Mõmmikute eri

Täna saime siis lõpuks pilte tehtud, ilm vihmane ja sombune ja valgus vilets, ilma välklambita ikka läbi ei saanud. Aga mõned tüübid sai ikka päris hästi tabatud. See hall mõmmipoiss on ausalt öeldes mu lemmik ja saab võib-olla natuke rohkem nännutamist kui teised. Hakkas esimesena urisema, haukuma ja minu ilmudes sabajupikest liputama. Püüan endale selgeks teha, et vajan seltsikoera Ally asemele, aga mitte veel ühte õuekoera. Bella on kahjuks mul küll varsti üle vikerkaaresilla minemas, kasvajad...aga ma pole kindel, et veel üks mastifilaadne tegelane on see, mida ma vajan.

See piiga jäi piltidel pisut udune, aga oli esimene, kes ära broneeriti ehk kellesse mu termopildistaja esimesel pilgul ära armus

See piiga peab õppima soome keeles haukuma, kui tahab naabrikoertega suhelda. Läheb Eesti peresse Soomes. 

Mustad poisid. Parempoolne hakkab elama Kaarnamõisas, nagu täna käed löödud sai. Vasakpoolne veel vaba.

See väike tüdruk on pesakonna kõige pisem, aga väga hakkaja nakits

Pruunikashall kurva näoga tegelane on vaba plika, aga halle poisse ma õieti pildile ei saanudki, sest nad olid kogu aeg mingis tegevuses ja pidevalt jäid häguseks. Proovin homme veel korra. Kahele poisile on tahtjad olemas, aga ma pean kutsikad ise välja valima. 

Kasvataja ütles juba nädal aega tagasi, et jõmme tuleks hakata välisõhuga harjutama ja kui peale lõunat vihmasadu järele jäi, tegime esimese katse. Ega neile seal aedikus väga ei meeldinud, sabakesed võdisesid ja südamekesed kloppisid. Lisaks hakkas uuesti vihma sadama ja mul tuli kõik üheksa kutsikat tuppa tagasi tassida (üle kahe korraga enam kaenlasse ei mahu)
Rõõmsal koeraemmel oli ke kevad südames ja tegi õuel ka paar kiiremat jooksu- ja hüppetiiru, kuni ahtritpidi porri plartsatas. Pildile ma seda kahjuks ei saanud.

Kutsikad taas turvaliselt toas, tegime koeraemme ja kassiga aias väikese tiiru, aga kaugele ei viitsinud minna, sest hirmus porine ja libe oli. Igihali õigustab oma nime

Lumi on läinud. Samal ajal, kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal olen 24.veebruaril pildistanud puhkevaid lumikellukesi, aga ma ei viitsinud sinna metsa alla sumada.

Aiatöödele mind veel ei tõmba. Aga plusskraadid meeldivad küll.

Hullumeelne nädal

... on selja taga ja sama hullumeelne ees, sest üks väidetavalt soliidne ja väga kallis uuringufirma teatas, et tema meie tellitud andmeid õigeks ajaks ei saa ja nüüd ma pean ise selle uuringu ära tegema ja teen kaaaa...aga see tähendab, et mingeid riigipühi ega puhkepäevi ei paista ka lähinädala jooksul. Aga noh, eks sai novembris ja detsembris piisavalt oleskletud ja tegelikult mulle meeldib uute asjade sünni juures olla, silm säras niimoodi vist viimati üle kümne aasta tagasi tollast firmat käima joostes...kuigi see oli siis ja on ka nüüd palgatöö nende uute asjade käivitajaks olla.
Täna õhtul vähemalt püüan puhata ja lugeda, homme tuleb tööle hakata. Sunnitud paus ka sellest, et unustasin oma märkmiku ja tahvelarvuti Pärnusse...õnneks kindlasse kohta ja kolleeg tuleb homme kutsikaid vaatama ja toob ära.
Tehnikaga tundub üldse sel perioodil kehv läbisaamine, tänane esinemine Kodumessil osutus täielikuks katastroofiks. Öeldi, et kõik on olemas....tegelikkuses kasutusse antud läpakal ei töötanud ükski USB pesa ja mälupulgal kaasas olnud ja paar tundi ettevalmistatud presentatsiooni näidata ei saanud. Püüdsin firma kodulehega asja päästa, aga Saku Suurhalli WiFi oli ilmselt nii üle koormatud, et pildid alla ei laadinudki...üritasin siis puhta mulinaga olukorda päästa ja ilmselt päästsin ka, sest aeg jooksis järgmisele esinejale sisse ja visiitkaarte küsisid kõik seminaril osalenud. Palju neist ostma tuleb, on iseasi.
Välja läks sel messil rohkem kui sisse tuli (sest sisse ei tulnud midagi), suutsin osta nunnuka, mida esimesest hetkest sisustusajakirjas nähtuna tahtnud olin...arvake ära, mis see on...

