Selle talve suurim hirm, et upun lumme, sai teoks varem, kui arvatagi osanud oleks. Õnneks võtsin ilmateadet tõsiselt ja teisipäeval töö juurest tulles varusin enda arust kõike, mida vaja oli. Kõike siiski ei saanud, Smartposti automaat streikis ja raamatupakki kätte ei saanud ja kodus selgus ka, et päris poes käimata ikka ei saa, näiteks läks sai hallitama, aga hommikune röstsai on üks asi, mis natukenegi aitab end kohe hommikust saadik seedimise korda saada.
Kolmapäeva hommikul oligi maa valge ja aina tuli juurde. Ja oleks see siis olnud mingi mõnus valge ja pehme lumi, oh ei. Roppraske läbivettinud lörtsakas, mida vaadates ma isegi ei mõelnud ise lumelabidat kätte võtta, see oleks kindlalt voodis lõppenud.
Täna hommikul vaatasin, et aina tuleb juurde ja ilmselt ma ilma kõrvalise abita toime ei tule ja panin Facebooki hädakisa üles. Päev läbi ei helistanud keegi, aga kella nelja paiku ikka üks kõne tuli. Õhtuks olin juba peaaegu veendunud, et noormees mõtles ümber või ei kui mõelnud, siis ligi ta nagunii ei pääse, sest ka valla traktorit pole käinud ja kogu sissesõidutee on umbes, aga kuskil kella kuue paiku ta ikkagi kuidagi kohale jõudis.
Noore mehe käes lendas ka vettinud lumi ja mule meeldib vaadata, kui inimene teeb tööd korralikult ja mõttega. Ise ma oma jõuga nii puhtakslakutud õue poleks saavutanud ka tervena. Ja homme saab autoga välja apteeki, poodi ja raamatupaki järele. Ning nüüd on mul mobiilis telefoninumber, kuhu helistada, kui abi vaja.
Muidugi maksab see abi midagi, aga seni, kuni aju töötab, saab raha teenida. Tervist aga kusagilt juurde osta ei saa.
Kuvatud on postitused sildiga muidumõtted. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga muidumõtted. Kuva kõik postitused
3. november 2016
13. august 2016
Vihmase ilma aiamõtteid
Tegelikult on mõtteid kogunenud terve suve vältel, sest sel aastal õiget aedlemise tuju pole olnud ega tulnud ja enamus aias veedetud ajast ongi kulunud ringijalutamise ja mõtlemise peale. Midagi uut ma välja mõelnud ei ole, ideid oleks muidugi nagu putru, aga annan endale selgelt aru, et mingi uue projekti peale raha ega aega kulutada pole mõtet, kui juba ette on selge, et seda hooldada ei jõua. Ja hooldusvaba aeda pole olemas. Ma niigi hooldan enda aeda oluliselt vähem kui mõne inimese meelest peaks ja kui tuju ei ole, võib seal ka umbrohi põlvini olla. Inspiratsiooni annavad võsast vabanenud nelja-viie meetri kõrgused künkanõlvad muidugi meeletus koguses, aga ma käsin sel inspiratsioonil vait olla, sest lisatööd ja kohustusi mulle küll vaja ei ole.
Mul tuleb alati äärmiselt veider tunne peale, kui mind aednikuks nimetatakse. Ma ei ole aednik. Aednik esiteks on elukutse ja mul ei ole kunagi olnud vähimatki soovi aiandust õppida ja taimed mind ka eriti ei huvita. Isegi hobiaednik on minu silmis inimene, keda huvtab vähemalt taime kasvatamise protsess - mis mind jätab täiesti külmaks. Taime puhul huvitab mind eelkõige mõju, mida see taim aias avaldab. Impact, nagu ütleb inglise aiaajakirjanik ja teletegija Alan Titchmarch. Kui seda impacti ei ole, siis see taim mind ka ei huvita ja sellepärast ostangi ma taimi viimasel ajal, kui võimalik, hulgi, pigem kohese efekti saavutamiseks. Vähem kui kolmekaupa pole ma vist viimasel ajal suurt midagi istutanud ja huvitaval kombel tunduvad ka Aavikuemanda kliendid samasugused olevat, igat taime ostetakse ikka mitu.
Tsiteerides üht teist inglast, aiakujundajat ja poeeti Alexander Pope (1688-1744), on aiakujundus maalimine taimedega. Seega aed on ruum ja taimed on vahendid selle kujundamiseks. Selline on minu aiafilosoofia ja seda ei pea teised aktsepteerima, igaühele oma :). Aed ei ole minu jaoks ainult taimed, vaid ka maastiku vormid, struktuurid, teed, rajad, vaated ja kujud. Tuhanded detailid üheskoos moodustavad sümfoonia.
Aed on ruum ja aiandus lihtsalt üks paljudest hobidest. Ma olen ka oma maja kõik ruumid ise kujundanud, aga ei pea ennast seepärast veel sisekujundajaks. Kujundades samamoodi aeda ei pea ma end ei aiakujundajaks ega aednikuks, loon lihtsalt ruumi, kus endal ja teistel hea oleks ja meeled nautida saaksid. Ainuke vahe siseruumide kujundamisega ongi see, et toas ei kasva mööbel suuremaks ja kardinad ei vaheta iseenesest värvi :).
