28. september 2012

Septembriraju

Kui ma eile kella veerand kuue paiku koju sõitma hakkasin, ei ennustanud saabuvat tormi veel miski, ainult uduõrna seenevihma tibutas esiklaasile. Parasjagu, et kodus tuppa jääda ja end paberimajandusest läbi murda, õnnestus järjele saada. Premeerisin end Kättemaksukontori vaatamisega ja telesaate ajal tundus äkki, et igal pool kohiseb. Tavaliselt meil esimesele korrusele väga sadu kuulda ei ole, kuid seekord oli tunne, et terve maja on kose alla jäänud, igal pool pahises vett alla. Enne kümmet hakkasid ka välgud sähvima ja kui kusagil veerand üheteistkümne ajal teise korruse vannitoas hambaid pesin, müristas paar korda niimoodi, et maja sõna otseses mõttes värises ja aknaklaasid klirisesid. Isegi kaukaaslasemaadam, kes eriti äikest ei pelga, ronis teisele korrusele ja kaapas käpaga mu magamistoa ust. Et tead, seltsis nagu segasem või sedasi. Põmmimine aga läks ruttu mööda ja selle kõrval pisiasi, et magamistoa põrand lainetas akende vahelt sisse peksnud veest, oli tõeliselt tühine.
Hommikul kella poole üheksa paiku üritasin natuke õues ringi vaadata. Oli parasjagu nii soe, et paksus hommikumantlis kannatas koos koera ja kassiga ringi jalutada ja tõtt-öelda nägin sel nädalal oma aeda esmakordselt. Valgus polnud pildistamiseks just parim, aga siiski sai hommikumeeleolu jäädvustatud. Puishortensia Annabelle on torm  maadligi kloppinud

See-eest septembrikuu superstaari, õitsvat sahhalini konnatatart pole raju isegi mitte sakutanud, tõsi, jäi ka maja tuulealusele poolele.

Sügislilled on tõeliselt pikaealised tegelased. See rõõmus värvilaik pärineb kunagisest mugulast, mille istutas mu ema aastakümneid tagasi.

Aedhortensia Vanilla Fraise on muutunud punaseõieliseks

Metsviinapuu ja forsüütialehed võtavad sügisvärve


 Roosid veel alla ei anna:
Raadiouudistes pani muigama teade, et trollid ei saanud Tallinnas Endla viadukti alt läbi ujuda, just selline sõnastus. Kuigi olukord on pigem kurb. Juba enne viimast padukat vajus naabritele kruusa toonud kallur meie ainukesest sissesõiduteest läbi. Kui asi samas vaimus jätkub, peab hakkama kasutatud hõljukite pakkumisi vaatama, muuga enam koju ei saa...

