29. september 2016

Mihklipäev

Mihklipäeva ilma järgi olevat vanarahvas talveilma ennustanud, aga tänase järgi otsustades tuleb küll kõike. Hommikul säras eresinises taevas päike ja oli tuulevaikne, siis hakkas tuul lõõtsuma ja lõõtsutas ka vihma kohale. Õnneks ei ole vähemalt külm, kraadiklaas näitab +14,4 ja ahju olen kütnud üle päeva, et majast niiskust eemal hoida. Õhtuks kiskus jälle midagi tormisarnast üles.
Nädalavahetusel suutsin saadud võrkiirised maha toppida ja mõned tunnid ka muru niita, kui soe kestab, ei pruugi see sugugi viimaseks niitmiseks jääda. Aga pigem olgu soe, külma ei armasta ma mitte põrmugi.
Aiahooaeg ei näi ka muidu lõppevat, täna sain Smartpostist kätte augustis Juhani veebipoest tellitud pojengid ja praegu istun ja urisen, sest nii äbarikke juurikaid ma pole mitu aastat isegi mitte näinud, rääkimata potistamisest. Võiks ju tagasi saata, aga samas neid sorte mu enda tarnijate valikus pole. Augud pean seekord vist küll paluma R-l kaevata, sest mu enda kõht protesteerib endiselt  raevukalt igasuguste katsete peale midagi füüsilist teha. Olgu siinkohal veelkord kiidetud Lepatriinu ja tema kingitud puidukäru, puude tuppasaamine pole iial varem nii lihtne, kiire ja kerge olnud.
Sügisvärve mereäärses kohas paraku ei ole, nende imetlemiseks peab kasvõi mõne kilomeetri sisemaa poole minema, Keilast koju sõites võis imetleda nii kuldseid kui punaseid puid, aga meie enda puud on poripruunid või juba hoopis lehtedeta - eilne tormihakatis räsis aeda päris korralikult ja kahju on eelkõige purukspekstud sügislilledest. Hostad näevad ka juba päris õnnetud ja räbaldunud välja.
 Tammelehine hortensia näitab ka pisut purpurit
 ja vahtra otsas on natuke vaske
 Saared rebis eilne torm peaaegu puhtaks
 ja kased on ammu lagedad, pärnad hoiavad lehti kangekaelselt küljes ja enam-vähem rohelistena
 Riitsinus annab aiale eksootilise ilme, ulatub mul üle pea, aga ei õitse.
 Ülehomme algab oktoober ja õhtud on juba pikad ja pimedad.


20. september 2016

Suve viimane pühapäev

oli soe ja päikeseline ning erinevalt eelnenud sombusest laupäevast meelitas õue. Eelmisel nädalal hakkas tervis jälle logisema, muud tegemata küll ei jäänud, kui paar planeeritud külaskäiku, aga nendestki pisut kahju. Tervis siiski tähtsaim ja küll need külaskäigud ka tehtud saavad. Aalujate salajane logistikavõrgustik töötas aga nagu kellavärk ja reede õhtuks olid Raplamaalt tellitud tulbisibulad koju jõudnud. 200 sibulat panin laupäeva pärastlõunal maha, sada Ollioules ja sada Banja Luka sordist. Nüüd on see roosipeenar täis.
Tühjad kevadised roosipeenrad on miskipärast hirmsasti häirima hakanud. Olen selline aiaomanik, kelle aias võiks soovitavalt mulda üldse mitte näha olla, aga kuna multšimisest ei paista naadi puhul mingit tolku olevat, siis aitab ainult tiheistutus. Sealt ei paista naat lihtsalt silma isegi siis, kui rohida aega ja tahtmist pole. Sel aastal on mõlemat kuidagi vähe olnud.
Jõulud hakkavad sel aastal varakult, Lepatriinu kinkis mulle randmete tugisidemed, millega oli päris hea maad kaevata ja laupäeval tuli kingitusena välja ka imeuhke puidukäru, mida saab ka trepiastmeid mööda üles tõmmata. Sest nooremaks ei lähe meist keegi ja tõstmisega on järjest suuremaid probleeme.
Lepatriinuisand maadles kaks päeva ühe suure mahakukkunud saarega, tööd sai ka kohaliku omaalgatuse programmist rahastatud oksapurustaja
On ikka vägev ja võimas riistapuu küll, võrreldes elektrilistega, aga endale oma raha eest osta ei jõuaks ja poleks vist mõtet ka, mõte on ikka kogu külale ja teistelegi kasutada anda.
Pühapäeval madistasid õues kõik, Lepatriinu niitis ja ladus puid, mina tegin pakke tõstsin müügiplatsil potte kokku. Kuiv on, ootamatult kuiv september ja kasta tuleb pea igal õhtul. Aiapoes aga on eelmise aastaga võrreldes väga vaikne, aga mõneti on see hea, sest enesetunne on üpris kurnatud. Puhkust ju olnud ei ole ja nii on lihtne tervis käest lasta. Tuleb võtta enesele aega lihtsalt raamatutega diivanil vedeleda.
Aedlemise isu on ammu otsas, aed on üpris umbrohus, aga sellist umbrohtu, mis praegu külvama hakkaks, meil pole ja naadipealsete sügiskatkumisel ma suurt mõtet ei näe. Niita tuleb ilmselt veel, sest rohi kasvab jahedas maas mõnuga, aga ka sellega pole kiiret kuskile.
Päevased varjud on pikad ja teravad ja pildistada halb, need pildid tehtud pühapäeval



