt tuksis ja puhub pikemat aega midagi õrnleiget, hommikuti köögis +15 kraadi tavaline temperatuur ja isegi mina hakkan sellega juba ära harjuma. Pole olemas valet temperatuuri, vaid on valed riided...
Vähemalt on päike ja päikese käes tundub juba soojem. Sooja annab ka üks must karvane marakratt, kes ajab kassi puu otsa (tegelikult saavad nad Notsuga väga hästi läbi, see on selline mäng...)
peab elutoas tiigrijahti
ahistab vaest vana kasuisa
ja teeb igasuguseid muid kutsikatempe, mille tõttu valmisolek number üks peab garanteeritud olema. Pühapäeva hommikul sain teravate kikude vahelt kätte M läpaka toiteploki ja palju M-l sokke alles on, seda ma ei tea, ega tahagi teada...
Eile käisime külas sünnikodus, seal veel paar nädalat tagasi ringi veerenud karvasest laviinist on järgi veel mõni üksik kutsikas, aga nendegagi oli tore hangedes hullata ja vastastikku uriseda. Vaktsiinisutsaka ja tõutunnistuse saime ka kätte.
Igatahes peale kõiki neid ettevõtmisi oli paharet nii kutu, et magas terve õhtu ega ilmunud veel hommikulgi sööma. Muidu ta ikka käib mulle enne tööleminekut tere ütlemas, aga täna ainult kergitati unist koonu korraks.
Elu hakkab ehk lõpuks lühikeseks ajaks rahulikumaks muutuma. Töökoha üleandmine uuele inimesele käib ja ülejäänud märtsikuuga peaks sellega ühele poole jõudma. Siis natuke puhkust soojemas kohas ja edasi poole kohaga palgatööl ja poole kohaga kodus. Näis, kuidas minema hakkab.


4. märts 2013

Märtsituisud, märtsikülmad

Sadama hakkas laupäeva pealelõunal ja kui me kuue paiku õhtul kodust liikuma hakkasime, olid teed juba päris koledad. Kui poole kaheteistkümne paiku naabrimehe juubelilt tagasi sõitsime, veel jubedamad, libedad ja lumised. Oli päris hea meel, et roolis oli endine rallisõitja, mitte mina ise.
Eile tuiskas edasi. Tubane päev. Ei midagi asjalikku. Tulevane tuumafüüsik külas ja tund aega peale õunakoogi ahjustvõtmist andis selle eksistentsist märku ainult purune ahjuplaat.
Täna päikesetõusu ajal -17,4 ja kuna tuulesuund maja halvima külje pealt, oli ka sees külm. Köögis, kus me põrandakütet sel aastal kokkuhoiu tõttu sisse lülitanud polegi, +14,5. Minu magamistoas, kus radikas poolel võimsusel sees, +16,9. Kähku tuli alla sinna-siia, ja jõudis isegi õigeks ajaks tööle.
Kutsikas on kahe nädalaga kaks korda kasvanud ja lemmikmäng on pihta panna perenaise suss ja sellega minema kihutada. Küll on lõbus, kui taga aetakse. Ja õues hanges madistada on ka mõnus. Vaest kollivanakest sabast tirida on ka lõbus, aga seda ei lubata. Pilt tehtud laupäeval enne suurt sadu.
Üldiselt aga on kevadväsimus vist. Mitte midagi ei taha, mitte midagi peale ajakirjade ja sopakate lugeda ei suuda. Taimed ei huvita, kodulehega tegeleda ei suuda. Suudan asjad hoida elementaarses korras, aga see on ka kõik. Õhtud löön surnuks arvutimänge mängides ja kutsikaga jännates, sest millekski muuks auru ei jätku. Ehk läheb mingil hetkel ikka üle.