Neli kolmapäeva olen olnud pidanud pikalt haiglas veetma, õnneks tänasega sai see ravi läbi, igapäevane Tallinna-vahet kütmine jätkub veel mõnda aega, aga ma olen sellega juba harjunud. Hommikud on jahedad ja sügisesed, mõnel pool olla öökülmagi olnud, aga meil oli akna taga päikesetõusu ajal kaheksa kraadi ja mu tiibetlane ja pooltiibetlane tegid mõlemad hommikusi päikesekummardusi. Mõnikord on täiesti kummaline, mismoodi need ürgkoerad käituvad, päikese tõustes istuvad üksteise kõrval, vaatavad taevasse ja teevad mingeid imelikke noogutusi. Pildile ma seda rituaali saanud pole, tavaliselt olen ise alles hommikumantlis ja kunagi pole fotokat käepärast, kui peale satun.
Viimasest septembripäevast tegin pilt pealelõunal koju jõudes, pikalt pehmel maal ringi komberdada jalg ei lase (kuigi paraneb), aga midagi ikka.
Õitsejatest ei saa ma kuidagi tabatud vesikanepeid, nende struktuurne ilu on reaalses elus palju-palju ilusam.
Esimest õit avab täidisõieline puishortensia Hayes Starburst. 2005.aastal Alabamas Hayes Jacksoni aiast leitud sport. Selle hortensia kohta lisainfot otsides pidin toolilt maha kukkuma, kui USA hindu nägin, ma enda omad müüsin ikka suisa ilma rahata ära, pole ime, et kahe nädalaga otsas olid.
Hilja sai istutatud ja vahepeal jäi liiga valge virgiinia tonditupiku varju, mis tal sõna otseses mõttes otsas lamas. Paar nädalat tagasi sai tonditupik välja kaevatud ja topitud suuremalt jaolt pottidesse, osa ka teise kohta. Kui ta end ka seal pikali viskab, läheb üldse välja. Samamoodi lamandub ka kirjuleheline variegata, nii et tonditupikud pole vist selle koha vaimu maitse. Ja veel üks asi, mida ma kuidagi püsti ei saa ja mis kuidagi laieneda ei taha, on spargel. Hiiumaal Tapio juures nägin nii ilusat sparglipõõsast, et läksin kadedusest mürkroheliseks, minu oma kasvatab igal aastal 3-4 kõrt ja viskab need ka pikali. Peaks vist teda ähvardama, et kui ta samas vaimus jätkab, söön ma ta ära, siiani pole seda paari kasvu raatsinud :)
Sügiselemmikute hulka kuulub ka Deia aiast pärit ülane, vist hubei. Püsib, aga laieneb vägaväga aeglaselt.
Dammeri tuhkpuu püsib nii umbrohuvabana tänu sellele, et tegelikult lamab kivi peal. Lihtsalt suurt lapikut kivi pole enam näha. Meelega sai niimoodi istutatud, muidu need roomavad põõsad on nuhtlus, naat ja lemmalts kasvavad läbi ja rohida on jama.
Selline aga näeb kahjuks välja poolteist kuud rohimata kruusatee, mille all on kaks kihti tekstiili ja peal ca 10 cm killustikku. Sel sügisel tänu jalajamale minust ilmselt rohijat enam pole.
Humal on muutunud tõeliseks probleemiks. Taas üks taim, mille puhul algul mõtled, kuidas teda saada ja mõne aasta pärast ainult, kuidas temast ometi lahti saada. Paar aastat tagasi proovisin osa välja kaevata, no ei hakanud jõud nendele hiidjuurikatele peale. Ja sügiseti muutub see tegelane eriti metsikuks.
Teine samasugune peletis on harilik füüsal, aga seda on siiski saanud kärutäite kaupa komposti kiskuda, risoomid pole vähemalt sügaval.
Nendega võrreldes on vooljas pargitatar end seni suhteliselt viisakalt ülal pidades ja õitsedes on ta ikka hullult ilus.
Puhkenurgas hakkab viinamari Zilga lõpuks ometi värvi võtma, kas ka valmis saab, on iseasi. Natuke ka oma viga, sest liigne lehemass jäi eemaldamata, lihtsalt ei tulnud õigel ajal meelde. Marju on muidu palju.
Ilus aeg on. Eriti, kui päikest on. Mihklipäev oli päikeseline ja soe, see peaks pikka sooja sügist tähendama. Mulle meeldib.
30. september 2015
28. september 2015
Sundkorras horisontaalis
Igasugune terve mõistus ütles, et peale nii hullumeelset nädalat oleks tulnud pikali visata. Aga laupäevane ilm oli nii imeline, et kuidagi ei raatsinud. Hommikul, kui õues veel liiga külm ja märg oli, koristasin ja pesin köögikappe ja pesin pesu. Siis pesin survepesuriga puhtaks kasvuhoone, niivõrd-kuivõrd see õietolmukiht sealt maha tuli, katust nühkima ma eriti ei ulatunud, liiga kõrge.
Järgmisteks plaanideks olid Hollandist saabunud kobarhüatsintide (ebaharilikult suured sibulad, nagu kohaliku kaubanduse tulbid...) mahatorkimine ja muru oleks ka veel tahtnud niita, aga...olin reipal sammul sibulakorviga suundumas istutusala poole, kui mänguhoos Mihkel mulle kas peaga või õlaga, täpselt ei teagi, otse vastu vasaku jala põlve tuiskas.
