30. august 2008

Kataloogidest ja muust

Deia kirjutas hiljuti, et kataloogid on saatanast. On küll. Ja eriti saatanast on see aeg, kui kõik nendest tellitu hakkab üheaegselt kohale saabuma, vihma sajab, väljas on 12 kraadi ja sul endal pole mitte kõigeväiksematki aiatööde tuju. Parema meelega loeks pleedi mässituna kamina ees raamatut.
Aga igaüks peab (endatellitud) risti kandma ja nii sonkisingi üleeile õhtul kaunis tujutult labidaga maad, avatud Plantexi pakk terrassilaual. Neli Hansalandi said kohe koha, nendega olin arvestanud ja teadsin, et selle koha peal kaevata saab. Aga hostade ja astilbedega nii hästi ei läinud, labidas käis kill ja kõll vastu kive ja lõpuks maandusidki nad selle koha peal, kuhu ma esialgu neid mitte ei planeerinud. Eks järgmisel aastal näeb. Raikaerik näeb nii hale välja, et vist pean ta potiga maasse panema, muidu kõngeb veel enne sügist ära või ei mäleta ma ise enam kevadel, kuhu ma ta toppisin. Lillesibulad jäid edasiseks.
Enne siiski tegin taas peenraservatrenni. Kuna traktor on remondis, vedas mättaid ja liiva kondimootor. Ikka see minu oma. Tahtsin pilte teha before-and-after, aga kuna before juhtus fotoka aku tühi olema, jäi ainult after. Õhtul tulid külalised, nii juhtuski, et peale peenraservadega tegelemist muuks enam aega ei jäänudki. Kui ma iga nädalavahetus natuke nende peenraservadega jandid, jõuan ehk jõuluks valmis. Kui maa vahepeal ära ei külma.
Roosipeenrast õnnestus siiski before ja after pilt saada. Mina ise olen tulemusega igatahes päris rahul.








Vahepeal tõi veel Tartu kandis käinud kolleeg Aiasõbrast ühe tellitud pojengi, kurdlehise rabarberi ja palderjani maitsetaimepeenrasse. Ka need kolisid täna maasse. Istutasin ümber ka ühe vähese valguse käes kannatanud roosi, Tess d´Urbevilles. Uskumatu küll, aga nii roosile kui pojengile Laura Shaylor õnnestus pea 40-sentimeetrine auk maasse saada, see on minu aias küll harukordne juhus. Nii et tänu sellele õnnestus neil korralik kompostikiht alla saada.
Lõpuks jõudsin ka sibullilledeni ja kõigepealt kirusin end maapõhja, sest asjasse vähese süvenemise tõttu olin suutnud tellida kahed sibulad, mis vajavad talvekatet. Kuna aga vandumisest oli vähe tolku, istutasin koerahamba "Pagoda" ja sämplille "Pink Diamond" mugulad maja ette roosipeenra serva, sinna tuleb kate nagunii. Buhhaara iiris ja linnupiim läksid lõunaküljele väikese basseini juurde ja 30 kolmevärvilist krookust panin ikkagi vaasi. Kui ei katseta, ei saagi teada...
Ja viimaks eksperimenteerisin natuke põõsaalustega. Olen korduvalt katsetanud pargirooside murus kasvatamist, aga sellest ei taha midagi välja tulla, sest seni, kuni põõsad alles pisikesed on, hakkavad neid kohe naadid, võililled, nõgesed ja varemerohi lämmatama. Nüüd panin põõsaste alla Muhediku hostaideest laenatud ajalehti ja vedasin peale liiva. Kui põõsad suuremaks kasvavad, võib selle katte ju ära võtta. Esialgu on tulemus selline.


Ja lõpuks üks tänane kodune dialoog
Mina oma kõige mesimagusamal häälel: "Äkki Sa oled nii kena ja tood mulle ühe kärutäie liiva"
Poiss: "Ma ühe juba tõin!"
"Nojah, aga see sai otsa..."
Poiss ohkab südantlõhestavalt.
Panen käed puusa: "Õunakooki sõid?"
"Jah, aga ma sõin ainult ühe kärutäie jao."
"No siis lähed ja sööd veel ühe kärutäie eest!"
Liiva ma muidugi sain.

