24. jaanuar 2013

Nunnumeeter lõhki...

Kasvataja pani täna mu FB lehele meie praegu ühekuuse kutsu pildi. Peab ikka seda nendega ka jagama, kellel FB kontot pole. Ja kui armas pehme ja tihe kasukas sellel nuntsikul on...ja milline kutsikakaalikalõhn...isegi M, kes algul kutsikavõtmisse eriti soojalt ei suhtunud (küll pigem seetõttu, et tähemärgile vastavalt igale asjale vastu puksida), küsis seda pilti mu telefonis nähes, et kas lähme toome laupäeval koju. Veel ei too, veebruari keskpaigas, las kosub seni emme juures.
Ühes olen ma kindel, kuna kuts tuleb majja siis, kui ma veel täiskohaga tööl käin, hellitab M ta ilmselt põrgulikult ära. Meil on isegi kanad ära hellitatud.

20. jaanuar 2013

Ilm, kuused, kari ja hortensiad

Ilm on siinkandis olnud viimastel päevadel lihtsalt imeline. Päike paneb lume särama, tuult ei ole ja külmakraadid püsivad mõistlikkuse piires, laeks jäi reedeõhtune -12,8, eile umbes sama. Härmatisega on mere ääres kehvad lood, küll oli seda imeliselt palju Raplamaal, kus eile üht shetlandi poni vaatamas käisime. Kuigi olime hiljaks jäämas, ei saanud kuidagi pildistamispeatuseta


Poni hind käis kahjuks üle jõu, kuigi tegemist oli tõeliselt armsa suksuga, küll tulime tagasi veel kahe küülikuga, seekord siis california jänesed. Pildil paremal, vasakul on prantsuse päss Teele. Porganditele hakkab nüüd veel rohkem raha kuluma, aga M oli õnnelik nagu väike laps. Minule ei meeldinud nende elukate punased silmad, nagu vampiiril. Aga noh, ega mina selle loomaaiaga eriti ei tegele ka.
Tii blogis äratas tähelepanu diskussioon kuuskedest ja mõtlesin ka oma kuuski pildistada. Kui aus olla, siis mu dendroloogiaalased teadmised on endiselt äärmiselt nõrgad. Lehekülgedepikkustes ladinakeelsetes püsikunimekirjades juba enam-vähem orienteerun ilma pideva tõlke kasutamiseta, aga puud ei ole mu huviorbiiti veel piisavalt jõudnud. Teada puha, kui midagi on nii palju, nagu meil suuri puid, ei tundu need üldse huvitavana. Seda enam, et kohta, kuhu uusi istutada eriti ei ole ja pigem tuleks veel võsa maha võtta, et valgust juurde saada.
Väga kaugele ma lumes sumada ei viitsinud, enamik meie täiskasvanud kuuskedest näevad välja sellised, on ka suuremaid ja kõrgemaid kui pildilolev tegelane
Samast liigist ilmselt on ka järgmine isend, mis on nii ilusaks ja tihedaks kasvanud kogemata kombel 2003.aastal maha võetud ladva tõttu. Tegemist oli tõsise võsarääbakaga, mille ma palusin meestel ümbritseva lepa-, toominga- ja saarevõsastiku likvideerimisel alles jätta. Jäetigi, aga kogemata kombel läks kolmandik ikka maha. Kuusk hakkas võsast vabanenuna esialgu hoopis laiust ja tihedust kasvatama ja nüüdseks on kasvatanud endale ka uue ladva.Mina tema tegemistesse sekkunud ei ole.
2009.aasta sügise järgmise võsahävitusaktsiooni käigus sai samuti meestele korraldus antud suured kuused alles jätta ja sealt tuli välja hoopis teistsugune kuusk, mis nüüdseks mõned aastad rohkem valgust saades on end palju lopsakamaks kohendanud. Pildid pole suuremad asjad, sest valgus oli liiga ere, aga ettekujutuse ikka saab. Nii et äkki keegi targem teab, millega tegemist? Tii piltidega võrreldes tundub kangesti Breweri kuusega sarnane, ainult et kust pidi Breweri kuusk saama Pakri poolsaare aastakümneid hooldamata võpsikusse?

