Üks hullumeelne päev

Kõigi aiatööriistade soetamine ei pruugi õnnestumine olla. Kolmapäeval otsustasin katsetada hiljuti soetatud isevedavat trimmerit, paraku läks see katsetus aia taha. Tegelane vedas ja niitis kümmekond meetrit, siis suri keset padrikut välja ja rohkem ma teda käima ei saanudki. Mis muidugi tähendas, et mul tuli see viiekümnekilone jurakas toore jõuga pikast rohust välja tirida ja kuuri alla vedada. Töö, mis minu füüsilise puude puhul on paraku kategooriliselt keelatud. Karistus ei andnud end kaua oodata, alates kella ühest öösel veetsin aega voodi asemel hoopis maja kõige väiksemas ruumis ja hommikuks olin täielikult kurnatud. Vedelemiseks paraku võimalust ei olnud, kümmekond pakki vajas kokkupakkimist ja õhtul pidi soome grupp tegema...mõtlesin küll, et kui tõesti ei jaksa, siis teen ära ainult DPD pakid ja jätan Smardi-Omniva reedeks...õnneks oli rohimisabiks tulnud sõbranna nõus ka autojuhtimis- ja transporditeenust osutama ja lõunaks sai kõik tehtud ja ka toiduvarud täiendatud. Minu elus on viimasel ajal imelised inimesed abiks, eile näiteks ka mõtteid lugev naabrimees...konutasin just valudes diivanil ja mõtlesin, et suur Loode-Eesti 3x6 telk jääb sellel aastal ära, sest kedagi pole järele saata ja ise ma selle kolaka tassimisest isegi ei mõtle...kui juba heliseski telefon ja reibas naabrimees ütles, et läheb toob õhtul selle telgi Kernust ära. Ilma et ma palunud oleks. Õhtul, kui ma aia tagaosas soomlastega tuuritasin, oli garaaži ees toimunud salapärane pakivahetus, Aavikuemanda taimepakid olid asendunud mulle tulnud rõivapakiga, nii et mul jäi üle see vaid tuppa tulles kaenlasse kahmata. Ju DPD kuller vaatas, et turismibuss seisab parklas ja ei hakanud isegi mitte helistama mitte, koerad aga peavad ammu kulleribussi pereautode hulka kuuluvaks ja ei viitsi selle peale eriti haukuda. Oma hindamatud pereliikmed olid sel nädalal Lõuna-Eestis puhkamas ja seegi oli oluline, sest vahel lihtsalt tuleb puhata ja pildist välja minna, ei saa elada ainult kohustustega.
Õhtune soome grupp oli ka ülitore, tõsised aiahuvilised, kes ikka ka taimede kohta uurisid, mitte ainult suurte tuttide taustal pilte tegid. Eriti vaimustuses oldi muidugi pojengidest, eks ole pojeng soomlaste rahvuslill.

Õhtuks olin füüsiliselt täiesti läbi, aga ometi päevaga rahul ja õnneks järgnes ka rahulik öö. Täna on vaja tegeleda paberimajandusega ja aias nipet-näpet, õisi lõigata jne, ühesõna konti mittemurdvad jõukohased tegevused. Aed sätib end avatud talude päevaks ise valmis, roosid avanevad üksteise järel, kaktus avas esimese õie. Naadiga tegelen homme, paraku on see iganädalane tegevus.

Itoh-pojengid punnitavad veel õitseda, paljude õisi olen sel aastal esmakordselt näinud.
Prairie Charm

 Cora Louisel on paar õit ära õitsenud, aga üks alles avanemas.

Aed näeb täiesti vinks-vonks välja, vähemalt minu silma jaoks. Mingeid põõsaaluseid pole ma iial rohinud ja ei kavatse rohima hakata ka, loodusaed on loodusaed ja tigudele peab süüa ka jääma, muidu ronivad kultuurtaimede kallale.

See imeliku kujuga sammas viimasel pildil paremal on muuseas viietine akeebia, mille istutasin sellesse kohta teadmisega, et meie kliimas võtab külm selle ronija talvel maani maha. Tema aga otsustas olla korralik puittaim ja mitte sentimeetritki kõrgusest kaotada, nii et nüüd oleks talle ilmselt kõrgemat tuge vaja. Ma muidugi loodan, et ta ei otsusta kümnemeetriseks kasvada, nagu oma kodumaal Jaapanis või Koreas, muidu pole mul teda küll kuhugi panna.

