Aiahooaja lõpp

Tänasega võib vist aia-aasta enam-vähem lõppenuks kuulutada, kuigi jah, ma ei teinud aias täna midagi. Kui aus olla, siis ma ei teinud täna õieti üldse midagi peale pisukese koristamise ja pesupesemise. Ilma keeras koledaks, päev läbi on olnud vastikult hall ja pealelõunal tõusnud tuul rapib puude küljest lehti.
Mõtlesin möödunud aiahooaja headele ja vähem headele asjadele. Enesele meeldetuletuseks mõni asi kirja ka.
Ebaõnnestunud projektid:

1) kartulikasvatus. Esiteks, ma unustasin ära, et ma mingid kartulid betooninõudesse üldse panin. Kui see mulle septembris meelde tuli, leidsin sealt ainult pöidlasuurusi tumerohelisi pabulaid, mis kuidagi söödavad ei tundunud. Ei ole mul kohe mitte kätt nende söödavate asjade peale.
2) kõrgpeenar. Läheb järgmisel aastal lammutamisele-likvideerimisele. On täiesti vales kohas, maitsetaimede toomiseks liiga kaugel ja pealegi kiratseb seal kõik, mida sinna istutatud on. Peale umbrohu, mis kasvab hästi. Ometigi olen sinna kottide kaupa Biolani kotimulda uhanud. Maitsetaimede jaoks tuleb uus koht välja mõelda, midagi juba ajukäärudes liigub.
3) nn. söödavatest asjadest läksid aia taha veel kõik salatid, mis muutusid kibedateks ja hanemalts, mis osutus täiega mittesöödavaks. Ühesõnaga, oma aiast saime ainult tilli, sibulat ja peterselli.
4) täielikuks ämbriks osutus veel päikesepatareidel töötav mutipeletaja. Muttidel pole sellest sooja ega külma, terve õu on üles kaevatud. Mõtlen juba kaks kuud, kas osta mullamutt.ee - st see superpeen lõks, aga siiani olen jäänudki kahtlema, sest elupõlise linnaplikana olen ma haruldaselt vilets laibakoristaja. No ei suuda loomalaipa kätte võtta, isegi mitte kinnastega.
5) kõige suurem segadus aga on igasuguste taimenimekirjadega, mis juba kevadel käest läksid, kui teod need paganama sildid ära sõid ja edaspidi läks asi ainult hullemaks, sest osa taimi tuli teatavasti ise ja ei võtnud visiitkaarte kaasa. Nii et nüüd on mul selleaastaste istutustega üks suuremat sorti segadus, ainuke asi, mis on absoluutselt korras, on rooside andmebaas. Seegi hea.

Muidu on enamik asju hästi olnud. Talvekahjusid suhteliselt vähe ja taimedele meeldis see soe ja niiske suvi väga. Paar etteplaneerimata istutusala tekkis juurde. Aasta õnnestumine oli muidugi suur tiik, mis täiesti vabatahtlikult vett täis voolas. Kui ma oma praegusest tööst ära tüdinen, hakkan kaevumeistriks. Ei, mitte selleks, kes kaevab. Selleks, kes tähtsa näoga ringi käib ja näpuga näitab, kuhu kaevata, mul pole isegi vitsu vaja :D.

Plaanid? Plaane pole, kohe üldse ei ole. Vähemalt selliseid, mis miskitpidi taimedega seonduksid. Esialgne tunne on selline, et jätaks järgmisel aastal püsikud kohe üleüldse rahule, sest kaevamisest ja rohimisest on täiesti siiber. Ja ühtegi ideed ka ei ole. Tegeleks natuke olemasoleva korrastamisega ja ehitaks valmis juba kaks aastat idee staadiumis olnud grillimisterrassi-väliköögi. Maja värv tahab värskendamist. Üks aken on puruks, niiduki alt lennanud kivi tagajärg ilmselt. Nii et tegemist küll ilma botaanikatagi, rohida-kasida tuleb niigi.
Aga maranad tunnevad end veel hästi. Sordinimed on neil ka kusagil olemas, aga hetkel ei viitsi otsida.

