Värvline

Öökülma mere ääres olnud ei ole ja niipea ei lubata ka. Aga ilmad on külmad ja niisked ning välja ei oleks tõmmanud ka siis, kui enesetunne oleks parem olnud. Täna käisin üle pika aja aias vähemalt jalutamas, sel aastal on meil üllatavalt värviline. Kuigi mulle taimede suremine eriti ei meeldi, on oma võlu isegi koltuvatel hostadel.

 Tulbipuu, nüüd pea kümneaastane. Variegata on ka elus, aga kasvama ei kipu, piilub põõsastes.

 Sel aastal istutatud kollane ja kollakas lõokannus on uskumatult suured puhmad kasvatanud ja muudkui õitsevad ja õitsevad.

 Esimene hibiskus on õitsema hakanud, kaks talve talvitunud, sordinime peast ei koida ja taimetabel on teises arvutis. Kui öökülma ei tule, hakkavad õitsema ka ülejäänud kaks.

 Hübriidkirsil Accolade on lisaks kevadisele imelisele õitevahule ka väga sümpaatne sügisrüü

5,5 soojakraadi pole temperatuur, millega tahaks üldse väljas olla, rääkimata maas millegi tegemisest. Õnneks pole palju vaja ka. Pojengid tuleks maha lõigata, muu lõikan-koristan kevadel, sügisel pole kunagi teinud. Umbrohtu on peenrad ja killustikualad paksult täis, aga enamuses on tegemist üheaastase vesiheinaga, millega ma küll vastu talve end vaevama hakata ei kavatse. Müügiplatsil tuleb pottide vahele liiva vedada, sellega veel venitan, sest kui tõsta ei tohi, on see keerulisevõitu.  Õhtuti läheb vara pimedaks ja suur sügis on käes. Õnneks on piisavalt küttepuid ja raamatuid ning tööd tuleb ka teha, igavust pole vaja karta. 

Koera juubel ja natuke sügist

Kuigi võiks mõelda, et kolmteist pole ju juubel, aga sellises vanuses kolli jaoks on iga sünnipäev juubel. Ja kuigi juubilar on natuke hambutu ja kurdivõitu, on ta endiselt rõõmsameelne ja naudib õuesolekut täiega:

Millega siis veel ühe shoti lambakoera sünnipäeva tähistada, kui mitte lambapraega. Lammas on mu suur lemmik, kahjuks seda meie kaubanduses just tihti ei liigu, kui siis hingehinnaga. Seetõttu keksisin reedel rõõmust, kui vastavatud Sütiste toiduturult täiesti mõistliku hinnaga ilusat lambakarbonaadi leidsin. Laupäeval aga seisin silmitsi tõsiasjaga, et ma vist ei olegi ise kunagi lambapraadi küpsetanud, põhiliselt olen teiste tehtut nautinud. Aga liha on liha, mis seal ikka keerulist. Panin selle 1,3 kilose käntsaka klaasist ahjuvormi, umbes pool liitrit vett, peoga meresoola peale, siis veel uhke kiht teravat maitseainet ja küüslaugupulbrit, fooliumiga pealt kinni ja 220-kraadisesse ahju tunniks ajaks. Tunni aja pärast võtsin fooliumi ära, keerasin ahju 200 kraadi peale ja lasin veel tunni küpseda. Tulemus sai tõeliselt hõrk, ei mingit kasukamaitset ja tänaseks on sellest alles veel paar kondikest, mida veel pole raatsinud koertele ära jagada.
Hämmastav sügis on tegelikult, täna oli meil 11 kraadi sooja ja ühtegi öökülma pole endiselt olnud. Seetõttu on need puud, mis veel raagus ei ole, nagu sirelid, sarapuud, äädikapuu ja tamm, täiesti suviselt rohelised. Ülejäänud puud aga täiesti raagus. Isegi mõned hostad näevad veel täiesti kobedad välja.

Õitsevad peamiselt suvikud, kosmosed, saialilled ja kressid. Mõned roosid.

