30. detsember 2012

2012

Lappasin täna hommikul selleaastaseid blogipostitusi ja ausalt öeldes hämmeldusin isegi, kui palju on sel aastal ära teha jõutud. Ja kui palju jäi ka tegemata, ilmselt olid plaanid natuke liiga suured. Mõni ime siis, et augusti alguseks olin jõudnud järeldusele, et saabunud on revolutsiooniline situatsioon, kus ei jaksa ja ei taha enam mitut jumalat teenida. Kõik hakkas üle jõu käima, tegemata asjade nimekiri venis lõpmatuse teise otsa, hinges oli pidev rahulolematus ja M-ga olime alalõpmata firmaasjade pärast riius. Aprillist saadik vaevas neurodermatiit, lisandusid pidevad seedeprobleemid ja igikestev väsimus. Midagi tuli ette võtta.
Otsustamine oli neetult raske. Ühelt poolt viisakas palk, ametiauto, aga ka pidev stress ja järjest jaburamaks muutuv kontsernisisene töökorraldus. Teiselt poolt ebakindel tulevik, prisket kahjumit tootev aiafirma, aga võimalus olla oma aja kas just perenaine, aga vähemalt ise otsustada, mis on oluline ja mis mitte.
Õnneks jõudis kevadel lõpule majalaenu maksmine ja suvel sai maha müüdud ka selle tagatiseks olnud linnakorter. See andis materiaalses mõttes turvatunnet natuke juurde. 
Blaise Pascal olevat öelnud, et inspiratsioon tuleb ettevalmistatud aju juurde. Minu aju on praegu selles staadiumis, et inspiratsiooni justkui juba oleks, aga selle realiseerimiseks vajaminevat aega ja energiat pole kuskilt võtta. Võtmesõna isegi pigem energia, kui aeg. Selle asemel, et veel keskpäeval hommikumantlis arvuti taga vedeleda, võiks juba ammu midagi teha. Aga ei viitsi.
Väljas on hall ja rõske, sooja üks kraad ja räästad tilguvad. Õue eriti ei kipu, sest tilgub ka nina.
Kevad aga tundub sel aastal liigagi lähedal olevat. Sest põhitööst ei vabane ma veel mõne kuu jooksul, lisaks kahmisin endale kaela ka üsna ajamahuka EAS mentorluse kahe mentiiga, aiafirma asjad ja siis tuleks end veel sellest hunnikust läbi närida, sai paar kuud tagasi aktiivselt netis raamatupoode tühjendatud:
Aga küll saab ja peamine on see, et on unistused, mis vahepeal igapäevarutiini varjus pea olematuks muutusid. Tuleb uskuda, et uus aasta on parem kui eelmine ja kõige ilusam aeg elus on alles ees.

16. detsember 2012

Viimase kuu keskpaik

Uskumatu kiirusega on aeg lennanud, jõuludeni on jäänud vaid nädal ja uue aastanumbri ettekeeramiseni kaks nädalat.
Mulle meeldib advendiaeg (eriti siis, kui ise lund lükkama ja puid tassima ei pea ning kodus ootab soe tuba. Mulle meeldivad jõulukaunistused, tuledeehtes majad koduteel ja isegi jõulumuusika. Mulle meeldib, kui pereliikmed tulevad mu lumisesse maamajja kokku midagi head sööma- Ja mulle meeldib kingitusi teha vaat et isegi rohkem kui neid saada. Eile lõpetaski isehakanud päkapikk viimaste kingituste pakkimise, miskipärast sai neid jälle kõige suurema kohvri täis ja emale mõeldud uus lauaarvuti sinna kohvrisse ei mahtunudki...olen juba selline totu, kes hakkab jõulukinke juba vaat et kevadest saadik varuma rohkem küll selles mõttes, et kui näen mõnda vahvat asja, seostub mul see pea alati inimesega, kellele see sobiks. Ju mul sellepärast ka jõulustressi pole. 
Midagi erilist polegi toimunud. Töö, kodu, töö, kodu. Mõned ühiskondlikud asjad. Põdura koerapapiga tohtrite külastamine, vaesekesel on püstitõusmisega raskusi.Aga kui juba püsti on, lippab õuel ringi nagu noor põder, nii et raskete otsuste tegemiseks tundub siiski vara olevat ja peale liigeste oli kõik korras, süda, kopsud, neerud, vereanalüüs. Kuigi jah, neliteist aastat pole koera jaoks enam kerge vanus.