Taimede motiveerimisest vallandamishirmuga

Vallandamishirm on inimühiskonnas kõva motivaator, eeldusel muidugi, et teda ei kuritarvitata. Aga et ta taimedele ka mõjub, kogesin ma küll esmakordselt. Kui keegi mäletab, siis pidasin mõned nädalad oma aediiristele pika loengu maha. Et kui nad nüüd, viiendal kasvuaastal, ka õitseda ei suvatse, siis kaevan nad välja. Ning kui ma täna võilillelahinguringiga iirisepeenrasse jõudsin, siis ennäe, peale umbrohudzungli eemaldamist vaatas mulle vastu ei rohkem ega vähem kui seitse õienuppu. Sortidest ei tea ma muidugi mukitki, nii vanu arveid pole ka vist alles. Aga kui õied lahti saavad, ehk saan targemaks.
Rohimisring sai igatahes peale, suuremad naadi-võilillemered võidetud. Pisemat pudi muidugi jääb kogu aeg teha. Katsetasin rooside multshimisega, eks näis, milliste tulemustega. Multshi oleks küll hullusti juurde vaja,  aga koormaga ostmisest pole vist eriti tolku, vedu on niivõrd kallis, et lõpphind tuleb kotimultshi hinnaga sama. Kotte on lihtsam käsitleda.
Kõrgpeenar on sel aastal täielik õnnetus. Esiteks pole seal mitte midagi peale tippsibulate, tilli ja mõnede salatitaimede idanema läinud. Teiseks oli seal paksult umbrohtu. Kolmandaks olid mustad sipelgad sinna pesa teinud. Kaevasin enamiku uuesti läbi ja panin sibulat-tilli juurde,sest esimene sibulasats on söömisvalmis. Peterselli aga pean vist lausa taimedena ostma, nali küll... Kartulitest pole kah mingit märki.
Üldse annab tunda, et enne ärasõitu rabistasin liialt ega olnud hingega asja juures. Mõned enne sõitu istutatud taimed on ära kuivanud. Pole midagi teha. Õnneks Sarastro asjad on kõik hinges.
Lõpuks jõudsin traktoriga mõned niitmistiirud teha, aga lõpuks läksid varjud nii pikaks, et enam ei näinud.
Homsest tööle.

Mai teine nädalavahetus

Kui lõunaeestlased kuuldavasti nautisid nädalavahetusel sooja ja päikest, siis meil siin põhjamaal oli hall ja külm. Isegi  nii külm, et laupäeval aias askeldades tuli vahepeal käia toas külmetavat nina soojendamas. Näis, kuidas see ikka veel piinavale köhale mõjus.
Seljale on see talvine lumeuputus ka ikka päris katastroofiliselt mõjunud. Juba paar aastat tagasi öeldi mulle, et ristluude piirkonnas on üks disk katki ja närv kipub sinna vahele jääma (välja tuli see hoopis muu diagnostika käigus). No ja kui enne seda talve valutas aeg-ajalt, siis viimasel ajal valutab pidevalt. Üritan küll seda lihtsalt ignoreerida, aga eks mingil ajal tuleb sellega hakata tohtrite poole pöörduma. Hetkeseisuga on mul küll totaalne allergia skalpellide ja operatsioonisaalide vastu.
Nii et ei tee lihtsalt välja. Laupäeva alustasin kahe vana sireli ja kolme kreegi mahavõtmisega. Nüüd läheb elektrikettsaag igatahes hooldusse, sest kett on nüri, see pagana kreek on ikka nii kõva asi, et samahästi võiks pehmemat kivi saagida.
Siis mõned kärutäied mulda ja maha, vabandust tünni, said kartulid. Olin tõsises hädas varajase seemnekartuli leidmisega, sest kõik kotid olid vähemalt kümnekilosed. Lõpuks ikka leidsin Hortesest ühe 2,5 kilose koti. Sellestki üle poole järel, ja endal tunne, et kuus kartulit ühe 90l vana betoonivanni kohta on vist natuke palju. No eks näis, ma ei tea kartulikasvatusest mitte mukitki, viimati, kui siin talus vagudes kartulit kasvatati, olin liiga väike, et midagi tähele panna.
Vahepeal tuli tund aega paduvihma ja õu muutus veel märjemaks. Ega ta ennegi eriti kuiv ei olnud. Muldagi vedasin käsikäruga sellepärast, et pelgasin trakatsit lörtslibeda savimaa peal lihtsalt kinni jäävat.
Kui vihm järgi jäi, ajasin sirgeks roosipeenra  serva, mis eelmise aasta terrassilaienduse käigus valesse kohta oli sattunud. Nagu tavaliselt, aasta hoovõtmist ja tund aega tööd.
Edasi said kõrgpeenrasse viimased maitsetaimede ja salatiseemned ja aiavaasidesse-peenraservadesse suvelilled.
Ja oligi õhtu käes ning ilm läks natuke ilusamaks. Võsa mahavõtmise tagajärjel on hakanud majatagusele terrassile õhtupäike paistma, see pidu kestab muidugi seni, kuni pärnad lehte lähevad. Ikkagi oli mõnus, tuulgi vaibus õhtuks. Lausa ei raatsinud terrassilt saunagi kolida.
Täna endiselt külm ja hall, temperatuur kell 9 hommikul +7,4 kraadi.