Raitaster on täies hiilguses, nimetu roosa krüsanteem ei paista selle kuhja alt enam väljagi ja tuleb ilmselt kevadel kuskile ära kolida:

ja mu lemmikhortensia on isegi õitsemise viimases staadiumis veel ikka väga ilus:

Suvel uhkeid kõrvakesi kasvatanud kaktused aga valmistuvad talveks, on vee välja lasknud auruda ja näevad krimpsus välja:

Seda pilti vaadates jõudsin ka järeldusele, et järgmisel aastal ilmselt ikka tuleb hakata maja üle värvima...oli plaanis juba sel aastal, aga suure aia ümberkujundamise hasardiga ei jäänud nii maiseteks asjadeks lihtsalt aega.
Ja ainuke koht terves aias, kus ma tõelist sügisvärvi leidsin, on forsüütia:

Puhkuse viies päev

Juba eile õhtul hakkasid ristselitised liiga tugevaks muutuma. Ristselitised on Lepatriinu diagnoos seisundile, mis tekib siis, kui meievanused inimesed liiga kaua ristseliti maas lesivad Sihuke vastik äravajumistunne.
Tõusin hommikul kell kaheksa. Koristasin ära kasvuhoone, kastsin natuke, istutasin mägisibulad aiavaasi, rohisin mõne suurema maltsa välja. Kella poole kümneks oli väljas 30 kraadi varjus ja minul higitilk iga juukse- ja muu karva otsas ning tuli dushi alla minna.

Kella poole kolme paiku tuli kauaigatsetud vihm, sadas tihedalt ja oma tund aega. Kastmismure vähemalt tänaseks murtud.
Peale vihma läks natuke jahedamaks, nii 28 kraadi peale. Üritasin aias veel midagi teha, peenraservi vähemalt. Varjus tegutsemine osutus väga valusaks, ma ei tea, mis sel aastal sääskedega on, vanasti peletas neid tuulgi, aga selleaastaseid vereimejaid ei võta miski, ei tuul, päike ega sääsetõrje. Tulevad mööda niisket rohtu parvena hiilides nagu vene partisanid ja löövad hambad säärde. Lisaks on meil parmud, lausa kahte sorti, ühed väiksemad ja teised tõelised pirakad. Peale käruga korra metsa all käimist nägin välja nagu sõjast saabunud indiaanlane, täis punaseid peopesasuuruseid hammustuslarakaid, verenired segunemas kindaga vehkimisest tekkinud pori- ja savitriipudega.
Midagi sai siiski tehtud, mitte just palju.
Palka sain ka. Meie suur kaktus sel aastal ilmselt ei õitse, sai ehitajate taldade all kannatada, õnneks peale mõningase põdemise pole tal häda midagi, kasvatab innukalt uusi kõrvu ja nali on selleski, et kasvama on läinud ka mõned kevadel tagantkätt roosipeenrasse lennutatud kõrvad...aga kaktuseõie leidsin hoopis kasvuhoonest - Muhedikule edasi saadetud Opuntia küljest kukkunud ja lahkel loal mulle jäetud kõrvake oli ka meile õie kinkinud.

Muid õitsejaid ka. Üks valgeõieline hosta, Gray Cole:

Ja muidugi roosid:

Ja üldiselt on loodus sel aastal enam kui imelik. Üks asi on maikuiselt näljased sääsed koos juulikuiselt õelate parmudega. Terve hommikupooliku kukkus meil kägu, 14.juulil! (ei saanud naabrimehe nali olla, esiteks mitmendat päeva ja meil pole sealpool sadade meetrite ulatuses naabreid).
 Praegu, kell pool üheksa õhtul on ainult 22,5 soojakraadi. Päris mõnus üle tüki aja.

Puhkus!!!