Suurimat inspiratsiooni olen ikka saanud Inglismaa aedadest, seal on võimsust, hoogsust ja natuke hullu suhtumist, mis mulle pööraselt meeldib. Samas annan endale muidugi aru, et järele seda ei suuda teha, selleks oleks vaja meeletus koguses raha ja inimesi, kes seda korras hoiaks. Ma ka kujundaks kohe kõik oma 3,5 hektarit ära, kui keegi mulle mõned miljonid eurod eraldaks ja saaksin paar täiskohaga aednikku palgata :). Aga ise ma rohkem teha ei taha ja pole mingil õhtul see inimene, kes üldse iga päev või isegi iga nädal midagi aias teha tahab.
Samamoodi on selle taimepoega, mille puhul on mul tõeliselt hea meel, et otsustasin selle hobikaubanduseks jätta. Sain üsna kiiresti aru, et taimede paljundamine, potistamine ja nende hilisem kantseldamine on minu jaoks lihtsalt igav. Uusi taimi hankida ja neid ka teistele pakkuda on põnev, aga äraelamiseks sellest ei piisaks ja praegune maht on maksimum, mida ma teha jõuan. Viimastel nädalatel olen lausa nautinud, et tellimusi on vähe, saab lõpuks ometi välja puhata ja natuke oma aias mängida ja õhtuti polegi vere maitset suus nagu mais ja juunis.
Selles mõttes on see aiapood muidugi jama, et oma aiasuve rikub ta ära, eriti kui veel täiskohaga tööl käia ja palgatööst vabal ajal pakke pakkida, arveid vormistada jne. Lõpetada sellegipoolest ei kavatse, sest uute sortide leidmine on põnev, vahel on ka endale midagi hulgi vaja ja püsiklientuur on välja kujunenud ning tore.
Nüüd aga vihmast hoolimata rattad alla ja Varbolasse, sest ega see nelja seina vahel vahtimine parem ei ole.
Mul tuleb alati äärmiselt veider tunne peale, kui mind aednikuks nimetatakse. Ma ei ole aednik. Aednik esiteks on elukutse ja mul ei ole kunagi olnud vähimatki soovi aiandust õppida ja taimed mind ka eriti ei huvita. Isegi hobiaednik on minu silmis inimene, keda huvtab vähemalt taime kasvatamise protsess - mis mind jätab täiesti külmaks. Taime puhul huvitab mind eelkõige mõju, mida see taim aias avaldab. Impact, nagu ütleb inglise aiaajakirjanik ja teletegija Alan Titchmarch. Kui seda impacti ei ole, siis see taim mind ka ei huvita ja sellepärast ostangi ma taimi viimasel ajal, kui võimalik, hulgi, pigem kohese efekti saavutamiseks. Vähem kui kolmekaupa pole ma vist viimasel ajal suurt midagi istutanud ja huvitaval kombel tunduvad ka Aavikuemanda kliendid samasugused olevat, igat taime ostetakse ikka mitu.
Tsiteerides üht teist inglast, aiakujundajat ja poeeti Alexander Pope (1688-1744), on aiakujundus maalimine taimedega. Seega aed on ruum ja taimed on vahendid selle kujundamiseks. Selline on minu aiafilosoofia ja seda ei pea teised aktsepteerima, igaühele oma :). Aed ei ole minu jaoks ainult taimed, vaid ka maastiku vormid, struktuurid, teed, rajad, vaated ja kujud. Tuhanded detailid üheskoos moodustavad sümfoonia.
Aed on ruum ja aiandus lihtsalt üks paljudest hobidest. Ma olen ka oma maja kõik ruumid ise kujundanud, aga ei pea ennast seepärast veel sisekujundajaks. Kujundades samamoodi aeda ei pea ma end ei aiakujundajaks ega aednikuks, loon lihtsalt ruumi, kus endal ja teistel hea oleks ja meeled nautida saaksid. Ainuke vahe siseruumide kujundamisega ongi see, et toas ei kasva mööbel suuremaks ja kardinad ei vaheta iseenesest värvi :).
Suurimat inspiratsiooni olen ikka saanud Inglismaa aedadest, seal on võimsust, hoogsust ja natuke hullu suhtumist, mis mulle pööraselt meeldib. Samas annan endale muidugi aru, et järele seda ei suuda teha, selleks oleks vaja meeletus koguses raha ja inimesi, kes seda korras hoiaks. Ma ka kujundaks kohe kõik oma 3,5 hektarit ära, kui keegi mulle mõned miljonid eurod eraldaks ja saaksin paar täiskohaga aednikku palgata :). Aga ise ma rohkem teha ei taha ja pole mingil õhtul see inimene, kes üldse iga päev või isegi iga nädal midagi aias teha tahab.
Samamoodi on selle taimepoega, mille puhul on mul tõeliselt hea meel, et otsustasin selle hobikaubanduseks jätta. Sain üsna kiiresti aru, et taimede paljundamine, potistamine ja nende hilisem kantseldamine on minu jaoks lihtsalt igav. Uusi taimi hankida ja neid ka teistele pakkuda on põnev, aga äraelamiseks sellest ei piisaks ja praegune maht on maksimum, mida ma teha jõuan. Viimastel nädalatel olen lausa nautinud, et tellimusi on vähe, saab lõpuks ometi välja puhata ja natuke oma aias mängida ja õhtuti polegi vere maitset suus nagu mais ja juunis.
