Hingetõmbepäev oli tänaseks planeeritud nagunii, sest eelmine nädal oli väga töine. Tegelikkuses osutus hommikupoolik nii kiireks, et telefon oli kogu aeg punane ja vahepeal tuli ka õues ringi kapata. Ise olin laupäeval tööl, aga kodus toimusid suured asjad, paraku õnnestus ka ühel puul elektriliinile pudeneda ja tulemus on kõver betoonist elektripost, praod ka sees. Süüdi pole keegi, selliseid asju paraku juhtub ja hea, et keegi viga ei saanud ja elekter vähemalt seni alles on.
Hommikul olukorda hindamas käinud Elektrilevi mees polnud ka eriti lohutav, armatuur nii vanadel postidel pidi ka rabedavõitu olema ja allakukkumine polevat välistatud. Kui kukub, tulevad avariitöö korras kohe, kui ei kuku, siis mahub plaanilisse töödegraafikusse alles mais. Lisaks kui kukub, siis on kolm võimalust: a) soojaku peale b) müügiplatsi peale c) risti üle ainukese sisse- ja väljapääsutee. Nii et lähim kuu tuleb elada üks päev korraga ja hoida piisav vee- ja küünlavaru käepärast.
Aias ma eelmisel nädalal peaaegu ei käinudki, ainult kutsikatega metsa all, seal oli neil tore ja keegi ei karjunud, et ära söö seda lille või ära näri seda oksa. Kõike võis närida, üksteist sambla sees veeretada ja kohalikku ürgmetsa avastada.
Täna lõunaks on neid koju jäänud ainult kaks, Mihkel ja väike must plika Sissy, kel pole ikka veel õiget omanikku ilmunud. Küsitakse ja loobutakse. Aga ega mul kiiret temast lahti saamisega pole, üheksaga oli olukord vahepeal hull, aga kaks säravate silmadega s**aratast elan ma üle isegi toas tänase kelgukoerailmaga. Pealegi on nad enam-vähem selgeks saanud, et hädasid, kui õue ei saa, tehakse ajalehtedel.
Eile peale lõunat tuli pooleks päevaks ka päike välja, Lepatriinupere koristas mahavõetud puude oksi ja põletas sodi, nüüd on meil kirdesuunas kuidagi harjumatult valge ja avar. Pealegi tekkis hunnik mõnusaid puupakke, kõiki ma kindlasti küttepuudeks lõhkuda ei luba :)
Viimased kolmiklilled ja varjuliiliad said potti ja kuna ööd pole eriti külmad, saavad kütmata kasvuhoones kenasti hakkama. Kasvuhoone oli ainus koht, kus mõnus oli, seal polnud tuult.
Kadusid on aiapoes ka, hakkasin kliendile nepaali liilia sibulaid otsima ja potistatuna olid nii nepaali kui langkongi liiliate sibulad selles märjas talves mädanenud. Näis, mis peenras sünnib, vara veel arvata. Õnneks polnud neid sibulaid ka väga palju, aga selliste pisikeste kahjude summa on üks asi, mis selle aiapoe pidamise mõttetuks teeb. Muud ja huvitavamat tööd see-eest koidab silmapiiril rohkesti ja eelkõige tahaks sel suvel taas oma aiale rohkem pühenduda.
Mingite aiatööde tegemiseks on endiselt liiga külm, libe, porine ja märg, aga ongi ju alles märtsi lõpp, nii mõnigi kord on sel ajal alles lumi maas olnud. Isegi kivitöid ei saa teha, käsikäruga ma pole nõus neid vedama ja traktor jääks pehmesse maasse ilmselt kinni.
30. märts 2015
22. märts 2015
Näpud mulda
Lubadus maja mitte seestpoolt mullaseks teha kuulub ilmelt samasse sarja uusaastalubadustega suitsetamine maha jätta, vähem süüa jms., õnneks selliseid uusaastalubadusi pole ma kunagi enesele andnud, aga seda mullaseks mittetegemise lubadust murran ma igal aastal järjekindlalt. Mis teha, kui otsustasin sel aastal eriti laisik olla ja mõned juba saabunud paljasjuursed sellisel kujul ka müügile lasta...umbes pooled on nüüdseks otsas ja homme läheb Smartposti hunnik pakke, aga teatavasti ka paljasjuursed on mullased, siis saidki mullaseks sauna põrand (kus on kõige pimedam ja jahedam püsikute hoidmiseks) ja muidugi ka pakkimiseks kasutatud köögilaud.
