Talv näitab hambaid

Eks tal ole õigus ka seda teha, kalendri järgi veel oma kolm nädalat. Lõunale minna küll ei tahtnud. Aga kõht nõudis oma (ja valju häälega) ning kuna nii mikrolaineahjus soojendatud toiduplöga kui igasugune külm toit kuuluvad minu jaoks sinna söödavate asjade nimekirja viimasesse otsa, tuli end ikka välja ajada. Auto oli igatahes paari tunniga poolest saadik hange mattunud ja teed ülilibedad, õnneks oli lumi kerge ja minema pääsesid needki, kes hommikust saadik väljas polnud käinud.

Nädalavahetusel oli aga kevadet nii mõneski märgata. Kuigi vabariigi aastapäev oli meiekandis ühtlaselt hall

võis lähemal uurimisel märgata kevadekuulutajaid nii punasel leedril kui sirelipõõsal:

Pühapäeval oli küll külmem ja tuul igavesti vinge, pakasepoisid näpistasid ninast, kõrvadest ja näpuotstest, kaua väljas pildistada ei saanud. Aga pilt oli päris rõõmus

päikeseline ja lumehangeline

oksamustripitsid igaüks ise värvi

nong rähn ajas väikelinnud minema ja esitas ise linnumaja küljes akrobaatilisi trikke

Hirmsasti oleks tahtnud aknad puhtaks pesta, aga selleks oli ilmselgelt liiga külm. Kevad on aga teel, tuuseldagu talv veel pealegi oma tuisuluuaga...

Tuisukuu

Selline pühapäevahommik meeldib mulle tegelikult väga. Ärgata soojas ja mõnusas voodis, akna taga märatsemas ja oigamas tuul ja tuisk. Kuhugi pole kiiret, teki alt välja ronima ei pea, saab rahulikult tuulemuusika saatel mõnuleda.
Organism annab juba jupimat aega märku, et vajab looderdamist. Üleväsimuse tundemärk on see, et keha kipub igasuguseid viiruseid kergelt külge korjama. Eelmisel nädalavahetusel kõhuviirus, nüüd lihtsalt nohu ja köha. Õnneks mitte väga hullusti.
Napp aeg, mis tööst vabaks jääb, on kulunud perekondlikele üritustele. Esimest korda elus sai käidud venna sünnipäeval ja see oli lõbus. Esimest korda elus sai käidud slaavi pulmas, mehele läks näitsik, kes mul juba neli aastat koduhaldjaks käinud kord nädalas. Esialgne kõhetunne, et äkki peab hakkama teeklaasiga viina jooma ja kuidas sellest viisakalt ära hiilida, osutus täiesti valeks. Ainuke negatiivne mulje kogu päevast oli üks Õnnepalee kamandav ametiisik ja seegi eestlane. Registreerimistalitus oli tore ja südamlik, edasi suundus pulmaseltskond Russalka juurde, kus pruut kuumaõhupalliga oma neiupõlvenime taevasse saatis, Lükati sillal pani noorpaar oma suhte tabalukuga kinni, murdis võtme pooleks ja viskas jõkke. Võrreldes käidud eesti pulmadega tundus slaavi pulm kuidagi kodusem ja õdusam, välisele hiilgusele polnud nii suurt tähelepanu pööratud, rohkesti oli vanemate ja uue koduga seonduvaid rituaale. Ja kui eesti pulmast on tuntud vaid pruudirööv, siis slaavi pulmas pannakse pihta nii pruut kui peigmees ja vastne teinepool peab oma värske kaasa välja lunastama. Ja südaööl viskab pruut oma vallalistele sõbrannadele pruudikimbu ja peigmees oma vallalistele sõpradele pruudi sukapaela. Täielik võrdsus :). Ning noori õnnelikke inimesi oli nii armas vaadata.
Esimene ajatatud tulp aknalaual, Mon Beau,hakkab ära õitsema.

Kevade ametliku alguseni on jäänud ainult kolmkümmend päeva. Häbiga peab tunnistama, et kuigi ma pole sel talvel lükanud ainsatki labidatäit lund ega tassinud ainsatki halgu, on mul suur osa talveks planeeritud töödest endiselt tegemata. Isegi eelmise aasta pildid on sorteerimata.
Küll tuleb kord ka selleks aeg.

Külma lagi

Loodetavasti jäi selleks tänahommikune -28,4. Praegu, kella kahe paiku päeval, näitab kraadiklaas varjus -16,3 ja isegi alumise korruse temperatuur hakkab normaliseeruma, olles hommikuselt +12,5 kraadilt tõusnud +17,5 kraadi peale. Magamistoas polnud väga viga, ka hommikul +18,5, aga all ei tahtnud küll eriti olla.
Vähemalt sai M lõpuks aru, et köögi ja tuult läbilaskva esiku vaheline uks tuleb selliste temperatuuriga kinni hoida. Selleteemaline vaidlus on kestnud vähemalt nädala.
Kass igatahes istus  meiega eile vapralt saunas. Mitte just laval, kuigi käis sealgi tiiru ära. Siis sättis end sisse leiliruumi põrandale ja veetis seal vähemalt tunnikese.
Koerad on vapramad, aga nemadki eelistavad lesida põrandaküttel või vaipadel ja kui välja lähevad, üritavad  kõiki nelja käppa korraga üleval hoida. Mis ei tule eriti hästi välja.
Eriti hea tükiga sai hakkama kaukaaslane, kes saabus päevaselt õuetiirult, tagapool paksult jääpurikates. Kui ta köögis üles sulama hakkas, saime aru, et tegemist ei ole veega, ilmselt oli raske koer jalutanud üle biopuhasti õhukese jää ja sinna taguotsaga sisse sadanud. Hais oli tappev. Egas muud, kui elu eest uue märjakstegemise vastu võitlev 55-kilone koer kähku sooja vanni. Vannituba jäi ikka ühte tükki, kuigi ta üritas mööda seina üles ronida ja vähemalt kolm korda vannist välja hüpata. No ei meeldi mu kumbalegi koerale vannis käia, mitte üks põrm.
Amarüllise sametisest pungast aga väljus kaks imeilusat õit.

Nägin hommikul Paldiski Maximas müügil ka valget, aga ei tundunud olevat tark tegu sellise välistemperatuuri juures toataimi transportida.
Pealegi on aknalauad niigi M potsikuid paksult täis.
Aiaettevõtmine aga on üllatavalt populaarsena alustanud ja M peab kõvasti pingutama, et publikuhuvi vääriline olla :D. Pingutab ka. Kodulehekülge on külastatud üle 2300 korra (no sellest pool, kui mitte rohkem, on otsirobotid muidugi), tehtud on juba kümmekond tellimust ja FB-s on 79 fänni. Vist oleme õigel  teel.

Sada kraadi siia-sinna

Kell pool seitse -20,4 kraadi akna taga, Keila kandis -22 ja töö juurde saabudes näitas auto kraadiklaas -25. Riietudes ei saanud isegi aru, kas riietun tööleminekuks või kubujusside veeremisvõistluseks.
Õhtul töölt koju jõudes ootas köetud saun, +75 kraadi juures sai ihu ja hinge mõnusalt puhtaks, tööväsimuse meeltest välja ja meeleolugi läks paremaks.