23. aprill 2017

Jüripäev

Kui mujal Eestis olevat veel lundki olnud, siis meil säras hommikust saadik pilvitus taevas päike. Kindlate aiaplaanide hulka kuulus rooside ja pojengide väetamine - ma pole mitu aastat midagi väetanud, aga kuuri all vedeles potistamise ajast veel kaks poolikut kotti päris head profiväetist, otsustasin selle ära kasutada, sest miski ei säili igavesti. Eks hiljem näeb, mis tulemustega.
Siis tuli nälg kallale ja tuli tuppa sööma tulla...ilm aga läks järjest ilusamaks ja kuidagi narr oli toas raamatut lugeda, ajasin kuuri alt oma rohelise iseliikuri välja ja hakkasin mändide alt oksasodi korjama ja põletama. Suured männid on ilusad küll, aga see kuivanud ja allakukkunud oksade koristamine igal kevadel päris hulk tegemist. Tuul oli tugev, aga mitte külm ja tuld julgesin teha ainult vulkaanis. Ja ka siis ei saanud korraga palju põletada, sest kulu on ümberringi palju veel.
Vahepeal nokitsesin liivahunniku servi lamedamaks, palusin naabrimehe appi üht kivi tõstma, mis liivahunnikust välja tuli, nokitsesin veel...no aru ma ei saa, kuidas see naat mõnuga puhtas valges liivas kasvab, igatahes tõmbasin sealt meetreid naadirisoomi välja...alustasin ühe ammuhaudunud projektiga, millest on vara veel rääkida...igatahes mõnus päev oli, nägu on mõnusalt päikest saanud ja mõnus väsimus kontides.
Pilte tegin ka, aga ainult telefoniga, ja miskipärast keelduvad täna mu arvuti ja telefon omavahel suhtlemast. Uue pildiringi tegemiseks fotoaparaadiga aga on jalad liiga väsinud.

22. aprill 2017

Vaikus enne tormi

Eile hommikul ärkasin selle peale, et väljas sadas paduvihma ja kui koeri välja panema läksin, oli esimest korda õhus tõelist kevadelõhna, mida mõnuga kopsudesse tõmmata. Linnud laulsid kõrvulukustavalt ja lõpuks oli tunne, et ega see kevad tulemata ei jää.
Tegelikult mind see jahe kevad eriti häirinud ei ole. Ongi mõnusalt aega olnud atra seada, pooleliolevad tööd ära lõpetada ja umbrohi veel eriti ei kasva, sõber naat välja arvatud, tema kasvab küll. Täna üritasin paar tükki ära süüa, aga toorelt küll suutem asi ei olnud.
Tänu jahedusele on arengud aias olnud aeglased ja mulle see tegelikult meeldib. Tasahilju on sinilillesinine asendumas ülasevalgega
lisandunud on kuldtähekollane ja lõokannuselilla...ma jumaldan seda aega, kui kõik me aia tuhanded ruutmeetrid on kevadiste õitsejate kaetud.
teistvärvi lõokannuseid kasvab peenras
Edaspidi ootan ma vähemalt kolm aastat, enne kui mõne pojengi hukkunuks loen. Chameleon istus kaks suve vait nagu kult rukkis ja ma olin veendunud, et väljas...aga sealt ta tuleb. Tundub olevat teisigi elluärganud kadunukesi, aga vara veel sõna võtta.
Ilm mängis täna mäkra, niipea kui ma pükstesse ja jopesse sain, hakkas taevast midagi tilkuma ja kui ma siis alla andsin, tuppa tulin ja püksid seeliku vastu vahetasin, tuli päike välja. Viimased kolm ruutmeetrit püsikupealseid sain siiski koristatud, see jäi paar nädalat tagasi pooleli, sest viimased korralikud käärid otsustasid katki minna. Uued käärid said küll rohkem kui nädal tagasi ostetud, aga vahepeal polnud kas aega, ilma või tuju või korraga kõiki kolme komponenti. Aiaga on selleks korraks siis rahu majas, mis on hea, sest uuel nädalal tulevad taimed nii Lätist, Soomest kui Hollandist ja ma loodan südamest, et kõik korraga kohale ei jõua - kuigi saabuvat on vähem kui eelmistel aastatel, on selle paigutamine ikkagi suur töö. Ning sellele järgneb suur pakkimismaraton, sest kuigi ma pole sel aastal üldse reklaami teinud, on tellimusi ikka kogunenud kahe sentimeetri paksune pakk paberit.
Kuna koduste tegemiste tegemata tööde list sai tühjaks, nokkisin õhtupoolikul veel valmis vaigutükkide kallal. Minu jaoks on nende klotside valmis eheteks vormistamine kõige raskem, sest nii peene töö jaoks kipub mul kaks vasakut kätt ja kümme pöialt olema ja nendegi nahk läheb metallitööd tehes katki, aga natuke sai valmis.
Esimese vaigukatsetuse minu silmis untsuläinud plönnid kavatsesin ära visata, aga sõbranna sai jaole ja soovitas neist võtmehoidjaid teha. Aliexpressist tulid vajalkud lisavidinad seekord imekiiresti kohale ja täna sai sõbrants õiguse endale esimesena kingitus valida.
Nüüd aga on saun valmis küdenud ja saab nädala pinged välja higistada, mõnus laupäevaõhtu.
Ahjaa, neile, kes ise silte kujundada armastavad, leidsin etikettide tegemiseks uue vahva lingi www.canva.com , ise tegin ehetele sellised etiketid