Pakid pakitud, sai kutsikatega mööda krundiservi konnatud, oi neil oli võsaservas põnev. Grupp noori aiahuvilisi männiliiki määramas
ja niimoodi lähevadki kaotsi taimesildid
Ühesõnaga lõbu oli laialt, aga aega siiski kulus vähem, sai ühe komplektiga ära jalutatud ja homme hommikul on neid veel ühe võrra vähem, sest uude koju läks ka üks minu lemmikkutsikatest, Mõmmi. Jääbki Mõmmiks ja üks vene pere saab nüüd eesti nimega koera, integratsioon missugune, Kuna tegu on naabrite perekonnatuttavatega, lubati Mõmmiga ka mõnikord külla tulla.
Kuna käed olid nagunii mullased, potistasin ühe jutiga allesjäänud ussilakad (mitte ühelgi pole eestikeelset nime, nagu avastasin), osa pikaksveninud ninadega kolmiklilli ja kõik iirised, kasvuhoones vähemalt polnud tuult. Kütet sisse ei pannud, sest tundub, et ülemistel riiulitel külmakraade pole, isegi maasolnud mullakotid olid külmumata. Las arenevad vaikselt ja õiges tempos, kui päris jamaks läheb, lükkab ööseks kiirguri sisse. Mõnikümmend potti tuleb veel teha, aga nina külmetas juba liiga palju.
Pakid pakitud, sai kutsikatega mööda krundiservi konnatud, oi neil oli võsaservas põnev. Grupp noori aiahuvilisi männiliiki määramas
ja niimoodi lähevadki kaotsi taimesildid
Ühesõnaga lõbu oli laialt, aga aega siiski kulus vähem, sai ühe komplektiga ära jalutatud ja homme hommikul on neid veel ühe võrra vähem, sest uude koju läks ka üks minu lemmikkutsikatest, Mõmmi. Jääbki Mõmmiks ja üks vene pere saab nüüd eesti nimega koera, integratsioon missugune, Kuna tegu on naabrite perekonnatuttavatega, lubati Mõmmiga ka mõnikord külla tulla.
21. märts 2015
Esimene karjalaskepäev
Täna siis sõitis kolm esimest kutsikat uutesse kadudesse ja ma ei hakanudki niutsuma, sest ülejäänud kuuega oli piisavalt tegemist. Esimesena läks uude kodusse kõige rohkem isa nägu ja tegu olnud pisike Pipa.
Pealelõunal saabus korralikult ettevalmistatud Kaarnapere, isegi koerapuur oli autos. Vaatasime aeda, jõime kohvi, lasime kutsikatel möllata, et enne pikka sõitu korralikult ette valmistada. Tänu Kaarnale tehtud miniekskursioonile jõudsin ka ise mõnesse kohta aias, kus veel sel kevadel käinudki polnud. Fotokas jäi kahjuks tuppa.
Tingnimedega kutsid Suurmõmmik ja Matu sõitsid Tartu poole ja kui kella kaheksa paiku tuli pilt ja teade uuest kodust, oli kergendus küll, sest süda pisut valutas, nii väikesed kutsikad ja nii pikk sõit...kuigi ausalt öeldes kaalusin ma täna üle homme kaheksanädalaseks saava Mihkli, kes kaalus 8,5 kilo...ega Kaarna mõmmid kergemad pole, ma tassisin neid täna süles autosse...Suurmõmmik jooksis veel korra maja taha tagasi, et oma pärisemmele hüvastijätumusi anda ja see oli päris liigutav. Aga mul on nii hea meel, et nad õigete inimeste juurde said.
Ilm oli päikeseline, aga väga jäine, tükk aega kaalusin, kas kutsikad viia välja...aga kuna koeraaedik on maja lõunaküljel päikese käes, polnud neil seal häda midagi ning tänu laupäevasele päevale oli ka rohkem aega nendega jalutada ja mängida.
Kingiks sain mõnusad villased sokid, mis juba mu alaliselt külmetavaid jalgu soojendavad ja imeilusad kaitsemustriga poolsõrmikud, mis ka kohe tänase kõleda ilmaga kasutusse läksid. Inimesena, kes ise kududa ja heegeldada ei oska, oskan ometi teiste oskusi hinnata.
Igatahes kuue kutsikaga oli tunduvalt hõlpsam õhtust jalutuskäiku teha kui üheksaga :) ja homme tullakse veel vähemalt ühele järele.