Kuigi hing tahaks midagi muud,

ehk hiliste õhtutundideni õues mütata, on mul telefoni pandud meeldetuletus, mis mind kell viis tuppa ajama hakkab. No kell viis ei õnnestu, aga kella kuueks peab kindlasti toas olema. Sest õues on igasugused kiusatused midagi teha, aga lubatud töötundide arv on piiratud ja sellest tuleb kinni pidada, sest muidu on aiai. Haigla on küll viimane koht, kuhu kaunil kevadel sattuda tahaks.
Õnneks on ka erinevad tööriistatootjad hakanud aru saama, et inimkond vananeb ja ei muutu tervemaks, nii et turule ilmub erinevaid mugavustööriistu. Läksin eelmisel nädalal Bauhofi talgujuhi sooduskupongi sirgeks tegema, põhiliselt oli vaja erinevaid kastmisvidinaid, sest need kipuvad koormusega lihtsalt ära väsima, aga silma jäi ka üks imelik kast, mida keerutasin ja uurisin tükk aega, aga ikka lõpuks ostukärusse tõstsin. Kokku panna mul seda algul ei õnnestunud, aga eile tuli üks naabrimeestest auto järelkäru laenama ja ma meelitasin teda seda vidinat kokku monteerima. Tulemusega olen ülimalt rahul. Eilne selleaastane esimene muruniitmine sai siis tehtud sellise riistapuuga.

Kuigi põhimõtteliselt on tegemist jõhviga trimmeriga, ei jäänud tulemus sugugi halvem, kui bensiinimootoriga niidukiga, sest rattad hoiavad stabiilset kõrgust ja maja lõunaküljel oli kuldtähemuru juba oma 15 sentimeetrit kõrge. Mis mulle puugiohu tõttu üldsegi ei meeldinud.
Edasi läheb veel huvitavamaks. Võtame rattad õrna naiseliku käeliigutusega küljest

ja saame peenraserva lõikaja, pilt ei jäänud eriti selge, sest ühe käega tuli riista püsti hoida ja teisega pildistada.

Sellesse funktsiooni meie praeguse põuaga betooni meenutava pinnase puhul suhtusin ma ostuhetkel suur skepsisega, aga seda meeldivam üllatus oli, et asi tegelikult toimibki. Esimene lõikamine tuleb küll endiselt käsitsi teha, sest orasheina- ja võilillejuurikad tuleb minu arust välja juurida, mitte puruks peksta, aga edasine hooldus selle riistaga saab küll lihtne olema.
Ainuke miinus on, et kuna tegemist on juhtmega riistapuuga, siis tagumistele nõlvadele sellega just ei lähe, aga eks seal ongi juba suuremaid ja võimsamaid riistu vaja. See elektrikas on mu haigele kerele mõnusalt kerge ja õnneks on sellist hooldust vajavad alad majale lähedal.

Natuke nokitsesin ka rohida, vulkaanitagust ja mõnda kohta veel, naat on selle nädalaga, kui aias midagi teha pole saanud, jõuliselt pikkust visanud. Leidsin üles ahtalehise roosa pojengi, oli teine võilille varju pugenud.

Hiidtaimede alast leidsin ühe isetekkelise pisi, mis tuleb sealt ära kolida, aga enne tuleks teada saada, kellega tegemist. Mulle tegelikult need pisikesed padjandid meeldivad, aga aias, kus on aakrite kaupa naati ja orasheina, lihtsalt ei saa neid pidada, umbrohi kasvab padjanditesse sisse.

Neid isekülvi kannikesi killustikualas olen ammu tahtnud pildistada, põnevad tumedad lehed ja kasvamiseks pole neil peale killustiku mingit mulda vaja.

Kõrval on huvitav samblik, mida peab vaiguehete jaoks tallele panema.