Selles mõttes on see aiapood muidugi jama, et oma aiasuve rikub ta ära, eriti kui veel täiskohaga tööl käia ja palgatööst vabal ajal pakke pakkida, arveid vormistada jne. Lõpetada sellegipoolest ei kavatse, sest uute sortide leidmine on põnev, vahel on ka endale midagi hulgi vaja ja püsiklientuur on välja kujunenud ning tore.
Nüüd aga vihmast hoolimata rattad alla ja Varbolasse, sest ega see nelja seina vahel vahtimine parem ei ole.
30. juuni 2016
Mitte ühtegi pakki enam sellel kuul,
tõotasin eile õhtul ja siis avastasin, et ongi kuu viimane kuupäev kohe käes ja homme juba juuli. Kui eelmistel aastatel on tellimuste voog kuskil juuni keskel raugenud, siis sel aastal ei peatunud midagi ka pikkade pühade ajal ja selle nädala kõik tööpäeva järgsed õhtud veetsin pappkastide, kleeplindi, kullerfirmade tellimiskeskkondade ja raamatupidamisprogrammis arveid väljastades. Sel nädalal oli veel kuidagi eriti palju neid kliente, kes avastasid, et ups, nädalavahetuseks oleks kingitusteks taimi vaja ja reeglina see koht, kuhu vaja oli, asus kuskil Obinitsas või Hiiumaal. Kokkuvõttes käive viiendiku võrra suurem kui eelmise aasta juunis, aga see võttis ka kogu tööst vaba aja. Võlguolevaid tellimusi on teha veel pikk nimekiri. Kui iga päev kell üheksa lõpetada, siis ei jõua aeda isegi mitte jalutama, rääkimata millegi tegemisest. Hea seegi, et pea iga päev on sadanud, vähemalt kastma pole pidanud-
Täna hommikul jagasin viimased pakid Smartposti ja DPD vahel, viskasin postkontorisse kinkekaardid, jätsin auto Keilasse ja sõitsin bussiga linna. Kui midagi rasket tassida pole ja asjaajamised vaid kesklinnas, eelistan igal juhul ühistransporti, on mugavam ja odavam. Koju tagasi jõudes oli seekord jaksu isegi aias jalutada. Kui lõunaosariiklased räägivad midagi floksidest, siis meil puhkevad alles pojengid
ja ebajasmiin avab esimesi õisi
See pojeng pole mitte peksa saanud, vaid peabki selline olema. Crazy Daisy esimene õis neljandal aastal. Oh, mulle meeldivad kiiksuga taimed :)
Must leeder Black Lace on mul tõeliseks metsaliseks kasvanud
Õied on desserttaldriku suurused ja lehed lihtsalt imelised. Kahjuks ei jagu seda müügiks kauemaks kui juuni keskpaigani, praegu kõik otsas. Järgmisel aastal lisandub valikusse Black Tower, mida Eestis keegi varem pakkunud ei ole. Kõik hakkavad neid õisi nähes leedrisiirupist rääkima, mind ajab isegi mõte mingist suhkruga joogist iiveldama.
Enamus roose peale pargirooside istuvad ikka veel nagu kuldid rukkis, aga vähehaaval midagi ikka avaneb. Kõige ilusamad on ikkagi lihtõielised. Sweet Pretty, lihtne, konkreetne, ilus.
Suvised moonid isekülvavad end innukalt maja lääneküljel, muidu olen neid ikka välja kiskunud, aga kuna mul eriti aega rohida ei ole, siis sel aastal on nad täitetaimedena täitsa ilusad.
Ja ma nüüdsest kuulutan dekoratiivtaimeks ka naadi, sest see koht ilma naadita oleks veel koledam :)
Keegi küsis kuningosmunda (osmunda regalis) pilti, lähemalt ja kaugemalt, kiigehoidik vasakul on ca kaks meetrit kõrge ja sõnajalg üsna nooruke, vist neljaaastane, neil hiiglastel võtab kosumine aega
Mu aiakäikude lahutamatu kaaslane Aalu tõi mulle hommikusöögiks kirjutuslauale surnud hiire. Öäkk. Mihkel sõi selle koos saba ja karvadega ära, topeltöäkk. Aga nii see elu kasside ja koertega käib.
Juuni sai läbi, tere juuli. Hunnik sabasid lõpetada, Avatud Talude päevaks valmistumine ja natuke tahaks lõpuks ka ise ringi liikuda ja teiste aedu imetleda. Rahutus hakkab kallale tulema.
Täna hommikul jagasin viimased pakid Smartposti ja DPD vahel, viskasin postkontorisse kinkekaardid, jätsin auto Keilasse ja sõitsin bussiga linna. Kui midagi rasket tassida pole ja asjaajamised vaid kesklinnas, eelistan igal juhul ühistransporti, on mugavam ja odavam. Koju tagasi jõudes oli seekord jaksu isegi aias jalutada. Kui lõunaosariiklased räägivad midagi floksidest, siis meil puhkevad alles pojengid
17. mai 2016
A komu eto obõtšnoje nado
Hommikupoolikul käis üks venelannast klient. Oli omal ajal üks meie esimesi, aga vahepeal täielikult kadunud. Täna ütles, et M surmast kuuldes arvas, et ega ma üksi ei jätka. Aga see eesti jonn ju...