Kuus aastat noorem koeramaadam lonkab samuti, ja minu meelest peaks vähemalt viis kilo kergem olema. Kahjuks ei suuda ma seda selgeks teha M-le, kes minu selja taga talle paremaid palukesi sokutab.
Minule ei sokuta keegi mingeid palukesi, sellest hoolimata valutavad ka minu liigesed. Selg, kael, õlad,põlved, pahkluud. Kuulutasin välja lesimise nädalavahetuse ja olen mitu raamatut läbi lugenud.
Järgmise nädala esimeses pooles aga peaks sündima koerapreili, kes meie vanurite seltsi kahtlemata elavdama hakkab. Nii et nüüd saan endale veel Amburist koera ka. Kelle M kahtlemata samamoodi ära hellitab, nagu kõik meie elukad.
M-l endal on raskekujuline lumelükkamissõltuvus tekkinud, igatahes on meie talu territoorium oluliselt rohkem korras ja puhas kui Tallinna südalinn, kus ma olude tõttu aeg-ajalt olen sunnitud olnud viibima. Traktori ja lumepuhuri bensiinikulust ma targu ei räägi, mehel peab ju mingi lõbu ka olema.
Natuke advendiajaga kaasnevast kokkamisest ka. Kuna olin tulevikule mõeldes kõrvale pannud ühe gluteenivabade  küpsetiste retsepti, otsustasin selle nüüd ära proovida:
4 mahemuna valget vahustada kõvaks vahuks
150 g tuhksuhkruga
lisada eelnevalt omavahel segatud 3 kuhjaga spl kakaopulbrit ja 1 spl maisitärklist ja näpuotsaga soola
lisada 200 g eelnevalt veevannil sulatatud tumedat šokolaadi (kasutasin Odensed)

valmis segust tõsta lusikaga tutsakad küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetada 175 kraadi juures 15-20 minutit.
Tulemus oli minu jaoks liiga magus, nii et järgmine kord kavatsen ma lisada näpuotsaga tšillit, mis peaks iseloomu andma.
Ülejäänud munakollastest aga tegi M majoneesi, mis tuli ka õudsalt hea, kuigi ma majoneesi väga ei armasta. Täpset retsepti ei tea ta isegi, sest tema on köögis veel hullem improviseerija kui mina.
Aga umbes nii: 4 munakollast vahustada 2 spl.sinepipilbriga, lisada maitse järgi veiniäädikat ja hakati pidevalt mikserdades lisama õli (ca 3 dl kokku). Mikserdada seni, kuni segu emulgeerub majoneesiks. No ja siis lisada veel üht-teist, soola, pipart, ürte - mida keegi soovib.

2. detsember 2012

Tali tuli

... minu suureks heameeleks siis, kui ma ise ei pidanud tuisu, libeduse ja koristamata teedega võitlema. Vilniuse lähedal, kus ma mõõdunud teisipäevast reedeni viibisin, olid mahedad plusskraadid ja rohi roheline. Tallinna lennujaama tuli M vastu soojaks sõidetud autoga, nii et ei pidanud ka autot lumest rookima.
Lund on meil lõunaosariiklastega võrreldes ikka üpris vähe, mõnes kohas ehk venitab kümmekond sentimeetrit ära. Selleks ajaks, kui ma reede öösel vastu laupäeva koju jõudsin, oli M ammu lume ära lükanud ja madistas veel laupäevalgi lumepuhuriga. Juurde õnneks tulnud ei ole.
Täna keskpäeva paiku näidati isegi natuke päikest, kuigi nii madalal-madalal on see päikesepall, et üle puudelatvade ta end upitada ei jõuagi.