Mis aga pealkirjas lubatud hortensiatesse puutub, siis aprilli teisel poolel saabuvad Aavikuemandale hydrangea macrophylla ehk laialehise hortensia Forever&Ever kõik sordid ja praegu tundub, et oleme kogu Ida-Euroopas nende kaunitaride ametlikud müüjad. Hind koos transpordi ja litsentsitasudega tuleb päris krõbe, 29 eurot, aga tegemist on ka kopsakate põõsastega viieliitristes ametliku logoga pottides. Nii et võib vaadata www.forever-ever.eu ja oma valiku juba ära teha. Kodulehega läheb veel aega, ma lihtsalt ei viitsi kõiki oma palgatööst vabu hetki arvutis veeta...



18. jaanuar 2013

Tänased temperatuurid

Hommikul akna taga -12,8
Keilas -16, Laagris -19 (autotermomeeter komakohti ei näita)
Kella kolmveerand 12 ajal hakkasin kesklinna poole liikuma, siis oli Laagris -15.
Vahepeal kella ei vaadanud, aga kui poole kolme paiku hakkasin tagasi liikuma, siis miskipärast näitas vahepeal +2. Võib-olla sellepärast, et auto seisis Solarise köetud parklas.
Kell 14.47 Pärnu maantee ja Liivalaia ristmikul -3.
Kell 15.05 uuesti Laagris -8. Autost välja minnes tundus suisa soe olevat peale hommikust külmašokki.
Koduteel kiskus taas -15 kanti ja nii jäigi. Kell 22.10 koduakna taga -14,9

17. jaanuar 2013

Ikka talve keskel

Täna hommikul läksin kodunt välja tavalisest hiljem, lausa valges. Raagus arooniahekis laulsid rõõmsalt mingid linnud, kanalast toetas neid kukk Petja soolo ja kohe varsti tõusis päike ja lõi kogu ümbruskonna heledalt sillerdama. Tunne oli selline, et käes pole mitte jaanuari keskpaik, vaid märtsi lõpp. Niimoodi miinus viie peal, päikesepaiste ja paraja lumekattega talve vastu ei ole mul kohe mitte kui midagi.
Igasuguseid erinevaid askeldamisi on ka nii palju olnud, et niisamagi on tunne, et aastalõpp on kusagil kaugel selja taga ja uus aasta juba pikemat aega kestnud.
Ootan kevadet, kuid ei saa isegi vahel aru, kumb on suurem, kas lootus või hirm. Lootus iseotsustamisele ja oma aja peremeheks olekule. Hirm materiaalse toimetuleku ees - kui ikka möödunud aasta taimemüügi kogumaht aastas kokku oli sama suur kui praegune kvartalipalk, siis on ikka kõhe küll, kas edaspidi kõik arved makstud ja toidu lauale saab. Taimede sisseostmine pealekauba.
Aga küll saab. Kui kord juba on otsustatud uks avada, peab sellest ka läbi minema ja lootma, et parem on ees.

13. jaanuar 2013

Taliharjaeelsed tegemised

Homme on taliharjapäev ja talve selgroog saab murtud. Ajaliselt. Külma poolest on ilmselt siinkandis nagu tavaliselt, külmim aeg ees. Nagu kuulda, lõuna pool oli eilegi üpris külm, meie märgatud külmapõhjaks jäi seekord ainult -12,8 ja tänu õhtusele saunale pääsesime seekord ka külmunud torudeta. Päike näitas eile juba iseloomu ja vaatepilt tundus olevat pigem märtsine, kui jaanuari algupoolelt:

