30. september 2009

Ülesküntud uudismaa jätkub

Võib-olla ongi parem, et ma viimastel päevadel alles siis olen koju jõudnud, kui pildistamiseks enam mingit valgust pole. Sest hetkeseisuga on maja ümbrus kole. Kohe väga kole.
Metsalõikajad on valgust päris rohkesti küll juurde tekitanud, kuid see, mis peale kändude väljajuurimist ja maa siledamakslükkamist maha jääb, enne kevadet küll vaatamist ei kannata.
Täna kündis järgmine traktor üles majaesise, koorides ukse eest maha kaheksateist tonni savi, moreeni ja kive, ning planeerides kiviparketi alla sama palju liiva, st. kaks kallurikoormat asemele...miks nii palju, tasasemaks oli vaja saada. Muidu oleks hakanud vihmavesi mööda parketti kuuri voolama.
Millised rööpad meil tänu sellele õuel on...õnneks pole veel keegi seal kaela murdnud.
Aga Inglismaa-nädalavahetus oli see-eest tore ja soe.

20. september 2009

Unelmate aed

Eks meist igaühel käib see mõte aeg-ajalt hallidest ajurakkudest läbi. Et milleks ja kuhu. Ja kus peaks olema see helesinine unistus, mille poole püüelda.
Unistused aga õnneks muutuvad ajas.
Ja kõigi unistused on erinevad ja see teebki maailma kirjumirjuvahvaks.
Ma ise jõudsin aiapidamise juurde ikka väga hilja ja väga suure ringiga. Mitte et võimalust poleks olnud, seesama koht, kus ma praegu elan ja aeda rajan, on olnud meie pere omandis alates üheksateistkümnenda sajandi lõpust. Kuigi nõukaajal võeti enamus käest, jäi 0,14 hektarit õueaiamaad ikka järele ja salaja oli veel ka kusagil mujal väike kartulimaa. Siin elanud vanaema hernest-porgandit-kartulit paaril peenral ikka kasvatas ja mõned kartulivaod olid ka. Kolm pojengi, üks jasmiin ja vanad taluaia sirelid on tollastest aegadest jäänud, samuti üks pargiroos ja kibuvitsad. Iluaiandust ma lapse- ja noorukieast ei mäleta, mõned astrid ja daaliad vast. Maja ümbrus oli siis juba võssa kasvanud.
Oli ka muid põhjusi, miks ma eelistasin alates juba teismeliseaegaest end siin eemale hoida. Ja oleks veel kümme aastat tagasi mulle keegi öelnud, et ma hakkan aeda rajama, oleksin ütleja saatnud väga pikalt ja väga kaugele...mina? mitte iialgi.
Aiahuvi ei tekkinud ka siis, kui me 1997.aastal, kaks aastat pärast vanaema surma siin uuesti vaikselt käima hakkasime. Võsa sai maja ümbert vähemaks võetud ja väikselt ka muru niitma hakatud, aga ka sellega oli kivide-kändude vahel probleeme, polnud kedagi, kes oleks suutnud kännud välja kaevata.
Alles 2004.aastal, kui maja kapitaalremont suuremas osas valmis sai, tekkis väike huvi ka maja ümber midagi ilusamaks muuta. Kuid veel paariks aastaks piirdus aiandus ühe roosipeenraga.
Praegu ei kujutaks aiata elu enam ettegi, kuid...olulisem osa aiast on minu jaoks siiski need tunded, värvid, vaated ja lõhnad, mida aed mulle annab. Emotsioonid. Taimefänni ei saa minust ilmselt kunagi - nii nagu Muhedik kirjutas, et omal ajal sai tuhandeid kilomeetreid taimede jahil maha sõidetud...tänan, ei, sellisel juhul piisaks mulle murust küll. Üleüldse mulle ei meeldi eriti pikki maid autoga sõita.
Vist sellepärast ma ei kipugi näiteks rohevahetustele, mu botaanikaalased teadmised on endiselt kolm miinuse tasemel ja päris juhuslikke asju ma endale koju tassida ei taha. Selle poolest meeldib mulle netis shopata - vaatan pilte, uurin infot, kujutan ette, kuhu sobiks - ja alles siis ostan. Aiapoes täpselt samamoodi, enne, kui ma midagi kassasse sõidutan, peab mul olema selge ettekujutus, kuhu ma selle asja istutan. Muidu ma ei ostagi.