Nädalavahetused on regulaarselt liiga lühikesed ja ma ei räägi siinkohal üldse mitte valgest ajast, mida peaaegu polegi. Vaevalt saab laupäevahommik alata, kui juba on pühapäeva õhtu käes: Natuke söögitegu, natuke koristamist ja mitte ei saa aru, kuhu aeg kaob. Magamistoas kuhjuvad lugemata raamatud ja ajakirjad, eile sain vähemalt niikaugele, et panin kruiisipildid albumisse.
Muhediku õunakooki tegin ka, oli hea küll. Sain Selverist Eesti õunu, sort Meelis, polnud sellist enne kuulnudki. Ainult ahjus oli tunduvalt kauem, no tund kakskümmend kindlasti. Küllap sellepärast, et küpsetasin klaasist ahjuvormis. Ümber keerama ei hakanudki, nagunii on hommikuks otsas. Kass pidi meil sellised asjad ära sööma, aetakse kõik vaese väikese kassipoja kaela :).

25. november 2012

ja kõik need elukad


Ajaloo annaalide huvides peaks üles tähendama, et noored mustad kanad hakkasid eelmisel nädalal lõpuks munema. Kanatalitaja M oli nii õnnelik, nagu oleks ise munadega maha saanud. Esimesed kolmkümmend muna läksid kohe naabrinaise sünnipäevalauale ja paar tükki jagus veel ahjusoleva vaarika- toorjuustukoogi sisse. Kanasupp ilmselt jääb saamata. Kui kevadel neli esimest Hy-Line tõugu kana võtsime, oli küll jutt, et sügisel potti. Nüüd on meil 14 kana ja kukk ja niipalju kui mina M-i tunnen (aga meie tuttavakssaamisest saab kevadel kümme aastat), surevad nad kõik õnnelikku vanadussurma.
Kadripäeva puhul tegime oma elukatest ka pilti. Kõiki kanu muidugi kaamera ette tarima ei hakanud, nad on üsna ühte nägu ja ainult M suudab oma lemmikutel vahet teha. Mustad on tegelikult väga ilusad, sinakasroheliselt läikivate sulgedega.


Petkast aga on saamas eriliselt uhke tegelane, kelle sulestikus on nii kuldseid, pronksikarva, smaragdrohelisi kui safiirsiniseid sulgi. Kui ma seda värvidemöllu täna esmakordselt päevavalgel nägin, sai M kohe korralduse kõik Petka mahakukkunud suled kokku koguda. Ma ei tea veel, mis ma nendega teen, aga küll ma välja mõtlen.
Kuna tegelane ise üritas igal esimesel võimalusel minema lennata, pidi M teda paraku pildistamise tarvis kinni hoidma.







Edasi toodi kaamera ette küülikud. Kõigepealt neljakuine prantsuse päss Teele:

Kaklejaküülik, segavereline  Matilda. Kakleja sellepärast, et niikui käsi tema puuri pista, ründab esikäppadega ja uriseb. Esikäppadel on küüned :(, ja loomafotograafi elu on ohtlik, mul on mõlemad käed nii ära kraabitud, et M pidi ise kartuleid koorima.

Matilda õeke, mitte nii sõjakas ja natuke väiksem Adele:

Tulevane sultan ehk haaremi peremees Köster. Kuuekuune ja muidugi kõige suurem. Tõug samuti prantsuse päss.

Ja muidugi minu absoluutne kullakene, helesinine jänku Eve. Tõug samuti prantsuse päss (no ma tean, et küülikud ja jänesed on kaks eri liiki, aga sõna "jänku" on lihtsalt toredam). Ei küünista.Vahel käib toas koos kastiga, aga tal hakkab seal palav.