Pealelõunal saabus korralikult ettevalmistatud Kaarnapere, isegi koerapuur oli autos. Vaatasime aeda, jõime kohvi, lasime kutsikatel möllata, et enne pikka sõitu korralikult ette valmistada. Tänu Kaarnale tehtud miniekskursioonile jõudsin ka ise mõnesse kohta aias, kus veel sel kevadel käinudki polnud. Fotokas jäi kahjuks tuppa.
Tingnimedega kutsid Suurmõmmik ja Matu sõitsid Tartu poole ja kui kella kaheksa paiku tuli pilt ja teade uuest kodust, oli kergendus küll, sest süda pisut valutas, nii väikesed kutsikad ja nii pikk sõit...kuigi ausalt öeldes kaalusin ma täna üle homme kaheksanädalaseks saava Mihkli, kes kaalus 8,5 kilo...ega Kaarna mõmmid kergemad pole, ma tassisin neid täna süles autosse...Suurmõmmik jooksis veel korra maja taha tagasi, et oma pärisemmele hüvastijätumusi anda ja see oli päris liigutav. Aga mul on nii hea meel, et nad õigete inimeste juurde said.
Ilm oli päikeseline, aga väga jäine, tükk aega kaalusin, kas kutsikad viia välja...aga kuna koeraaedik on maja lõunaküljel päikese käes, polnud neil seal häda midagi ning tänu laupäevasele päevale oli ka rohkem aega nendega jalutada ja mängida.
Kingiks sain mõnusad villased sokid, mis juba mu alaliselt külmetavaid jalgu soojendavad ja imeilusad kaitsemustriga poolsõrmikud, mis ka kohe tänase kõleda ilmaga kasutusse läksid. Inimesena, kes ise kududa ja heegeldada ei oska, oskan ometi teiste oskusi hinnata.
Igatahes kuue kutsikaga oli tunduvalt hõlpsam õhtust jalutuskäiku teha kui üheksaga :) ja homme tullakse veel vähemalt ühele järele.
20. märts 2015
Imede nädal
Sel nädalal ikka toimub, eelkõige selliseid asju, mis endast ei sõltu, aga ajaloo annaalidesse kirjapanemist vääriksid. Esiteks, fantastilised virmalised 17,-18.märtsi öösel. Ise nägin alguse, sest kipun viimasel ajal kell kümme ära kustuma ja tõeline tulevärk jäi mul nägemata. Foto laenasin minupilt.err.ee ja autor peaks olema Kristian Pikner. Ma väga loodan, et ta ei pahanda, sest ma väga sooviksin, et mulle endale see pilt sellest imest blogisse mälestuseks jääks.
Oodata on veel osalist päikesevarjutust täna, mis jäi küll nägemata, sest oli pilves (väga hämar oli keskpäeval küll) ja nii külm, et tõin poolest päevast kutsikad õuest tuppa, sest mul hakkas neist lihtsalt kahju, olid aedikus hunnikus ja pooled värisesid. Kutsikaruumis pole ka küll eriti soe, aga õues oli ikka päris jäine.
Koduste imede valdkonda kuulub, et Bella, kes siiamaani tegi nägu, et majas pole mitte mingisuguseid kutsikaid, otsustas, et nüüdsest hakkab ta kutsikate kasvatuses osalema. Vist tundis, et mul hakkab asi üle jõu käima.
Natuke hakkabki üle jõu käima. Neid on lihtsalt nii palju ja nad on juba nii suured. Kolm korda päevas jooksutan neid aias, kahe komplekti kaupa, sest rohkem kui neljal-viiel ma korraga silma peal hoida ei jõua. Ilusate ilmadega olid vahepeal hommikust õhtuni aedikus, aga lähipäevadel saavad ilmselt rohkem toas olema. See võtab väga palju aega ja kuivõrd järgmine prioriteet on need tööd, mille eest mulle palka makstakse, siis jäävadki kõik omaenda asjad lihtsalt tegemata. Ainuke, millest ma pole nõus loobuma, on kaheksa tundi und, selleta pole ma tegevusvõimeline.
Minu jaoks on probleemiks veel kaasnev lehk. Seda, et minust loomakasvatajat ei saa, sain selgeks juba nendel kordadel, kui pidin M kanade ja küülikute eest hoolitsema. Ma ei saa sinna midagi parata, et sõnnikulõhn paneb mul sees kõik keerama ja eriti hommikuti, kui kutsikad pole terve öö välja saanud, on hais ikka väga jube. Mul on juba tunne, et haiseb terve maja ja haisevad kõik mu riided, sellest hoolimata, et pesen ja desinfitseerin põrandaid mitu korda päevas. Ebameeldiv kaasnähtus on ka taasalanud söömishäired, sest kui ikka sees keerab, ei suuda ma eriti midagi süüa. Millele omakorda järgnevad kõrvetised.