Algul ei saanud arugi, et see matakas nii tugev oli, hoidsin natuke aega külmakotti peal ja läksin longates siiski istutama. Alles siis, kui kahe tunni pärast enam püsti peaaegu ei saanudki ja lähemalt vaadates selgus, et põlv oli nagu puupakk, sain aru, et asi on tõsisem, kui ma arvasin. Õnneks oli vahepeal saabunud Lepatriinul valuvaigisti käekotis, sellega sain kiunumise lõpetada ja isegi tunnikese diivanil tukastada.
Pühapäev polnud oluliselt parem, jalg paistes, külmakotid ja valuvaigistid, diivan ja raamatud. Ühesõnaga, kui ise ei taipa pikali heita, siis sunnitakse.
Kaheksakuine kivipallur-põmmpea ise ei saanud üldse aru, et ta mingi pahandusega hakkama saanud oleks, aga piidleb mind vähe süüdlasliku näoga, kui ma nägu viltu peas, kilpkonnakiirusega liikuda püüan.
See-eest madistasid tublid Lepatriinud ringi. Vahepeal kostis kõigi majapidamises leiduvate muruniidumasinate jorramist, siis saabus vaikus, aga mitu tundi kedagi näha ka ei olnud, kuni lõpuks saabus võidukal ilmel Lepatriinu ettekandega, et kasutades julmalt ära minu liikumisvõimetust ajasid nad kogu mu majapidamise segamini :).
Mida ma oma õeraasu ülimat korralikkust arvesse võttes muidugi hetkekski ei usu, aga vaatama pole ka saanud minna, mis seal kuuri taga siis õieti korraldati.
Jalg on küll natuke parem, aga arstiga konsulteerides jätsin tänase haiglasõidu ikka ära, las puhkab.
Pilte seekord pole, sest minust pole fotokaga ringi komberdajat. Aga õitsejaid on aknast näha veel rohkesti.
Järgmisteks plaanideks olid Hollandist saabunud kobarhüatsintide (ebaharilikult suured sibulad, nagu kohaliku kaubanduse tulbid...) mahatorkimine ja muru oleks ka veel tahtnud niita, aga...olin reipal sammul sibulakorviga suundumas istutusala poole, kui mänguhoos Mihkel mulle kas peaga või õlaga, täpselt ei teagi, otse vastu vasaku jala põlve tuiskas.
Algul ei saanud arugi, et see matakas nii tugev oli, hoidsin natuke aega külmakotti peal ja läksin longates siiski istutama. Alles siis, kui kahe tunni pärast enam püsti peaaegu ei saanudki ja lähemalt vaadates selgus, et põlv oli nagu puupakk, sain aru, et asi on tõsisem, kui ma arvasin. Õnneks oli vahepeal saabunud Lepatriinul valuvaigisti käekotis, sellega sain kiunumise lõpetada ja isegi tunnikese diivanil tukastada.
Pühapäev polnud oluliselt parem, jalg paistes, külmakotid ja valuvaigistid, diivan ja raamatud. Ühesõnaga, kui ise ei taipa pikali heita, siis sunnitakse.
Kaheksakuine kivipallur-põmmpea ise ei saanud üldse aru, et ta mingi pahandusega hakkama saanud oleks, aga piidleb mind vähe süüdlasliku näoga, kui ma nägu viltu peas, kilpkonnakiirusega liikuda püüan.
See-eest madistasid tublid Lepatriinud ringi. Vahepeal kostis kõigi majapidamises leiduvate muruniidumasinate jorramist, siis saabus vaikus, aga mitu tundi kedagi näha ka ei olnud, kuni lõpuks saabus võidukal ilmel Lepatriinu ettekandega, et kasutades julmalt ära minu liikumisvõimetust ajasid nad kogu mu majapidamise segamini :).
Mida ma oma õeraasu ülimat korralikkust arvesse võttes muidugi hetkekski ei usu, aga vaatama pole ka saanud minna, mis seal kuuri taga siis õieti korraldati.
Jalg on küll natuke parem, aga arstiga konsulteerides jätsin tänase haiglasõidu ikka ära, las puhkab.
Pilte seekord pole, sest minust pole fotokaga ringi komberdajat. Aga õitsejaid on aknast näha veel rohkesti.
21. september 2015
Viies aastaaeg
ütles eilne külaline mõtlikult. Väga täpne, sest suveks seda nimetada poleks enam õige ja sügiseks veel ka mitte. Ööd on vaat et soojemad kui juunis ja juulis ja ka päevane temperatuur kannatas vähemalt pühapäeval päikese käes vabalt ka varrukateta pluusis toimetada. Üksikud kollased lehed puudel pärinevad juba augustipõua ajast. Vihma sajab ka aeg-ajalt, kasta pole vaja ja osa asju alles asutavad end õitsema. Täna näiteks avas esimese õie esimene talvitunud hibiskus ja oi kui palju õienuppe seal peal veel on
Takispuu ehk diervilla õied on tagasihoidlikud, aga koos kirjude lehtedega on pilt üsnagi efektne
Takispuu ehk diervilla õied on tagasihoidlikud, aga koos kirjude lehtedega on pilt üsnagi efektne
Floksid edenevad meie mullas väga visalt, aga kui ühekorra hoo sisse saavad, siis vähemalt välja ka tavaliselt ei lähe.
