Heitlik ilm

Öösel oli korralikult sadanud. Isegi nii korralikult, et eile taimede leotusvannideks otsetud betooninõud olid kolmandiku jagu vett täis.

Aias pole ma ka sel nädalal lillegi liigutanud. Võib-olla kuskilt mingi eriti ülbe maltsa välja tõmmanud, kui lausa ette jäi. Rohida oleks muidugi vaja, aga no mitte pole seda rohimise soolikat peale tulnud. Ei saa minust seda aednikku, kes iga vaba hetke kuskil midagi askeldab, mulle võib aedlemise tuju vahepeal päevadeks ja isegi nädalateks ära minna. Niita oleks vaja, viimati sai niidetud kaks nädalat tagasi ja kohati kipub juba päris karvaseks minema.
Jalutasin aias fotoaparaadiga ringi ja mõtlesin, et kõige rohkem naudin ma vaat et neid kohti, kuhu midagi istutatud polegi või siis on minimaalselt. Tõeliselt hea meel on selle üle, et me nüüd kamba peale ikka nii suurt ala niita suudame. Sellest polegi väga kaua aega möödas, kui vulkaani asemel losutas lihtsalt nõgestessekasvanud paekivihunnik ja selle tagust ala kuni krundi piirini jõudis heal juhul korra-paar aastas trimmeriga üle käia. Seal keskel on üks pojengipeenar, mis tuleks likvideerida, panin sinna omal ajal maha M surma järel platsilt leitud nimetud potid, aga nad on seal liiga tihedalt, selline sundseisuistutus, lihtsalt välja visata elusaid taimi ka ei raatsinud. Mida nendega edasi teha, ideed ei ole veel tulnud, seega las olla seal.

ja ka seda nõlva kattis veel mõned aastad tagasi korralik sarapuu- ja lepavõsa

Aias on alanud päevaliiliate aeg, aga sordinimedest ei tea ma midagi. M, kes selle ala rajas, tegi küll mingi istutusplaani, aga ma pole seda siiani üles leidnud. Mulle need sirged read väga ei meeldi, tunduvad loodusaias kuidagi võõrad, aga hea on niita ja ega millegi ümberistutajat minust nagunii ei ole.

Nii nagu olen loobunud võitlemast valge sõrmkübaralillega, nii olen loobunud võitlemast end kõikjale külvava alpi ogaputke ja halli käokanniga. Alpi ogaputk mulle tegelikult lausa meeldib ja üks on end lausa tiigi äärde lennutanud.

Ühesõnaga, kui Koha Vaim tahab neid lillekesi kasvatada, las siis kasvatab. Küll ma siis sekkun, kui nad päris valesse kohta peaksid sattuma. Kusjuures seemikud võivad päris põnevalt erineda, kui paremal on tavaline sinine, siis vasakpoolne on hoopis madalam, kompaktsem ja värvilt pigem lilla.

Tiigi ääres oli kollane ängelhein Tucker Princess oma muidu kahe meetri kõrgusel hõljuva õie vihma tõttu pildistamiseks sobivasse kõrgusse kallutanud. 

Lavendli roosa sort Loddon Pink tundub üks vastupidavamaid olema. Mul on üks vana sinine lavendel, mis saab igal aastal räsida, aga Loddon Pink pole kunagi talvekahjustusi saanud. 

Ilma suhtes aga on täna olnud tõepoolest kõike, tuult,  paduvihma, päikest. Vahepeal oli nii pime ja hall, et toas tuli tuli põlema panna, nüüd on taevas täiesti pilvitu. Aga vähemalt on soe. 

Tänane päev on kuhugi kadunud. Pärast eileõhtust haigushoogu magasin kaua ja see oli hea. Elementaarsed kodused asjad teha, mõned arved maksta, natuke palgatööd. 

Homseks-ülehomseks lubab umbes samasugust ilma, seega sel nädalavahetusel jääb vist niitmata ja tuleb pigem tubastele tegevustele orienteeruda. Äkki võtaks kolm kuud tagasi ostetud õmbusmasina lõpuks pakendist välja :) . Ideid on nagu putru, aga nende teostaja kuidagi kehvakene.