15. aprill 2017

Aprilli keskpaik

Neljapäevahommik algas ekstreemselt, tormi ja lörtsise tuisuga. Hommiku jooksul käis kolm korda elekter ära ja oli ära ka siis, kui ma tuisus autonina Vasalemma poole suunasin. Õnneks õhtupoolikul jäi vaiksemaks ja lumi meil maha ei jäänudki, sulas kohe ära.
Eile oli vahepeal päikest, vahepeal pilvi ja päev kulus peamiselt kodustele tegemistele. Täna aga oli tuul vaiksemaks jäänud ja päris paras meeleolu selleks, et müügiplatsil püsikupealsete kallal nakitseda. Polnudki nii palju plaanis teha, aga päike paistis, tunne oli õige ja peaaegu sai korda, tegemata veel varjuosa, kus potid proosaliselt alles jääs olid.
Rõõm on askeldada, kui kõik on kenasti talvitunud ja pottidest ärganud ninad vastu vaatavad. Puudest ja põõsastest kõigist veel aru ei saa, aga kämmalvahtrad ja alpi kuldvihmad on pottides kenasti talvitunud. Hübriidkirss Accolade aga on muutunud popiks naaberlinna elanike hulgas ja need hakkavad sel kevadel juba otsa saama.
Mujal Eestis olla tänagi veel lund sadanud ja räägitakse korralikest külmakraadidest, meil oli päikese käes mõnusalt soe ja põsed tunduvad isegi päikest saanud olevat.
Üleeelmisel aastal istutatud Apeldoorni tulbid tunduvad olevat õige valik
ja kui tagaplaanil laiutavast liivahunnikust ka veel lahti saaks, oleks see koht juba päris ilus. Õnneks viidi pool hunnikut eelmisel nädalal naaberküla kohviku laste liivakasti ja ülejäänuga peaks selle isesõitva käruga ehk hakkama saama.
Täna ma isevedukit kuurist välja ajada ei viitsinud, platsi püsikupealsete põletamise vulkaan oli piisavalt lähedal, et ilma hakkama saada. Ja peale platsi puhastamist oli selge, et rohkem ma nagunii täna füüsilist tööd teha ei tohi, nii et tuli tuppa kobida.
Niimoodi tuleb hea vanaemadeaegne käsivarrejämedune rabarber, loomulikult koos sõber naadiga, sest kui keegi oskaks soovitada, kuidas naat rabarberist kätte saada, oleks see ilmselt mingit tõsist aiandusalast preemiat väärt.
Midagi uut ja põnevat aias puhkenud ei ole ja võrkiiriste pilte ladusin näoraamatusse, blogi sellega täitma ei hakka. Oli mõnus päev, millele järgneb mõnus õhtu raamatuga.
Ilma taimedeta saaks kuidagi hakkama, ilma koerteta poleks elu. Mikul hakkab mingi väga väärikas hoiak tekkima. Kui natuke veel mõistust ka juurde tuleks ja enam kastekannudest sõelu ei tehtaks :) , neil mastinaatoritel on mingi eriline asi plastikuga ajada...emme Malati sõi ükspäev ära mu umbrohukasti.