Siiski hakkavad minugi mõtetes vaikselt taimenimekirjad järgmiseks aastaks moodustuma...vähemalt kaustiku ostsin juba ära, sest vahel on ikka vana hea paber see kõige kindlam koht, kuhu unistusi kirja panna. Praegu tean kindlalt vaid mõningaid pargiroosisorte, mida tahan, ja see upsujuur Savisaare külastamisest on end kõvasti hinge juurinud.
Selles mõttes oli aiablogimisse sattumine minu jaoks põnev kogemus, sest kogu mu senine tutvusringkond koosnes inimestest, kes ei suuda siiamaani päevaliilia ja päevakoera vahel vahet teha (või nagu meie postiljon ütleb, teie järjekordne kastitäis muru saabus...).
Peale selle on teistega info jagamine muutnud mind ennast oluliselt süstemaatilisemaks, kui varem piirdus mu taimeinfo etikettide-arvete kausta kõitmisega, siis nüüd on mul olemas korralikud istutustabelid koos ladinakeelsete nimetuste ja muu vajalikuga. Mis taimehulga kasvades on ka hädavajalikuks muutunud, kahel viimasel aastal olen maha istutanud kõvasti üle tuhande taksoni ja ilma korraliku "raamatupidamiseta" oleks ammu pilt eest läinud, kus ja mis on.
Mind ennast võlub siiski aias eelkõige see loomise pool. Hoidjana olen ma kehvakene. Unelmate aed võiks end ise rohida, vähemalt seni, kuni ma majalaenu makstud saan ja võiksin ehk palgalist abilist otsida.
Ja siis muidugi see nautimise pool. Paterdamine paljajalu kastemärjal rohul. Uus õis, uus värv, uus lõhn. Uued ideed.
Rohimise ja rasked füüsilised tööd,( mida ma varem meeleldi ise tegin, paraku enam ei tohi), sokutaks kellelegi teisele. Kahjuks pole kedagi, kes neid teha tahaks.
Ma tean, et ma tahan õhku ja avarust, ka Muhedikku külastades imetlesin mitte niipalju taimi, kuivõrd neid imelisi vaateid ja kogu seda avarust. Ma ise olen rannatüdruk ja tihe tihnik mulle ei sobi, metsas tunnen ma end halvasti ja kui aus olla, pole ma isegi omaenda metsas vist mitu aastat käinud. Olen nii palju aega, energiat ja raha kulutanud võsaga võitlemisele, et hindan iga taevalapikest, mida näha on, ja iga päikesekiirt, mis krundile paistab. Seega on minu unelmate aed pigem midagi pargilaadset, kui et täisistutatud istutusala. Õnneks on mul selleks piisavat ruumi.
Ma tahan aeda, kus võiksid vabalt joosta ja mängida koerad, kassid ja lapsed, pelgamata, et midagi katki läheb. Kuid kus sellest hoolimata oleks värve, lõhnu ja õisi varakevadest hilissügiseni. Ja sõbrad tunneksid end hästi. Minust enesest rääkimata.
Kurvaks teeb see, et taolisi võsalõikamise aktsioone, nagu mul praegu käsil, on siin ju varemgi tehtud. Kuna aga kogu selle ala hooldamiseks ei jätku jõudu ega aega, kasvab ülekäidud alale paari aastaga taas tihnik peale. Tööl käies on nädalas siiski ainult kaks vaba päeva ja kogu vaba aega aias ragistamisele siiski pühendada ei tahaks, maailmas on nii palju muudki põnevat.
Vahel, eriti santidel päevadel, kui kõigi viie operatsiooni õmblused korraga valutavad ja tuju on kehvemast kehvem, tekib küll tunne, et mida ma õieti rabelen...nagunii ühel päeval, kui mind enam pole, kasvab kõik uuesti võssa. Aga see läheb üle ja ma ju tegelikult tean vastust, iseenese ja oma elu nimel rabelengi, et luua ilu ja rõõmu omaenese päevadesse. Ja üleüldse pole minu asi, mis pärast saab...Lähed ostad mõne uue tuustaka ja elu on jälle ilus.

