13. juuli 2008
4. juuli 2008
Rooside aeg on käes...
... ja sõnu on järjest vähem vaja. Vasakult sügavpunane Rote Flamme, vahukoorevalge Clamis Castle, heleroosa Bonica ja tumeroosa John Clare.
Sügavpunane lihtõieline Austriana on minu meelest üks elegantsemaid pinnakatteroose. Aias teist aastat ja kasvab jõudsalt.
See on meie esimene roos, mille sordist ei tea midagi, sest tõime mahajäetud taimekese ühelt tühjalt krundilt, mille omanikud polnud aastaid nägu näidanud. Tänutäheks päästmise ja hoolitsuse eest kingib ta meile igal aastal sadakond õit ja õitseb juuli algusest oktoobri lõpuni (eelmisel sügisel poole novembrini).
"Sinised" roosid ajavad reeglina pöördesse iga roosisõbra ja pole ka mina mingi erand. Päris sinist roosi polevat veel keegi suutnud aretada, aga üks "sinistest", Rhapsody in Blue, avas täna meie aias esmakordselt õie.
Üks kaunemaid eestimaiseid roose, Mati, on ka esimesed kaks õit lahti saanud. Kuigi peenrassesõitnud betoonimikser suutis ühe põõsa lömastada, on ülejäänud kolm täie tervise juures.
Väikeseõieliste eesti sortide Lumivalgeke ja Kurista pargiroos äraõitsenud õite äralõikamine on tõeline nuhtlus (sest neid on nii palju), aga nii armas on neid teineteise kaisus õitsemas näha.
Ja õhtul on mul plaanis massimõrv, lehetäid itsitasid ja matsutasid põõsas, viimane aeg on nende peole lõpp teha. Kastma peaks vist ka, kuigi mitte roose.
Tellimine:
Postitused (Atom)