Kolmas probleem on karja kasvades algav kehtestamine ja võimuvõitlus. Suured poisid kaklevad omavahel juba tõsise lõrinaga ja mul pole mingit kohta neid eraldi hoida. Üks tüdruk lonkab, ilmselt on nendes kakelungides kuskile alla või vahele jäänud. Luu tundub õnneks terve olevat. Lootust ehk on, et hakkavad esimesed sel nädalavahetusel uutesse kodudesse rändama ja tegelikult on praegu kindla tahtjata ainult see väike plika:
ühtpidi kõige väiksem ja kergem, aga samas kõige kõvem ronija, oli esimene, kes meetristest barjääridest üle saama hakkas.
Üht imet on veel oodata ja loota, aga see on juba nii suur ime, et sellest räägiks siis, kui see tõesti valmis saab.
Oodata on veel osalist päikesevarjutust täna, mis jäi küll nägemata, sest oli pilves (väga hämar oli keskpäeval küll) ja nii külm, et tõin poolest päevast kutsikad õuest tuppa, sest mul hakkas neist lihtsalt kahju, olid aedikus hunnikus ja pooled värisesid. Kutsikaruumis pole ka küll eriti soe, aga õues oli ikka päris jäine.
Koduste imede valdkonda kuulub, et Bella, kes siiamaani tegi nägu, et majas pole mitte mingisuguseid kutsikaid, otsustas, et nüüdsest hakkab ta kutsikate kasvatuses osalema. Vist tundis, et mul hakkab asi üle jõu käima.
Natuke hakkabki üle jõu käima. Neid on lihtsalt nii palju ja nad on juba nii suured. Kolm korda päevas jooksutan neid aias, kahe komplekti kaupa, sest rohkem kui neljal-viiel ma korraga silma peal hoida ei jõua. Ilusate ilmadega olid vahepeal hommikust õhtuni aedikus, aga lähipäevadel saavad ilmselt rohkem toas olema. See võtab väga palju aega ja kuivõrd järgmine prioriteet on need tööd, mille eest mulle palka makstakse, siis jäävadki kõik omaenda asjad lihtsalt tegemata. Ainuke, millest ma pole nõus loobuma, on kaheksa tundi und, selleta pole ma tegevusvõimeline.
Minu jaoks on probleemiks veel kaasnev lehk. Seda, et minust loomakasvatajat ei saa, sain selgeks juba nendel kordadel, kui pidin M kanade ja küülikute eest hoolitsema. Ma ei saa sinna midagi parata, et sõnnikulõhn paneb mul sees kõik keerama ja eriti hommikuti, kui kutsikad pole terve öö välja saanud, on hais ikka väga jube. Mul on juba tunne, et haiseb terve maja ja haisevad kõik mu riided, sellest hoolimata, et pesen ja desinfitseerin põrandaid mitu korda päevas. Ebameeldiv kaasnähtus on ka taasalanud söömishäired, sest kui ikka sees keerab, ei suuda ma eriti midagi süüa. Millele omakorda järgnevad kõrvetised.
Kolmas probleem on karja kasvades algav kehtestamine ja võimuvõitlus. Suured poisid kaklevad omavahel juba tõsise lõrinaga ja mul pole mingit kohta neid eraldi hoida. Üks tüdruk lonkab, ilmselt on nendes kakelungides kuskile alla või vahele jäänud. Luu tundub õnneks terve olevat. Lootust ehk on, et hakkavad esimesed sel nädalavahetusel uutesse kodudesse rändama ja tegelikult on praegu kindla tahtjata ainult see väike plika:
ühtpidi kõige väiksem ja kergem, aga samas kõige kõvem ronija, oli esimene, kes meetristest barjääridest üle saama hakkas.
Üht imet on veel oodata ja loota, aga see on juba nii suur ime, et sellest räägiks siis, kui see tõesti valmis saab.