16. september 2009

Rooside uus tulemine

Sellepärast ma roose armastangi, et nende õiteilu jätkub juulikuu esimestest päevadest kuni esimeste tõsiste külmadeni. Kogu selle õierõõmuga võrreldes on nendega ikka väga vähe janti, kui vähegi hoolega sorte valida.Väike kollaaz tänahommikusest aiast:
Eile õhtul mõtlesin, et küll oleks tore, kui nüüd kogu selle istutamise peale sahmaka vihma saaks ja näe, täna kohe saigi, koguni mitu sahmakat. Seega langesid tänasest päevakorrast kohe välja punktid "kastmine" ja "terrassi pinoteksimine", sest kasta polnud enam vaja ja märga terrassi värvida ei saa.
Kuna reede hommikul peaks saabuma killustik, kamandasin eksi oma autokola hunnikut koristama, mis kipub ette jääma. Pärast koristamist...ütleme nii, et koristamise jäljed olid selgelt näha, aga pilti ma sellest kohast endiselt teha ei taha. Huvitav, kas kusagil maskeerimisvõrku müüakse, sellist, nagu sõjaväes kasutatakse?
Toas vihmavarjus olles sattusin Nurga puukooli koduleheküljele ja juhtus, mis juhtuma pidi, juba mõnekümne minuti pärast olime Lumehelbekesega Ellamaa poole teel. Sest ükski terve mõistusega (khm, kui palju on aiapidajal üldse tervet mõistust, on küsimus omaette) ei saa jätta rahulikult ripakile pakkumist, kus kõik suured kadakad tavahinnaga 690 kr maksavad alla 300, püsikud 19 krooni ja roosid 50 krooni?
Sõita oli üllatavalt mõnus, Lumehelbekese iste on mõnusam kui Euroopa autodel ja meilt läheb Ellamaale otsetee, mida ei näita küll ükski viit ei vana ega uue Haapsalu maantee poolt- See on suuremas jaos käänuline ja kitsas kruusatee.Aga just sellistel teedel lööb Lumehelbekese võlu välja...kapoti all V8 nurrumas, laiad rehvid aukudest sujuvalt üle libisemas, plaadilt tuli Johnny Cash ja ümberringi laius ilus varasügisene Eestimaa, terve edasi-tagasiteekonna jooksul ei tulnud ühtegi autot ka vastu, täiuslik päev.
Saak: kaks põõsasroosi, Lavender Lasse ja Twist.
Kaks SUURT kadakat, kirju kadakas Gold Flake ja sinine roomav kadakas, juba praegu ülemeetrise läbimõõduga "Blue Swede" - lubasin mõttes istutada selle oma rootslasest ülemuse auks, kes on mu pikkadesse haiguslehelolekutesse äärmiselt mõistvalt suhtunud.
Kaks põõsasmaranat, Floppy Disk ja Orangeschimmer.
Must leeder Black Beauty, mis oli esmaspäeval mu Hansaplandi nimekirjas, kuid seal müügil ei olnud.
Punaselehine teeleht - Lepatriinu, ära ohka südantlõhestavalt, kui seda loed,ma ei hakka järgmiseks naate ja ohakaid koju tassima...aga see oli nii lahedat värvi.
Kuna labidas peab ühel veoautol alati kastis olema, hamsterdasin tagasiteel riigimetsast mõned maarjasõnajalad ja paar põlvepikkust kuusekest kohast, kus neid ilmselgelt liiga tihedalt oli. Õhtul jõudsin veel kuused-roosid-maranad-teelehed maha istutada, kadakad jäävad homseks, sest enne tuleb selle koha pealt veel kaks ruutmeetrit sirelivõsa välja kiskuda ja see saab hirmus olema.
Päevad on liiga lühikesed - ainuke pluss, et järgmisel nädalal veel siiski tööle minema ei pea, tohter jäi haigeks ja lükkas mu ülevaatamise homse asemel järgmiseks neljapäevaks.
Posted by Picasa