Pika poolvarjupeenra kavatsesin ümber nimetada püsikutapupeenraks, sest seal ei taha peale puittaimede kohe miski ellu jääda. Naat muidugi jääb. Seda rõõmsam oli avastus, et Rahmeldajalt saadud kevadmagun "Multiplex" on kenasti kodunenud ja paljunenud.

Suurte kivilate omanikel peab kivide all ikka sõmer muld olema, et sealt umbrohi koos juurtega välja saada. Meie looduslik pinnas meenutab pigem suurte rändrahnude peal olevat peenikest mullaga segatud kruusa ja sealt naadirisoomide välja saamine on ikka suhteliselt tulutu tegevus. Täiesti hädas olen oma suure kaktusega, välja seda pooleteistmeetrist jurakat juba ei kaeva ja pealsete katkumine vähemalt esimesed kümme aastat erilisi tulemusi pole andnud.

Teistele kaktustele on niisked talved sobimatud olnud ja suurt järgi pole neist miskit. Aga eks sai ära proovitud ja vulkaani taha saab nüüd kääbuspojengile Dutch Dwarf koha tekitada.

Homsega saab puhkus palgatöölt läbi ja see on väkk. Kui talvel käin tööl hea meelega, sest tegelikult mu töö meeldib mulle, siis suvel kohe mitte ei taha kontoris paberitega tegeleda. Aga pensionini on vastikult palju aega ja ega ma hästi ette ei kujuta ka, mismoodi üldse on tänapäeval võimalik üksinda eramajas pensioniga ära elada. Aga eks sellele mõtleb siis, kui see aeg kätte jõuab.
Ilma koerteta aga ju ka ei saa, ilma nende karvaste kasukateta oleksin ma siin ammu üksinda hulluks läinud, Pättustest hoolimata. Emme, mina küll ei tea, mis selle kastekannuga juhtus...

Hommikud on endiselt väga külmad ja toas jahe, olen muidu hommikukohvi kõrvale kaminatuld teinud, aga olin eile puude vedamiseks liiga väsinud ja tuleb paksu hommikumantli ja sooja pleediga leppida...õnneks paistab päike juba akendesse ja varsti hakkab soojemaks minema. Tuleb ilus päev.

Koputab jõuliselt

see õiteaeg, kuigi hommikuti on katused endiselt valged ja ega ka päevane temperatuur, +5.5 kell kaks päeval varjus, kui lõpuks end õue sain, meenutab rohkem külmkappi kui maikuu lähenevat keskpaika. Kaastunne neile, kes täna Luige laadal ja Pärnu Taimelaadal külmetasid, minu jaoks on laadaaeg selles elus möödas. Loodetavasti. Eelmistel päevadel oli tellimuste ja muude asjadega tegemist ja täna keelasin endal enne õue minna, kui maja on koristatud, hakkas juba stressi tekitama. Siis sadas sisse tellimus 150 ploomilehisele viirpuule, sellega tuli ka kohe tegeleda, et taimed uuel nädalal liikuma saada, vahepeal tuli süüa ja oligi keskpäev läbi, kui õuele sai.
Kuna olen hakanud väga täpselt jälgima, mitu tundi ma töötada tohin (sest muidu maksab organism kohe kätte), on olnud rohkem aega ümbritseva märkamiseks. Kolmiklilled on kohe alustamas.

 Punaselehine õunapuu, kui õieti mäletan, siis Royal Purple

 Lehiste ülinunnud pintslikesed

 Accolade ootab sooja, et plahvatada

 Magesõstral on juba täiesti kevad käes

 Armeenia kobarhüatnsindi põhiliik paljuneb hästi

 aga valge pirtsutab

 sügisel sai kevadise lilleilu mõttes lihtsalt toidupoest mõned hüantsindid juurde soetatud

 veel kolmiklilli

 Aubrieetad on fantastilised ja üldse kõik padjandid, paraku pole kivilad minu jaoks. Pintsettidega rohimise jaoks olen ma liiga kärsitu ja liiga kobakäpp.

 Killustikuteesse isekülvanud kanakoole on ka ilus, eriti koos rahuloleva malbepilgulise koeraga. Kellel on suured ja võimsad kihvad plastkastide purustamiseks.

 Punase leedri "Aurea" ärkamine on imeline

 aga ka pihlenelas pole viletsam, selle ümbert saab niita ja peab ennast ilusti üleval.