Broneeris ta juba kopsaka summa eest, kohapeal ostis teist samapalju juurde. Rääkisime pisut ka taimejuttu. Selline ülevoolavalt rõõmus ja positiivne daam. Kellele ei meeldiks, kui talle öeldakse, et tema tegevust lausa jumaldatakse :) . Teine temperament.
Jalutasime natuke, rääkisime juttu, ütlesin, et olen jah end sinna kõige ebaharilikemata ja kõige kallimate taimede sektorisse positsioneerinud...a komu eto obõtšnoje nado, küsis ta oma suuri silmi tehes, tänas veelkord, kallistas ja kadus oma uhke džiibiga. Terveks roppraskeks füüsiliseks päevaks tegi hea tuju.
DSV hortensiatega tuli lubatud kella viie asemel kell pool kaheksa, aga nad on vähemalt kohal. Pilt on kehv, CATi kaamera läheb aina hullemaks ja ühegi arvutiga ka see telefon enam ei suhtle, aga uus artikkel siis Black Diamonds Black Angel suurelehine hortensia Red.
Kolm aastat tagasi ostsin sama taime Hansaplandist päris röögatu hinnaga testimiseks, kasvab ja õitseb. Lehed ja õied lähevad suve jooksul järjest tumedamaks. Saabusid ka vanad head tuttavad täidisõielised Together ja Romance. Pojengiriiul sai pakitud. Nädalavahetusel saabuvaks Türiks peaaegu valmis.
Broneeris ta juba kopsaka summa eest, kohapeal ostis teist samapalju juurde. Rääkisime pisut ka taimejuttu. Selline ülevoolavalt rõõmus ja positiivne daam. Kellele ei meeldiks, kui talle öeldakse, et tema tegevust lausa jumaldatakse :) . Teine temperament.
Jalutasime natuke, rääkisime juttu, ütlesin, et olen jah end sinna kõige ebaharilikemata ja kõige kallimate taimede sektorisse positsioneerinud...a komu eto obõtšnoje nado, küsis ta oma suuri silmi tehes, tänas veelkord, kallistas ja kadus oma uhke džiibiga. Terveks roppraskeks füüsiliseks päevaks tegi hea tuju.
DSV hortensiatega tuli lubatud kella viie asemel kell pool kaheksa, aga nad on vähemalt kohal. Pilt on kehv, CATi kaamera läheb aina hullemaks ja ühegi arvutiga ka see telefon enam ei suhtle, aga uus artikkel siis Black Diamonds Black Angel suurelehine hortensia Red.
11. september 2015
540
Üldiselt võtan ma praegu ühe päeva korraga. Teen jupikaupa hooaja viimaseid tellimusi, nokin jõudumööda aias, kui ära väsin, siis puhkan. Ei pinguta mitte millegagi, kõige suurem pingutus on igapäevane linnaskäimine. Mis on täpselt keset päeva. Seega olen päeva jaotanud nii, et enne linnasõitu teen arvutitöid ja pärast linnast tulekut nokin õues.
Eile proovisin ära uue akutoitel hekilõikuri. Aku on sel tundmatu firma tootel küll nõrk, kuid teleskoopvars täpselt see, mida mul vaja oli, ulatusin kõigi vajalike tuttideni.
Siis tegelesin saarvaher Flamingoga, mis oli täielikult ülekäte läinud ja segas juba õuel liikumist. Seal polnud hekilõikuriga enam midagi teha, käiku läksid kõige suuremad oksakäärid. Olles tükk aega madistanud ja lõpuks põhitüve üles leidnud, leidsin tüve küljest Hansaplandi etiketi, mis teatas, et Flamingo puhul on tegu aeglasekasvulise põõsaga. No kui mõni põõsas on nelja aastaga ligi neljameetriseks kasvanud, on minul küll keeruline seda aeglaseks kasvuks pidada. Maha läksid kõik alumised oksad, kui on puu, siis olgu puu. Ilus puu ju.
Tänaseks lubas raviarst igasuguseid asju. Kolmas päev peale esimest keemiat, iiveldus, oksendamine, isutus. Seega ei planeerinud peale linnaskäigu igaks juhuks mitte midagi ja natuke pabistasin, kuidas autojuhtimisega hakkama saan. Hommikul kell pool seitse ettevaatlikult silmi avades selgus, et ainuke probleem oli kohviisu. Lasksin Malati ja Mihkli välja, võtsin väikese tassi kohvi. Kuna väsimus oli siiski tavapärasest suurem, tukastasin veel tunnikese. Enne üheksat siiski juba suure tassi kohviga arvuti taga palgatööasju tegemas.
Igapäevane haiglaskäik, maitsev lestafilee Soku pubis, haljastusfirmale pojengid ära viidud, jõudsin koju kella kolme paiku. Ilm oli imeline ja õues oli soojem kui majas sees. Väike puhkus terrassil, mõeldes, mida siis täna nokitseda.
