"Hooldusvabadest" multšidest

Ma lähen viimasel ajal alati pisut karvaseks, kui jälle kuskilt loen ja kuulen, kuidas multšimisega saab kenasti hooldusvabasid alasid rajada. Võib-olla kuskil linna- või aleviaias see tõepoolest toimib. Metsaaias aga, kus ümberringi on ruutkilomeetrite kaupa seemnepuistajaid, ei toimi kahjuks ükski multš ja siinkohal paar hoiatavat näidet.
"Hooldusvaba" põõsapeenra rajasime Aiasaate näidislõigu jaoks 2015.aasta viimasel nädalal, kusjuures tehtud sai täpselt nii-öelda õpiku järgi. Kive selles kohas ei ole, seega sai kerge liivane muld kahe labidalehe sügavuselt läbi kaevatud ja iga viimanegi umbrohujuurikas eemaldatud. Peale istutamist ja korralikku läbileotamist istikutevaheline pind kaetud paksu kihi läikpaberist ajakirjadega ja peale 20 sentimeetrit männikooremultši. Pikemalt olen peenra rajamisest kirjutanud https://thelaaed.blogspot.com.ee/2015/05/pokazuhhapeenar.html
Kaks aastat hiljem, 16.juunil käesoleval aastal nägi see õpikumeetodil tehtud hooldusvaba peenar välja selline.

ehk mida kõike sinna ennast külvanud ei olnud - põdrakanepit, vereurmarohtu, ohakaid, putkesid ja välja oli ilmunud isegi naat, mida me tollal kaevates juppigi ei leidnud. Tore hooldusvaba ala küll.
Vahetult peale rohimist ma pilti teha ei jõudnud, pildid on tehtud paar päeva tagasi ja juba on näha, et uued umbrohud on taas ninad välja ajanud

Täna katsun ka seal veelkord üle käia ja uue multšikihi peale vedada. Olgu see päev õnnistatud, kui see isevedav käru soetatud sai, kui käru täispanemisega saan juba kuidagi hakkama, küll väikese kühvliga, siis selle lükkamisega ma esialgu veel ei riskeeriks, seda enam, et meie krundi maastik on kõike muud kui tasane, ikka üles-alla ja alla-üles. Traktoriga paraku paljudes kohtades kivide vahelt läbi ei mahu. 

Teine tõsine kolekoht oli sama meetodiga rajatud hortensiaala, kus põhilisteks möllajateks olid orashein ja kortsleht, mõned pirakad võililled ka. Üleeile abiks käinud Helve koos lastelastega aitas kõvasti kaasa ja puhtaks saime lõpuks sellegi. Eile vedasin ka uue multšikihi peale ja nüüd näeb juba päris tsiviliseeritud välja. 

Kui nüüd erinevad multšid kuidagi pingeritta panna, siis kõige hullem hooldamise seisukohalt on kruusa- või killustikumultš. Umbrohi sellest juurtega välja ei tule, vaid läheb katki ja rohimise efekt kestab kõige rohkem nädala. Ainsaks plussiks on see, et piisava ajavaru ja järjekindluse korral on võimalik kasutada põletusrohimist, aga ausalt öeldes minul sellist aega ja tervist ei ole, et iga kolme-nelja päeva tagant leegiheitjaga ringi käia. Seega pikemas plaanis on kõikide killustikualade likvideerimine.

Järgmine on koore- või puidumultš. Kõduneb, hallitab ja seenetab ja tekkinud huumuses leiavad igasugused seemnetega levijad mõnusa kasvupinnase. Pluss on see, et tulevad koos juurtega välja. Miinus see, et põletusrohimist ja kõplamist kasutada ei saa. Õnneks neid alasid mul ainult kaks ongi ja kumbki pole eriti suur.

Parimaks on seni osutunud multšimine neutraliseeritud turbaga, mida saab kõplaga hooldada ja mis meie tänkjat savimulda ainult parandada aitab. Poest kotiga seda osta ei jaksaks, õnneks on mul head naabrid, kelle abiga seda kallurikoormaga hankida on õnnestunud. 

Täna ootab ees üks aiapoeomaniku jäledamaid töid, nimelt müügiplatsilt hukkunud taimede väljaviskamine ja mahakandmine. See talv ei olnud nii mõrvarlik kui eelmine, aga karta on, et kasumi paneb see üritus nahka ikka. Lohutuseks oli hommikuses taevas inglitiib.