23. september 2012

Paunvere Suur Väljanäitus ja selle tagajärjed

Paunvere väljanäitusest ei teadnud ma enne üldiselt midagi ja nüüd pean tunnistama, et seal oleksin tahtnud olla pigem külastaja, kui müügileti taga...kuigi meid oli seekord palju ja sai ka liikuma, jäi suurem osa laadast siiski nägemata-vaatamata, kultuuriprogrammist ei tea midagi, aga selge oli see, et tegemist oli suure ja hästikorraldatud üritusega. Türi järel vist parim laat, kus käinud olen. Ka müügi poolest.
Taimedega suutsin seekord mõistlik olla, vaid kaks siilikübarat Evening Glow ja Green Jewel. Ning oma suureks rõõmuks sain lätlaste käest ka kolm vanaaegset krüsanteemi, mida olen lausa taga otsinud. Sordinimedeta küll, aga see mind ei huvita. Ise ostsin tumelilla ja oranži ning pärast sain tänutäheks GPS-i häälestamise eest veel kolmanda, kollase kingiks.
Küll aga sõitis furgooni tagaotsas kaasa hoopis teistmoodi saak, kelle kantseldamine jääb loodetavasti M ülesandeks. Vähemalt nii ta pühalikult lubas.
Saage tuttavaks, kukepoiss Petka:
Küülikulapsed Köster, Aliide, Adeele ja Matilda (no me tulime ju Paunverest, eks :):
Ühesõnaga maapoiss M on saanud lõpuks oma tahtmise, meil on kanad, kukk ja küülikud. Eks näeme, kuidas ta nendega hakkama saab :D.
Täna lubas ilmateate järgi päev läbi paduvihma ja kindel plaan oli teha korda paberimajandus ja kui aega jääb, hakata kappe koristama...õnneks või õnnetuseks jäi vihm keskpäeva paiku järele ja siis ma enam muidugi toas ei püsinud, maha said kõik nartsissid ja tulbid, merenderad ja võrkiirised. Istutamata jäid ka krookused, sillad ja eilne saak, sest uuesti hakkas kallama kella poole seitsme paiku. Ühesõnaga istutamine lõpetamata, paberid endiselt korrast ära ja kappide poole isegi ei vaadanud mitte...aga lubatakse pikka ja ilusat sügist ja ehk jõuab ikka millalgi järjele.
Üks loomalaps, kes meil juba üle kahe nädala kohanenud on, tunneb end juba aga kõikjal koduselt ega karda suuri penisid mitte sendi eestki: Nimeks sai punane elukas Notsu, sest tal on loll komme söögi ajal kõigi nelja jalaga toidukaussi ronida. Lisaks on ta Nodsu kassi poeg ja Lillekasvataja kassi pojapoeg. Nii et tõeline aalujakass. Eelmisel nädalal sai neli kuud vanaks.
Vana punane kiisu aga andis eelmisel nädalal vähile alla ja läks kassidemaale. Olgu tal seal palju hiiri ja mitte ühtegi valu...


16. september 2012

Aiamisi ja saiamisi

 Laupäeva hommikul viisid kõigi aiagurmaanide teed Võhma ja au Võhma Kanarbikule, kes juba kolmandat aastat sellist toredat üritust korraldab. Loomulikult kaasnes sellega palju kallistusi ja kohtumisi armsate inimestega.Lehvivas keebis ja pikakskasvanud juustega M näeb välja nagu kusagil mõõga-mantli filmist väljakukkunu :)
Keegi eile Võhmas küsis, kui suured on hortensiate õisikud. Tikutoos üldtuntud võrdlusobjektina oli piisavalt kerge, et õisikutel püsida neid vigastamata. Puishortensia Annabelle
Aedhortensia Limelight