Nii palju õisi ei saa ometi sügist tähendada
Majast kaugemale eriti ei jõudnudki, seal võib veelgi huvitavat leiduda. Õues asjatamiseks jääb iga päev muude asjade kõrvalt poolteist-kaks tundi, rohkem ei jõua, sest ma olen permanentses ajahädas. Igapäevane linnaskäimine ampsab suure tüki päevast, aiapoe hooaeg ei näi lõppevat, tellimusi tuleb nii kohetäitmiseks kui kevadeks. soodusmüüki sel aastal ei tule, sest müüa pole enam praktiliselt midagi, kastid on pooltühjad ja midagi peab kevadeks ette ka jääma. Mõningaid taimi peaks veel paljundama, aga kui ei jõua, siis ei jõua. Sooja aega lubatakse tegelikult poole oktoobrini ja mulle see väga sobiks.
Muru kasvab kohinal, õnneks aitas kriitilisemates kohtades tubli Lepatriinuisand, aga sideraadid...ma parem ei vaata sinnapoole.
13. september 2015
Mõnus hilissuvine nädalavahetus
Pühale Juurikale :) ma seekord ei jõudnud. Mu taimehuvi on hetkel kaunis kesine, sest aed hakkab sõna otseses mõttes täis saama ja uusi istutusalasid ma rajada ei kavatse, ei tule vanadegagi toime. Tiigiäärne on endiselt õudus kuubis ja ma ei taha sinna vaadatagi. Mujalgi ei saa sideraatide vähesuse üle kurta, aga vaat seda rohimise soolikat ma endas sel nädalavahetusel väga üles ei leidnud.
Laupäeval puhkasin pikalt ja põhjalikult, voodist ronisin välja alles poole kaheteistkümne paiku. Jõin pikalt ja mõnuga kohvi ja siis ronisin murutraktori selga. Paari tunniga olid olulisemad kohad üle käidud, niita saab ilmselt küll ja veel, sest soojade ilmade kestmist lubatakse veel pikaks.
Siis võtsin kaasa oma penid ja sõbranna Margiti koos kolli Queenyga ja läksime kodukanti avastama. Tööd ja tegemised kodus ei lõpe nagunii kunagi, aga vahel on vaja end tuulutada. Pildid ongi sõbranna tehtud, sest minu telefoniga pole päikese käes võimalik pildistada.
Harju-Madise vana surnuaed
Leetse rand kivikülviga
Harju-Madise kiriku juures olin ma vahepeal koertega täiesti kaetud :), sest ka Queeny armastab mind väga ja räägib mulle oma pika kollikoonuga alati kõrva sisse salajutte. Väga mõnusad tunnid olid.
Laupäeval puhkasin pikalt ja põhjalikult, voodist ronisin välja alles poole kaheteistkümne paiku. Jõin pikalt ja mõnuga kohvi ja siis ronisin murutraktori selga. Paari tunniga olid olulisemad kohad üle käidud, niita saab ilmselt küll ja veel, sest soojade ilmade kestmist lubatakse veel pikaks.
Siis võtsin kaasa oma penid ja sõbranna Margiti koos kolli Queenyga ja läksime kodukanti avastama. Tööd ja tegemised kodus ei lõpe nagunii kunagi, aga vahel on vaja end tuulutada. Pildid ongi sõbranna tehtud, sest minu telefoniga pole päikese käes võimalik pildistada.
Harju-Madise vana surnuaed
Leetse rand kivikülviga
Harju-Madise kiriku juures olin ma vahepeal koertega täiesti kaetud :), sest ka Queeny armastab mind väga ja räägib mulle oma pika kollikoonuga alati kõrva sisse salajutte. Väga mõnusad tunnid olid.
Kodus sõbranna pilte oma arvutisse salvestades avastasin, et ma pole oma aias septembris mitte ühtegi pilti teinud? Isegi septembri kaust oli avamata. Viimane aeg oli see viga parandada.
Roosid on veendunud, et on suvi
Hortensiatest ei saa üle ega ümber
Üheaastane rebashein künnab ja külvab iseseisvalt ja kasvab ka kohtades, kus meil on kivide peal vaid viis sentimeetrit mulda.
Kevadel Staudenist tellitud gunnera manicata on kenasti kodunenud, aga näis, kuidas talvega hakkama saab. Muhus pidi hästi saama.
Nokkisin valmis järgmise mägisibulavaasi, kividega mängimine on tore, aga kahjuks on meie umbrohukooslus äärmiselt alpiaiavaenulik.
Ka keskmine vaas, milles olid sel aastal madalad aasia liiliad, läheb mägisibulatele, aga praegu pole ühtegi potti ootel. Kümmekond puud läheb pottidega maasse, sest vajavad enne õigele kasvukohale suunamist kosutamist. Homme läheb hunnik pakke välja ja hooaeg ei näi lõppevat, sest iga päev tuleb uusi tellimusi.
Siilikübarate pidu käib alles täie hooga.