Nokitsemise tulemus on pealkirjas, maha sai 540 lillesibulat. Algul mõtlesin, et panen maha ühe sordi nartsisse. Aga õhtu oli nii ilus ja soe, rohutirtsud laulsid ja kastid muudkui kahanesid. 100 nartsissi Barrett Browning (sort pärineb ajast enne II Maailmasõda), 100 nartsissi Siam, mille kohta Google ei tea suurt midagi, aga peab ka väga vana sort olema, ilmselt kunagise Nõukogude Liidu aladelt. 100 darwini tulpi Blushing Apeldoorn ja 200 Golden Apeldoorni. Ja kuna hoog oli sees, said teise istutusalasse maha ka 20 tulpi Gudoshnik ja 20 tulpi Montreaux. Kahe viimase sordi päritolu ei tea, aga esimesed on kõik pärit Eesti kasvatajate käest. Tulpide jaoks oli ehk natuke vara, aga mis tehtud, see tehtud. Oktoobris poris roomamine mind eriti ei ahvatle.
Pilte eriti ei teinud, õhtuks oli valgus halb, püüdsin kätte saada oma sügislemmikuid vesikanepeid, aga ikka jäi udune
Päeva suurim üllatus aga tuli ikkagi kasvuhooneesisel taimede toibumisplatsil. Kui viimane saksa saadetis tuli, polnud võimalik seda õieti üle lugeda, kohe pakkekastidest kastmisvannidesse ja sealt edasi juba tellijatele, alles eile sain lõpliku soti kätte ja tee või tina, kaks puud on sellist, mida pole tellitud ja pole ka arvel. Silte ka pole. Kuidas nad saadetisse sattusid, pole aimugi. Kontrollisin tarnija valikut, no kõige lähedasem asi on vist hõlmikpuu Fastigiata.
Googeldades selgus, et olen saanud järjekordselt kaks koletist, 15 meetrit kõrged ja 5 meetrit läbimõõdus. Kuhu ma need tondid panen, on iseküsimus. Esialgu lähevad koos pottidega talvituma.
Eile proovisin ära uue akutoitel hekilõikuri. Aku on sel tundmatu firma tootel küll nõrk, kuid teleskoopvars täpselt see, mida mul vaja oli, ulatusin kõigi vajalike tuttideni.
Siis tegelesin saarvaher Flamingoga, mis oli täielikult ülekäte läinud ja segas juba õuel liikumist. Seal polnud hekilõikuriga enam midagi teha, käiku läksid kõige suuremad oksakäärid. Olles tükk aega madistanud ja lõpuks põhitüve üles leidnud, leidsin tüve küljest Hansaplandi etiketi, mis teatas, et Flamingo puhul on tegu aeglasekasvulise põõsaga. No kui mõni põõsas on nelja aastaga ligi neljameetriseks kasvanud, on minul küll keeruline seda aeglaseks kasvuks pidada. Maha läksid kõik alumised oksad, kui on puu, siis olgu puu. Ilus puu ju.
Tänaseks lubas raviarst igasuguseid asju. Kolmas päev peale esimest keemiat, iiveldus, oksendamine, isutus. Seega ei planeerinud peale linnaskäigu igaks juhuks mitte midagi ja natuke pabistasin, kuidas autojuhtimisega hakkama saan. Hommikul kell pool seitse ettevaatlikult silmi avades selgus, et ainuke probleem oli kohviisu. Lasksin Malati ja Mihkli välja, võtsin väikese tassi kohvi. Kuna väsimus oli siiski tavapärasest suurem, tukastasin veel tunnikese. Enne üheksat siiski juba suure tassi kohviga arvuti taga palgatööasju tegemas.
Igapäevane haiglaskäik, maitsev lestafilee Soku pubis, haljastusfirmale pojengid ära viidud, jõudsin koju kella kolme paiku. Ilm oli imeline ja õues oli soojem kui majas sees. Väike puhkus terrassil, mõeldes, mida siis täna nokitseda.
Nokitsemise tulemus on pealkirjas, maha sai 540 lillesibulat. Algul mõtlesin, et panen maha ühe sordi nartsisse. Aga õhtu oli nii ilus ja soe, rohutirtsud laulsid ja kastid muudkui kahanesid. 100 nartsissi Barrett Browning (sort pärineb ajast enne II Maailmasõda), 100 nartsissi Siam, mille kohta Google ei tea suurt midagi, aga peab ka väga vana sort olema, ilmselt kunagise Nõukogude Liidu aladelt. 100 darwini tulpi Blushing Apeldoorn ja 200 Golden Apeldoorni. Ja kuna hoog oli sees, said teise istutusalasse maha ka 20 tulpi Gudoshnik ja 20 tulpi Montreaux. Kahe viimase sordi päritolu ei tea, aga esimesed on kõik pärit Eesti kasvatajate käest. Tulpide jaoks oli ehk natuke vara, aga mis tehtud, see tehtud. Oktoobris poris roomamine mind eriti ei ahvatle.
Pilte eriti ei teinud, õhtuks oli valgus halb, püüdsin kätte saada oma sügislemmikuid vesikanepeid, aga ikka jäi udune
24. juuni 2015
Uitmõtteid
Päevade kaupa üksiolemist tekitab igasuguseid mõtteid. Nii häid kui halbu. Viimased manan eemale, mingu metsa, puu otsa, ärgu segagu. Lähevad ka, päris kuulekalt.