Mugulamaania

Muhedikult ma võtsin esmaspäeval aiapoes vist telepaatilisel teel infot vastu, sest otsustasin ka ise sel aastal korvistutuse kasuks. Sest küllap need närilised mu tulpide kadumises ikka süüdi on, peenarde ümberkaevamisel pole olnud märkigi kadunud sibulatest.
Aastaid tagasi proovisin hüatsinte korvidega istutada, aga siis me siin pidevalt ei elanud, koeri-kasse aias pidevalt polnud, maja ümber oli paks padrik ja padrikus elasid mingid rotilised, kes panid nahka hüatsindid ja krõbistasid korve peale... igatahes kevadel leidsin peenrast ainult korvitükke ja ei ühtegi sibulat.
Õhtul tibusid, vabandust, mugulaid lugedes, leidsin, et sain maasse torgitud 277 erinevat ühikut.Enamik siiski võrkiirised, kobarhüatsindid, lumekupud jm näpuotsasuurune pudi.
Muud tuustakad said kah maha, kaks sirelit välja arvatud, neid ma ei julge enne panna, kui parkla killustik maas ja laiali aetud, muidu sõidab äkki traktor üle. Pole neil praegu veel potis ka häda midagi.

15. september 2009

Sibulajahil

Eilse päeva kulutasin üle tüki aja linnaskäimisele. Üritasin sideprobleeme lahendada (tulutult, Elisa levi endiselt 0 posti, keegi ei saa aru, milles asi). Ja muidugi oli peaeesmärgiks Hansaplandi külastus. Hommikul jäi ette ka Hortes, sealt leidsin põneva põõsa, maasikavaarika. Sealt ostetud paari pakki lillesibulaid hiljem kahetsesin, Hansaplandis olid samad sibulad odavamad.
Hansaplandis suutsin ka suhteliselt mõistlikult käituda, kulutatud rahast üle poole läks uuele kompostikastile ja sügisväetisele. Kaks sirelit saim, mida olen kevadest saadik tahtnud, Andeken Ludvig Späth ja Charles Joly, mõlemad alla hinnatud 147 krooni peale. Valgeõielise kurdlehise kibuvitsa "Alba". Virgiinia männasmailane Album ja aed-kukekannus Dark Blue. Kõik. Maranate pakkumine 3=5 minu peal ei toiminud, sest mul olid kõik müügilolevad sordid olemas. Üldse oli roheline laat selline, et need hinnapakkumised polnud eriti ahvatlevad, enamus olid sellised, et kui võtad viis ÜHEST SORDIST, saad kolm tasuta või võtad kaks ühest sordist (roosid), saad ühe tasuta. Paras oleks sinna siis kellegagi kahekesi minna...oleksin endalegi sebinud ühe Pink Robusta, aga kahte ei tahtnud ja ühe eest täishinda 179 EEK maksta tundus kuidagi ebaõiglane teades, et kevadel saan sama asja netipoest 5 naela ehk 85 eeguga nagunii.
Tulbisibulaid sai paras kotitäis, aga neid ma sinna jahtima tegelikult läksingi. Kahe poe peale: Turkestanica, Rembrandt Mixture, Queen of Night, Little Princess, Yellow Pomponet, Spring Green, Hearts Delight, Red Riding Hood, Groenland, greigi tulpide segu Üldiselt tulbid meil ei püsi, paar aastat õitsevad, siis lähevad välja. Ma pole neid muidugi üles võtta ka viitsinud, katsun edaspidi sellistest sortidest kaugele eemale hoida, mis seda hädasti vajaksid. Seda tulipa silvestrist tahaks, mul poleks selle vastu kohe midagi, et ta seal metsa all invasiivseks läheks...nii poole hektari ulatuses umbes, poes seda paraku ei müüda. Ehk õnnestub ikka Kukupaiga kokku saada :).
Kevadisi iiriseid ka: Katharine Hodgkin, Symphony, Danfordi iiris, hollandi iiris Royal Yellow. Ja lumekupud.
Nüüd tuleb riided selga ajada ja õue minna.