Minu jalutuskäiku luuras kaasa Notsu, kes on kasvanud suureks ja endaga väga rahulolevaks kiisuks, kelle lemmiktegevus talvisel ajal on mööda puid ronida ja linde jahtida. Varsti seisab ilmselt ees käik veteraninaari juurde, kus kõutsihakatis lihtsalt kassiks tehakse.
Eelmisel nädalal sai blog2print.com-st tellitud ka blogifail, ära trükitud ja köita lastud. Minu jaoks on see väärtuslik materjal ja vahel ma mõtlen, et äkki keegi saja aasta pärast loeb, kui imelik ja vanamoodne see elu ikka kolmanda aastatuhande algusaastatel oli...igatahes on neid köiteid juba päris palju saanud.
Tänaseks oli aga arvuti taga kükitamisest sedavõrd kõrini ja näpud sügelesid juba niivõrd hullusti, et avasin seebi- ja vidinavabriku. Mulle on meeldinud inglise aiaomanike komme aiakülastajatele kaasa pakkuda ka mõni pisem suveniir, eriti tore, kui kohapeal toodetud ja nii katsetasingi juba teist kprda kätt roosiseebi tegemisega, pildid ei tulnud kahjuks hästi välja, seep läigib, tegelikkuses on nad ilusamad
Ja kuigi vaielda võib selle üle, kas Hiinast pärit detailide kokkusobitamine ikka päris kunstkäsitöö on, pakkus vähemalt mulle endale tohutut mõnu neid asju teha. Pildil siis esimesed kaelakeede ripatsid, keed ise tolknevad veel kusagil postis.
M küpsetab köögis küülikut (ei, meie omad on elus ja surevad ilmselt kunagi vanadusse, potisolev pärineb poest) ja mind löödi köögist minema. 
Ühesõnaga, Muhedikul on õigus. Asju, mida teha tahaks, on niivõrd palju, et ööpäev on isegi talvisel ajal liiga lühike ja esimest korda elus on mul tunne, et kevad jõuab liigagi kiiresti kätte.




6. jaanuar 2013

Vihmaselt ta tuli

,see aasta 2013. Kaks laiska inimest vedeles teleka ees, isegi laud peaaegu katmata, õhtusöögiks sai seapraadi söödud ja kui kõht täis, siis mis seal ikka enam kuhjata. Üritasin teha Pavlova torti, aga kokaraamatu aegade ja temperatuuride juures normaalset beseed küll kätte ei saanud, jäi nätskeks. Aga kui sügavkülmast võetud maasika toormoosiga ja vahukoorega täiendatud sai, siis M-l läks alla küll. Näksideks verivorstipirukad, idee täpselt sama kui viineripirukatel, aga viineri asemel sees pisike verivorst. Oli päris huvitav.
Peale keskööd läksime välja saluuti vaatama, sattusime kokku naabritega, jõime plasttopsidest vahuveini, mida vihm hoolega lahjendas, istusime veidi naabrite juures, kella kaheks ei suutnud mina enam igatahes haigutusi tagasi hoida ja kobisin koju kotile. See-eest oli mõnus uusaastapäev, ei mingeid ülesöömise ega muid sündroome.Lihtsalt laiskus, peale koristamise sai ainult teleka ees raamatut loetud. Välja ei kiskunud üldse, ümber maja lainetas vihmamärg kiilasjää, millel isegi koerad liikuda ei tahtnud.
Järgnes jälle sutsujagu tööpäevi, üks segasem kui teine, aga õnneks oli peatselt jälle nädalavahetus käes. Laupäeval näidati õues küll päikest, aga ilma naeljalatsitega ringiliikumine oli suhteliselt võimatu.
Seda ei saa väita, et värve üldse ei ole. Konnatatar on igatahes väga vahva punane.
Kaktused on paljaks sulanud ja näevad kuidagi kevadised välja, Kui nüüd külma peaks tulema, on vist natuke jama. Eriti midagi peale visata ei anna, hanged on nii kõvaks sulanud, et kannavad vabalt meie 55-kilost kaukaasia lambakoera.
Täna aga käisime katsikul. Üks olevus sellest sabade, koonude ja käppade 15 päeva vanast segadikust hakkab paari kuu pärast meie aeda oma maitse kohaselt ümber kujundama.
Ja kuigi paar kuud tagasi tundus, et endale ma ei osta küll ühtegi taime, sest firmataimedega on niigi palju tegemist, suutsin täna ikkagi Aiasõbrast põõsaid tellida. No mis teha, sinist habeõit olen ma ammu tahtnud ja põnevaid hortensiaid oli seal ka...
Ning veel ei ole hilja soovida kõigile, kes seda loevad, head uut aastat! Parajalt päikest ja vihma teie aedadess, soojust ja lähedust teie kodudesse ja kalli-kalli. Kasvõi virtuaalselt.