Kuulates, kuidas rohi kasvab

Kasvab tõepoolest. Eilne sadu ja tänane 19 soojakraadi on kõik vohama pannud ja mõni asi end hommikust saadik lausa silmnähtavalt sirutanud, tanguutia rabarber näiteks, millest ma küll pilti teha ei viitsinud, nii pisikesena näeb ta välja täpselt nagu iga teine rabarber.
Nii ilusa ilmaga tahaks aias lausa midagi teha, aga selleks olen ma ikka veel liiga tõbine. Ja kui ei oleks tõbine, oleks tööl ja ikka ei teeks mitte midagi. Nii et selles mõttes võib rahumeeli terrassil istuda ja linnulaulu kuulata. Mõned tulbid on lahti läinud (sortidest ei tea midagi), viimased võrkiirised ja krookused õitsevad ja see üks tegelane peaks vist pushkiinia olema, arvasin, et nad ei läinud kasvama, aga nüüd, kaks aastat peale istutamist äkki õitsevad.

Maja ümber on sel aastaajal tegelikult imeilus, sellest ei saa tegelikult pilti teha, kõike on liiga palju. Aasad on täis lõosilmi, kuldtähti ja sillasid, varjulisemates kohtades õitsevad veel sinililled ja ülased, isegi lumikellukesi on veel. Tõeline looduse enese rajatud hiiglaslik lillepeenar.

Pärispeenardesse ei taha ausalt öeldes üldse vaadata, sest seal laiutavad juba naadid, võililled ja vereurmarohi. Nii et kui aus olla, siis peaks juba rohima hakkama, aga selleks olen veel liiga sültjas olekus. Las kasvavad veel natuke.
Sarastro taimed on külma aja kasvuhoones uhkelt üle elanud ja kasvavad reipalt suuremaks. Eile saabus ka Aiasõbra põõsapakk, mis peale lahtipakkimist kah esialgu kasvukasse läks. Sellega seoses ka küsimus targematele, tellisin endale kolm mändi, millest tulevikus peaksid saama suured puud, näiteks pisarmänd võib kasvada väidetavalt kuni 50-meetriseks (siin poolsaarel küll kindlasti mitte, aga ilmselt ei ela ma piisavalt vanaks, et selles veenduda...), aga praegu on sellised imepisikestes P9 pottides armsad tutsakad. Ilmselt peaksin ma nad esialgu suurematesse pottidesse istutama, sest tulevases kasvukohas lämmataks neid hein ja teised taimed. Äkki oskab keegi nõu anda.
Roosidest ei saa ka veel täit sotti, üha rohkem on neid, mis siiski pungi näitavad. Kõige rohkem kahju tunduvat olevat saanud vanad põõsasroosid, aga nende varred on jälle nii puitunud,et raske on midagi arvata. Ehk nagu targad aednikud on öelnud, et enne jaanipäeva ei tasu midagi välja kaevama hakata.
Ja tegelikult on nii  karmi talve kohta kahjustusi niigi vähe, isegi veigelad ja tulbipuu on täie tervise juures. Jukkad ja tamarisk samuti.
Oehh...ehk tuleb vähemalt pühapäevaks kaks grammi jõudu tagasi.

Tänaseid tegemisi

Niisiis, puhkusereis läks aia taha. Askeldasin õues. Kasvuhoone on tänu küünaldele seest tahmane nagu korsten, vedasin sinna pisikese elektriradika, kui asi peaks hulluks minema. Täna hommikul igatahes akna taga tuiskas.
Tegin lõpuks Sarastrost saadud taimede inventuuri. Kuna arvet ega saatelehte välja ei ilmunudki, sai võrrelda ainult tellimusega. Mõned asjad olid puudu ja üks üle, indigolupiine oli kaks tükki. Ühest taimest saan arvatavasti siis teada, mis ta on, kui ta suureks kasvab, sest silti ei olnud. Ja pakkija oli eelmises elus ilmselt arst olnud, sest ladinakeelseid taimenimetusi andis deshifreerida...hullemad kui mõni retsept.
Tegin mõned kastikülvid, tsinniad, lavendel, riitsinus, sidrunväändik, seahernes, ängislill. Tänapäeva taimepakid on ikka haledaks läinud, ühest riitsinuseseemne pakist leidsin kaks seemet...tea, kas oli mõtet nii palju paberit raisata.
Lõikasin roose, maapealsed osad on kõvasti pihta saanud ja naljakal kombel kõige rohkem just vanad olijad - Astrid Lindgren, John Clare. Eelmisel aastal ostetud roosidel pole häda midagi. Siiski tundub, et kahjustused on maa peal ja maa-alused osad terved. Küll nad uued võsud kasvatavad.
Kuigi päike paistis, oli tuul tugev ja jäine, paigal istuda eriti ei tahtnud. See-eest kuivas pesu kiiresti.
Aiataimedest on õitsele puhkenud danfordi iirised. Ja metsaalune on sinililli tihkelt täis. Sillad veel päris lahti pole. 