Algas pesupäevaga. Kaks nasinatäit pesu. Kaks koera  (käsipesu, kuivamine loomulikul teel), kasutasin juhust, et poiss käepärast, sest kollit ei saa trepist üles (vanni läheb ise ja käitub korralikult) ja kauka keeldub vanni minemast ja tuleb sinna tõsta, asi, millega ma kohe kindlasti omal jõul hakkama ei saa. Vannituba nägi peale seda loomulikult välja, nagu oleks seal keskmise suurusega orkaan ringi laaberdanud, vannis pillinud kauka on mu peale siiamaani solvunud ja ise ma lõõtsutasin ülejäänud osa päevast terrassil.
Osa roose veel ei õitse, aga üle poolte küll. Tundub, et talvine külmetamine on mõnele sordile lausa head teinud, Winchester Cathedral on kaunim kui eales varem ja Evelynil pole varem küll selliseid kopsikusuuruseid õisi olnud, minu vaksast läbimõõdu mõõtmiseks ei jätku.

Meie parfüümipood on ka lõpuks õied avanud, luban juba paar aastat, et hakkan seda invasiivselt laiutavat vana pargiroosi välja juurima, sest teda on liiga palju ja liiga tihedalt, aga teadagi, talvel külm ja lumi ning suvel palav ja sääsed...

Ja hostade istutamisel tasub ettevaatlik olla, ühel hetkel võivad nad otsustada heki moodustada:

Rosmakori roosipäevale jäi jälle minemata, sest ahvatlustele on targem mitte võimalusi anda, eriti siis, kui kõrgpeenra taga märja mulla vannis istub niigi üheksa uut istutamata roosi...ja enne ei saa istutada, kui tuleb peenar suuremaks kaevata...ja seda ei saa ometigi sellise palavaga teha...ja üleüldse on loll, kes ettekäänet ei leia, sest siin viietärnikuurordis on ainult cateringi ja koristamisega kehvasti, kõik muu on viimase peal ja siit ei tahagi kuhugi minna.

Jaanijärgseid mõtteid

Jaaniõhtu oli imetore. Kahel eelmisel aastal on jaanik meie õuel toimunud, sel aastal otsustas mitteametlik külanõukogu mereranna kasuks.

Tagantjärele otsustades see väga hea idee ei olnud, pankranniku alune kaldariba on kitsas ja libedaid kivilahmakaid täis, vesi oli suhteliselt kõrge ja rahvas hajus algul laiali piki rannariba ja hiljem mööda küla . Aga kus toimub hajumine, seal toimub lõpuks ka kogumine, ja peale keskööd jätkus vapramate ja vastupidavamate pidu hoopistükkis naabrite elutoas, lõket seal küll ei olnud, aga õnneks sääski ka mitte. Kokkuvõttes oli hullult lõbus ja hommikuks oli kõvasti ja valesti laulmisest hääl kapitaalselt ära. Õnneks oli see ainuke häda. Kui kella kolme paiku öösel koju jalutasin, imetlesin imekaunist ööd ja mõtlesin, et olgu need talved rasked ja koledad, selle eest on meile antud niivõrd imelised suveööd.
Jaanipäev kulus logelemisele, sest kõigepealt jätkus und kella üheteistkümneni hommikul, järgnes mitmetunnine kohvijoomine, ilusa ilma nautimine ja raamatulugemine terrassil, siis tuli uuesti uni peale, nii paariks tunniks, siis veel veidi lugemist ja oh imet, kell üksteist õhtul oli jälle uni kallal.
Üks mõte, mis järjekindlalt selle lebotamise käigus kallale kippus (sest mõtted liiguvad ikka omasoodu), ol I ikkagi see, et kuhu küll on kadunud eelmiste aastate tegemistuhin…löödagu või maha, aga sel aastal ei ole kohe mitte mingit aiasaskeldamise hoogu. Et teeks ja möllaks. Pigem vastupidi, enamik asju tundub kas tüütu kohustusena või lähevad hoopis meelest ära. Suvelillede ettekasvatamise suutsin ma tuksi keerata, kuna enamus Seemnemaailmast ostetud seemnetest ei idanenud ja sama hästi oleks seemnetele kulutatud raha võinud aknast välja visata, siis väheseid allesjäänuid olen ma järjekindlalt kasta unustanud. Suvelillede vaasid konutavad tühjalt või kasvatavad umbrohtu. Aiasõbrast ostetud taimedest läks osa välja, kui ma vahepeal ära olin, ilmselt kuivasid siiski liiga läbi ja teod tegid ka oma töö. Vähesed allesjäänud konutavad pottides, kuna ma ei tea, millega tegemist (teod sõid teatavasti sildid ära ja lehtede järgi mina küll ühtegi taime ära ei tunne), siis mul pole ka halli aimugi, kuhu neid istutada.
Mõtteid muidugi oleks, et seda, teist ja viiendat tahaks…Muhedik hullutab iiristega ja Hiline pojengidega, aga niipea kui ma neid mõtteid mõtlema kipun, tuleb kohe kusagilt kainestav teadmine, et mingist laiendamisest ei saa olla juttugi, kui olemasolevate kasimisegagi toime ei tulda. Tiigis laiutab endiselt lumesulamisvesi ja purskkaevud on talvekorteris. Hea seegi, et sadanud on ja aed kuivuse all ei kannata. Ükspäev avastasin, et liiliad õitsevad, aga mul polnud sellest halli aimugi, sest ma lihtsalt ei olnud sellesse aiaossa (mis asub otse elutoa idapoolsete akende all) pikemat aega sattunud.