 Aedhortensia Vanilla Fraise
 Kuivõrd Võhmast sai edasi mindud veel Muhedike juurde, seal ma põhimõtteliselt fotokat välja ei võtnud, sest valgus oli liiga halb, jõudsin koju kell kaks öösel. Otse loomulikult olin hommikul nagu zombi, no ei istu mulle see öösiti ringihulkumine. Molutasin ja tukkusin pea keskpäevani, siis aga tuli eilsetest positiivsetest elamustest saadud energialaks tagasi. Istutasin maha kõik Võhmast hamsterdatu, viimase puishortensia sel aastal Mega Mindy, neli sorti nartsisse ja veel paar ripakil olevat potsikut ja jäi aega septembrikaunitaridest piltegi teha. Roosa krüsanteem, mille nimi on kahjuks kadunud, aga kes ühena vähestest meil uhkelt õitseb.
 Perovskia näeb pildil lahjavõitu välja, tegelikkuses on ta imeilus.
 Viltune kilpkonnalill
 Kirju jalakas
 Amuuri siidpöörise, selle keskel oleva hiiglase, ostsin mõned aastad tagasi Aiasõbrast. Võimaliku külmahellikune istutasin ta algul künka otsa, kus soojem, aga seal talle ei meeldinud,. kasvatas nii poolteist- kaks kõrt. Eelmisel kevadel tiigialaga alustades kolisin ta ringi, sest igasuguste siidpööriste parim koht on vee ääres. Nüüd on lubatud pea kolmemeetrine kõrgus pea käes, võrdluseks, eesolevad tutsakad on umbes poolemeetrised siberi iirised.
 Ameerika kermesmarja valmivad viljad lausa säravad päikeses
 Põõsasmaranatel on pidu
 Tulbipuu on end juba minust pikemaks kasvatanud, aga paraku need pungad. mida õiepungadeks pidasin, olid ikka lisalehtede pungad
 aga ärgu õitsegu, ka kahe käelaba suurused lehed on imeilusad
 Kolmeaastased püsikud hakkavad täiskõrgust saavutama, üle kahe meetri venitab end lõhislehine päevakübar. Aga ei taha omal jõul püsti seista.
 jasmiinipõõsa varjus soleerib kobarpea
 suvikud kasvavad meil põhiliselt ise paljunedes, ainult peiulilled on ette kasvatatud. Kuna selle koha peal on maa sees ilmatu kivimürakas ja selle peal vaid umbes 5cm mulda, püsikuid siia panna ei saa. Aga suvelilledele sellest piisab.
 Ja siis ma tegin üle tüki aja süüa. Viineripirukaid juba tegelikult reede õhtul. See on küll nii lihtne toit, et sellega peaks hakkama saama isegi üksi koju jäetud mees :D. Oluline on muidugi, et viinerid oleksid lihast, mitte tontteabmillest. Lehttainastes ma erilist vahet peale hinnavahe leidnud ei ole. Nipp on veel selles, et taignast tuleb lõigata umbes 2cm laiused ribad ja need ümber viineri keerutada, jääb õhulisem ja krõbedam. Plaaditäiest pirukatest oli mulle hommikuks pildistamiseks ja söömiseks jäetud kaks.
 Ning kuna M ahnitses Muhedike pirnupuu alt terve kotitäie pirne, olin ma sunnitud kooki tegema. Googeldasin retsepti, aga midagi ahvatlevat ei leidnud. Siis improviseerisin.
100 g võid
100 g tumedat šokolaadi (kasutasin Bitterit)
                    sulatada ja segada mikrolaineahjus
4 muna (kodustelt kanadelt) vahustada
2 dl suhkruga
munavahule lisada
2 dl jahu segatud 1,5 tl küpsetuspulbriga
lõpuks lisada või ja šokolaadi segu
silma järgi hinnates umbes pool tainast valada määritud plaadile
lisada ca 1 kg pirnitükke ja 1 peotäis jõhvikaid
kallata peale ülejäänud tainas.
Esialgne mulje oli, et kas pirne oleks pidanud olema vähem või tainast rohkem...aga tulemusel ponud vigagi ja katseisik M pistis hooga nahka kolmandiku kooki ja väitis, et väga hea on. Minu magusasoolikas pole täna kodus, ja karta on, et hommikuks pole kooki.

9. september 2012

Nädalavahetus

Eilse päeva kohta ütles ema, et taevas nagu tite tagumik, iga natukese aja tagant sahmakas vett. Pidas ikka kuiva ka, sain kõik päevaliiliad ümber kolitud. Hmm, mul oli ettekujutus, et mul ei ole neid väga palju. Kolimise käigus selgus, et ega neid just vähe ka ei ole. See pildil olev puutüügas mõelge olematuks, M-l läks seda metsikut õunapuud maha võttes saag katki...

Ilus on. Kõrged püsikud on sel aastal meeletult ilusad. Tiik ajab üle ääre.




Nädalavahetuse tegemsed siis: lõpetatud päevaliiliate ümberkolimne. Kolitud veel mõned püsikud, praegu on hea vaadata, kui kõrge miski asi on. Istutatud kõik pottides olnud hortensiad ja juudapuu, Osa asju torgatud pottidega maasse järgmist aastat ootama, kui ideed, kuhu neid istutada pole, siis pole mõtet punnitada.

Istutatud neli sorti nartsisse - enda arust käisin eelmisel nädalal aiapoodides nartsisse ostmas, aga täna saaki loendades selgus, et olin ostnud 4 sorti nartsisse ja 13 sorti tulpe, no mis ma teha saan, et nii lahedaid tulpe müüakse. Nendega on veel aega, muld liiga soe.
Suheldud uue kodakondsega, kellest üritan õues sündinud ja kasvanud kassipojast nüüd kodukassi koolitada. Välja esialgu ei lase, õnneks sai kohe aru, milleks on liivakast. Aga väga pelglik on endiselt, kuigi täna tuduti juba perenaise voodis ja nurru lüüakse süles ka kõvasti.
Rohkem ei kirjuta, muidu hakkavad suurelehised jälle laialehisteks muutuma. Vanni ja pessa, koos kassipojaga.