15. märts 2015
Sai pisut püherdatud
Sel nädalavahetusel oli isegi FB. mis tavapäevadel mul tahvelarvutis pidevalt millestki märku annab, kahtlaselt vaikne. Ehk ilmselt terve tutvusringkond nautis ilusat ilma ja õuesolemist. Endal on ka täielik värske õhu mürgitus :), sest 12 soojakraadi varjus ja päikesepaiste ei lubanud ju ometi toas olla. Eile sai koristatud kolm kärutäit püsikupealseid, täna jõudsin ainult ühe, sest kogu aeg oli muud tegemist, koristasin ja desinfitseerisin korralikult kutsikaruuni, sest pätid ise olid terve päeva õues aedikus...sealt sai nad mitmel korral ka aia peale hullama lastud, sest aedikusse häda ei tehta ja oh seda rõõmu, hullamist ja maailmaavastamist. See on nii lahe vaatepilt, kui kõik üheksa oma pisut tötsakal kutsikakapakul ühte suunda kihutavad, aga fotokakaadrisse seda paraku ei saanudki, sest kogu tähelepanu kulus nende jälgimisele. Imeline ilm ajas ka Lepatriinupere korterist välja lendama, seega oli meid kolm üheksa kutsika kohta, aga sellegipoolest andis neid taga ajada ja kokku korjata :). Kui ma nüüd nädala sees üksi olen, pean hoolega läbi mõtlema, kuidas neid välja lasta.
Hea meel on sellest, et üks mu lemmikkutsikatest (no kõiki ma ju kahjuks ei saa endale jätta). leidis täna hommikul endale armastava pere, mul on nii hea meel selle mõmmiku ülem isegi raha suruti pihku, et kindel olla. Homme tuleb loomaarst koju kogu kampa kiibistama ja vaktsineerima.
Maja ümbrus näeb juba parem välja, püsikutega läheb küll veel ilmselt nii mõnigi päev ja rohida ei saa üldse, sest maapind on veel külmunud. Lepatriinu tegi ära suure töö rehaga muru kraapimisel ja veel suurema majaesise sillutise koristamisel, vähemalt need kohad näevad nüüd viksid ja kasitud välja. Nägime ka esimest sinilille ja esimesed liblikad olid kollased...peale kahte väga segast suve ma võtaks tõesti ühe kuldse ja rahuliku :). Lepatriinuisand hoolitses sodipõletamise eest, mida tema põlema ei saa, on ilmselt mittepõlevast materjalist :). Ja mulle meeldib see pikk ja aeglaselt arenev kevad, sest pole kiiret ja kõike saab mõnuga teha. Ameeriklaste Accuweather näitab praegu ilma kuni 27.aprillini ja Futul on õigus, määbruarile järgneb mäprill...aga mulle selline areng ilma ekstreemsete külma- ja soojalaineteta meeldib ja ka taimede jaoks on pigem positiivne.
Hea meel on sellest, et üks mu lemmikkutsikatest (no kõiki ma ju kahjuks ei saa endale jätta). leidis täna hommikul endale armastava pere, mul on nii hea meel selle mõmmiku ülem isegi raha suruti pihku, et kindel olla. Homme tuleb loomaarst koju kogu kampa kiibistama ja vaktsineerima.
Maja ümbrus näeb juba parem välja, püsikutega läheb küll veel ilmselt nii mõnigi päev ja rohida ei saa üldse, sest maapind on veel külmunud. Lepatriinu tegi ära suure töö rehaga muru kraapimisel ja veel suurema majaesise sillutise koristamisel, vähemalt need kohad näevad nüüd viksid ja kasitud välja. Nägime ka esimest sinilille ja esimesed liblikad olid kollased...peale kahte väga segast suve ma võtaks tõesti ühe kuldse ja rahuliku :). Lepatriinuisand hoolitses sodipõletamise eest, mida tema põlema ei saa, on ilmselt mittepõlevast materjalist :). Ja mulle meeldib see pikk ja aeglaselt arenev kevad, sest pole kiiret ja kõike saab mõnuga teha. Ameeriklaste Accuweather näitab praegu ilma kuni 27.aprillini ja Futul on õigus, määbruarile järgneb mäprill...aga mulle selline areng ilma ekstreemsete külma- ja soojalaineteta meeldib ja ka taimede jaoks on pigem positiivne.
12. märts 2015
Mõtted on kevades
Fantastiline ilm oli täna, ei mingit määbruari. Päike säras hommikust saadik ja kuigi maa oli härmas, sulas see kiiresti. Kutsikad sain aedikusse kusagil kella kümne paiku, hakkavad seal juba kohanema. Kui algul esitas üheksaliikmeline ühendkoor pala "Andke kutsikatele vabadus!" iga kord, kui ma vaatevälja ilmusin, siis nüüd juba müratakse, kakeldakse, lebotatakse päris rahulikult. Matid on all, et päris palja maa peale tuttu ei jääks.