 Niidetavat ala oleks mõistlik vähendada, pole mõtet kulutada bensiini ja niigi nappi aega kohtades, kus mitte keegi mitte iialgi ei käi – välja arvatud niitmas. Ja selleks, et võsa peale ei tungiks, piisab ehk sellest, et aastas kord mõned alad trimmeriga üle lasta – ehk õnnestub keegi palgata, sest nagu viimased kogemused näitavad, mu enda selg sellele koormusele vastu ei pea.
Aga võib-olla ongi vahele sellist stabiliseerumise aega vaja. Aed on ju õigupoolest õite nooruke, esimesed roosid ja hostad ostsin 2005.aastal. Ja esimesed muud püsikud tulid alles 2007. Nii et tegelikult päris titeeas teine. Äkki ongi vahepeal vaja aega oodata ja vaadata, mis edasi saab. Igatahes on mul hea meel, et 2004.aasta kapitaalremondi ajal (kui meil oli mitu kuud täielik nõiamaja, teine korrus seisis õhus ja toetus ajutistele tugipostidele, sest esimene oli alt ära mädanenud…) umber istutatud pojengid hakkavad sel aastal lõpuks ometi taas täies ilus õitsema, kuigi pojengipõõsastes möllab ka magun.Nii et paras tootsipeenar, eks peale moonide äraõitsemist tuleb harvendama hakata. Ja arumaeisaa, miks fotokas fokuseerimast keeldus...

Praegu aga sajab ladinal vihma ja ma olen sunnitud tunnistama, et mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Vihmavahel tegin hostade haldjaseelikutest paar pilti ka. 

 Ja roosidest on esimene õitseja Therese Bugnet, mis avas oma esimese õie täpselt jaanilaupäeval.  

On see normaalne?

Kui 16.juunil traktoriga muru niites ei saa ilma kinnasteta niita, sest käed hakkavad külmetama? Ninaots kah, aga ninakinnast mul ei ole. Väljas 10,7 kraadi. Prr. Ainuke lohutus, et nii külm oli, et isegi sääsed läksid kuhugi soojemasse kohta.
Enne niitmahakkamist vähemalt jätkus seekord oidu mõned pildid teha.Üks varajane pojeng on õitsema hakanud, sortidest ei tea midagi, need meil veel vanaemast jäänud. 

Hea meel on selle üle, et mitu aastat tagasi valesti (liiga sügavale) istutatud vanade pojengide tütred on toibunud ja hakkavad sel aastal ka õitsema.
Eelmisel aastal istutatud Vanhoutteni enelas õitseb:

 Vanad lillad sirelid on juba roostekirjud, aga hilisem valge sirel laseb alles täie hooga. See valge on natuke müstiline tegelane, esiteks ei ole ma kunagi ühelgi teisel sirelil nii suuri õisi ja õisikuid näinud, ühe õie läbimõõt on 2-2,5 cm ja õiekobarad üle 15 cm pikad. Istutanud olevat selle kaunitari mu vanavanaema ja nii kaua kui mina mäletan, on ta sama koha peal olnud. Üks omapära on sel valgel sirelil veel - õnneõisi tal ei praktiliselt ei ole. Mina olen aastaid tagasi kaks kuuelist leidnud ja Lepatriinu väidab, et tema pole iialgi ühtegi leidnud. Kõik õied on rangelt nelja lehega ja väga korrapärased.