Aga kõige õnnelikum olen ma selle nõlva üle, sest viimaks ometi koju jõudes puhkab silm korras kohal. Istutatud pole siia eriti midagi ja ega kuiva varju suurt midagi ei istuta ka, aga Lepatriinuisanda suur töö võsa likvideerimisel, sõprade abi ja Lepatriinu suur maalritöö kuuri teistkordsel ülevärvimisel on andnud nauditava tulemuse.
Parklaserva kombinatsioon küüvitsatest ja jugapuudest on küll veel pisike ja naatide ning vereurmarohtude hellas embuses, aga küll ta kosub.
Kännud jäävad järgmist kevadet ootama, praegu ei jõua ega jaksa ja kuigi mingeid ideid hakkab tekkima, pole vaim veel päris valmis.
Õitsema hakkab sinine habeõis Heavenly Blue. Aga kui teised näitavad juba sügisastreid ja krüsanteeme, siis meil pole isegi neil õienuppe veel. Habeõit unustasin pildistada.
Ja Mikust hakkab juba Mihkel saama :)
Sildid:
hortensiad,
koerad,
püsikud,
roosid,
üritus
11. september 2015
540
Üldiselt võtan ma praegu ühe päeva korraga. Teen jupikaupa hooaja viimaseid tellimusi, nokin jõudumööda aias, kui ära väsin, siis puhkan. Ei pinguta mitte millegagi, kõige suurem pingutus on igapäevane linnaskäimine. Mis on täpselt keset päeva. Seega olen päeva jaotanud nii, et enne linnasõitu teen arvutitöid ja pärast linnast tulekut nokin õues.
Eile proovisin ära uue akutoitel hekilõikuri. Aku on sel tundmatu firma tootel küll nõrk, kuid teleskoopvars täpselt see, mida mul vaja oli, ulatusin kõigi vajalike tuttideni.
Siis tegelesin saarvaher Flamingoga, mis oli täielikult ülekäte läinud ja segas juba õuel liikumist. Seal polnud hekilõikuriga enam midagi teha, käiku läksid kõige suuremad oksakäärid. Olles tükk aega madistanud ja lõpuks põhitüve üles leidnud, leidsin tüve küljest Hansaplandi etiketi, mis teatas, et Flamingo puhul on tegu aeglasekasvulise põõsaga. No kui mõni põõsas on nelja aastaga ligi neljameetriseks kasvanud, on minul küll keeruline seda aeglaseks kasvuks pidada. Maha läksid kõik alumised oksad, kui on puu, siis olgu puu. Ilus puu ju.
Tänaseks lubas raviarst igasuguseid asju. Kolmas päev peale esimest keemiat, iiveldus, oksendamine, isutus. Seega ei planeerinud peale linnaskäigu igaks juhuks mitte midagi ja natuke pabistasin, kuidas autojuhtimisega hakkama saan. Hommikul kell pool seitse ettevaatlikult silmi avades selgus, et ainuke probleem oli kohviisu. Lasksin Malati ja Mihkli välja, võtsin väikese tassi kohvi. Kuna väsimus oli siiski tavapärasest suurem, tukastasin veel tunnikese. Enne üheksat siiski juba suure tassi kohviga arvuti taga palgatööasju tegemas.
Igapäevane haiglaskäik, maitsev lestafilee Soku pubis, haljastusfirmale pojengid ära viidud, jõudsin koju kella kolme paiku. Ilm oli imeline ja õues oli soojem kui majas sees. Väike puhkus terrassil, mõeldes, mida siis täna nokitseda.
Nokitsemise tulemus on pealkirjas, maha sai 540 lillesibulat. Algul mõtlesin, et panen maha ühe sordi nartsisse. Aga õhtu oli nii ilus ja soe, rohutirtsud laulsid ja kastid muudkui kahanesid. 100 nartsissi Barrett Browning (sort pärineb ajast enne II Maailmasõda), 100 nartsissi Siam, mille kohta Google ei tea suurt midagi, aga peab ka väga vana sort olema, ilmselt kunagise Nõukogude Liidu aladelt. 100 darwini tulpi Blushing Apeldoorn ja 200 Golden Apeldoorni. Ja kuna hoog oli sees, said teise istutusalasse maha ka 20 tulpi Gudoshnik ja 20 tulpi Montreaux. Kahe viimase sordi päritolu ei tea, aga esimesed on kõik pärit Eesti kasvatajate käest. Tulpide jaoks oli ehk natuke vara, aga mis tehtud, see tehtud. Oktoobris poris roomamine mind eriti ei ahvatle.
Pilte eriti ei teinud, õhtuks oli valgus halb, püüdsin kätte saada oma sügislemmikuid vesikanepeid, aga ikka jäi udune
Päeva suurim üllatus aga tuli ikkagi kasvuhooneesisel taimede toibumisplatsil. Kui viimane saksa saadetis tuli, polnud võimalik seda õieti üle lugeda, kohe pakkekastidest kastmisvannidesse ja sealt edasi juba tellijatele, alles eile sain lõpliku soti kätte ja tee või tina, kaks puud on sellist, mida pole tellitud ja pole ka arvel. Silte ka pole. Kuidas nad saadetisse sattusid, pole aimugi. Kontrollisin tarnija valikut, no kõige lähedasem asi on vist hõlmikpuu Fastigiata.