"Rehvid" Austriast

Üleeile lõuna paiku helistas kena naishääl. Teile on rahvusvaheline kullerpakk. Igaks juhuks kontrollisin, kas Austriast (muud mu teadaolevalt saabumas ei ole). Jah, Austriast, kas võime homme ära tuua, autojuht helistab ette. No ikka võib.
Eile siis juba autojuht helistabki, juhendan teda, kuis kohale sõita, kõõlun aknal, kui taas telefon helisemas ja sama jutt, tere, siin Itella transport, teile on rahvusvaheline kullerpakk. Mina vastu, et jah, tean, autojuht juba helistas. Ei, ütleb kena seekord kena noormees, see on teine pakk.

Mina siis täielikus hämmingus küsima, et mis seal pakis siis on, meesterahvas krõbistab paberitega ja ütleb, et rehvid. Mina...ääää... ma rehve küll tellinud pole. Lubatakse asja uurida. Tunnikese pärast, kui esimene pakk juba käes, helistatakse uuesti, et ikka on teine pakk veel, mis tuleb järgmisel päeval.
Mõlemad pakid siis siiski Sarastro püsikud, miks nad kahe eri pakiga ja eri aegadel saabusid, teab ainult tuul.
Nüüdseks mõlemad pakid lahti pakitud, üllataval kombel kõik taimed pottides, mitte paljasjuursed. Üks töö vähem teha. Kahenädalasest teelolekust muidugi vähe räsitud, aga juba peale vannis jootmist hakkasid lehti kikitama. Kaktusi ma lahti ei pakkinudki, lähevad homme postiga edasi. Ainult üks oli pakendist lahti pudenenud ja ühe kõrva kaotanud, mille tulevase omaniku loal endale jätsin. Tänutäheks lõi ta mulle hambad, vabandust, okkad muidugi kätte kah. Ja tunni ajaga läks mädanema, mürgine elukas sihuke.

Nüüdseks saabunud tegelased kasvuhoone ülemistel riiulitel ja kasvuhoone ise näeb välja nagu eriliselt uhke aiakaunistus, sest sees põlevad suured õueküünlad. Ööseks lubab külmakraade, katteloori ma oma majapidamisest ei leidnud (pole ime, ma pole iialgi ühtki taime katnud), sõbra soovitus maasse kaevata ka ei sobinud, sest ma ei saanud kasvuhoone põhjas olevat kolmekordset kangast lihtsalt kätte ja mulda mul kasvukas tegelikult polegi. Palvetame aiajumala poole ja loodame kõige paremat. Praegu on kraadiklaas veel plussis ja kolmest suurest küünlast oli kasvuhoones juba siis soojem, kui ma sealt ära tulin. Mingil moel see putka ikka sooja peab. Ja loodetavasti ei kustuta kusagil ringi hulkuv Lepatriinu küünlaid ära, kui koju jõuab.

Kukupaile ka aitäh, metsiku tulbi sibulad jõudsid ka täna minuni.