aga ma ütlen kohe ära, et soomlaste disainitud suitsuandur Lento ehk vahel harva, aga siiski tabab mind hoog, et mõni vajalik asi võiks ka ilus olla ja nagunii oli mul suure maja peale suitsuandureid liiga vähe. Kui rikkaks saan, ostan neid elukaid juurde. Aga enne peab mõistatama, kuidas selle tööle saab, sest kasutusjuhend kirjeldas kahel leheküljel paigaldamist ja testimist, aga mitte seda, kuidas patareid sisse saaks.
2015.aasta taimeskoor sai ka avatud, Ülli-Riina oli ka taimi kaasa võtnud ja tema põõsa alt kolis minu põõsa alla igihaljas sirmbambus (fargesia murielae "Simba"). Ma tahaksin põhiliiki ka saada, sest "Simba" kasvab ainult kahemeetriseks põhiliigi nelja vastu :).
Mõmmikute arengut kirjeldan ja püüan pildistada homme, sest selle nädala päevadel olen õhtuti koju jõudes olnud liiga väsinud ja leidnud aega vaid nende söötmiseks, kasimiseks  ja nunnutamiseks. Sest nunnud on nad juba tõesti.

Mitte ainult esimestest õitest

Kui hommikul koera välja lasin, käis võsas selline linnulaul, et tundus, et kohe on kevad käes. Päike säras kevadisel lumel ja ilm oli imeline. Ja väga libe ja tuuline. Algul polnud vähimatki tahtmist kontidega riskeerima minna, aga lõpuks ikka tegin väikese tiiru fotokaga. Näsiniin

Pottides talvituvad nõiapuud Diane ja Arnold Promise on puhkevaid õisi täis. Need nõiapuud, mis maha on istutatud, veel ei kõssagi, aga on ka varjulisemas kohas.

See-eest kasvasid mitte õitsevate virgiinia nõiapuude all seened:

Kutsikad said kolmenädalaseks ja said sel puhul esimest korda lisatoitu. Siiani sai Malati nende toitmisega suurepäraselt hakkama, aga täna mulle tundus, et nagu hakkab väheks jääma. Suurema osa kaussi pandud keefirist keeras küll emme ise nahka ja lakkus üleni keefirised kutsikad ka puhtaks. Juba tehakse ka esimesi maadluskatseid ja suus on õrnalt kikusid tunda.

Ameeriklaste Accuweather, mida sel talvel pidevalt jälginud olen ja mis on oma ennustustes ülitäpne olnud, näitab alates algava nädala lõpust peaaegu pidevat plussi ja nii hakkab isegi mul juba tunne tekkima, et teeks midagi õues...aga enne peab kannatama, kuni see koorik ära sulab,

Liivatada ka täna ei saanud, sest liivahunnik oli jääs ja sealt ei saanud midagi kätte. Jälle põhjus laisklemiseks ja raamatulugemiseks.

M-rühm

Ma tahaksin seda kampa väga ükshaaval piltidele saada, aga selleks oleks vaja esiteks loomulikku valgust, mida viimastel päevadel pole eriti kohanud ja vist ka teist inimest, kes neid paigal hoiaks, sest kui nad just ei maga ega pissi, siis nad väga enam paigal ei püsi. Vuditakse, urisetakse, vahel kukutakse jälle selja peale ja siis üritatakse juba venna või õega maadelda.