Kogu seda nalja jälgis äärmise huviga pealt kuuekuine sportkass Notsu, kes ilmlõpmata kanala-küülikla katusel luusib ja kel mitte ei lubata sealsete elanikega väga lähedast tutvust teha.


Õigluse huvides siis ka lõpuks kaks peni, kelle meelest on meil juba ammu liiga palju igasuguseid karvaseid ja sulelisi, õnneks pole kumbki väiksemate elukate suhtes agressiivne.

Nüüd aga õhtusööki lõpetama. M kooris sellise hunniku kartuleid, et sellest jaguks minu meelest väiksemale sõjaväele ja ma pidin maja suurima poti välja otsima. Ilmselt kavatseb ta sellest elada terve järgmise nädala, mille mina Leedu karulaanes nõupidamisel veedan. Omalt poolt lisasin kartuli-porgandipajale veel hautatud värske kapsa, veinikastmes liharullid ja vaarika-toorjuustukoogi, mille maitsest pole veel aimugi. Retsepti pidin jälle ise leiutama, sest ükski raamatutest-internetist leitu ei ühildunud kodus olemasolevate toorainetega.






24. november 2012

Hämaruse aeg

...mind tegelikult sel aastal väga pole häirinudki. Pealegi on sel aastal novembri kohta minu meelest üllatavalt palju päikeselisi päevi olnud. Palju ma üldse muidug päevavalgust näen, hommikul hämaras tööle ja õhtul kottpimedas koju. Kui aga mõnikord on tulnud päevasel ajal ringi sõita, on madalal silma paistev päike nii mõnigi kord liiklemise keeruliseks teinud. Kuid olgu keeruline, peaasi on natuke valgust. Tänagi vilgatas korra päikesevalgust, kuigi siis ma tubaste tegemiste kõrvalt veel välja ei jõudnud. Pärastlõunal oli hallis taevas veidi heledamaid laike näha.

Pärast lõunasööki jalutasin natuke aias, lootes mingisuguseidki õisi leida. Aga tundus üsna lootusetu. Pildistasin tiarellide kaunist lehestikku,
  igal aastaajal ilusaid okkalisi,
 
 huvitavalt kollaseks tõmbunud roosilehti,
 pikalokilist tarna
  ja kangekaelselt lehtedest kinni hoidvat kukerpuud.

 Okkalistega olen sel aastal natuke hädas, liiga palju vett või mis iganes. Üks maja ees mitu aastat olnud nululaps sai lõkkesse juba suvel, nüüd on järgi minemas teine ja aia hoopis teises otsas ka üks mänd.

Koeri pole põhjust süüdistada, vana kolli ei suuda enam aastajagu jalga tõsta ja pissib nagu plika. Ning näiteks Picea mariana Aurea on suurepärase tervise juures.
Selle tulevase lilleanuma all puhkab mu vana armas punane kiisu. Kevadel saab ta ka lilled. Selle vana kuivanud puu mahavõtmisel sai neid õõnsaid tüveosi terve hunnik ja ma ei lubanud M-l neid halgudeks lõhkuda. Et teen neist midagi. Sel aastal kahjuks polnud aega.

 Tiigivesi peegeldamas sügisest taevast. Vesi on müstiline asi ja kui jõudu oleks, kaevaksin endale terve järvistu. Vett tundub jätkuvat.
 
 ÕIed aga avastasin lõpuks sealt, kus ma neid veel oodatagi ei osanud, eelmisel aastal istutatud virgiinia nõiapuu otsast. No oli ikka hea meel küll ja neid õisi tuleb sealt veel rohkesti, kui just väga külmaks ei lähe.

Pean tõdema, et mulle see senine inglise talv väga sobib, millalgi võiks muidugi ka natuke miinuspoolele minna, aga praegu pole ka viga. Ei külmeta, elektrikulu püsib talutavuse piires, ei pea libedatel ja lumistel teedel autoga riskeerima ja autoakendelt jääd kaapima. Mulle meeldib. Mida lühem on talv, seda parem.
Ehitustööde koha pealt võiks ka natuke lumega oodata. Otsustasime, et uus 5x8m kasvuhoone tuleb 1963aastal välgulöögist maha põlenud lauda varemete vahele.