Veigelad on õitsema hakanud, õitsevad lodjapuu ja esimesed ungari iirised. Nii lodjapuud kui iiriseid on mingid tegelased kõvasti närinud, peab vist neidki pritsima.
Eelmisel aastal ise seemnest kasvatatud lupiinid on kõik roosad. Viimseni.

Peaks nüüd homme ka veel niitmiskõlbulikku ilma, saaks ehk selleks korraks jälle tehtud. Kuigi nii õhtul on varjud pikad ja niita tegelikult halb, meil ei saa igaks juhuks otse lasta, kindlasti jääb mõni kivi ette.
Nädalavahetused kipuvad aiavabad olema, eelmisel vihm ja puud katusel, järgmisel Lepatriinujõmpsika koolilõpetamine, mis sujuvalt firma suvepäevadeks üle läheb.
Õnneks tuleb jaanipäeva ajal viis vaba päeva järjest. Jõuab ehk lõpuks järjekordse rohimisringini ja siis ka turbamultshini.
Ning oma ühe lemmikhosta (ja Lepatriinu vastuvaidlematu lemmiku) nime ma ei tea. Ning üleüldse peaks ta lõuna poolt maja põhja poole kolima seni, kuni jõud veel peale hakkab. Sel aastal on jahe ja külm olnud, aga muidu kipuvad südasuvel need kaunid valged leheservad kõrbema hakkama.

November, november

Eile hommikul näitas kraadiklaas akna taga järjekordselt ligi üheksa kraadi sooja. Täna kuue kraadi ringi. Puudel ja põõsastel on suured pungad ja mis mulle üldse ei meeldi, on hostade ninaotsakesed, mis maast välja tungivad. Talv tuleb, kullakesed, mitte kevad...
Sellest, et kõik lirtsub ja vajub, pole mõtet enam kirjutadagi. Monotoonseks muutub.
Värviline sügis jäigi siinkandis olemata-nägemata. Kui me oktoobri lõpul lõunamaale lendasime, olid puud täiesti rohelised. Kui nädal aega hiljem tagasi tulime, olid puud raagus. Rohi on aga endiselt roheline ja kasvab hoolega, hakka või niitma. Roosid on kah rohelised, ja ei kavatsegi lehtedest lahti lasta.

Üks pereliige on meil ilmselt sellest nädalast vähem. Kass läks esmaspäeval kaotsi ja ei ole siiani välja ilmunud. Kahe-kolmepäevastest kadumistest pole me numbrit teinud, kuigi kastreeritud, on meie kollane kiisu olnud eelkõige ikkagi looduslaps, kes oma kassiöid põhiliselt õues veedab ja päeval toas põõnutamas käib. Nii pikalt aga pole ta kadunud olnud. Kuuldavasti olevat ümbruskonnas ka rohkelt rebaseid ja kährikuid liikvel.
Kahju ja kurb muidugi, aga selline see elu on. Võib-olla tuleb kunagi uus kiisu, aga mitte enne kevadet.

Esimene puuriit aga sai täna valmis, pildil veel küll mitte nii valmis, sest pärast oli pildistamiseks juba liiga pime. Tundub päris kindlalt ühes tükis püsivat ja Lepatriinu on aplausi väärt, sest ausalt öeldes oleme me mõlemad selliseid ümmargusi riitu ainult pildi pealt näinud. Õpetajaks puhas talupojaloogika. Kõrgemaks meiesugused käblikud seda laduma ei ulata. Puid aga jagub veel vähemalt kahe samasuguse jaoks, osa veel metsa alt välja toomata-lõhkumata, sest nii tüma maaga ei pääse ligi.
Nii et kes workshoppi tahab, pöördugu Lepatriinu poole :).