Taimeninasid ja ninakesi on iga nurga peal ja neid ma pildistama ei hakanud, neid pilte on internett täis ja ajab üle ääre. Pealegi on nad igal aastal üsna sarnased.
Tiikidel on veel jääd.
Kaktused tunnevad end päikese käes mõnusalt nii maja seina ääres kui vulkaaniplatool.
Kodus töötada on mõnus. Kui kuskil büroos mõte kinni jookseb, lähed lobised kolleegiga või kiikad internetis ringi. Kodus saab pausiaega hoopis tõhusamalt kasutada ja kui käed midagi teevad, siis mõistus töötab edasi. Nii oligi päeva lõpuks vajalikud tekstid välja mõeldud ja kirja pandud, maja koristatud, pesu nööril lehvimas, terrass ja aiateed pühitud ja isegi paar akent möödaminnes puhtaks pestud. Kutsikate kantseldamisest rääkimata.
Natuke aiapoe mõtteid ka, küllap on nii mõnelgi tekkinud küsimus, mida ma siis õieti teen ja mis edasi saab. Olen selle üle terve talve mõtteid mõlgutanud ja lõpuks ka järeldustele jõudnud. Selleks, et taimekasvatuse ja aiapoega end ära elatada, peaks müüma kordades rohkem kui praegu. Kuna haruldusteotsijaid on vähe, peaks olema 95% sortimendist nii-öelda prosta kapsas ehk see, mis laiale ostjateringile peale läheb. Seda ma teha ei taha, sest taimekasvatus iseenesest ei paku mulle huvi, kõik see potistamine, kastmine ja rohimine on rutiinne ja igav. Eks algne idee ju oligi, et taimekasvatus on M töö, aga teda ju enam ei ole. Ja isegi kui ma seda teha tahaksin, pole mul selleks vajalikku viljakat mulda ega vett, tööjõust rääkimata.
Ühesõnaga olen jõudnud järeldusele, et edasiseks ellujäämiseks pean leiba teenima selle kehaosaga, millega see siiani kõige paremini välja tulnud on ehk peaga.
Aiapoodi kinni sellegipoolest ei pane. Olen sellesse projekti nii hullult raha, aega ja energiat panustanud, et narr oleks nüüd järele jätta. Aga see jääb hobitasemel tegevuseks ja elatist ma sellest teenida enam ei looda. Teen nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest oma aia ja elu jaoks peab ka aega jääma. Viimased kaks on niigi paar viimast aastat kannatajapositsioonis olnud.
Taimeninasid ja ninakesi on iga nurga peal ja neid ma pildistama ei hakanud, neid pilte on internett täis ja ajab üle ääre. Pealegi on nad igal aastal üsna sarnased.
Tiikidel on veel jääd.
Kaktused tunnevad end päikese käes mõnusalt nii maja seina ääres kui vulkaaniplatool.
Kodus töötada on mõnus. Kui kuskil büroos mõte kinni jookseb, lähed lobised kolleegiga või kiikad internetis ringi. Kodus saab pausiaega hoopis tõhusamalt kasutada ja kui käed midagi teevad, siis mõistus töötab edasi. Nii oligi päeva lõpuks vajalikud tekstid välja mõeldud ja kirja pandud, maja koristatud, pesu nööril lehvimas, terrass ja aiateed pühitud ja isegi paar akent möödaminnes puhtaks pestud. Kutsikate kantseldamisest rääkimata.
Natuke aiapoe mõtteid ka, küllap on nii mõnelgi tekkinud küsimus, mida ma siis õieti teen ja mis edasi saab. Olen selle üle terve talve mõtteid mõlgutanud ja lõpuks ka järeldustele jõudnud. Selleks, et taimekasvatuse ja aiapoega end ära elatada, peaks müüma kordades rohkem kui praegu. Kuna haruldusteotsijaid on vähe, peaks olema 95% sortimendist nii-öelda prosta kapsas ehk see, mis laiale ostjateringile peale läheb. Seda ma teha ei taha, sest taimekasvatus iseenesest ei paku mulle huvi, kõik see potistamine, kastmine ja rohimine on rutiinne ja igav. Eks algne idee ju oligi, et taimekasvatus on M töö, aga teda ju enam ei ole. Ja isegi kui ma seda teha tahaksin, pole mul selleks vajalikku viljakat mulda ega vett, tööjõust rääkimata.
Ühesõnaga olen jõudnud järeldusele, et edasiseks ellujäämiseks pean leiba teenima selle kehaosaga, millega see siiani kõige paremini välja tulnud on ehk peaga.