See-eest tänane õhtuvalgus kuskil pisut peale kuut õhtul oli pildistamiseks pea ideaalne. Väepaiga taha paistab nüüd päike endise mustava võsa asemel.

Roosid ei tea lähenevast sügisest üldse mitte midagi.



Ämma juurest toodud sügisaster on varajaseim ja peaks olema kõrgeim, aga meil lamab maas.
Kilpkonnalill laiutab, aga valge on kadunud. Ning tiigikaldalt peab hakkama jälle kallastesse külvanud lepavõsa välja lõikama hakkama. Pool meie sügisesest umbrohust on erinevad puuvõsud.
Sügiseme ime on ka siidpööriste õitsemine. Kõrgeim, amuuri siidpööris pole mere ääres kunagi õitsenud, aga hiinlased jõuavad mõnel aastal õitsemiseni. Sel aastal päris uhkelt.





12. september 2016

Nädalavahetuse raport

Kui üle Eesti käis suur taimeralli Pärnu Taimelaada ja Võhma Juurika näol, siis meie ei saanud terve nädalavahetuse oma kodukoha piiridest väljagi. Lepatriinud tegid ära üüratu töö, veel nädal tagasi seisis selle koha peal nelja meetri kõrgune võsavirn ja veel laupäeva hommikul põlvini ulatuv risuväli, mis koosnes okstest ja lehtedest.

Tulejumalat sai kogu päev toidetud, mina suurt midagi teha ei saanud, kõht valutas, aga vähemalt tegin tööinimestele süüa ja nokitsesin väiksemate ja kergemate asjadega nagu näiteks pojengide pealsete lõikamine, müügiplatsi korraldamine jne. ning pühapäeval vedasime Lepatriinuga multši ka parklaserva hekki, mis seal liivases mullas kuidagi suuremaks kasvada ei taha.
Tubli Lepatriinuisand tegi korda ka murutraktori, on uskumatult suur asi, et keegi omadest tehnikat jagab, sest mina ei jaga sellest mukitki ja pühapäeva õhtul niitsin mitu tundi, kõike niidetud ei jõudnud, sest jahedaks ja niiskeks hakkas minema. Niitmise aeg on praegu üürike, rohi on pea kella kaheni päeval kastemärg ja kusagil kuuest-seitsmest hakkab taas kasteseks kiskuma. Rohi ja eelkõige muidugi umbrohi kasvavad kosmilise kiirusega ja sügist ei aimu veel eriti kusagilt, ainult kased hakkavad kuidagi hõredaks jääma.







Lepatriinu aga tegi ka vapsikutõrjet. Muidu poleks nende suurte ja päris rahulike põrisejate vastu ju midagi, aga nad tegid pesa puitkarkassseina sisse ja viimastel nädalatel läks asi päris kurjaks, lõuna pool ei saanud õhtusel ajal enam ei ust ega aknaid avada ja kui ma ühel hilisõhtul Mihklit õue pannes ühe vapsikuga piki otsmikku sain, ehmatusest käpuli komistasin ja põlve ära lõhkusin, sai mul kõrini. Tellisin www.kt.ee herilaste ja vapsikute tõrjegeeli, Lepatriinu söötis selle vapsikutele sisse ja ühe päevaga oli rahu majas.