Googeldades selgus, et olen saanud järjekordselt kaks koletist, 15 meetrit kõrged ja 5 meetrit läbimõõdus. Kuhu ma need tondid panen, on iseküsimus. Esialgu lähevad koos pottidega talvituma.
Eile proovisin ära uue akutoitel hekilõikuri. Aku on sel tundmatu firma tootel küll nõrk, kuid teleskoopvars täpselt see, mida mul vaja oli, ulatusin kõigi vajalike tuttideni.
Siis tegelesin saarvaher Flamingoga, mis oli täielikult ülekäte läinud ja segas juba õuel liikumist. Seal polnud hekilõikuriga enam midagi teha, käiku läksid kõige suuremad oksakäärid. Olles tükk aega madistanud ja lõpuks põhitüve üles leidnud, leidsin tüve küljest Hansaplandi etiketi, mis teatas, et Flamingo puhul on tegu aeglasekasvulise põõsaga. No kui mõni põõsas on nelja aastaga ligi neljameetriseks kasvanud, on minul küll keeruline seda aeglaseks kasvuks pidada. Maha läksid kõik alumised oksad, kui on puu, siis olgu puu. Ilus puu ju.
Tänaseks lubas raviarst igasuguseid asju. Kolmas päev peale esimest keemiat, iiveldus, oksendamine, isutus. Seega ei planeerinud peale linnaskäigu igaks juhuks mitte midagi ja natuke pabistasin, kuidas autojuhtimisega hakkama saan. Hommikul kell pool seitse ettevaatlikult silmi avades selgus, et ainuke probleem oli kohviisu. Lasksin Malati ja Mihkli välja, võtsin väikese tassi kohvi. Kuna väsimus oli siiski tavapärasest suurem, tukastasin veel tunnikese. Enne üheksat siiski juba suure tassi kohviga arvuti taga palgatööasju tegemas.
Igapäevane haiglaskäik, maitsev lestafilee Soku pubis, haljastusfirmale pojengid ära viidud, jõudsin koju kella kolme paiku. Ilm oli imeline ja õues oli soojem kui majas sees. Väike puhkus terrassil, mõeldes, mida siis täna nokitseda.
Nokitsemise tulemus on pealkirjas, maha sai 540 lillesibulat. Algul mõtlesin, et panen maha ühe sordi nartsisse. Aga õhtu oli nii ilus ja soe, rohutirtsud laulsid ja kastid muudkui kahanesid. 100 nartsissi Barrett Browning (sort pärineb ajast enne II Maailmasõda), 100 nartsissi Siam, mille kohta Google ei tea suurt midagi, aga peab ka väga vana sort olema, ilmselt kunagise Nõukogude Liidu aladelt. 100 darwini tulpi Blushing Apeldoorn ja 200 Golden Apeldoorni. Ja kuna hoog oli sees, said teise istutusalasse maha ka 20 tulpi Gudoshnik ja 20 tulpi Montreaux. Kahe viimase sordi päritolu ei tea, aga esimesed on kõik pärit Eesti kasvatajate käest. Tulpide jaoks oli ehk natuke vara, aga mis tehtud, see tehtud. Oktoobris poris roomamine mind eriti ei ahvatle.
Pilte eriti ei teinud, õhtuks oli valgus halb, püüdsin kätte saada oma sügislemmikuid vesikanepeid, aga ikka jäi udune
Päeva suurim üllatus aga tuli ikkagi kasvuhooneesisel taimede toibumisplatsil. Kui viimane saksa saadetis tuli, polnud võimalik seda õieti üle lugeda, kohe pakkekastidest kastmisvannidesse ja sealt edasi juba tellijatele, alles eile sain lõpliku soti kätte ja tee või tina, kaks puud on sellist, mida pole tellitud ja pole ka arvel. Silte ka pole. Kuidas nad saadetisse sattusid, pole aimugi. Kontrollisin tarnija valikut, no kõige lähedasem asi on vist hõlmikpuu Fastigiata.
Googeldades selgus, et olen saanud järjekordselt kaks koletist, 15 meetrit kõrged ja 5 meetrit läbimõõdus. Kuhu ma need tondid panen, on iseküsimus. Esialgu lähevad koos pottidega talvituma.
8. september 2015
Potilaada põhi paistab
Eile oli selline tunne, et hilissügis on käes, aina kallab ja külm oli. Aga ilmateade näitas pööret positiivsuse poole ja täna see ka kätte jõudis, kui ma peale kella kolme koju jõudsin, näitas juba esimesi päikeselaike ja pärast läks juba päris päikeseliseks.
Egas muud, kui labidas kätte ja auke kaevama. Tellitud puud ja mittetellitud. Täna üks proua näiteks teatas, et ta pole mingeid taimi tellinud. Ju ma siis võtsin ta nime, meiliaadressi ja muud andmed taevast, mitte tellimissüsteemist. Pole midagi, mul tegelikult oligi seda vihmavarjukujulist kääbushõlmikpuud endal hädasti vaja. Ma lihtsalt muidu poleks sel aastal veel raatsinud. Nüüd on ta maha istutatud ja kui tellija peaks mälukaotusest paranema, on hilja.
Jäänud on kolm mägisibulapotikest Kivi-Lillemäelt, mis lähevad aiavaasi. Mujal ma juurumbrohtude tõttu kiviktaimlatutsakaid kasvatada ei saa, probleem pole mitte taimede vahele, vaid taimedesse sisse kasvavad juurumrohud, mida meil on palju ja mida kruusa seest ühegi jõuga koos juurega välja ei tõmba.