Müügiplatsil sai viimased potid üles rivistatud ja umbrohi välja katkutud

Keerasin just müügiplatsi sprinklerid tööle, sest maikuu jooksul ei ole meil tilkagi sademeid tulnud, isegi mitte lund, nagu mujal Eestis. Aga see on siinkandis üsna tavaline, mai põud ja juuli põud ning niisked ja soojad talved. Sellepärast paljud kontinentaalsed püsikud siinkandis ellu ei jäägi.

Aprilli keskpaik

Neljapäevahommik algas ekstreemselt, tormi ja lörtsise tuisuga. Hommiku jooksul käis kolm korda elekter ära ja oli ära ka siis, kui ma tuisus autonina Vasalemma poole suunasin. Õnneks õhtupoolikul jäi vaiksemaks ja lumi meil maha ei jäänudki, sulas kohe ära.
Eile oli vahepeal päikest, vahepeal pilvi ja päev kulus peamiselt kodustele tegemistele. Täna aga oli tuul vaiksemaks jäänud ja päris paras meeleolu selleks, et müügiplatsil püsikupealsete kallal nakitseda. Polnudki nii palju plaanis teha, aga päike paistis, tunne oli õige ja peaaegu sai korda, tegemata veel varjuosa, kus potid proosaliselt alles jääs olid.

Rõõm on askeldada, kui kõik on kenasti talvitunud ja pottidest ärganud ninad vastu vaatavad. Puudest ja põõsastest kõigist veel aru ei saa, aga kämmalvahtrad ja alpi kuldvihmad on pottides kenasti talvitunud. Hübriidkirss Accolade aga on muutunud popiks naaberlinna elanike hulgas ja need hakkavad sel kevadel juba otsa saama.
Mujal Eestis olla tänagi veel lund sadanud ja räägitakse korralikest külmakraadidest, meil oli päikese käes mõnusalt soe ja põsed tunduvad isegi päikest saanud olevat.
Üleeelmisel aastal istutatud Apeldoorni tulbid tunduvad olevat õige valik

ja kui tagaplaanil laiutavast liivahunnikust ka veel lahti saaks, oleks see koht juba päris ilus. Õnneks viidi pool hunnikut eelmisel nädalal naaberküla kohviku laste liivakasti ja ülejäänuga peaks selle isesõitva käruga ehk hakkama saama.
Täna ma isevedukit kuurist välja ajada ei viitsinud, platsi püsikupealsete põletamise vulkaan oli piisavalt lähedal, et ilma hakkama saada. Ja peale platsi puhastamist oli selge, et rohkem ma nagunii täna füüsilist tööd teha ei tohi, nii et tuli tuppa kobida.
Niimoodi tuleb hea vanaemadeaegne käsivarrejämedune rabarber, loomulikult koos sõber naadiga, sest kui keegi oskaks soovitada, kuidas naat rabarberist kätte saada, oleks see ilmselt mingit tõsist aiandusalast preemiat väärt.

Midagi uut ja põnevat aias puhkenud ei ole ja võrkiiriste pilte ladusin näoraamatusse, blogi sellega täitma ei hakka. Oli mõnus päev, millele järgneb mõnus õhtu raamatuga.
Ilma taimedeta saaks kuidagi hakkama, ilma koerteta poleks elu. Mikul hakkab mingi väga väärikas hoiak tekkima. Kui natuke veel mõistust ka juurde tuleks ja enam kastekannudest sõelu ei tehtaks :) , neil mastinaatoritel on mingi eriline asi plastikuga ajada...emme Malati sõi ükspäev ära mu umbrohukasti.

Kalendritalve viimane päev

Sest homme hommikul kell 10:28 hakkab kevad. Kuigi ilmateade lubas täna paariks tunniks päikest, jäi see saabumata ja ilm jäigi halliks ja niiskeks. Väljas sai siiski natuke tegutsetud, kaks kärutäit koerte sedasamust ära koristatud. Ja kuigi olin lubanud, et enne ilma soojenemist mina aiatöödega ei alusta, lisandus sellele siiski ka kaks kärutäit püsikupealseid, vähemalt maja eest sai hostalaga kokku tõmmatud, sõnajalad jätsin veel rahule.

