Kuvatud on postitused sildiga raamatud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga raamatud. Kuva kõik postitused

17. november 2014

Miinus null

Just sellist temperatuuri näitas täna kraadiklaas enam-vähem päev läbi. Maas oli külmemgi, sest härmatisekiht katustel ja rohul ära ei sulanudki. Kuigi suurema osa valgest ajast paistis isegi päike.
Eile oli veel üle nulli. Käisime koertega jalutamas. Ega meil siin väga kuskil jalutada pole, suured tiheda liiklusega teed. Metsas võsas ragistada ei meeldi jälle mulle endale. Fotoka võtsin kaasa, aga enamik pilte jäi uduseks, sest Malati rihma otsas ja Ally ümber meie mõlema hüplemas ja karglemias ei olnud fokuseerimiseks ilmselt sobiv situatsioon ja valgus oli ka totaalselt halb, maapinna suhtes teravnurga all langev päikesevalgus. See rada oli kunagi talusse tulev tee, aga kuna kamar on õhuke ja selle all puhas liiv, hakkasin autode ajastul masinad sinna kinni jääma ja uus lühem sissesõidutee tehti kuuekümnendatel hoopis teiselt poolt ja teiselt teelt.
Seda, et pool vanast kuusikust on läinud, märkasin juba kuu aega tagasi kutsikaid tagasi otsides. Raiesmikud on koledad, aga selge see, et mets vajab uuendamist. Kuivõrd peale sõda võeti maad taludelt ära, siis pole siinkandi metsad pea kaheksakümmend aastat saagi ega kirvest näinud ja on jalalt mahakukkunud puid otsast otsani täis. 
Osa meie talu vanast kiviaiast. Ei asu minu maa peal, seega ringi veeretada ei saa. Asub selle poole peal, mis pärandijagamise käigus vanatädi kasutütre tütardele läks, nõutava hinna arulageduse tõttu juba üle kümne aasta müügis on ja muutunud kaunis läbipääsmatuks padrikuks. 
Tegin tiiru ka aias, seal ühines meiega tiiger Aalu.
Mu kuuseke Aurea on kuidagi kõverik, ei tea, kas peaks talle mingid toed panema...ma aeg-ajalt ikka ei pea mõnele imeilusale okaspuule vastu ja siis jooksen sellega mööda õue, et kuhu ma selle sindri panen, et ta suureks kasvades ei hakkaks viimastki valgust ära võtma, aias on niigi päikeseliste kohtade defitsiit. 

Õhtud saabuvad vara, kuigi ma enda arust midagi tarka päevad läbi ei teegi, läheb aeg ikka kuidagi liiga ruttu.Sorteerisin ja skaneerisin vanu pilte. Meie maja ca 1938.aastal, plekk-katus vanal osal muuseas siiani originaal, kahe ilmasõjaaegse kuuliauguga. 

Nagu näha, aiandust siinkandis ei harrastatud. Paras padrik. Nendel piltidel olevatest puudest pole mul isegi mitte mälestust. 
Naabermaja, kus elasid vanatädi ja hiljem ka vanavanaema. Pilt väärtuslik eriti selle poolest, et taamal on näha vana rehetare nurk. Tare ise lammutati ammu enne minu sündi maha. 
Vanarand, kust kalapaadid merele läksid ja tulid. Aasta 1937, pildil aastaarv peal. Nõukogude võim eraldas selle koha muust külast kahekordse okastraadiga ja merele siit aastakümneid ei saanud. Nüüdseks on ka see koht parasjagu võssa kasvanud. 
Kui mina fotodes surfasin, koerad sõid ja magasid. Triin küsis vahvalt, et kuhu mu kutsikas sai... Kasvab kiiresti, sai üleeile viis kuud vanaks ja meenutab juba päris kollit. 
Pühapäeva õhtu lõppes korraliku ehmatusega, mingil põhjul keeldus tööle hakkamast süvaveepump. Salvkaevu meil pole, ainuke veevõimalus 15 meetri sügavusel. Kell oli üheksa pühapäeva õhtul. Õnneks on elektrikatkestuste puhuks tavaliselt vett varutud, sai vähemalt koertele juua panna ja tualeti jaoks tõin õuest vihmavett. Hommikuse kohvivee tõin naabrite juurest ja ajasin avariibrigaadi jalule. Kergendus oli see, et pump hakkas tööle, aga mure see, et probleem oli hoopis elektris ja seda elukat ma kardan. Pime on ka ülemise korruse vannituba, kus ma õhtul ei käinudki, no mida ilma veeta vannitoas ikka teha...Elektrik saab aga tulla alles detsembri alguses, tegijatel meestel on järjekord. Seni on nii pump kui boiler pikendusjuhtmete otsas, aga vähemalt kanalisatsioon ja soe vesi olemas. Nendeta ma talvel maal elada ei suudaks. Kuidagi kannatan välja maamaja külmad põrandad, karupüksid ja kaks kampsunit, aga vaat ilma sooja vee ja vesiklosetita ei tule kõne alla. 
Raamatuid olen ka terve hunniku manustanud, ei midagi müügimisväärset, Boriss Akunin osutus meeldivaks üllatuseks ja seda peab raamatukogust juurde manustama. Muu oli puhas meelelahutus. 