11. aprill 2017

Mõnus on see vaikne edenemine

Kuigi eilne soojalaine lausa üllatas, auto termomeeter näitas koju jõudes lausa 15 soojakraadi. Väljas sellegipoolest olla ei kannatanud, tuul oli selline, et kõik, mis maast lahti tuli, lendas. Hea, et millegagi pihta ei saanud.
Õhtul keeras paduvihmale, elekter kadus kolmeks tunniks, aga sooja ja vihma koostöös olid tänaseks kõik ninad poole pikemaks veninud. Selle kevade parim ütlus Rahmeldajalt oli, et ega kevadine aednik ei tea, mis sügisene tegi. Veel enam, mul on tunne, et need kevadine ja sügisene pole omavahel isegi mitte tuttavad :) . Ma kasutasin ka täna kodustöötaja vääramatut õigust sirutuspauside ajal aias jalutada ja muudkui avastasin midagi tundmatut. Et mis tuust selle roosipõõsa alla on avanenud...
Selle krookustepundi pean endale ilmselt desktopile kinnitama, sest see oleks tulnud juba eelmisel aastal laiali lammutada, neil on seal korvis liiga kitsaks jäänud.
Aga eelmisel kevadel ma üritasin ennast ilmselt surnuks töötada ja palju ei puudunud, et see mul õnnestunud oleks...sel aastal olen õppust võtnud ja pooltest asjadest loobunud, ning tunne on hoopis mõnusam. Vähesed allesjäänud püsikualad on juba enam-vähem pealsetest puhtad, mõni ruutmeeter on jäänud ja siis muidugi kõige tüütum osa, müügiplatsi pealsed. Kus juba käiakse, sel nädalal läks nii mõnigi puu ja põõsas juba uude koju. Aga sel aastal on prioriteedid sedapidi paigas, et kõige tähtsam on tervis, siis palgatöö, mis aitab normaalset elustandardit säilitada, siis oma aed ja hobid ja aiapoe tellimustega tegelen siis, kui selleks jõudu ja aega on ning peamiselt olen selleks planeerinud kaks nädalat põhitööst puhkamist mai alguses.
Esimest korda näen oma aias lumeroosi õisi, läbi on katsetatud mitmeid taimi, see ainuke on ellu jäänud ja õitseb esimest korda
Siia tuleb uus, sügisel maha pandud tulbiplahvatus...meil olid varem pidevad vaidlused selle üle, et roosipeenardesse midagi muud panna ei tohi, minu meelest aga olid kevadel kaua tühjalt seisvad roosipeenrad koledad ja ma eelistan inglise tüüpi segaistutust, paljas muld mulle kohe üldse ei meeldi...nüüd pole enam ammu kellegagi vaielda ja kõik roosipeenrad on kevadisi sibullilli ja muid alustaimi täis istutatud. 
 väike vaade ühele kevadisele roosipeenrale
 Kukehrjad on juba kevadel lahedad
 selle aasta võõrasemad Hortesest on kuldsed
 Kuus karbitäit peiulilli sai kasvuhoonesse külvatud, neid on mul ka roosipeenardesse vaja, viis karbitäit on tärganud, ühest pole õhkagi. Muud mul sel aastal kasvuhoones polegi, toorest süüa nagunii ei saa.
Mõnus aeg on tõesti ja pikk nädalavahetus tulekul. 

9. aprill 2017

Urbepüha,

kristlikus kalendris palmipuudepüha. Oligi vaikne ja rahulik päev. Kuna laupäev oli seekord erandlikult tööpäev toreda üritusega, siis tuli täna kodutöödega ühele poole saada ja aeda jõudsin alles pärastlõunal, aiatööde tuju ei tulnudki ja ilma tujuta pole mõtet midagi isegi alustada. Jalutasin küll. Võrkiiriseid tuleb üha juurde.

Kive, sammalt, kuldtähti ja sinililli on meil sadade ruutmeetrite kaupa




Ja õie oli avanud esimene ülane, varsti lisanduvad sadade ruutmeetrite kaupa valged ja kollased ülased...seejärel tuleb nõlvadel lõukannuselilla ja endal pole vaja neil nõlvadel midagi teha, loodus möllab omapäi.

Vaikselt nokitsedes on ka aia enam-vähem püsikupealsetest puhtaks saanud, jäänud on veel jupp idapoolset majaotsat peenart ja tiigiäärne ja muidugi kõige suurem ja tüütum töö, müügiplats...kuhu homme tullakse juba ilukirsse ostma, hooaeg tundub varakult hakkavat. Veebipoe tellimusi on ka selline patakas kogunenud, et nende täitmiseks kavatsen mai alguses põhitöölt puhkust võtta, et see hunnik läbi närida...aga üks tegevus ongi tihti puhkamine teisest ja lihtsalt diivanil raamatu lugemisega olen ma viimased kuus kuud tegelenud ja sellest hakkab natuke kõrini saama.