Arve aga mul siiamaani maksmata, sest ettemaksu ei tahetud, ja pakiga kaasas oli vaid koopia minu enda meilist, millele oli pastakaga peale kirjutatud makstav summa ja see, et IBAN-koodi leiab koduleheküljelt. Kahjuks sellest ülekande tegemiseks ei piisanud ja õhtune panga klienditugi mind ka aidata ei osanud. Paluti homme uuesti helistada. Eks siis homme uuesti.
Õhtupoolik on kulunud katsetele omaenda ladinakeelsete taimenimedega meili uuesti eesti keelde tõlkida ja arusaamisele, mida ma nüüd siis õieti sain. Lisaks põnevatele sinililledele (marmormustrilistele, roosadele, oranzidele) ja mitut sorti maikellukestele ja koguni kahte sorti upsujuurele (või on need liigid, pardon my French...)!!! olen suutnud veel üht-teist põnevat kokku hamsterdada. Millele ma kõigepealt pean pihta saama, mida ma selle tellimise juures üldse mõtlesin.
A homme kulleriga edasi saadetavate kaktuste peale olen kergelt kade. Nii palju kui ma pakendi serva vahelt piilusin, ikka kenad pontsakad mitme kõrvaga poisid, mitte mingi haledad viilukad. Kui ma kunagi välja mõtlen, kuhu oma aias veel kaktusi istutada (see pagana compressa on kogu sobiva ruumi enda alla matnud), tellin endale ka.

Kuidas ma Bauhausis käisin

Küllap topiti see hiiglaslik reklaamitapeet iga kilulinlase ja linnataguse postkasti, isegi meile koju tuli. Muidu püsib meie postkast eriti viimasel ajal kenasti reklaamivaba.
Mõni asi oli päris isuäratava hinnaga. Mõni selline, mida meie kaubanduses varem nagu liikvelgi pole olnud.
Avamiseks sellegipoolest kohale ei läinud, isegi avamispäevaks mitte, ma lausa vihkan sellist masside kogunemist. Nädalavahetusel kah vabatahtlikult linna ei tule. Esmaspäeviti tavaliselt palju kirjatööd. Täna siis, pakkumiste viimasel päeval oli nagunii Lasnamäe kanti asja ja sai väike haak tehtud.
Oleks võinud ka tegemata jätta, sest rahval on raha nagu raba, enamjagu asju, mille vaatamise endale reklaamilehest kirja olin pannud, olid lihtlabasel kombel otsa saanud.
Kuna parasjagu midagi ei ehita ega kavatse ehitama hakata, sai ehitusepoolest väga pealiskaudne pilk üle lastud. Vibroplaat, mille endale soetanud oleksin, oli otsas. Treppredel kah. Silma jäid suures valikus põnevad iseehitajate pulgad ja profiilid, millest igasuguseid eripäraseid asju kokku oli pandud, aiapiiretest linnumajadeni. Sepisrauast suht odavad trepipiirded. Aga kuna ma olen suurema osa oma elust nagunii pidanud s***st saia tegema, seejuures saia kvaliteediga üldse mitte rahul olles, siis ma väga ei süvenenud. Ma ei ole kohe mitte üks nõks ise hammaste parandamise lainel ja midagi pole teha.
Valgustid olid kallimad kui mujal, aga suures valikus ja suht odava hinnaga olid seni meie kaubanduses pea olematud pistikupesad aeda (sellised, mida saab piigiga maasse torgata). Enda omad ma vist tellisin nüüdseks pankrotti läinud Quelle kataloogist, kui õieti mäletan.
Kellel suures koguses kotimulda vaja, soovitan minna, sest muld oli tõesti odavam kui mujal. Väetiseriiulit ma see-eest ei leidnudki ja aiatööriistade valik oli ka kurvakene.
A võib-olla oli pood suures avamistuhinas lihtsalt tühjaks ostetud.
Suurelt reklaamitud võõrasemaamplid olid igatahes nii tillukesed ja haledad, et ostuhimu ei tekkinud. Parem ostan taimed ja istutan ise, amplipotte vedeleb eelmistest aastatest veel hulganisti kuuri all.
Mõni hea ost sai ikka ka, ammuotsitud elektritarbimise mõõdik pistikupessa (ma tahan ikka juba ammu teada, kui palju meie soojaveeboiler igakuisest elektriarvest hammustab)  ja selline lulla, mis näitab kuskohas juhtmed seina sees on. Meie projektita majas äärmiselt tarvilik jupstük.