13. september 2009

Istutamised ja ümberistutamised

Ilmatumalt mõnus oli reede hommikul üles ärgata. Päike paistis ja tamme all ootasid tutsakad istutamist.
Kõigepealt siis igasugused põõsahakatised, millest pilti teha polnud mõtet ja mis tagaaeda kivide juurde kolisid:
kolkvitsia Pink Cloud
tähtmagnoolia
lepalehine kletra
mustjas luudpõõsas Cyni
jaapani kerria Pleniflora
kare deutsia Codsall Pink
Siis läksin ja rookisin tuulest tapetud gladioolid peenrast välja, nii et need on nüüd äraandmiseks valmis. Asemele said floksid: kevad leeklilled Clouds of Perfume ja Blue Perfume, ning aed-leeklilled Blue Boy, Miss Mary, Orange Perfection.
Siis läksin astilbede kallale. Olen küll natuke mures, et äkki on see uus peenar arooniapõõsaste varjus liigagi varjuline, aga eks aeg näitab. Ritta rivistusid thunbergi astilbed Prof. van der Wielen ja Straussenfeder (mis vahva nimi) ja arendsi astilbed Brautschleier, Amethyst, Weisse Gloria ja Venus. Rea lõpuks istutasin ümber kaks astilbet oma aiast, mille nime ma ei tea.
Õhtul jätkasime Lepatriinuga okste põletamist, meestel jäi tsutt tegemata.
Ilus oli, täielikus tuulevaikuses tõusid sädemelindid otse üles, ilusam kui ilutulestik ja kestis kauem ka. Pilti sellest ilust ei saanud.
Koerad avastasid värskeltraadatud alal enese jaoks energiasamba, meie muidu laisapoolne viiekümnekilone kauka hullas, tuiskas ja keerles ringi nagu kutsikas ja ega üheteistaastaseks saav kolligi talle suurt alla ei andnud.
Eile tulid onud jälle puid maha võtma. Võsalõikamine minus erilisi emotsioone ei tekita, aga kui suured puud langevad, selles on midagi võimast. Asi edeneb ja on lootust, et õhtupäikest saab meie õuel rohkem olema. Alles jäävad mitmesajaaastased pärnad ja mõned suured kuused, lepad-kased-toomingad lähevad kõik maha, kaski on mujal küll ja veel. Mitme aasta küttepuudevaru on ka kindlustatud, tuleb ainult riita kuivama laduda.
Ise tegelesin peamiselt ümberistutamisega. Plaanis on siiski üks istutusala juurde tekitada, mida vähehaaval teengi, sinna kolisid juba ümber kaks Franseni hostat ja kaks astilbet. Kakkusin välja poolteist ruutmeetrit roomavat akakapsast ja sättisin basseini otsa juurde pinnakatteks.
Maasse said kevadel seemnest kasvatatud Przevalski kobarpead, sinine aruhein ja stepirohi. Hõbepuu leidis endale lõpuks koha ja seni pottides olnud haavad panin ajutisse ritta, las kosuvad veel järgmise aastani, enne kui neile päris õige koha välja mõtlen.
Suve lõpus aga tundub meil saabuvat...kevad. Kõik veigelad õitsevad ja üks bergeenia ka.
Täna aga on olnud selline, khm, vaikne päevakene. Ühel pool maja mõurab Lepatriinu käes murutraktor ja teisel pool maja naabripoisi käes võsalõikur. Istutada pole enam midagi, ümber istutada kah mitte. Töllerdasin võsalõikajatel jalus ja üritasin oksi vedada, selg väsis ära. Rohida oleks loomulikult alati midagi, aga ma pole veel järeldusele jõudnud, kas on mõtet...või lihtsalt ootaks öökülma...kevadel tuleb nagunii otsast pihta hakata.
Homme aga katsuks minna tulbisibulate jahile, nüüd on nende jaoks ruumi ka. Muidu on aga mõistus otsas, tahaks nagu igasuguseid asju, aga kuhu neid panna ja rohida ka ei tahaks...samas katmisega on kah probleem, sest ega meil lauget kohta ka peaaegu ei ole, kallakute pealt aga kipub kergkruus plehku panema.
Ehk talv annab arutust.
Pildil meie vist viimast aastat kestev "veoauto" puid vedamas. Kere pehkib sõna otseses mõttes ära, remontida pole mõtet, dokumente pole, aga puid veel veab.