 Praegune seis on selline, M veab varemete vahelt mulda, õigemini rohkem küll liiva vähemaks ja täidab allpool olevat märga ala sellega. Me soostume sel aastal ikka täiega, õnneks on viimane kuu pisutki kuivem olnud, sissesõidutee, mis ligi kaks kuud oli pigem laevatatav kui sõidetav, on muutunud isegi jalgsi läbitavaks. Tiigis on vett endiselt palju, aga üle õnneks enam ei aja.
Puukool on talveks valmis.


Kukk Petja on kiremise lõpuks selgeks saanud. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle kuke kiremine hallis hommikuudus lihtsalt meeldib ja nii käin isegi argipäevahommikuti terrassil hommikumantlis Petja hommikutervitust kuulamas.
Nädala pärast algab advent ja on põhjust maja laternaehtesse panna. Ongi pimeduse aeg möödas. 

18. november 2012

Kõrgtööd ja sibulapirukas

Nädalavahetus on läinud rahuliku kulgemise tähe all, nipet siit ja näpet sealt, enamvähem kõik hädavajalikud asjad tehtud. Arvutist olen kaugemale hoidunud, aga nende asjade tegemiseks on õnneks ka mitu kuud aega.
Täna lõpetasin ära vanade valguskettide väljavahetamise, mis eelmisel aastal lõpetamata jäi. Mulle küll väga ei meeldi redelitel turnida, aga kui muud üle ei jää, saan hakkama. Nüüd võib advendiaeg tulla, maja on ootuseks valmis.
Siis hakkasin netist sibulapiruka retsepti otsima. Otsisin siit, otsisin sealt, pidevalt oli kodus mõni aine puudu. Siis kombineerisin ise ja nii pagana hea sai, et pean retsepti kirja panema. Muidugi on üks headuse faktor väga head sibulad, mis M ühe tuttava käest osta sai.
Taigen:
2 dl kaerahelbeid
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
200 g võid
1 muna
Kaerahelbed, jahu ja küpsetuspulbri segasin kausis, lisasin sulatatud või ja lõpuks muna. Mökerdasin taigna kõrge ahjuvormi põhja ja lükkasin 10 minutiks praeahju ca 200 kraadi juures.
Täidiseks praadisin ühel pannil ca 500-600 g sibulaviile ja teisel pannil pakitäie Saaremmaa pitsakatet. Pitsakatet on mul tavaliselt sügavkülmas paar pakki igaks juhuks ootel, et kui kodus enam muud süüa pole, siis omletti või singikastet saab ikka teha. Kui sibulaviilakad olid juba pehmed, segasin singi ja sibulad kokku ja praadisin veel natuke. 
Kallasin sibula-singisegu ahjus kergelt kuldseks tõmbunud taignale, segasin ühe muna poole klaasi piimaga, lisasin soola ja pipart, kallasin segu sibulatele selga ja uuesti 20 minutiks ahju.
Mmmm...lähen võtan veel ühe tüki.

16. november 2012

Kolm head asja

Esimene hea asi, mis mulle täna kingiti, on selline eksootiline kaunitar. Imeliselt ilus ja sinisem, kui pildil.