Sellegi vaasi puhul ei jäänud muud üle, kui kõik lahti lammutada ja uuesti tagasi istutada. Mis teha, igasse aianurka iga päev ei jõua. Isegi iga nädal mitte.
Vahepeal ilmus veel Poola pakk. Kullerpakid ilmuvad ja kaovad meil ilma minu vahetu osavõtuta, sest ma ei saa alati kodus olla ja nii on "portaal" kokku lepitud kohas. Täna olid portaalis poola pojengid, harkjas azorell ja üks näsiniin, mille silti ma ei viitsi vaatama minna ning arvet kaasas ei olnud. Kui tellimuste tegemise rabelemisest aega saan, panen istutatu ka kirja. Istutamist vajanud on istutatud ja päeva lõpuks said ka pojengid suurematesse pottidesse, neis poola jogurtitopsides poleks nad talve üle elanud.
Ootel on veel ilmatu posu eestimaiseid tulbi- ja nartsissisibulaid, tulpidega on aega, aga nartsissidega peaks vist varsti pihta hakkama. Müügiplats vajab ka korrastamist, aga seal on meeldivalt palju tühja ruumi. Accuweather lubab küll pikka ja ilusat sügist, päevased temperatuurid lähevad alla 10 alles oktoobri keskpaigas. Kevadise pika prognoosiga panid nad igatahes väga täppi. Mulle meeldib.
Egas muud, kui labidas kätte ja auke kaevama. Tellitud puud ja mittetellitud. Täna üks proua näiteks teatas, et ta pole mingeid taimi tellinud. Ju ma siis võtsin ta nime, meiliaadressi ja muud andmed taevast, mitte tellimissüsteemist. Pole midagi, mul tegelikult oligi seda vihmavarjukujulist kääbushõlmikpuud endal hädasti vaja. Ma lihtsalt muidu poleks sel aastal veel raatsinud. Nüüd on ta maha istutatud ja kui tellija peaks mälukaotusest paranema, on hilja.
Jäänud on kolm mägisibulapotikest Kivi-Lillemäelt, mis lähevad aiavaasi. Mujal ma juurumbrohtude tõttu kiviktaimlatutsakaid kasvatada ei saa, probleem pole mitte taimede vahele, vaid taimedesse sisse kasvavad juurumrohud, mida meil on palju ja mida kruusa seest ühegi jõuga koos juurega välja ei tõmba.
Sellegi vaasi puhul ei jäänud muud üle, kui kõik lahti lammutada ja uuesti tagasi istutada. Mis teha, igasse aianurka iga päev ei jõua. Isegi iga nädal mitte.
Vahepeal ilmus veel Poola pakk. Kullerpakid ilmuvad ja kaovad meil ilma minu vahetu osavõtuta, sest ma ei saa alati kodus olla ja nii on "portaal" kokku lepitud kohas. Täna olid portaalis poola pojengid, harkjas azorell ja üks näsiniin, mille silti ma ei viitsi vaatama minna ning arvet kaasas ei olnud. Kui tellimuste tegemise rabelemisest aega saan, panen istutatu ka kirja. Istutamist vajanud on istutatud ja päeva lõpuks said ka pojengid suurematesse pottidesse, neis poola jogurtitopsides poleks nad talve üle elanud.
Ootel on veel ilmatu posu eestimaiseid tulbi- ja nartsissisibulaid, tulpidega on aega, aga nartsissidega peaks vist varsti pihta hakkama. Müügiplats vajab ka korrastamist, aga seal on meeldivalt palju tühja ruumi. Accuweather lubab küll pikka ja ilusat sügist, päevased temperatuurid lähevad alla 10 alles oktoobri keskpaigas. Kevadise pika prognoosiga panid nad igatahes väga täppi. Mulle meeldib.
3. september 2015
Päästmisaktsioonid
Eile õhtul päästsin puid. See Saksa ettevõte, kelle käest ma osa põnevaid puid ja põõsaid tellin, võiks oma asjaajamiskultuuri poolest kuskil arengumaal asuda ja kui neil poleks nii hea kvaliteet ja nii põnev valik, oleksin ma ilmselt ammu juba alla andnud. Juulikuisest veost kuivas läbi ligi pool ja läks ikka mitu head nädalat, enne kui asi klaaritud sai. Lihtsalt keeldusin maksmast, kuni kreeditarve tuli.
Uus tellimus sai tehtud juba 19.augustil ja veel teisipäeva hommikul kontrollisin internetipõhist tellimissüsteemi, mis näitas, et kaup on saatmiseks valmis, aga veel mitte välja saadetud...ongi hea, mõtlesin, sest kuigi meil on juba mitu päeva jahe, oli Poolas, kust auto läbi tulema pidi, ikka veel 33 kraadi sooja...nende taimevedude logistikas pead sa olema hiromant ja ilmaennustaja, sest kuigi saaks ju ka eriautodega vedada, teeks see niigi kalli transpordi veel kolm korda kallimaks.