Posted by Picasa

10. september 2009

Tänasida tegemisi

Nagu öeldud, jäi vihm järgi ja päeva peale näitas paar korda päikestki. Sööstsin kohe muidugi oma saaki lahti pakkima ja seekord saan Aiasõbra saadetise kohta ainult kiidusõnu öelda, korralikult pakitud, korralikud taimed, õiged nimed peal. Eriti meeldivad mulle Aiasõbra taimesildid, mille saab poti küljest üsna kergelt ühes tükis ära tõmmata ja siis kas paberile või plastiketiketile kleepida.Ja millised kobedad kastid - neid saab korduvalt veel taimeveoks kasutada. Rahalises mõttes - postiga siiski odavam kui ise kohale sõites bensiinile kulunuks.
Ega ma seda majandushoovi serva ikka päris rahule jätta muidugi ei saanud. Kohe selle taga algab naabrimehe autopark. Ma ise oleks sinna hea meelega kuuseheki istutanud, aga väikesed kuused teatavasti kasvavad kole aeglaselt ja suuri ei jaksa osta ega istutada. Seega uus võsa vana asemele :), ainult natuke ilusam. Tahapoole sirelirivi - isut oma vanade sirelite võsusid, ümber istutatud Primrose ja täna saadud James Macfarlane. Ette kolm jaapani enelat Goldmound.
Kuuripoolsesse nurka jäi vana kreegipuu ja selle lähistele istutatud punase leedri ümber ladusin maa kaevamisel välja tulnud paekive. Pildil vasakusse nurka kolm tuhkurenelat Grefsheim ja müürikese ette neli pojengi, kaks nimetut Hortesest, edasi kevadel istutatud, kuid suvi läbi kiratsenud Yellow Crown ja Muhedike aiast lagodehh, mis siiamaani potis elas.


Rohkem praegu ei torgi, kui killustiku paika saab ja pildi ette lööb, kuhu ja milline see puukuur täpselt tuleb, ehk siis veel midagi.
Järgmiseks sai laienduse maranaala, 3 x Orangeade, 3 x Primrose Beauty ja 3 x Pink Queen.
Siis sai võhm otsa /vaatasin kalendrit ja lohutasin õmblusi
Võsasse tekkiv auk aga süveneb tasapisi ja nähtavalt. Kiiremat tempot pole neilt meestelt mõtet loota, Lepatriinu ristis mind niigi orjapidajaks, kui kuulis millise raha eest ma nad tööle kauplesin. No ise küsisid nii vähe.

Posted by Picasa

No nõnna siis,

kui mina endale üht mõnusat aiastegutsemise ilma plaanin, hakkab ladinal sadama - eile paistis terve päev päike, aga kui kuuritaguse lõpetamine välja arvata, aeda õieti ei jõudnudki. Muud tegemist oli.
Kuigi telefonisidet meil endiselt ei ole, jõudsid siiski kulleriga kohale Aiasõbra kastid, kolm tükki - kui juba tellimiseks läks, ei saanud kuidagi pidama. Avamiseni ei ole veel jõudnud, ootan vihmavahet. Vihmast hoolimata aga laulavad võsas mootorsaed, ilmselt sai onudel teisipäevase peo käigus raha otsa :).
Meilikasti potsatas meil, et Hansaplandis algamas 20.septembrini kestev roheline laat, pakkumised võtsid suu vesiseks küll, ega ma vist vastu ei pea ja hiilin vaatama, kuigi eilne linnaskäik võttis õmblused päris hästi pakitsema ja täna ei taha küll auto poole vaadatagi mitte.
Vihm jäi vist järele, peaks minema kastide sisuga tutvuma...

8. september 2009

Ülesküntud uudismaa ja igasugused soovid

Kuuri taga on veel natuke rehaga ja käruga endisel võsaasemel kõpitseda, aga siis hakkab juba looma.