Kui lõppematu põrandapesu välja arvata, pole nendega õnneks mingeid muresid olnud. Malatil jätkub siiamaani neile piima ja lisatoitu pole pidanud andma, kutsikat paksud ja kasukad läigivad. See-eest muidugi sööb emme kümne eest ja piimaliitrid ja maksapakid muudkui kaovad. Päris iga päev ei viitsi poes käia ja kui siis käin, siis tassin nagu kaamel mitu kotti autost majja.
Eile olin terve pika päeva turismimessil, reklaamides peamiselt küll Loode-Eestit, aga unustamata ka iseennast. Tundub, et sai nii mõnegi kasuliku kontakti, sest ilma turismigruppideta pole sel haruldasemate taimede müügil küll mitte mingit mõtet. Õhtuks hääl ainult kähises, jalad lõid tuld all välja ja terve tänane päev on olnud suhteliselt teerulli alla jäänud tunne.
Järgmisel nädalal ootab ees samasugune möll Kodumessil Aia- ja Kodusaate tiimiga ja seal pean veel ettekande ka tegema. Tihe nädal tuleb, sest kaks palgatöökohta nõuavad ka oma.
Ja homme pean ikkagi kuuritaguse ära liivatama, muidu ma enam autoga kodust välja ei saa, vesi ja jää. Juba eile hommikul oli tunne, et ei saagi minema, rattad käisid ainult all ringi. Üldse ei viitsi viimasel ajal füüsilist tööd teha ja ilmselt seetõttu ei tunne ka kevadest eriti puudust.
Sõbrapäeva õhtuks vean end 150 meetri kaugusele sõprade juurde sauna.

Kuldse kutsika lahkumine

Kui ma seda endast välja ei kirjuta, siis ma vist ei suudagi nutmist lõpetada. Olen seda teinud eile lõunast saadik, vahepeal rahusti abiga natuke maganud ja nüüd nutan taas.
Veel eile hommikul oli elu ilus. Päike säras, lumi sillerdas. Lõuna paiku hakkasin kutsikatele uusi piirdeid tegema, algul tehtud kastist ronivad nad juba üle.
Ally ja Malati mängisid õues ja sekeldasid jalus, kuna Malati kutsikate tõttu majast kaugele ei lähe, ei osanud ma midagi muretseda.
Seda hetke, millal nad silmist kadusid, ma isegi ei märganud. Malati ilmus varsti välja, aga Allyt polnud kusagil. Hakkasin muretsema ja hakkasin jälgi vaatama, hommikul oli sadanud värsket lund ja jäljed selged.
Kui põõsaste vahelt maantee paistma hakkas, nägin juba selle pervel kuldset kasukat lamamas ja sellest hetkest on pilt katkendlik. Algul arvasin, et ta on lihtsalt teadvusetu, aga kui verist koonu ja sellest voolanud verd nägin, südamelööke ei tundnud, sain aru, et siin on kõik, päästa pole enam midagi.
Võtsin ta sülle ja hakkasin kodu poole astuma, aga kümnekonna meetri pärast sain aru, et ei suuda teda koduni süles tassida. Helistasin naabrinaisele, keda teadsin kodus olevat. D tuli käru ja linaga, mässisime kutsika linasse ja panime käruga kuuri alla. Seal lamab ta veel praegugi. Naabrimees pakkus küll juba õhtul, et tuleb ja matame trakotritulede valgel, aga ma ei suutnud. See koer oli enamat väärt, et teda kuskil pimedas käsikaudu matta. Teeme seda täna.
Ma olen talle lõputult tänulik selle kuue ilusa kuu eest, mis ta mu ellu tõi. Aga pisarad voolavad sellegipoolest ja mul on lõputultlõputult kahju, et selle loomakese elu nii lühikeseks jäi. Kutsika surm on nagu lapse surm, tundub nii ebaõiglane. Ja Ally oli mulle palju enam kui lihtsalt koer, meie vahel oli esimesest pilgust eriline hingeside.
Šamaanist lapsepõlvesõber ütles, et lase tal minna, ära hoia teda kinni. Lasengi, aga selle olen ka viimasel ajal selgeks saanud, et lein tuleb välja elada ja nii muret kui rõõmu tuleb sõpradega jagada, mure väheneb ja rõõm suureneb sellest.
Mul on nii meeletult valus, et see valu on lausa füüsiline.
Veider on see, et alati leidub inimesi, kes hakkavad targutama, mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Süüdistasin esimese hooga isegi ennast, et koerad silmist lasin. Samas on meil siin minu lapsepõlvest saadik (ja varemgi) koerad olnud ja auto alla aetud on neist üks, just nimelt aetud meelega, käisin tollal ka jälgi kontrollimas, teepervel jooksvale koerale oli veokas meelega otsa keeranud. Sellest on nelikümmend aastat möödas.  Ka praegusel juhul on juhtunu imelik, sest Ally kartis autosid ja hoidis neist eemale, ma ei taha uskuda, et ta auto ees teele jooksis...
Aga kõigel sellel pole mõtet. See ei ärata teda enam ellu.
Pilte ei pane, sest ei suuda ise neid praegu vaadata.
Lohutuseks on teised koerad, iga päevaga asjalikumaks muutuvad kutsikad ja sõprade head sõnad.