Aiapoodi kinni sellegipoolest ei pane. Olen sellesse projekti nii hullult raha, aega ja energiat panustanud, et narr oleks nüüd järele jätta. Aga see jääb hobitasemel tegevuseks ja elatist ma sellest teenida enam ei looda. Teen nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest oma aia ja elu jaoks peab ka aega jääma. Viimased kaks on niigi paar viimast aastat kannatajapositsioonis olnud.
7. märts 2015
Ninad, õied ja samblad
Lõpuks sain minagi päevavalgel aias ühe tiiru teha. Eriti meeldiv ei olnud, meie savise maaga läheb kaua aega, enne kui see tahenema hakkab, kohati vajus jalg mitu sentimeetrit murusse sisse ja kohati oli lihtsalt väga ligane ja libe. Kõige tähtsamad ninaotsad sai ka tunnikeseks õue toimetatud, et nende talitaja kutsikaruumi põranda korralikult puhtaks saaks.
Algul oli põnev kuuseoksi närida ja üksteist mutta maha murda, aga lõpuks läks ikka koorilauluks. Iiigav, tahaks aeda jalutama ja maailma uudistama. Aga vaat ei saa. Liiga totud alles, kukuvad kas tiiki või kuskile mujale ja üksinda üheksal nüüd juba hüppaval ja jooksval karvapallil juba silma peal ei pea. Hakkab juba tunne tekkima, et heameelega saadaks mõned uutesse kodudesse ära, neid on lihtsalt liiga palju :), aga paar nädalat tuleb veel kannatada.
Ise lasin neil lõuata ja jalutasin pisut fotokaga. Nõiapuud lasevad nagu hullud õitseda. Kõige massilisem õitseja paistab olevat kollase õiega´Arnold Promise´, punane Diane on natuke laisem ja oranž Aphrodite alles avab õisi. Pilte rikuvad müügisildid, aga nii virk ma polnud, et need pildistamise ajaks välja võtta.
Algul oli põnev kuuseoksi närida ja üksteist mutta maha murda, aga lõpuks läks ikka koorilauluks. Iiigav, tahaks aeda jalutama ja maailma uudistama. Aga vaat ei saa. Liiga totud alles, kukuvad kas tiiki või kuskile mujale ja üksinda üheksal nüüd juba hüppaval ja jooksval karvapallil juba silma peal ei pea. Hakkab juba tunne tekkima, et heameelega saadaks mõned uutesse kodudesse ära, neid on lihtsalt liiga palju :), aga paar nädalat tuleb veel kannatada.
Ise lasin neil lõuata ja jalutasin pisut fotokaga. Nõiapuud lasevad nagu hullud õitseda. Kõige massilisem õitseja paistab olevat kollase õiega´Arnold Promise´, punane Diane on natuke laisem ja oranž Aphrodite alles avab õisi. Pilte rikuvad müügisildid, aga nii virk ma polnud, et need pildistamise ajaks välja võtta.
Põhimõtteliselt võiks müügihooaja ka alanuks tunnistada, pojengid pistavad ninaotsi välja, pildil hea tervise juures Coral Charm. Aga kui aus olla, siis ei viitsi veel taimedega tegeleda, muud tööd on üle kõrvade.
Kõiksugused ninad on peenardest välja roninud, lumekupu esimene õis oli juba nädal tagasi, nüüd on teisigi juurde tulnud.
Pean homme talle vist mingi sildi juurde torkama, sest see peenar on selliseks pudruks kasvanud, et läheb ümbertegemisele. Õnnestunud on ka eelmise kevade lumikellukeste ümberkolimine metsa alt roosipeenrasse. Küll nad seal vaikselt laiutama hakkavad.
Kuigi kavatsesin Rahmeldaja käest saadud sügislilled puude alla panna, sai nad olude sunnil (puude all oli sel hetkel maa liiga kuiv ja paakunud) hoopis roosipeenrasse ja neilgi on ninad väljas ning praegu mõtlen, et äkki polegi nii paha idee, roosipeenar on kevadel kaua tühjavõitu ja sügislillede kevadised lehepuhmikud pole seal üldse paha mõte.
Ja meie suuri samblaseid kive ja puid ei väsi eriti varakevadel ja sügisel, kui muud värvid on luitunud, imetlemast. Seda kohta näen koju sõites esimena ja näevad teisedki tulijad... ja tehtud pole seal muud, kui liigne võsa eemaldatud.