Kui keegi seal uhkeid lillepeenraid vaimusilmas näeb, siis kahjuks sinna neid ei tule. Mul endal jookseb ka selle traktoriga kenasti kohevaks kaevatud pinnase suhtes suu vett, aga ei. Paraku on see ainuke koht, kuhu meil nüüd suure autoga ligi pääseb, seega on sinnakanti plaanitud külaliste parkla, uus puukuur ja kui kunagi majalaen makstud saab ja siis veel tööd ja tervist on, peaks sinnakanti ka kanalisatsiooni kogumiskaevu mahutama. Nii palju tegin, et naabritepoolsesse platsiserva istutasin oma vanade lillade ja valgete sirelite võsusid ja kiratseva Primrose peaks ka sinna vist transportima.
Võsalõikajad kah täna välja ei ilmunud, luureandmetel kukkusid pudelisse. Mis parata, head ja odavat töömeest pole olemas. Kuivõrd seekord sai odavale panustatud, tuleb tööluusidest lihtsalt mitte välja teha.
Istutada tahaks, näpud sügelevad. Poiss õnnestus nädalavahetusel mulda vedama meelitada, nii et isegi kohta oleks. Taimi see-eest pole ja poodi ka ei pääse veel. Ehk nädala lõpupoole. Ehitusmarketist leitud roosad sillad, botaanilised tulbid ja nartsissid said juba maha.

Igasuguseid ideid on peas nagu silke pütis. Iga ideega kaasnevad küsimused. Kust saaks servamata laia lauda - tervel Lääne-Harjumaal ei tundu ühtki tegutsevat saeveskit enam olevat? Kas naabrimehe metsa sõnajalgu virutama minna oleks juba liiga hilja (naabrimees teab ja on nõus, aga äkki sõnajalad ei juurdu nii hilja)? Mis pagan selle inglisekeelse netipoe aadress oli, kus igasugust põnevat käsitöönänni saab? Kust saaks emale kanvaad ja DMC tikkimislõngu tellida? Kust saaks postiga flokse? Miks pole Hansaplandi koduleheküljel mingit ülevaadet neil müügilolevast - teaks vähemalt, kas riskeerida valutava tagumikuga või mitte...). Nädalavahetusel pidi kusagil Rannamõisas rohevahetus olema - kas õnnestub minna, kas valutab, kas viitsib...? Kuidas soovijatele (Toompea, Bianka jt) ungari iirised kätte toimetada (ausalt öeldes on nad alles peenras, välja võtan siis, kui on kuhugi panna)? Sama kalladega...

Oehh - kuidas see ütlus oli, et ku vastupandamatu tegutsemishimu peale tuleb, siis minge ja visake pikali. Ehk läheb üle.