Aprilli teine pühapäev

Mõtlesin küll, et ei kirjuta täna mitte kui midagi. Seda enam, et isegi istumine on liiga raske, taguots valutab. . Püstiseismisest on targem isegi mitte mõelda. Lepatriinu oigab praegu köögis, et oli see talv, mis oli, aga nüüd peab vist küll linna kolima. Ise teab, mina teda õue ei ajanud, ise läks.
Ma´p saa üldse aru, sellise lumelükkamismaratoni järel peaks ju füüsiline vorm hea olema. Aga ega ikka ei ole küll. Pigem on tunne, et võhm on täielikult otsas, mitte midagi ei jaksa.
Aga ega sellise päikesepaistega toas ikka istuda ei raatsinud ja igasugused aiatööriistad kleepusid lausa iseenesest näppude külge. Lubasin endale küll iga tunni aja tagant, et ma ei tee rohkem mitte midagi...aga ikkagi avastasin end natukese aja tagant rehavarre küljest, Isiksuse kahestumine ilmselt.
Hommikul esimese asjana koristasin ära oma sinise suksu. Esimesena sellepärast, et muidu oleksin kindlasti leidnud umbes kuussada ettekäänet seda edasi lükata, sest auto koristamine ei kuulu mu lemmikstegevuste hulka. . Lumise talve ja vähese linnasviibimise tõttu polnudki eriti must ja kole. On hullem olnud.
Siis pesin puhtaks viis põhjapoolset akent. Päris külm hakkas, varjus oli ainult viis soojakraadi.
Rookisin puhtaks kaks eile tegemata jäänud peenart, pojengid ja iirised. Lugesin aediiristele sõnad peale, et kui nad ka sel aastal õitseda ei suvatse ja jälle ainult lehti ja käsivarrejämedusi risoome kasvatavad, siis kaevan nad sügisel välja ja kingin ära. Kuigi ma nende sortidest ja värvidest ei tea midagi, ostetud ajal, millal ma siltide alleshoidmist veel vajalikuks ei pidanud. Ning nagu öeldud, õitsemas ma neid viie aiasoldud aasta jooksul pole näinud.
Roosid tunduvad olevat talve edukalt üle elanud, veigelatest on raske midagi arvata. Eriti hea meel on selle üle, et täiesti tervelt on sellest karmist talvest välja tulnud külmaõrnad tamarisk ja tulbipuu, viimase ostmisel pidin peaaegu allkirja andma, et olen teadlik, et ei pruugi Eesti talvele vastu pidada.Nüüd on kaks talve vastu pidanud ja kasvatab suuri pungi.
Uhkelt on vastu pidanud ka pottidesse jäänud jukkad. Mul jooksis sügisel mõistus täiesti kokku ja ma ei suutnudki välja mõelda, kuhu need Nurga hooaja lõpumüügist hamsterdatud tegelased istutada. Nii nad pottidega peenraserva ununesidki ja nagu näha, on täiesti tervise juures.

Tegelikult saab alles nüüd aru, kui palju seda lund oli. Kui väljasulanud asjade kõrgust vaadata. Sellel roosipeenras seisval tibil paistis ainult peanupp lumest välja (sellest, et väidetavalt ilmastikukindlalt kujult koorub latakatena värvi, ei taha ma üldse rääkida).

Lõpuks rookisin veel pärnade alt lehti ja oksasodi. Kuni lõpuks ei saanud enam aru, kas ma rehitsen või kasutan reha toetumiseks. Kui selle puudealuse kunagi korda saab, tuleb sellest imeilus koht. Praegu tunnevad end seal hästi Deialt saadud metspipar ja Muhediku karulauk. Ning selline isetekkinud lumikellukesepeenar.

Tolku oli ka Lepatriinu kraavihallitööst, tee pealt on vesi enamuses minema voolanud ja üle nädala aja pääseb meile isegi jalgsi :).
Ning hoolimata valutavatest lihastest on väga mõnus tunne.

Hakkab looma...

Tänane päikeseline päev oli imeline. Suurem sodi sai peenardelt ära koristatud. Igasugused ninad (pojengid, iirised, tulbid jne.) päikese poole aidatud. Nüüd valutavad muidugi ristluud ja tagumik pehme maa peal käru lükkamisest ja kummardamisest. Loodetavasti saun aitab.
Esimesed sinililled tegid silmad lahti, esimesed kollased ülased ka.
Aiataimedest õitseb esimesena täies ilus võrkjas iiris (Iris reticulata) Katharina Hodkin.

Mutid pole kahjuks ära uppunud, vaid üles künkale meie aeda kolinud. Ega loom loll ole. Loodetavasti aitab selline mutilõks, ta sai eelmisel aastal kaks tükki kätte.  Pildil näeb väga nunnu välja ja ega ta ongi loomult kaisukoer. Omade jaoks, võõrastele ei soovitaks.