Hortensiad, hibiskused ja jumalapuu tunduvad kõigiti korras olevat, kuigi pungi veel pole. Pungad on suured roosidel, sirelitel, magesõstrast rääkimata, see oli juba kuu aega tagasi pungas. Tiigi äärde koperdada ei viitsinud, seal on veel porisem ja ligasem kui mujal.
Homseks lubab vähe soojemat ja vaiksemat, ehk jõuab vähemalt majaesise sillutatud ala ära koristada koerakuudi põhust ja koeras...st. Mujal on millegi tegemiseks liiga märg.
2. märts 2015
Tatt õues ja peas
Olen juba nädal aega tõbine olnud. Mingi viirus sai kätte. Palavikku ei ole, aga pea valutab ja niimoodi köhinud ja aevastanud pole juba ammu. Ilm on sama tatine. Stabiilselt +2 päeval ja öösel ja kogu aeg sajab mingit vett juurde. Isegi kutsikaid ei saa õue viia, mis neist seal leotada...viimati käisime laupäeval, kui Lepatriinud külas olid. Üheksa tegelasega, kes üritavad üheksasse eri suunda matkata, on mitmekesi lihtsam, aga isegi siis suutis üks karvakera terrassilt vihmaveenõusse patsatada. Lepatriinu tõmbas ta küll kohe välja ja midagi hullu ei juhtunud, mastifite karv on nagu pardi sulestik, käterätiga üle ja kuiv. Pildid tehtud reedel, kui viimati korraks päikest näitas.
Pühapäeval tegime Lepatriinudega ka ringi õuel, aga fotokas jäi tuppa. Potis talvituvatel pojengidel on punaninad väljas, lumikellukesed õitsevad ja kõik muugi tundub kenasti elus olevat. Eks muidugi tõeline pilt selgub hiljem. Viimastel nädalatel on paraku olnud nii, et kui väljas oleks ilma, on mul kas liiga palju tööd või liiga kehv olla, ja siis, kui mul oleks tahtmist õues väike tiir teha, sajab seal mingit jubedust ja on väga ligane ja märg. Teha pole aias midagi, isegi koristamiseks on liiga porine ja libe.
Küllap seda kompenseeritakse suvel jälle mingi tapva põuaga, ütleb mu kõhutunne. Olen kevadise istutuse suhtes juba lausa allergiliseks muutunud, sest kui põud kestab praktiliselt maist juuli lõpuni nagu kahel viimasel aastal, ei suuda kevadel istutatud noorekesi miski elus hoida. Põõsaste plaanitud istutusalad jäävad majast kaugemale ka ja ma lihtsalt pole suuteline sinna iga päev vett tassima.
Elame-näeme. Kindlalt leiavad aias koha eelmisel aastal istutamata jäänud nõiapuud ja küüvitsad, no lihtsalt sai poolest suvest aiamise tuju otsa ja tagasi ei tulnudki. Kindlasti suve jooksul mõned uued pojengid kollektsiooni. Muudest püsikutest katsun oma ahned näpud eemal hoida, sest kastmine on keeruline.
Pühapäeval tegime Lepatriinudega ka ringi õuel, aga fotokas jäi tuppa. Potis talvituvatel pojengidel on punaninad väljas, lumikellukesed õitsevad ja kõik muugi tundub kenasti elus olevat. Eks muidugi tõeline pilt selgub hiljem. Viimastel nädalatel on paraku olnud nii, et kui väljas oleks ilma, on mul kas liiga palju tööd või liiga kehv olla, ja siis, kui mul oleks tahtmist õues väike tiir teha, sajab seal mingit jubedust ja on väga ligane ja märg. Teha pole aias midagi, isegi koristamiseks on liiga porine ja libe.
Küllap seda kompenseeritakse suvel jälle mingi tapva põuaga, ütleb mu kõhutunne. Olen kevadise istutuse suhtes juba lausa allergiliseks muutunud, sest kui põud kestab praktiliselt maist juuli lõpuni nagu kahel viimasel aastal, ei suuda kevadel istutatud noorekesi miski elus hoida. Põõsaste plaanitud istutusalad jäävad majast kaugemale ka ja ma lihtsalt pole suuteline sinna iga päev vett tassima.
Elame-näeme. Kindlalt leiavad aias koha eelmisel aastal istutamata jäänud nõiapuud ja küüvitsad, no lihtsalt sai poolest suvest aiamise tuju otsa ja tagasi ei tulnudki. Kindlasti suve jooksul mõned uued pojengid kollektsiooni. Muudest püsikutest katsun oma ahned näpud eemal hoida, sest kastmine on keeruline.
Tellimine:
Postitused (Atom)