7. september 2012

...ja veel hortensiaid

Hortensiad tunduvad olevat nagu roosidki, kui korra nende lõksu langed, siis enam lahti ei saa. Hortese 50% allahindlus sundis sinna teisipäeval sisse pöörama ja kuigi suuremale osadele hortensiatest allahindlust ei olnud (no mis sa nendest viimastest eksemplaridest ikka alla hindad...), sai enda ja Muhediku soovidest käru niivõrd täis, et kohalikud töötajad hüppasid appi käru kassasse toimetama. Auto sai ka üsna täis, sest põõsad olid ilusad suured ja tagavaatepeegliga polnud õhtuni midagi pihta hakata. Minu noos siis:
Aedhortensia (hydrangea paniculata) Magical Fire
 Aedhortensia Last Post

Aedhortensiad Unique ja White Lady olid juba õitsemise lõpetanud (potis juhtub see kiiremini). samuti puishortensia Pink Pincushion. Neid saab pildistada ehk järgmisel aastal.

Kolmapäeval aga sain Muhediku käest vihje, et Garden.ee müüb ka hortensiaid, muu hulgas meil talvekindlaid suurelehiseid. Pool tundi peale vihje saamist oli tellimus tehtud ja täna läksin oma kaunitaridele järgi, jälle auto täis....
Suurelehine hortensia (hydrangea macrophylla) Zorro

Suurelehine hortensia Forever&Ever Peppermint

Suurelehine hortensia Blue Tit (õige peaks tegelikult olema Blue Titmouse ehk Blaumeise)
 
suurelehine hortensia Green Shadow ei õitsenud, aga on nii eriline, et ma ei pidanud vastu kiusatusele netist pilti laenata:




Suurim segadus on aga tegelikult laialehise hortensiaga, mida müüdi You&Me Together nime all. Põõsas ei õitse, nii et määrata on võimatu. Paraku aga näitavad tootjate andmebaasid www.forever-ever.eu ja www.youandme-hydrangea.com, et sellenimelist hortensiat ei ole. On näiteks You&Me Forever või Forever&Ever Together. Legaalse paljundusega pole ka paraku tegemist, sest nagu Muhedik oma blogis hiljuti mainis, peavad nende seeriate potid olema vastavad. Seda kinnitas ka Forever&Ever Euroopa esindus, kellega täna õhtul suhtlema juhtusin. Eesti maaletoojat ma patuseks ei pea, tema müüb heas usus edasi. Loodame parimat, et sort on vähemalt üks neist.
Lisaks sain kauaigatsetud kanada juudapuu ja saamata jäi veel aedhortensia Mega Mindy, mida hetkel lihtsalt ei leitud, aga lubati hiljem anda.
Nii et kui aiajumal ilma annab, läheb jälle istutamiseks...

6. september 2012

Tabamas tantsivaid siile

Pühapäevase tugeva tuulega polnud siilikübarate pildile saaminse sugugi lihtne, keerutasid teised oma seelikuid hoolega mööda peenart ringi. Mõni õnnestus ikka tabada ka. Minu kõige esimene siilikübar, kunagi Bakkerist tellitu ja sordinimi ammu kadunud. Teiste piltide järgi kaldun arvama, et võiks olla Fatal Attraction, tõsiselt tugevavarreline, kellele ei tee ükski vihm midagi
Merinque
Täidisõieliste sordid on segamini, sest M suleline haarem käis peenras siblimas ja kiskus kõik sildid välja. Googeldada praegu ei viitsi. Üks peaks olema Cranberry Cupcake ja teine Razzmatazz, erinevus peamiselt suuruses.

                                                                      White Swan
                                                                   Primadonna White

Green Envy. Kadedus ei peagi ilus olema.
                                                                           Sundown
                                                                     Art´s Pride
                                             Deialt saadud täidisõieline
                                                             Harvest Moon, noor õis
Peenras on ka noorukesi, kes veel ei õitse, ehk järgmisel aastal. Ning miskipärast tundub, et neid tuleb ka juurde.