Ja nüüd sauna lihaseid tohterdama.

Veeuputuse kuues päev

Vesi on hakanud mõnevõrra alanema. Tee peal on üksikuid kuivi kohti. Kõige sügavam on endiselt otse meie künka juures. Kuna naabrinaine käib hommikuti samasuguse jeebiga küngaste otsast põnglasi kokku noppimas ja koolibussi peale viimas, riskisin ka mina lõpuks Hondaga sellest järvest läbi sõita. Lisaks oli meil täna kohe hädasti vaja eri aegadel ja eri suundades liigelda, ühe autoga ei saanud kohe kuidagi.
Tulpidel ja nartsissidel on ninad päris korralikult mullast väljas. Sinililli ei ole veel (eelmisel aastal olid 1.aprillil), millestki muust rääkimata. Rooside ja muude asjanduste külmakahjustustest ei saa veel aru. Oksad tunduvad olevat painduvad, ei ole kuivanud ega murdu. Pungad aga alles nii imetillukesed, et pole õieti nähagi.
Aga see on suhteliselt tavaline, et poolsaarel jääme me kevadega kaks nädalat maha isegi kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvast Tallinnast. Sel aastal tänu jääs olnud merele ilmselt veelgi rohkem.

Elu saarel. Neljas päev.

Loen siin teiste blogisid ja hakkab tunduma, et see paganama Klooga polügoon on meid kuskile teisele laiuskraadile põrutanud. Teistel on sinililled ja sillad ja muud taimeninad mullast välja uppimas, meil vaid omaenese külmetavad ninad ja hetketemperatuur õues täpselt 0,0 kraadi. Künka otsas veel laiutav lumekiht vaid üksikute paljakssulanud laigukestega. Ainuke käidav koht majaesine sillutis, mis väga õigel ajal maha pandud sai.
Ümber künka laiuvas järve veetase oli õhtuks hommikuga võrreldes vist? kröömikese alanenud, see-eest oli järv kõvasti laiemaks muutunud ja ulatub nüüd meie künkaalusest maanteeni, kõik 300 meetrit teed on veega kaetud, mis kohati isegi suure auto astmelaudadeni ulatumas. Täna polnud tahtmist enam isegi sügavust mõõta, ilm oli nii vastikult külm. Ja seda va lumesulamismaterjali on siin künka otsas alles küll ja veel.
Njah,kuigi mu pangaarve iga kuu lõpus luksatab, kui Lumehelbekese liising maha läheb (ja veel aastajagu ja veel 3,6 tuhat krooni aastakindlustust, mis just täna ära maksta tuli), on esimene aasta tõestanud, et hiidrehvidega maasturi soetamine oli õige tegu, mingi teise autoga me üldse koju ja kodunt välja ei pääseks. Nii minu kui Lepatriinu tavapärased töölkäimise autod on garaazipuhkusel juba mitmendat päeva. Natuke muidugi häirib, kesklinna eriti Helbekesega ei kipu, kuna see sinder vajab parkimiseks ikka päris palju ruumi, vähemalt poolteist järjestikust parkimiskohta ja piisavalt väljakeeramisruumi pealekauba.
Jalgsi bussi peale minemisest pole kah mõtet unistada, nii kõrge säärega kummikuid meie kaubandusvõrgus pole, me lausa otsisime. Kalamehesaabaste eest küsiti Laagri Maksimarketi juures olevas kummikupoes ligi 500 krooni ja seda sai kalliks peetud - senise kogemuse põhjal läheb neid vaja kord viie aasta jooksul, viimane selline uputus oli 2005.a. jaanuaritormi ajal ja enne seda vist 1998, kui ma õieti mäletan.
Meil siin künka otsas pole vähemalt majas sees viga, aga naabrite keldrites töötavad pumbad ööpäevaringselt. Naabrinaine oli lihtsalt keldritrepil istunud ja südamest nutnud, sest midagi muud enam pihta hakata ei olnud.
Nüüd on vähemalt selge, miks vanaaja inimesed meie talu südame sellisesse kohta ehitasid (ja mitte alla maanteele lähemale).
Selline see loodus paraku on.
On, mida järgmistel aastatel mäletada.