14. november 2014

Tavalistest asjadest

Eilne päev oli olmelisi askeldusi täis. Kõigepealt auto tehnoülevaatus, pabistasin natuke, auto on vana ja kuigi pealtnäha ei tundunud midagi korrast ära olevat, võib ikka midagi sellist olla, mille peale ei tulegi. Õnneks on  Keilas sellised mõnusad mehed, kes väiksema vea draama tegemise asemel hoopis kohapeal ära parandavad. Antud juhul lekkiva kütusevooliku. Ja oh, mis sealt summutist tuli...esimese hooga näitas masin heitgaaside sisalduseks üle 9 lubatud kolme asemel...aga tuli välja, et see mu oma viga. Pärast seda, kui auto taguots välja aeti ja natuke aega mootoriga hirmsat häält tehti, mille käigus summutist pilvede kaupa süsimusta tahma paiskus, langes heitgaasi näit 0,73 peale ja kõik oligi korras. Ma tõesti ei teadnud, et diiselmootoriga autol tuleb summuti korrashoiuks aegajalt lasta kõrgetel pööretel unnata, nüüd siis tean. Nüüd siis aasta otsa jälle ehk rahulik.
LHKK projektinõustamise koolitus lõppes teisipäeval, päris kahju, et otsa sai. Kapaga teadmisi ja mõnus seltskond. Koolituks veel hea meelega kusagil, aga midagi põnevat pole silma jäänud. Põhiliselt pakutakse kursusi kokanduses, käsitöös ja kõikvõimalikes umbluuteadustes, aga need jätavad mu ühtviisi külmaks.
Seega ootab ees suhteliselt igav talv, uusi taimi otsida pole mõtet, need eksoodid ei huvita kedagi peale ülikitsa seltskonna, kes oskab ka ise internetti kasutada...pealegi on viimane suvi andnud selguse selles osas, et ega ma seda aiaäri väga ei fänna ja sisse ta ka midagi ei too...tore on uusi taimi leida, osta, kätte saada ja müüa on ka päris vahva, aga kogu see vahepealne protsess, potikestega õiendamine, kastmine ja rohimine on minu jaoks surmigav ja nürimeelne. Paar päeva tagasi mõtlesin just, et kui oleks rikas, palkaksin endale aedniku, ise ainult mõtleks välja ja käiks jalutamas ja imetlemas, kogu selle tobeda rohimise, kaevamise, lõikamise ja muruniitmise annaks heameelega kellelegi teisele teha. Kahjuks rahakott ei võimalda ja kõike tuleb ise teha, seega ei tule ka uued projektid eriti kõne alla, Kuigi tahaks. Aga terve mõistus ütleb, et suuremast alast kui praegu, mul lihtsalt jõud üle ei käi, sellelgi suvel jäi palju asju jõupuudusel tegemata.
Kutsikas sai homse viiekuuseks saamise puhul kingiks tennisepallid ja korraliku kollina õppis neid kätte tooma umbes kolme minutiga. Palliloopimise masinat õnneks vaja ei ole, sest eelkõige meeldib Allyle mängida kas teiste loomadega või perenaisega, elututest asjadest tüdineb ta üsna ruttu. Sülesolemine ja sasimine meeldib ka, kuigi pea 15 kilo kaaluv elukas enam hästi sülle ei mahu, aga tahaks küll, siis vehitakse saba ja kõigi nelja käpaga, pannakse koon emme kõrva ja räägitakse mingit spetsiaalset kollikeelset juttu...
Täna kulub lühikesevõitu valge aeg maja suuremaks koristamiseks ja puudetassimiseks. Põrandaid pesen küll iga päev, mastifipiigal on jooksuaeg ja koduarest, mis tähendab plekke põrandal ja tavalisest rohkem käpajälgi. Aga vähemalt korra nädalas võiks ka muudelt pindadelt tolmu ära pühkida ja pehme mööbli tolmuimejaga üle tõmmata. Peabki tegutsema asuma.
Pimedateks õhtuteks aga suutsin end eile lõpuks Keila raamatukogus lugejaks registreerida ja hunniku kergemat kirjandust koju vedada. Rasked raamatud mulle viimasel ajal ei sobi.