Kolisin läpakaga terrassile. Lubasin küll, et ei tee seda enam. Patsiga poisile, kes eelmisel aastal mu arvuti ventilaatorit remontides tulist kurja vandus. Aga praeguseks on suurem puude õitsemine möödas ja niipalju kleepuvat õietolmu enam lennata ei tohiks. Pealegi on väga märg. Äsja tuli jälle üks sahmakas, aga hetkel särab jälle päike. Kusagil kaugel on äikest. Katusega terrass on ikka maailma parim ehitis, eriti suvel.
Jaaniõhtu möödus küdeva kamina ees, hommikumantlis, koerad jalge ees ja raamat nina all. Eilne hommik oli küll ilus, aga kuna ma lubasin iseendale, et looderdan kaks päeva, siis ei teinud suurt mitte midagi. Lõunaks hakkas igav. Kuna nii ilmateade kui sisetunne lubasid, et hiljemalt õhtul hakkab sadama, siis ajasin ikka traktori välja ja niitsin paar tundi. Ma lihtsalt ei suuda järjest kogu vajalikku niitmist järjest välja kannatada, lärm, vibratsioon ja igav on ka. Kuigi üle poole on veel endiselt niitmata. sai pilt siiski oluliselt paremaks.
Siis käisin kalmistul, selle olin ka endale võlgu. Tunnistan, et mulle ei meeldi kalmistud. Kellelegi meie perest ei meeldi. Armsad lähedased on hinges, mitte kuskil mätta all. Aga kaua oli käimata ja päris kole oli, rämpsu sain terve kärutaäie ja oleks väga pingutanud, oleks teise veel saanud. Vihma tibutas, mul oli kurk niigi kergelt valus ja külmetushaigusi ma hetkeseisuga endale lubada ei saa. Seega jäi ära ka mõttes mõlkunud retk Pakri poolsaarele käpalisi otsima-pildistama. Ostsin põmpsudele Alexelast bensiini ja tulin koju tagasi, tagumine aeg, siis kallas juba päris korralikult.
Looderdades ja mõeldes kulub aeg miskipärast viimasel ajal imekiiresti ja mingil hetkel tuleb panna kalossid jalga ja minna müügiplatsile homseid DPD saadetisi komplekteerima. Kuigi mitte ei viitsi, aga muud aega lihtsalt ei ole.
Eelmisel aastal sai siis tehtud otsus, et taimemüügist elukutset ei tule. Otsus sai õige ja süda on rahul. Sel aastal hakkab järjest rohkem tunduma, et valik tuleb teha ka müügiplatsi ja aia vahel. Aia poole kisub hing kõvasti rohkem. Aed parandab haavad, annab lohutust ja hingerahu. Müügiplatsiga on siiani olnud rohkem häda, muret ja kahjumeid. Meeletult palju füüsilist tööd, mida ma tegelikult nii palju teha ei tohiks. Samas ei saa seda ka kinni panna, kuhu ma need sajad taimed paneksin, minu süda neid komposti saata ei laseks. Õnneks olen sel aastal sisseostudega väga mõistlik olnud. Rohida oleks neid taimepotte hädasti vaja, aga ma vaikselt loodan, et ehk ilmub peale jaaninädalat mõni kaotsiläinud praktikantidest välja. Täna on nagunii liiga märg.
Aias kisub hing jälle sel aastal rohkem kujunduse kui taimede poole. Olen nädalavahetusel vaadanud seriaali inglise aedadest, ja ei saa midagi parata, et hindan sealset aiakultuuri. Vaated, kujundid, vormid on olulisemad kui taimed. Ja väike vimka peab sees olema. Mulle pakub ka see palju rohkem kui mingi taimekribala vaatamine. Sellepärast olen ka igasuguste liblede ja kribalate soetamisest loobunud, mul pole aega ega kannatust oodata, kuni nad suureks kasvavad. Eile just kiskusin peenrast välja kunagi Aiasõbrast soetatud seitsmepojapuu, mis ka neljandal aastal kuidagi puu mõõtu välja ei anna ja nüüd mõtlen, kuhu ma selle poti topin, maasse meil ju eriti midagi kaevata ei anna ja potiga maa peale jätta on riskantne. Kui aga planeeritud kohale istutada, jääb kindlalt trimmeri ette. Lisaks on ta lubatud püstise kasvu asemel miskipärast otsustanud roomava vormi kasuks, mismoodi ma teda potis püstiseks koolitan....
Sandiks ei saa ka end töötada. Hoiatav näide on naaberküla heade tuttavate pere, eluaeg haljastusfirmat pidanud minuealine paar, tänaseks mees 70% ja naine 80% ulatuses töövõimetud, mitu operatsiooni läbi elanud, sama tööga enam elatist teenida ei saa, aga elada on vaja. Kurb.
Sama teemaga haakus täiesti Kalle Muuli artikkel , mille ühe lõigu siia enese jaoks kopeerin:
Päris algul, laulva revolutsiooni hakul tähendas Eesti asja ajamine võimudele vastuhakku, seaduse piiril riskimist ja sageli ka selle piiri ületamist. Veidi hiljem muutus riigi taastamine ja ülesehitamine juba paljude inimeste elu sisuks. Kümned tuhanded inimesed töötasid 12-16 tundi päevas puhkust võtmata ja sageli ka puhkepäevadeta – riigiaparaadis, eraäris, kõikjal. Noorematele inimestele polnud see töö, vaid eluviis, kus tööellu mahtus ka kõik see, mida normaalses elus tehakse väljaspool tööaega. Töö oligi elu, tööl elatigi – ja see elu oli väga kirglik.