Määbruar

Jaanuari, veebruari ja märtsi asemel on meil nüüd ilmselt üks kvartalipikkune sulakuu. Ameeriklaste Accuweather näitab praegu prognoosi kuni 19.märtsini ja üle miinus viie kraadi sellega meile ei lubata. Mulle meeldib. Niigi oli jaanuari elektriarve 448 eurot. Lisatöö ja lisatulu tõttu olen endale natuke mugavust lubanud ja kütan soojuspumbaga, see hoiab maja ühtlasemalt soe kui ahjuküte. Raha läheb muidugi rohkem, aga heaolu eest tulebki maksta. Paraku.
Väljas pole muidugi suurem asi, lörts ja löga, öösiti külmetab ja päeval sulatab, lausa imestan, et see paarisentimeetrine lumekiht üldse ära pole sulanud. Aga kuna elu ja töö toimub peamiselt siseruumides, pole ka see eriti häiriv. Näppude sügelemist mullatööde järele pole eriti täheldanud, kuigi kevadehõngu oli õhus juba 30.jaanuaril, räästad solisesid ja linnud laulsid.

Paaril päeval, ka küünlapäeval, on mõne tunni jagu ka päikest paistnud ja hakkab tänagi puude tagant välja piiluma. Ringijalutamiseks pole kahjuks eriti aega, tööd on palju. Pealegi tuleks selleks ümber riietuda, koduse töötamise riietusena eelistan maani kleiti ja sellega naljalt lumme ei roni.
Pesakond kosub jõudsalt, eile üritasin kutsikaid kaaluda, kõige suurem poiss kaalus 870 grammi ja kõige pisem tüdruk 740 grammi. Ma kahjuks ei tulnud selle peale, et neid sündimispäeval kaaluda, aga kosunud on jõudsalt ja üritavad end juba käppadele ajada. Kõige kangem suutis end täna korraks ka neljale käpale kergitada, aga see lõppes maandumisega koonul. Silmade pähetulemiseni läheb veel natuke aega.

 Malati on samuti juba päris enda nägu ja katsikul käinud koeratundjast sõbranna sõnul ei näe üldse selle järgi välja, nagu oleks hiljuti vägilaspesakonnaga maha saanud. On väga hea emme, kutsikad on puhtad ja kõhud punnis, aga nüüd tehakse õues juba mitmeminutilisi tiire ja vahel puhatakse ka esiku põrandal, kus on jahedam.
Teised pereliikmed on ka olukorraga kohanemas. Kõige rohkem kartsin esimestel päevadel kassi. Aalu on tõsine kiskja, kellele pole mingi probleem mutt või orav maha murda. Esimestel päevadel aga lahkus Malati laste juurest õue vähem kui minutiks ja selle aja olin ise kutsikate juures. Kass käis küll mõnel korral ukse vahel piilumas, aga lähemale ei läinud.
Bella teeb näo, et midagi pole muutunud ja kutsikaid pole olemas. Ignoreerib täiega.
Ally on uudishimulik ja armukade, Seni oli tema pesamuna ja kullakalli, nüüd äkki istub perenaine mitu korda päevas selle kägisejate kasti kõrval põrandal ja teeb imelikke hääli. Teda ligi ei lasta, niikui kutsikatetoa ukse vahele ilmub pikk koon või valge käpp, läheb Malati koon irevile ja kui vihje ei aita, tuleb ka urin. Väljaspool titetuba ollakse sõbrad edasi, aga oma pühamusse laseb Malati ainult inimesi. No ja täiesti ebaõiglane on ka see, et Malati saab paremaid palasid, piima, kohupiima, tooreid mune ja maksa. Teistele antakse selliseid maiuseid vaid maitsta.