5. september 2009

Paremuse poole

Täpselt kuu on katkilõikamisest-kokkuõmblemisest möödas. Tunda annab see selles, et istumine on endiselt kahtlase väärtusega tegevus ja võhma ei ole kohe üleüldse. See-eest olen suutnud end peaaegu üle organiseerida - diivanil-terrassil peesitamisest on kõrini ja kodusolemise aega tahaks maksimaalselt ära kasutada. Kui musta huumori valdkonda laskuda, siis viimane asi, mida ma surivoodiö mõelda tahaks, oleks see, et küll sai ikka kenasti molutatud. Ma tahaksin ikka nendele asjadele mõelda, mis elus ära tehtud sai.
Ühe ammuse internetisõbra (kes juba mõnda aastat tagasi naaberkülla kolis) abiga leidsin kaks papit puid maha võtma ja võsa lõikama. On sellised pisikesed onud, viinatempel näos, aga tööd teevad korralikult. Kännud ei ulatu vööni, oksad põletatakse kohe, tükeldatud puud rändavad kohe kuuri juurde, ei mingit laga. Mulle meeldib.
Sõber ise võttis kodust traktori ja nüüd käib metsa all teist päeva tõsine möll. Kännud välja, lisaks sai likvideeritud üks ammuste aegade prügihunnik sellest perioodist, kui siiakanti prügivedu võimatu saada oli. Oli teine nagu koeranael hinge peal, häiris silma ja südant, aga oma jõud üle ei käinud ja autoga ligi ei pääsenud. Täna sai lõplikult lagedaks ka kuuritagune, kuhu edaspidi tuleb parkla laiendus ja tulevase puukuuri koht.
Ja kui teised tegutsevad, ei suuda minagi paigal püsida. Eile niitsin esimest korda käsiniidukiga muru, traktor on järjekordselt Stokkeris - vaatasin just, et sel aastal on traktori remondile kulunud pea samapalju raha, kui see peletis maksis. Ja masin on ainult kolm aastat vana.
Täna hommikul katsetasin labidaga, sai juba natuke hakkama küll. Päris mätast pöörama muidugi veel ei kipu. Ja kui midagi istutada ei ole, tuleb ümber istutada. Uue koha said kaks pargiroosi, kaks maranat ja üks Dammeri tuhkpuu. Viimased on tegelikult paras nuhtlus, kuna roomavad mööda maad, ei saa sinna katteks midagi alla panna - ja seda kasutavad halastamatult ära end põõsastesse sisse külvavad võililled.
Uude kohta kolis ka üks kiratsev mustsõstrapõõsas. Uued suuremad potid said rosmariin ja abutilon, mõlemad kippusid lausa potist välja ronima. Hmm, neid asju, mis talveks tuppa kolida tuleb, tekib miskipärast järjest juurde. aga mis teha, kui mul vahemeremaade vastu nii suur nõrkus on.
Gladioolidest aga otsustasin järgmisel aastal loobuda, nii et kui kellegi sibulahuvi on, annan rõõmuga ära. Kaunid lilled on nad küll, aga mitte minu jaoks. Läinudnädalane torm tegi peenras praktiliselt puhta töö ja ausalt öeldes eelistan edaspidi natuke tuulekindlamaid ja kauem õitsevaid lilli. Sellesse peenrasse kavatsen panna flokse, kui mul neid kusagilt hankida õnnestub. Aiasõbral paistab ilus valik olevat, kahjuks on nii pikk sõit minu jaoks veel tükk aega välistatud.
Ka tomatitel on edaspidi meie krundile sisenemine lubatud ainult viljade kujul, kogu see kastmise-lõikamise-totutamise jant on lõppenud hunniku kärnas ja koledate tomatitega, nii et rohkem ma selle peale aega raiskama ei hakka. Ainukesed, mis süüa kõlbavad, on härjasüda ja kobartomatid, kõik ülejäänud taimed lendasid täna prügisse. Kurkidega vedas rohkem, aga nende aeg on nüüdseks läbi.
Ei pidanud siiski vastu, ja tellisin mõned asjad ka Bakkerist, elu on küll näidanud, et minu käes läheb kasvama napilt pool Bakkeri taimedest, aga ega loll on järjekindel...proovime ikka veel.
Pildil mõtleb perekonnanõukogu, mida homme aias teha, nii et endale väga liiga ei tee...

2. september 2009

Üks igav hall kleit

Ilm on täna olnud kummaline. Aknast vaadates ilus, temperatuurilt soe. Aga targem on nina mitte väga välja pista, kui ei taha mingi tuules lendava esemega pihta saada. Ei tohiks küll midagi kergemat õuel lahtiselt vedeleda, aga mine tea, kuidas naabrite õuedel lood on. Tuli tubast tegevust leiutada.
Kappide koristamise käigus jäi pihku üks hõlmikkleit, millest ma isegi aru ei saanud, miks ma ta ostnud olin, sest ma lausa jälestan halli värvi riietuses. Jume on mul niigi sihuke kahkjasroheline, kui midagi halli veel näo lähedale panna, sulan seinaga üheks. Kuivõrd aga kleidi materjal oli hea, ei raatsinud teist kohe annetuskotti suruda. Läksin hoopis kuuri.

Väikesed katsetused Marabu tekstiilispreidega, sall, khm, erakogust ja tulemus kohe teist nägu.
Kui hästi korralik olen, triigin homme ära ka, siis peaks ka pesukindel olema.Kas ma seda ka kandma hakkan, näitab aeg. Mõni asi saab omaseks, mõni mitte.

Aias aga liiguvad peamiselt mõtted. Et teeks, tahaks ja oleks. Õnneks pole kohta, kuhu midagi istutada ja poodi kah ei pääse. Nartsissisibulatele ikka mõtlesin koha välja ja ka liiliatele on pesa olemas, kui me Deiaga lõpuks kokku saame. Igasuguseid asju tahaks, neile aga oleks vaja kõigepealt koht tekitada. Seega jääb edaspidiseks.
See-eest sain kaks naaberküla onu võsa langetama. Teisipäeval juba töötasid, said võssa augu sisse küll. Homme pidid jälle tulema, kui ilma on - praegu igatahes hakkas paduvihma kallama.