Selline see elu ju oligi ja pole midagi imestada, et meie põlvkonna tervis vastu ei pea. Kõik, mis liigub ja mida koormatakse, kulub.
Minul on veel vedanud. Siinkohal ka vastus korduma kippuvatele küsimustele nagu kuidas ma ennast tunnen. Suurepäraselt tunnen. Kuna haiglas tehti vist lausa mitte 3D, vaid 5D uuringud kogu kehale, siis võin raporteerida, et üldiselt olen ma terve nagu purikas. Kui välja arvata degenereerunud selgroog ja kaks imetillukest täppi kudedes, millega tuleb tegeleda. Üks väiksem kui pooleruutsentimeetrine ja teine oli nähtav ainult mikroskoobi all. See tegelemine ei saa küll meeldiv olema, aga midagi pole parata, tuleb ära teha.
Teine küsimus on tavaliselt, kas ma ikka söön. Söön küll ja sugugi mitte vähe. Närb söögiiisu on meil tervele perekonna naisliinile omane, aga ma olen lihtsalt vahepeal stressi ja istuva eluviisiga kogutudd 15 lisakilost lahti saanud mingit dieeti pidamata (kui välja arvata, et üldiselt ma ei söö õhtuti peale kella kuut, aga see pole selline reegel, mida üldse rikkuda ei tohiks, kui ikka kõht on tühi, siis söön, tavaliselt lihtsalt ei ole). Haiguslukku kirjutati, et patsient on normaalkaalus :), nii et pabistamiseks pole mingit põhjust.
Aga aeda tagasi. Mul on see roos, õigemini näärelehise kibuvitsa hübriid jäänud kirja panemata ja netist ka ei leia. Imeilusad kaarjad oksad täis sõrmeotsasuuruseid täidisõisi nagu pärlikeed. Marjad on mustad ja püsivad veel ka järgmisel aastal. Paar juurevõsu oleks ka saadaval.
Väärisroosidest on esimene õitseja David Austini Winchester Cathedral, sel aastal ulatub põõsas kõrgele üle mu pea ja tipmisi õisi näeks ainult teiselt korruselt
Kolmeaastane Itoh-hübriid Kopper Kettle avas meie aias oma esimese õie. Pojengide õisi tuleb kaua oodata, aga nad on ka seda ootamist väärt.
Kolisin läpakaga terrassile. Lubasin küll, et ei tee seda enam. Patsiga poisile, kes eelmisel aastal mu arvuti ventilaatorit remontides tulist kurja vandus. Aga praeguseks on suurem puude õitsemine möödas ja niipalju kleepuvat õietolmu enam lennata ei tohiks. Pealegi on väga märg. Äsja tuli jälle üks sahmakas, aga hetkel särab jälle päike. Kusagil kaugel on äikest. Katusega terrass on ikka maailma parim ehitis, eriti suvel.
Jaaniõhtu möödus küdeva kamina ees, hommikumantlis, koerad jalge ees ja raamat nina all. Eilne hommik oli küll ilus, aga kuna ma lubasin iseendale, et looderdan kaks päeva, siis ei teinud suurt mitte midagi. Lõunaks hakkas igav. Kuna nii ilmateade kui sisetunne lubasid, et hiljemalt õhtul hakkab sadama, siis ajasin ikka traktori välja ja niitsin paar tundi. Ma lihtsalt ei suuda järjest kogu vajalikku niitmist järjest välja kannatada, lärm, vibratsioon ja igav on ka. Kuigi üle poole on veel endiselt niitmata. sai pilt siiski oluliselt paremaks.
Looderdades ja mõeldes kulub aeg miskipärast viimasel ajal imekiiresti ja mingil hetkel tuleb panna kalossid jalga ja minna müügiplatsile homseid DPD saadetisi komplekteerima. Kuigi mitte ei viitsi, aga muud aega lihtsalt ei ole.
Eelmisel aastal sai siis tehtud otsus, et taimemüügist elukutset ei tule. Otsus sai õige ja süda on rahul. Sel aastal hakkab järjest rohkem tunduma, et valik tuleb teha ka müügiplatsi ja aia vahel. Aia poole kisub hing kõvasti rohkem. Aed parandab haavad, annab lohutust ja hingerahu. Müügiplatsiga on siiani olnud rohkem häda, muret ja kahjumeid. Meeletult palju füüsilist tööd, mida ma tegelikult nii palju teha ei tohiks. Samas ei saa seda ka kinni panna, kuhu ma need sajad taimed paneksin, minu süda neid komposti saata ei laseks. Õnneks olen sel aastal sisseostudega väga mõistlik olnud. Rohida oleks neid taimepotte hädasti vaja, aga ma vaikselt loodan, et ehk ilmub peale jaaninädalat mõni kaotsiläinud praktikantidest välja. Täna on nagunii liiga märg.