8. aprill 2017

Veab ja kallutabki täitsa ise :)

Näoraamatus olen juba pikemat aega limpsanud keelt ühe elektrimootoriga aiakäru järele, aga selle peaaegu kasutatud autoga võrreldav hind on ostusoovi siiani maha jahutanud. Kui sellest aga pikemalt juttu tuli, linkis alati abivalmis Tii mulle pildi hoopis odavamast ja kobedamast kärust, mida oli võimalik Järve Tööriistamarketis ka katsetada ja näpuga katsuda.
Mida ma siis teisipäevase linnaskäigu ajal ka tegin ja sai siis ka kohe ost ära sooritatud. Kaks hirmu muidugi krõbelema jäi, esiteks kuidas mootor meie künkliku maastikuga hakkama saab j a kas tagumine ratas ikka murul liikudes liiga väike ei ole ja sisse ei vaju.
Kolmapäeval oli nii pagana külm, et väljas ega kuuris midagi teha ei tahtnud, palgatööd oli ka palju. Nii palju sain, et kasti trügisin autost välja.
Peale neljapäevast turismimüügiüritust oli adrenaliin nii üleval, et otsustasin vaadata, kas saan kastist käru ise välja ja kokku pandud. Saingi. Aga rohkemaks adrenaliini ei jätkunud.
Täna ma ei lubanud ennast enne õue mängima, kui maja koristatud mõlemalt korruselt, sellega läks koos vahepeal tööasjade tegemisega tugeva pealelõunani ja algul oli tunne, et peale pisikese pildistamistuuri muuks jaksu ei olegi. Peale jalutamistuuri tekkis kusagilt energiat juurde ja ajasin oma uue mänguasja välja. Katsetamise tulemus oli vaat et oodatust paremgi, mootoril polnud mingit muret ka kividest ja kändudest ülelippamisel ja eriti äge on see hüdraulikaga kallutamine, tõepoolest käru, mille juhtimiseks läheb vaid minimaalselt jõudu ja paari näpuliigutust vaja. Mina olen oma investeeringuga igatahes rahul, sest elu on näidanud, et kõik, mis teeb elu mugavamaks ja elamisväärsemaks on kulutamist väärt.


Lisaks meeldib mulle see, et see asjapuu liigub hääletult. Meil on niigi see mürareostus peaaegu et taluvust ületav, lisaks Klooga sõjardite polügoonile nüüd ka veel Ämari hävitajad, mõnikord löövad kõrvad õhtuks pilli, aga ega oma esivanemate kodust sellepärast ära kolima ei hakka. Sellegipoolest hindan iga vaikuse- ja loodusehetke aias. Sama firma akuga muruniidukile hakkasin ka mõtlema, aga selleks peab finantsiliselt toibuma J
Kevad astub aias pika sammuga ja uusi õisi tuleb järjest juurde. Võrkiiriste sordinimesid ei viitsi praegu otsida, sest täna on laupäevast hoolimata tööpäev ja peab liigutama hakkama, ilusad on nad kõik.








2. aprill 2017

Esimene liblikas oli kollane

ja esimese suure kevadlõkke suits läks otse üles. Sai lõpuks nii sügisene sodi kui juba kevadistki ära põletatud, ma ei ulatunud enam kuhja otsa midagi panema.
Eelmistel päevadel oli ilm ikka puhas õudukas. Reede hommikul üllatas paks lumi. Laupäevaks oli lumi küll kadunud, kuid sooja vakd 1 kraadi kandis, vinge tuul ja paduvihm. Soojendasin südant kontserdil ja kohvikus käimisega.
Täna säras hommikust saadik päike, aga kohe õue ei saanud. Meil on viimastel nädalalõppudel küll tavaliselt laupäeviti, aga seekord olude sunnil pühapäeval hommikune naistekas, mu hea sõbranna tuleb teeb mulle ja teisele sõbrannale massaaži, juurde käib muidugi kohv ja mõnus lobisemine...aga täna pikalt lobiseda ei raatsinud, kiskus õue. Kõigepealt panin lõkke põlema, sest sinna otsa panna enam midagi ei ulatanud.
Koristatud on liiliate ja päevaliiliate ala, umbes pool aeda on korras ja ma olen end korduvalt tänanud sügisese otsuse eest, et aiapoega hakkan tegelema alles mais, nii mõnus on teadmine, et mul on terve kuu aega lihtsal oma aias nokitseda...tahan, teen, ei taha, ei tee. Eelmise aasta arusaamine, et lihtsalt töötasin end puruhaigeks, jõudis kahjuks liiga hilja kohale. 
Hommikul sõbrantsi ära saates imetlesin samblaaeda, kahju, et seda suvel naat katma hakkab.







Igasuguseid õisi on avanemas









Kella nelja ajal kahjuks teatas kere, et talle rohkem ei sobi, tahtmist oleks rohkem õues olla olnud, aga ületöötamie õppetunnid on liiga karmid olnud. Tõin natuke kevadet tuppa ka, üldiselt mu koduloomad ja lillevassid omavahel väga hästi läbi ei saa, aga vähemalt tänase õhtu on kestnud.