Ilmselt aga oli keegi unustanud süsteemi linnukese tegemata, sest eile lõuna ajal helistati. Kui saatja on lihtsalt jobu, siis see kullerfirma, keda nad kasutavad, on jobud kuubis ja ma pole isegi teada saanud, mis firmaga on tegemist. Mingeid saatedokumente ju tänapäeval pole, kirjutad mingile elektroonilisele jullale oma kolm risti ära ja kogu moos.
Seegi kord helistati, et eee...ma olen kuller ja tõin teile mingid lilled, kus te olete...kus ma ikka olin, 30 kilomeetri kaugusel kontoris olin. Et ma panen selle kasti siis teile väravasse. Väravasse? muutusin ma valvsaks. Mul ei ole väravat. Kus ta siis selle kastiga on? Mõningase täpsustamise abiga suutsin kulleri asukoha määrata ja ta õigesse kohta suunata. See soojaku triibuliseks värvimine oli ikka imeline mõte, seda maamärki pole nüüd võimalik mitte millegagi segi ajada tervel Harjumaal.
Päris kohe startida ei saanud, aga kui mõne tunni pärast koju jõudsin, oli kast triibulise soojaku ees. Kuigi sadas paduvihma, ei jäänud muud üle, kui lahti pakkima asuda, sest vihmast üksi mitu päeva teel olnud pottide läbileotamiseks ei piisa. Kõik vähegi kannatadasaanud läksid veevannidesse ligunema.
Täna õnnestus päästa metskitsetall. Metsloomalastel on iseseisvumisaeg ja see noorukene hüppas suurele maanteele Illurma vahel kell pool kaksteist päeval. Õnn, et autol on head pidurid ja tagasõitja pidas piisavat pikivahet, kõik pääsesid ehmatusega.
Linnast koju jõudnud, tegelesin puude päästmisega edasi, liiga väikestes pottides taimed suurematesse ja uuesti kurguni veevanni. Läheb mitu päeva, enne kui lõplikult toibuvad.
Järgmisel nädalal läheb suuremaks pakkimiseks ja saatmiseks, tellimusi on palju ja see on hea. Iga päev keset päeva linnas käimine jupitab küll päeva ära, aga samas ka distsiplineerib. Hommikupoolikuti saab kirjatöödega järje peale ja õhtul on aeg enda mudaseks tegemiseks ja taimedega jantimiseks. Täna jõudsin isegi taasviljuva maasika taimi potistada, samal ajal emataime marju näsides. Sel aastal olen taasviljuva maasika potti kasvuhoones hoidnud ja nii on marjad päris magusad.
Homme üritaks endale tellitud puud maha istutada. Viimaks on ka minul lumepuu, ilus meetrine pontšik :): Ja tuvipuu. Ja kauaigatsetud pöök Dawyck Purple.
Muidu oleks võinud ka täna veel õues madistada, aga sääsed närisid nii jubedalt, et tüütas ära. Meil on praegu rohkem sääski kui kevadel. Ja nad on väga õelad.
Pilti ei teinud, sest enamus ajast olid käed märjad ja mullased.
Uus tellimus sai tehtud juba 19.augustil ja veel teisipäeva hommikul kontrollisin internetipõhist tellimissüsteemi, mis näitas, et kaup on saatmiseks valmis, aga veel mitte välja saadetud...ongi hea, mõtlesin, sest kuigi meil on juba mitu päeva jahe, oli Poolas, kust auto läbi tulema pidi, ikka veel 33 kraadi sooja...nende taimevedude logistikas pead sa olema hiromant ja ilmaennustaja, sest kuigi saaks ju ka eriautodega vedada, teeks see niigi kalli transpordi veel kolm korda kallimaks.
Ilmselt aga oli keegi unustanud süsteemi linnukese tegemata, sest eile lõuna ajal helistati. Kui saatja on lihtsalt jobu, siis see kullerfirma, keda nad kasutavad, on jobud kuubis ja ma pole isegi teada saanud, mis firmaga on tegemist. Mingeid saatedokumente ju tänapäeval pole, kirjutad mingile elektroonilisele jullale oma kolm risti ära ja kogu moos.
Seegi kord helistati, et eee...ma olen kuller ja tõin teile mingid lilled, kus te olete...kus ma ikka olin, 30 kilomeetri kaugusel kontoris olin. Et ma panen selle kasti siis teile väravasse. Väravasse? muutusin ma valvsaks. Mul ei ole väravat. Kus ta siis selle kastiga on? Mõningase täpsustamise abiga suutsin kulleri asukoha määrata ja ta õigesse kohta suunata. See soojaku triibuliseks värvimine oli ikka imeline mõte, seda maamärki pole nüüd võimalik mitte millegagi segi ajada tervel Harjumaal.
Päris kohe startida ei saanud, aga kui mõne tunni pärast koju jõudsin, oli kast triibulise soojaku ees. Kuigi sadas paduvihma, ei jäänud muud üle, kui lahti pakkima asuda, sest vihmast üksi mitu päeva teel olnud pottide läbileotamiseks ei piisa. Kõik vähegi kannatadasaanud läksid veevannidesse ligunema.
Täna õnnestus päästa metskitsetall. Metsloomalastel on iseseisvumisaeg ja see noorukene hüppas suurele maanteele Illurma vahel kell pool kaksteist päeval. Õnn, et autol on head pidurid ja tagasõitja pidas piisavat pikivahet, kõik pääsesid ehmatusega.