8. september 2016

Pisiprojekt sõnajalgadega

September on mõnus. Ilmad on olnud nii ilusad, et isegi palgatööd kannatab päeval terrassilaua taga teha. Sirutuspauside ajal mõni kiuslik naat või võilill välja sikutada. Midagi lõigata või sättida. Taimemüügis on september kordades vaiksem kui eelmisel aastal, aga ma pole sellest üldse masenduses, sest palgatöö toob leiva lauale, lõpuks ometi on aega ka oma aias ringi vaadata ja mõtteid mõlgutada ja palju seda kaela jäävat kaupa ka ei ole. Selliseid kuid nagu mai ja juuni, kus ma peale tööpäeva lõppu aina pakkisin ja pakkisin, kuni ümber kukkusin, taga ei igatse.
Tänu rahulikumale perioodile sai eile ühe õhtuga valmis üks pisiprojekt, mis tegelikult oli plaanis juba M eluajal, aga järgnenud segasel perioodil jäi ja jäi tolknema. "Enne" pildid jäid mul nagu tavaliselt tegemata, aga sellel teise korruse aknast tehtud pildil tuleb multši asemele lihtsalt muru kujutada.
Tagumise valge sireli ja valgeõielise kibuvitsa olevat vanavanaema istutanud maja valmimise ajal 1936.aastal Kuningosmunda sai siia istutatud vist juba viis aastat tagasi ja hakkab täiskasvanuks saama.
Kaks mehhiko naistesõnajalga istutasin hostadepoolsesse otsa juba paar nädalat tagasi. Eile eemaldasin mätta, kiskusin välja niipalju naadirisoome kui sain, ja istutasin juurde hariliku pärljala, kivi-imari, jaapani naistesõnajalad Ursula's Red, Silver Falls ja Burgundie Lace. Rohkem sõnajalgu kahjuks Aavikuemanda valikus enam alles ei olnud :) ja ega eesmärk polegi hakata sõnajalgu koguma, vaid üks korratu nurk korda saada.
Esiserv on tehtud metalläärisega, mis hetkel jäi meelega maasse vajutamata. Multši all mingit kattematerjali pole, aga kuna tänu võsalangetamisele ja kohaliku omavalitsuse programmist rahastatud uhkele oksapurustajale on meil tasuta multši nüüd nii palju kui vaja, siis seda sai pandud ohtralt. Kuna muu majaesine on vormistatud kergkruusaga, siis pole välistatud, et millalgi asendan multši ka selles ribas kergkruusaga. Ning kuna pole ka kindel, et veel mõni sõnajalg silma hakkab, võib juhtuda, et see riba venib ka natuke laiemaks.

Teisel pool muruplatsi särab Ritausma oma hilissuvises õitsemises.
Varsti tuleb tuppa kolida ka toalilled. Kallale on roosipeenras suvitamine ikka hullult meeldinud ja ma pean ta enne tuppatoomist vist ikkagi ümber istutama. Juhul, kui ma mõne suurema poti leian.
Õhtud on juba siiski niisked ja jahedad ning ajavad tuppa. Aga see on ka mõnus.

6. september 2016

Saagu valgus!