9. november 2014

Pimeduse aeg

Miskipärast tundub mulle alati, et novembris on kõige pimedam. Kohe kogu aeg on pime ja see pimedus on kuidagi eriline, kleepuv, tihe ja kõike endasse neelav. Väljas askeldama eriti ei kipu, peale mitut päeva sadu on igal pool meeletult libe ja porine ja täna puid tassides pidin peaaegu pikali lendama. Väljas oli kaheksa kraadi sooja ja pea tuulevaikne, aga väga märg. Külmakraadidest ja libedusest ma sellegipoolest puudust ei tunne.
Kui ma aga autorooli istuma ei pea, pole mul selle pimeduse vastu midagi. Toas on valge ja soe ja kapil ootab veel terve hunnik lugemata raamatuid.
Tugevaim viimase aja lugemiselamus oli Deborah Harknessi "All Souls Trilogy" ehk kõikide hingede triloogia. Eesti keeles on ilmunud selle esimene osa "Nõidade avastus" 2011.aastal Joonas Orava tõlkes. Saadaval praegugi Apollo veebipoes ülihea hinnaga 5.90. Juba siis jäin põnevusega järge ootama, aga eesti keeles seda siiani tulnud ei ole. Miks teist osa pole tõlgitud, ei oska arvata, aga kolmas ilmus inglise keeles alles selle aasta juulis. Ning kuna esimene osa on üks väheseid raamatuid, mida ma olen viitsinud mitu korda lugeda, siis andsin suure sügise saabudes alla ja tellisin kahest viimasest raamatust Kindle versioonid. Lugesin päris kaua, inglise keeles läheb paratamatult rohkem aega. Aga ei kahetse. Kuigi algsel vaatlusel võib tunduda see vampiiride, deemonite ja nõidade tegutsemine rohkem kui kahel tuhandel leheküljel mingi teismeliste teemana, siis on tegelikult natuke sisukam. Autor on ajaloolane, mitmete auhindade laureaat, raamatud on põnevad ja väga hästi kirjutatud, tõeline lugemisnauding tükiks ajaks.
Siis võtsin ette Robert Galbraith "Käo kukkumine". Miks kuulus J.K:Rowling oma esimese krimka varjunime all välja andis, pole süvenenud, aga tänaseks on välja tulnud ka juba teine detektiiv Cormoran Strike raamat. Ma ei ole tohutu krimikirjanduse fänn, aga head krimkad on oodatud ja see on hea krimka. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud ja kuni lõpuni põnev. Sisu kirjeldama ei hakka, kes tahab, ostab, või võtab raamatukogust. Ma olen korduvalt enesele lubanud, et hakkan raamatute kokkuostmise asemel neid laenutama, aga no kuidagi ei jõua selleni, et end kohalikku raamatukokku lugejaks vormistada. Üks põhjus on 15 km vahemaad ja teine tähtajad...mulle väga ei meeldi end lugemisel tähtaegadega siduda. Aga küllap ma kunagi siiski selleni jõuan, sest kogu ühekordselt loetavat ajaviitekirjandust pole mõtet kokku osta.
Viimane saabunud raamatupakk, mille kallal maiustamist alles alustasin, sisaldas kahte Darja Dontsova iroonilisit kriminaalromaani, "Mesireisil kolmekesi" ja "Minu ämma ööelu", Esimese täna lõpetasin, teist alustan. Mul on olemas kõik eesti keelde tõlgitud Dontsova raamatud alates esimesest, kokku vist juba üle viiekümne. Irooniline krimnnaalromaan on nende raamatute kohta väga täpne väljend, minu jaoks pole nendes raamatutes üldse oluline, kes on laip ja kes mõrvar, vaid need lustlikud kirjeldused tänapäevase Moskva elust ja kogu see kõrvaltegevus, mis uurimise kõrval käib, on tavaliselt nii naljakas, et terve lugemise ajal on muie näol. Tõeliselt hea mõnulemine kaamoseajal, mingit depressiivset skandinaavia kirjandust ma lugeda ei suuda. Depressiivset poolt pakub päriselu niigi liiga palju.
Niimoodi vaikselt kulgevadki need päevad, kui tööl käima ei pea. Kutsikas kasvab ja saav algaval nädalal juba viiekuuseks, on täpselt nii taibukas ja mõistlik, nagu üks kolli olema peab. Hirmus kaisukas on ka, tuleb jooksuga, paneb käpad sülle ja koonu kõrva, teeme nüüd kalli. Täpselt sellist positiivset tegelast mul vaja oligi. Kassiga saadakse hästi läbi, igal hommikul ja õhtul tehakse üks väike madin ja vahel ka magatakse koos.