Koju jõudes helistasin kohe orhideespetsialist Deiale, et kuidas ma nüüd selle vandakaunitariga ringi käima pean...sai teine oma esimese vanniskäigu kätte ja ripub parema idee saabumiseni vannitoas. Kardetavasti jääb seal talle küll valgust väheks, üks väike läänepoolne aken. Üleval ma talle koha leidma pean, sest all ilmnes kohe punavalge vurrudega kõrgendatud ohu faktor, keda vanda õhujuured kohe huvitama hakkasid.
Teise hea asja asja kinkisin endale ise Krisostomuse raamatupoest ja tõin täna Smartpostist ära.
Kolmas hea asi on see, et täna on reede ja ehk jõuab nädalavahetusega tegemata asjade lohet natuke vähendada. Tööpäeva õhtuti olen ma isegi teoreetilise aiandusega tegelemiseks liiga väsinud, suudan vaid mingit arvutimängu toksida või raamatut lugeda. Kell kümme voodisse ronida, et kell pool seitse taas tõusta. Lahtitegemist ootab veel Piet Oudolfi "Landscapes in Landscapes", hunnik veel pakendis aiaajakirju ja nendest asjadest, mis enne kevadet veel aiafirma paberi- ja veebimajanduses teha tuleks, ei taha mitte mõeldagi, neid on nii palju...aeg aga liigub viimasel ajal miskipärast üha kiiremini. Sellegipoolest kehtestasin endale reegli, et nii poolsurnuks, nagu selle suve lõpuks, üritan end mitte kurnata, sest see võib kätte maksma hakata. Pigem teen vähem ja leian aega ka iseenese jaoks.


11. november 2012

10-11-12

Sellise vahva numbrikombinatsiooniga kuupäeval sai siis sel aastal ehk viimast korda muru niidetud ja suurem osa roose mullatud, mõned traktorikärutäied jäid ka tänaseks, sest pimedaks läheb ikka vastikult vara. Muru, õigemini hein oli juba paarikümnesentimeetrine, sest ligi kaks kuud traktoriga õuele ei pääsenud. Praegugi uputab, tiik ajab üle ja ma ei taha mõeldagi oma peentele prantsuse pseudacorustele, kes kusagil seal vee all on. Ellujäämiskursus missugune.


Nagu näha, jättis lumi meie sahhalini konnatatra püsti ja muud kõrged püsikud ka. Täna suutsin veel rooside muldamise lõpetamisele lisaks kaks suurt kärutäit püsikupealseid likvideerida - Muhedikupapa hekilõikuritrikk töötab suurepäraselt, tänud hea nõksu eest. Tsahh ja valmis, pane ainult kärule ja vii lõkkesse. Kõik suuremad koledad mustakstõmbunud peletised nagu ristirohud ja makleiad, mida kääridega on ikka päris tüütu näsida. Kõrrelised jäävad kevadeks ja osa muid püsikuid ka. Talvel tagaaias nagunii eriti ei käi.
Augustis tõsiselt haige olnud kolli on täielikult kosunud ja hoolimata eelmisel kuul täitunud neljateistkümnest eluaastast lippas traktoriga kaasa nagu kutsikas. Hääletas peale ka muidugi. Aru ma ei saa, kuidas sellele penile meeldib selle koliseva ja müriseva käruga sõita, alati on haukudes platsis, kui käru trakale taha saab.

Käisin ka korra M kuningriigis ehk kanalas-jänkulas. Need tegelased meil nüüd ühes ruumis, et soojem oleks. Kukk Petja õpib laulmist, välja tuleb küll esialgu kukeleeguhhkähhköhh, aga asi areneb ja hakkab teine kuke moodi välja ka juba paistma.
Kõige lustlikum jänks on Matilde, temale meeldib hirmsasti mürada ja käppadega põtkida. Midagi urina- või purinasarnast teeb ka.
ja Köstrist kasvab tõeline hiidküülik
Õhtul magasid küdeva saunaahju ees kaks väsinud "koma", mustvalge ja punavalge
Kolmanda leidsin elutoa diivanilt, patune nägu peas, sest tegelikult ei tohi sinna ronida
Igatahes nüüd võib talv tulla. Roosid on mullatud (kuigi ma selle tegevuse mõttekuses hakkan varsti juba kahtlema, tulbipuud ja muid külmahellikuid ma ju ei kata...aga noh, tugevam tunne on). Aiale nats kobedam nägu antud. Püsikud, pojengid ja roosid kevadeks tellitud. Tuleviku osas otsused tehtud. Mõnus on olla.