12. detsember 2010

Lõpe, lõpe, lumekene...

No vähemalt pausi võiks pidada küll. Kui saaks ainult kodus olla, võiks ju end lõbustada päevad läbi lund lükates, Aga kui käia täiskohaga tööl ja siis veel viis tundi päevas lund lükata...minu aritmeetika kipub siinkohal alla andma. Tööpäeva pikkus 9 tundi, 1-2 tundi tööle ja tagasi sõitmiseks, vähemalt seitse tundi tahaks magada, sööma peab ka, selleks kulub kah päeva peale koos toidutegemisega paar tunnikest, kui sellele nüüd otsa virutada viis tundi lumelükkamist, ongi 24 tundi täis. Aga muid asju tahaks ka ju teha...
Täna tuli küll juba korra masendus peale. Hommikul kell kümme panin traktori käima. Lükkasin kaks tundi. Siis käisime naabriperega kirikus advendijumalateenistusel, naabrinaine laulis. Kella kolme paiku jõudsin koju, lükkasin veel kolm tundi, seda enamjaolt traktoritulede valgel - au sellele geeniusele, kes leidis, et murutraktoril võiks ka tuled olla, siiani pole mul neid vaja läinud. Ja lõpptulemusena näeb õu täpselt samasugune välja ńagu hommikul, sest kogu aeg sajab seda valget p...ka juurde.
Lohutus seegi, et maa hakkab ära külmuma ja traktor ei jää enam mudasse kinni.
Loodetavasti saab homme ikka tööle, rohkem luuserdada pole võimalik.
Lähen ja logelen tunnikese vahuvannis, ehk läheb tuju paremaks.

6 kommentaari:

  1. Konkurendid:D

    http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/article.php?id=33022221

    VastaKustuta
  2. Tunnen Sulle ja Lepatriinule südamest kaasa! Meil üldse nende lumetuiskudega viimasel ajal vedanud - ikka vähehaaval, nii et naba paigast ei venitaksja nagu Deia kiitis oma vallavalitsuse asjamehi, on ka minul põhjust teede lahtilükkamise kohta ainult kiidusõnu öelda. Pealegi on "neljajalgne sõbrake" hullemast välja aidanud. Aastakümneid tagasi oli mul isegi selline juhus, et ei saanud majauksest välja, ronisin aknast, lapsed jäid koolist koju, aga mul oli tööleminekuga tegu - hange oli tuisanud väravavahe kinni ja kui hakkasin üle värava ronima, vajusid jalad läbi lume ja jäin väravale rippu :)))No ei edasi ega tagasi, viskasin siis oma njuufadele (ronisid ka majast akna kaudu välja) mantli vöö otsa ja nii sain väravahangest kindlamale pinnale. Tööle läksin mehe suuskadega (minu elu esimene ja viimane suusatamine), 12 km ja mu keel oli vestil :D. Aga mul tark mees - talveks laadis ziguli pagasnikusse liivakotid raskuseks. nii ei teki külglibisemist, auto raskem ja lumes parem sõita, kinnijäämise puhuks alati labidas ka kaasas ja liiv muidugi ka käepärast :D
    See-eest vihmavalingutega õnnistatud

    VastaKustuta
  3. Lihtsalt täpsustamise mõttes...meie teed Lepatriinuga läksid eri suundades. Nii et ma madistan nüüd selle majapidamisega üksinda.

    VastaKustuta
  4. Oh! Tead, mul isegi tiba häbi, Sina pead oma elu üksi nö läbi rabelema, mina vist olen Saatuse "pailaps" - täitunud ka suurim soov, isegi sain rohkem kui soovisin, ja nüüd "nurrun" mõnust suure seltskonna keskel, jõuludelgi hoopis teine olemine. Tiba kitsalt küll see elu ja natuke mandunud oma igavusest avastatud kunstiandest, mis vajab suuremat ruumi ja aega, aga täiega tegevuses maisemate ja praktilisemate tegevustega ja hirmrahul. See´p see vist ongi see "kuldne" vanadus :DDD
    Aga jõudu Sulle, oled ju igati "vinske mutt" ja lisaks oleme veel ka meie, saad hakkama! Kuigi jah, ma olen ikka paras põrsas - suvel sõitsin kahel korral Sinust paari km kauguselt mööda, aga vabanduseks, ma ei teagi, miks, aga ühelegi sõidule ei võtnud kaasa ei prille, fotokat ega elektroonilist mälu (ei läpakat ega märkmikku)

    VastaKustuta
  5. Ossaaa! Lepatriinule vaja vist siis õnne soovida!

    Aga mulle on nüüd näppu juhtunud mitmed raamatud, mis kirjeldavad XX saj. alguse Inglismaad. Õhkama võtab, vaat kus oli elu ikka:) Sa peaksid ka endale säärased ülemteenrid ja majaemandad kuskilt hankima. Tuled koju, jooksuga avatakse väravad, sina vurad puhastatud õue, siis avanevad uksed ja Sind tervitavad igasugu pirukalõhnad ja peened praed. Vahuvann lastakse täis ja oeh...

    VastaKustuta
  6. Mul suisa piinlik, siin linnas peene soolavalli peal. Lund lükkab majarahvas päris üksmeelselt. Vähemalt autoomanikud. Väikesed kuurirajad jms on pigem kerge harjutus. Hullult külma pole ka tulnud, torud veel püsivad, aga aeg kaob minul ka käest ja ma ei tea kuhu. Arvutisse? Blogid ka puha pidamata.

    VastaKustuta