Vesiroosid vannitoas ja lõuna lumes

Enne, kui rääkida vesiroosidest, peaks tegelikult rääkima basseinist. Mis, nagu enamik meie õuel olevaid aiakujunduslikke elemente, tekkis planeerimatult ja sattus sinna kohta, kuhu sattus. Veesilmad aias meeldivad mulle tegelikult väga ja kunagi tahaksin veel mõnda, enne aga peab olemasolevaga kuidagi hakkama saama. Konkreetsele asukohale sai bassein seetõttu, et enne oli sel kohal jurakas saarekänd. Kui traktor selle lõpuks kõigi juurte ja juurte vahel olnud kivimürakatega välja sikutas, jäi maa sisse meetrise diameetriga ja ligi pooleteise meetri sügavune auk. Kuna keegi ei suutnud välja mõelda, millega seda auku täita, jäigi üle auk hoopis suuremaks kaevata. Edasise suhtes läksin tollase elukaaslasega raginal vastuollu. Tema tahtis sellist basseini, kuhu ka sisse hüpata saab, mina sellist, kuhu purskkaev panna ja taimi istutada. Esialgne võit jäi temale ja nii saigi õuele betoonist vannilaadne jubedus, ligi neli meetrit pikk, üle meetri lai ja üle meetri sügav. Kohe esimesel aastal selgus, et selles savimaasse rajatud betoonaugus ei lähe vesi soojaks ka mitte kõige palavamatel suvepäevadel, seega oli ujumisbasseini mõte juba algusest lootusetu. Purskkaevu ma siiski sain.
Veel paar aastat sai otsekui inertsist püütud kõikvõimalike kemikaalide abil vett puhtana hoida, aga paraku oli nii, et kui mina seda ei teinud, ei teinud ka keegi teine. Lepatriinu rassis veel eelmisel kevadel seda basseinijurakat pesta, aga kuna äravoolu ja tühjakslaskmise võimalust ei ole, on praeguseks tulemus jälle päris õudne. Lisaks selgus juba eelmisel aastal, et kusagil on betooni sees ilmselt külmast põhjustatud praod ja veepind jääb ligi pool meetrit servast allapoole. Ühesõnaga, ei midagi ilusat.

Juba eelmisel aastal mõtlesin, et basseinist peaks siiski tegema tiigi ja lõpetama selle keemiaga mängimise. No ja kui mul eile Horteses sellised iludused ette jäid...

Praeguseks on vastavalt saadud soovitusele vesiroosid pakenditest välja võetud ja vannitoas ämbris, kus nad siis peavad seni hakkama saama, kuni ilmad lubavad basseiniga tegelema hakata.

Hommikul paistis siinkandis päike ja suutsime isegi esimese õuelõuna terrassil süüa, kuigi toit jahtus kiiresti ja joped olid loomulikult seljas. Õuel liikuda veel eriti ei saa, sest lumi ulatub endiselt üle saapaserva,ainult maja lõunaküljel on paarimeetrine paljakssulanud ala. Need roosid, millele mul õnnestus ligi pääseda, tunduvad hinges olevat, ei suuri külmakahjustusi ega hallitust. Roosid jätsin teatavasti täiesti katmata, ainult muldasin korralikult. Murdunud oksi on palju, aga nendega ei hakanud täna jändama, sest pole kuhugi panna, lõkkeplatsi juurde veel ei pääse. Kaktus on kõvasti kannatada saanud, aga mitte külma, vaid selle otsas trampinud ehitusmeeste tõttu. Torkasin äramurtud liistakad otsapidi mulda, kui ellu jäävad, saab ära jagada.
Hommikul parandasin ära ka kasvuhoone, sellel polnud küll talvekahjustustega pistmist, aga need klambrinikatsid ei hoidnud juba sügistuultes katuseplaate kinni ja minemalennanud plaadid sai lihtsalt sisse tõstetud. Nüüd panin lisaks klambritele veel hoolega silikooni, eks näis, kas jäävad paigale.
Leidsin kolm pisikest lumikellukest ja ühe täiesti ärkvel ja elusa vihmaussi.
Istutasin pottidesse kaks Hortesest näppu jäänud pinnakatteroosi istikut, Red Fairy ja Sea Foam. Kasvuhoonesse siiski neid jätta ei julgenud, praegu on väljas vaid kolm plusskraadi.