Roosid pole sel talvel praktiliselt üldse viga saanud, kuigi muldamata ja katmata. Kõik külmahellikud tunduvad ka elus olevat. Vulkaanitaguses hakkavad padjandid üksteisele selga ronima, peab millalgi harvendama hakkama.

Okkalised maja ees on juba mõnusalt suured ja pakuvad aastaringselt midagi silmale ja hingele.

Mägisibulad aiavaasides on kadudeta talve üle elanud, sordinimesid ei tea, nimetu mix ehituspoest.

Tiikides on veel jääd, kuigi servad on lahti.

Tulbid tulevad toore jõuga ja pojengide punaninasid ka eelmisel pühapäeval veel ei olnud.

See lumeroos on ainuke, mis mitmetest katsetustest on ellu jäänud ja õisi näeb sel aastal loodetavasti esmakordselt.

Sinililledest ei olnud veel märkigi, aga esimene lumekupp oli pärastlõunaks nina välja pistnud.

Toa poole suundudes otsisin pilguga koera, no pole...otse loomulikult istus Malati puuriida otsas. Kui mul udupeeneid tõupabereid poleks, siis kahtlustaksin juba kutsikaeast saadik, et mulle on tiibeti mastifi pähe müüdud musta pantri ja šimpansi ristsugutis, paindub ja ronib täiesti ebakoeralikul kombel. Pilditegemise ajaks oli jõudnud juba riida otsast alla hüpata.

Mõtestatud molutamine

Fred Jüssi olevat kusagil öelnud, et inimene peab õppima rohkem mõtestatult molutama, muidu kulub ära ja põleb läbi. Ilmselt selle oskuse omandamisega olengi sel talvel usinalt tegelenud ja nüüdseks hakkab juba käppa tulema. Igatahes veebruar on kuskile kaotsi läinud. Loomulikult olen tööl käinud ja kodutöödega askeldanud, aga ei midagi erilist. Söönud, kosunud ja lõpuks ometi mõistlikult magama hakanud. Täna hommikul näitas aktiivsusmonitor unekvaliteediks excellent ja see oli vist üldse esimene kord, kui ma sellist näitajat nägin.
Isamaa sünnipäeva hommik oli lipuvärvides.

Paraadi algust ja lõppu polnud vaja telekast vaadata, seda oli kuulda ja tunda, kui maja Ämaris baseeruvate sõjalennukite õhkutõusust ja maandumisest vappus ja aknaklaasid klirisesid. Üks tarkpea arvas, et see, et maja sooja ei pea, polegi ehitajate viga, vaid sellestsamast lennukite tekitatud vibratsioonist ja lähedalasuva Klooga polügooni miinipildujaplahvatustest tulevadki praod sisse...tore teadasaamine küll, jääb üle loota ainult soojadele talvedele.
Selles mõttes võib möödasaava talvega rahul olla küll, maksimumiks jäigi -15,8 ja seda, et märtsis ränka külma tuleb, pole siinkandis veel juhtunud, meri on lahti ja see toimib nagu hiigelsuur temperatuuriregulaator.
Eile läks liikumisvaegus nii suureks, et tatsasin ühe aiatiiru. Pildistasin oma parimaid sõpru, kes on aidanud mul selle tervise poolest raske talve üle elada, Malati krutskeid täis pilk ja Miku lai naeratus.

Metsa servas oli vist kitsejälgi, aga üles aia poole polnud tuldud.

Tiik on veel talverahus.

Hing ootab kevadet ja mitte niipalju taimede, kui tõsise liikumisvajaduse pärast. Sportimine pole mulle kunagi istunud, minu tegevusel peab olema mingi mõte. Külas on meil sellest talvest küll ka uhke liuväli, aga uisutamisele ma poolteist aastat tagasi tõsiselt viga saanud põlve tõttu isegi mitte ei mõtle. Jalutada pole meil ka eriti kuhugi, kolmesaja meetri kaugusel on suur maantee kihutavate ja poripritsivate rekkadega. Aga kohe algab märts ja loodetavasti kaob lumi peatselt lõplikult.