Linnast koju jõudnud, tegelesin puude päästmisega edasi, liiga väikestes pottides taimed suurematesse ja uuesti kurguni veevanni. Läheb mitu päeva, enne kui lõplikult toibuvad.
Järgmisel nädalal läheb suuremaks pakkimiseks ja saatmiseks, tellimusi on palju ja see on hea. Iga päev keset päeva linnas käimine jupitab küll päeva ära, aga samas ka distsiplineerib. Hommikupoolikuti saab kirjatöödega järje peale ja õhtul on aeg enda mudaseks tegemiseks ja taimedega jantimiseks. Täna jõudsin isegi taasviljuva maasika taimi potistada, samal ajal emataime marju näsides. Sel aastal olen taasviljuva maasika potti kasvuhoones hoidnud ja nii on marjad päris magusad.
Homme üritaks endale tellitud puud maha istutada. Viimaks on ka minul lumepuu, ilus meetrine pontšik :): Ja tuvipuu. Ja kauaigatsetud pöök Dawyck Purple.
Muidu oleks võinud ka täna veel õues madistada, aga sääsed närisid nii jubedalt, et tüütas ära. Meil on praegu rohkem sääski kui kevadel. Ja nad on väga õelad.
Pilti ei teinud, sest enamus ajast olid käed märjad ja mullased.
1. september 2015
Teadmiste päev
Seitsmekuune Mihkel teab, et tuppa ei pissita. Aga vahel harva, kui elamusi on liiga palju, läheb meelest ära.
Mihkel teab, et perenaise autole järele ei joosta. Aga nii lahe, kui perenaine auto kinni peab ja teda mööda õue taga ajab. Eriti siis, kui tal kiire on.
Mihkel teab, et majja sisenetakse ja väljutakse uste kaudu. Aga vajadusel sobivad ka aknad. Hädavajadusel ka teise korruse aknad.
Mihkel teab, et tühja veekausi pärast pole mõtet paanikat tekitada, vett on ka vetsupottides. Ja vetsuuksi saab käpaga avada.
Mihkel teab, et roosipeenardes kaevamise eest saab sugeda. Seepärast kaevatakse mutiaukudes. Seal ei riielda.
Mihkel teab, et koerad diivanitele ei roni. Vähemalt mitte siis, kui perenaine näeb.
Mihkel teab, et tühje lillepotte ei sööda. Aga no nii jubedalt maitsevad...
Mihkel teab, et perenaise magamistoas voodi ees saab magada ainult eriti eeskujulikult käitudes. See reegel on püha. Ja kui seal pissihäda peale tuleb, tuleb perenaine üles musitada. Suure tatise keelega üle näo. Vahel kell viis hommikul.
Mihkel teab, et territooriumilt välja minna tohib ainult autoga. Isegi kui pärisemme putku saab ja meelitab, ikka ei lähe.
Mihkel teab, et kõik hea tuleb kohe alla neelata. Seepärast oli talle hea lihtne tablette sisse sööta, singiviilu sisse ja karlõnksti.
Mihkel teab, et eriti nunnu koera moodi ta välja ei näe. See-eest on tema kolmekümnekiloses kogus lõpmatul hulgal piiramatut koeraarmastust, õrnust ja keelelimpse kõigile tema armsatele inimestele.
Meil sajab täna vihma. Hea, sest nädalavahetusel sai istutatud.
Mihkel teab, et perenaise autole järele ei joosta. Aga nii lahe, kui perenaine auto kinni peab ja teda mööda õue taga ajab. Eriti siis, kui tal kiire on.
Mihkel teab, et majja sisenetakse ja väljutakse uste kaudu. Aga vajadusel sobivad ka aknad. Hädavajadusel ka teise korruse aknad.
Mihkel teab, et tühja veekausi pärast pole mõtet paanikat tekitada, vett on ka vetsupottides. Ja vetsuuksi saab käpaga avada.
Mihkel teab, et roosipeenardes kaevamise eest saab sugeda. Seepärast kaevatakse mutiaukudes. Seal ei riielda.
Mihkel teab, et koerad diivanitele ei roni. Vähemalt mitte siis, kui perenaine näeb.
Mihkel teab, et tühje lillepotte ei sööda. Aga no nii jubedalt maitsevad...
Mihkel teab, et perenaise magamistoas voodi ees saab magada ainult eriti eeskujulikult käitudes. See reegel on püha. Ja kui seal pissihäda peale tuleb, tuleb perenaine üles musitada. Suure tatise keelega üle näo. Vahel kell viis hommikul.
Mihkel teab, et territooriumilt välja minna tohib ainult autoga. Isegi kui pärisemme putku saab ja meelitab, ikka ei lähe.
Mihkel teab, et kõik hea tuleb kohe alla neelata. Seepärast oli talle hea lihtne tablette sisse sööta, singiviilu sisse ja karlõnksti.
Mihkel teab, et eriti nunnu koera moodi ta välja ei näe. See-eest on tema kolmekümnekiloses kogus lõpmatul hulgal piiramatut koeraarmastust, õrnust ja keelelimpse kõigile tema armsatele inimestele.
Meil sajab täna vihma. Hea, sest nädalavahetusel sai istutatud.
Tellimine:
Postitused (Atom)