Anno Domini 2016 6.septembril kell 17:54 pani hiiglaslik puiduhakkur käigu sisse ja kadus käänaku taha. Selle aasta suurprojekt "Saagu valgus!" sai lõpuks valmis.
Tagamaid uurides peab minema üsna kaugele, aega peale Teist Maailmasõda. Kui siis maad riigistati, kolhoosistati või midaiganes, jäeti meie perele maja ümber 1400 ruutmeetrit. Kuna aga kogu riigile ahnitsetud maa oli igasuguseks põllumajanduseks täiesti kõlbmatu, hakkas see praktiliselt juba sellest ajast saadik võssa kasvama.
Kui me 1997.aastal siin vana elamist vaikselt taastama hakkasime, oli praktiliselt igal pool võsa majani ja selle aastani olime oma jõududega puhtaks saanud ja hooldada jõudnud ehk 1,5 hektarit 3,6-st. Ümber krundi seisis aga endiselt mustav võpsik, kus õieti ühtki suurt puud ei kasvanud, sest nii tihedas padrikus ei suuda olelusvõitluses ükski puu suureks kasvada. Olid küll kümnemeetrised, aga käsivarrejämedused, lisaks hulgaliselt tormimurdu, juba kõdunenud tüvesid ja kände ja midaiganes. Tänu padrikule oli meil ka väga pime, sel aastal spetsiaalselt jälgisin, novembri algusest kuni veebruari lõpuni ei jõudnud õuele ainsatki päikesekiirt ka siis, kui päike päev läbi paistis, võsa varjas kogu valguse.
Mingeid võsalangetajaid minu sissetulek palgata ei kannatanud ja neid kordi, kui ma seda musta müüri silmitsedes soovisin, et see lihtsalt õhku haihtuks, oli kindlasti kümneid, kui mitte sadu.
Aga olge oma soovidega ettevaatlikud, sest kui ikka kogu hingest soovida, on soovidel kombeks täide minna. Oli vist aprillikuine vallaleht, kust leidsin kuulutuse, et firma ostab hea hinnaga kasvavat võsa. Mis mõttes...siiani on raha ainult peale küsitud ja mitte vähe...kõlas kangesti kahtlaselt, sest metsanduses pidi kuuldavasti palju sulindust olema, aga ma ikkagi helistasin.
Mai keskel käis töödejuhataja asju üle vaatama, minu küsimusteks olid eelkõige, kes tegemist on metsandusharidusega inimestega ja kui kõrged jäävad kännud, sain rahuldava vastuse. Kuna aga metsaalune oli tollal veel vett täis, leppisime kokku, et tulevad siis kui tulevad.
8.juulil löödi siis esimest korda kopp puusse. Just nimelt kopp, sest tänapäeval lõikab puid ekskavaator giljotiiniga. Poiss tegi korralikku tööd ja kännud jäid minimaalsed, välja arvatud need, kust vanad puud murdunud olid, suuri puid selle riistapuuga langetada ei annagi.
Nädala pärast ilmus teine traktor, kes hakkas võsa kokku vedama. Mõned koormad veeti enne aiapäeva ka välja, aga üle poole jäi veel vedelema. Esimene vaatepilt oli muidugi kaunis kohutav, igal pool vedeles mingit risu, hiiglaslikud traktorijäljed igal pool, paaris kohas olid meie pehmes mudakohas suured masinad sisse vajunud ja üksteist välja sikutanud, nii et paras sõjatander.
Vahepeal jäi asi päris seisma ja polnud kellestki kippu ega kõppu, põhjuseks mõned sündmused, mis ei puutu meisse. Esmaspäeval aga helistati, et tulevad ja krõmpsutavad viimase võsa ära ning veavad välja.Sellised masinad siis...olin ka imestunud, et hakkepuitu rekkaga veetakse, kuidas see välja saadakse, aga haagise põhjas pidi olema konveier, mis pudi elektrijaamas välja lükkab.
Vahepeal meelitasin hakkurijuhi tassi kohvi eest väikest haltuurat tegema, paar kivi oli vaja teise kohta tõsta...poiss küsis esialgu lähimaid rändrahne silmitsedes, et kui suur kivi, aga kui selgus, et tegemist vaid paarisajakilose paelahmakaga, oli see minutite küsimus. Ja siis tegime koos kännukunsti, mina näitasin kuhu ja mida ja tema pani oma raudkäpaga paika, tulemuseks täitsa minu maitse järgi toorik, mida edasi arendada.



Aias ilmusid välja imekaunid nelja meetri kõrgused kivised nõlvad, mille kõrgusest mul aimugi ei olnud. Krundile tekkis mõnesse kohta õhtupäikest, mida meil varem iialgi ei olnud. Üldine valgusrežiim väga palju ei muutunud, sest kõik suured lehtpuud jäid alles, aga talvel peaks valgust küll rohkem olema. Ja mis imeilus roheline pinnakattetaim, naat, ikka naat.


 Sellel pildil on hästi näha, kuhumaani me enne niita saime ja kust võpsik algas, helerohelise ala piir. Võsa on maha võetud krundi piirini, naaber tahtis teiselt poolt vastu tulla, aga vahepeal oli kahjuks liiga pehme. Siiski hakkas valgus läbi paistma.


Küsimusele, mida ma vabastatud alaga teen, mul paraku vastust ei ole, tuleks juurida ja tasandada, et seal üldse midagi teha saaks, paraku on meie hooldusvõime ammendatud ja ilmselt on kümne-viieteistkümne aasta pärast võsalõikajatel jälle siiakanti asja...aga vähemalt praegu on valgust ja õhku ja ma olen tulemuse üle väga rõõmus.