Aias kisub hing jälle sel aastal rohkem kujunduse kui taimede poole. Olen nädalavahetusel vaadanud seriaali inglise aedadest, ja ei saa midagi parata, et hindan sealset aiakultuuri. Vaated, kujundid, vormid on olulisemad kui taimed. Ja väike vimka peab sees olema. Mulle pakub ka see palju rohkem kui mingi taimekribala vaatamine. Sellepärast olen ka igasuguste liblede ja kribalate soetamisest loobunud, mul pole aega ega kannatust oodata, kuni nad suureks kasvavad. Eile just kiskusin peenrast välja kunagi Aiasõbrast soetatud seitsmepojapuu, mis ka neljandal aastal kuidagi puu mõõtu välja ei anna ja nüüd mõtlen, kuhu ma selle poti topin, maasse meil ju eriti midagi kaevata ei anna ja potiga maa peale jätta on riskantne. Kui aga planeeritud kohale istutada, jääb kindlalt trimmeri ette. Lisaks on ta lubatud püstise kasvu asemel miskipärast otsustanud roomava vormi kasuks, mismoodi ma teda potis püstiseks koolitan....
Sandiks ei saa ka end töötada. Hoiatav näide on naaberküla heade tuttavate pere, eluaeg haljastusfirmat pidanud minuealine paar, tänaseks mees 70% ja naine 80% ulatuses töövõimetud, mitu operatsiooni läbi elanud, sama tööga enam elatist teenida ei saa, aga elada on vaja. Kurb.
Sama teemaga haakus täiesti Kalle Muuli artikkel , mille ühe lõigu siia enese jaoks kopeerin:
Päris algul, laulva revolutsiooni hakul tähendas Eesti asja ajamine võimudele vastuhakku, seaduse piiril riskimist ja sageli ka selle piiri ületamist. Veidi hiljem muutus riigi taastamine ja ülesehitamine juba paljude inimeste elu sisuks. Kümned tuhanded inimesed töötasid 12-16 tundi päevas puhkust võtmata ja sageli ka puhkepäevadeta – riigiaparaadis, eraäris, kõikjal. Noorematele inimestele polnud see töö, vaid eluviis, kus tööellu mahtus ka kõik see, mida normaalses elus tehakse väljaspool tööaega. Töö oligi elu, tööl elatigi – ja see elu oli väga kirglik.
Selline see elu ju oligi ja pole midagi imestada, et meie põlvkonna tervis vastu ei pea. Kõik, mis liigub ja mida koormatakse, kulub.
Minul on veel vedanud. Siinkohal ka vastus korduma kippuvatele küsimustele nagu kuidas ma ennast tunnen. Suurepäraselt tunnen. Kuna haiglas tehti vist lausa mitte 3D, vaid 5D uuringud kogu kehale, siis võin raporteerida, et üldiselt olen ma terve nagu purikas. Kui välja arvata degenereerunud selgroog ja kaks imetillukest täppi kudedes, millega tuleb tegeleda. Üks väiksem kui pooleruutsentimeetrine ja teine oli nähtav ainult mikroskoobi all. See tegelemine ei saa küll meeldiv olema, aga midagi pole parata, tuleb ära teha.
Teine küsimus on tavaliselt, kas ma ikka söön. Söön küll ja sugugi mitte vähe. Närb söögiiisu on meil tervele perekonna naisliinile omane, aga ma olen lihtsalt vahepeal stressi ja istuva eluviisiga kogutudd 15 lisakilost lahti saanud mingit dieeti pidamata (kui välja arvata, et üldiselt ma ei söö õhtuti peale kella kuut, aga see pole selline reegel, mida üldse rikkuda ei tohiks, kui ikka kõht on tühi, siis söön, tavaliselt lihtsalt ei ole). Haiguslukku kirjutati, et patsient on normaalkaalus :), nii et pabistamiseks pole mingit põhjust.
Aga aeda tagasi. Mul on see roos, õigemini näärelehise kibuvitsa hübriid jäänud kirja panemata ja netist ka ei leia. Imeilusad kaarjad oksad täis sõrmeotsasuuruseid täidisõisi nagu pärlikeed. Marjad on mustad ja püsivad veel ka järgmisel aastal. Paar juurevõsu oleks ka saadaval.
Aia ainuke aediiris, M poolt ostetud pildiga pakis, pidi olema mustjaspunane ja loomulikult ei ole, õitseb samuti esmakordselt
Aediirised ei ole minu taimed, õitsemise ajal küll uhked ja suursugused, aga enamuse osa suvest lihtsalt inetud tüükad ja ma mõtlen, mida selle sordile mittevastava iludusega teha, ruum on piiratud ja ilmselt jagan ära.
Siberi iiriste ja kõrreliste ala on totaalselt tuksis ja taimed ise närvukesed, sest suutsin nad põlvini naadist ja võililledesst valguse kätte päästa alles paar nädalat tagasi. Mõtlesin lõpuks välja, et võtan selle killustikukatte sealt üldse ära, sest vahesid kõplaga üles lasta on lihtsal kui kivide vahelt umbrohtu kiskuda. Pikemas nägemuses näen seal ühtlast vahedeta siberlastemüüri ja selle taga kõrrelistemüüri. Millal ma seda teen, on iseasi, praegu ajaplaane ei tee. .
Looderdamisel on see häda, et kui seda hommikust saadik teha, läheb pea uimaseks ja istumisest hakkab see va degenereerunud selgroog valutama. Peaks vist vereringe elavdamiseks minema ja mõne naadi välja kiskuma. Neid jätkub.
Tellimine:
Postitused (Atom)