29. august 2008

Krookused aiavaasis?

Olen näinud imelisi pilte krookustega täidetud aiavaasidest. Nüüd on ka endal krookusesibulad laual ootamas, aga natuke kõhe on neid ikkagi vaasiga maa peale jätta, äkki talvekülm teeb liiga? Äkki on kellelgi kogemusi jagada?

25. august 2008

Tormidevaheline

Nii vihmast ja tormist augustit ei mäletagi, ja inglaste ilmateade ei luba ka lähinädalaks midagi paremat. Homme ehk ei sadavat - aga homme olen ma tööl. Kolmapäeval,neljapäeval ja reedel taas laussadu ja ehk jätab laupäeval järele.
Laupäeval sain siiski oma hädavajalikud asjad ümber istutatud ja ka mõned istutusalade servad Muhediku õpetuse järgi ära korrastatud, peamiselt maja ees. Küljele ja maja taha roosiaeda ei jõudnud, päev lõppes enne otsa ja kuiv aeg koos sellega.
Täna tegin korra, käärid peos, aias ringi, aga pilt on kaunis trööstitu. Maa lirtsub ja on saviselt libe nagu tavaliselt aprillis või novembris. Roosid õitsevad veel vähem kui enne, ja õied kipuvad mädanema. Pungi on küll palju juurde tulnud. Puishortensia Annabelle on tormi poolt üsna puruks pekstud, selle oksi pole mõtet vaasi ka lõigata, ei seisa. Päevalilled on püsti, aga ei õitse. Tokkroosid õitsevad, aga pooled on pikali. Kressid, päevalilled ja begooniad tunnevad end hästi ja eriti hästi tunnevad end hostad, kellele see niiskus paistab väga meeldivat. Hästi tunnevad end ka suveks õue viidud kallad, mis minu meelest pole iial nii lopsakad olnud.
Kolmekümnest istutatud gladioolist on õiealgmeid ainult kolmel. Petuuniad peaaegu ei õitse, kuigi olen nagu igal aastal hoolega vanu õisi ära noppinud.
Umbrohust ma parem ei räägigi, see on jälle vaksapikkune, kuigi alles kaks nädalat tagasi rohisin. Muru jäi ka nädalavahetusel niitmata ja on kah üle pahkluude. Sinna, kus trakats katki läks, ei julge vaadatagi, seal on ilmselt põlvini.
Ilmselt pean endale järgmisel kevadel taimi vaadates kõvasti näppudele virutama ja enesele selgeks tegema, et ma ei suuda üksinda suuremat ala hooldada, kui mul juba on. Tööpäeviti kell kaheksa õhtul koju jõudes ei jõua suurt midagi ja laupäevast-pühapäevast jääb napiks, eriti taoliste kehvade suusailmadega nagu sel aastal.
Aga peame vastu ja loodame, et aed peab ka.

22. august 2008

Selle nädala aiategemised

Traktor parandusse viia - tegemata.
Peenraservadega tegeleda - tegemata.
Hortensia, liiliad ja Schneewittchen ümber istutada - ikka tegemata.
Tegelikult pole ma sel nädalal aias praktiliselt käinudki.
Veel hullem, ma pole aeda õieti näinudki, sest olen iga päev alles hämaras koju jõudnud. Millega ma tegelesin, saab lugeda põhiblogist.
Homme hakkan korralikuks.

18. august 2008

Nuhtlused aias

Aiapidamine pole paraku ainult lust ja lillepidu, pigem kipub suvi ikka, see kõige silmapaistvam kehaosa ülevalpool (tagumik muidugi, aga mida teie arvasite... ) mööduma. Ja selle eest kannavad aianuhtlused hoolt. Minu põhivaenlased on:
1. Umbrohi. Naadid, nõgesed, võililled, varemerohi, linnurohi ja muud suurepärased jälkused lausa jumaldavad meie kivist ja savist pinnast ja mitte miski ei ole aidanud, ei mulla väljavahetamine, läbisõelumine, roundappimine ega palved kõigekõrgema poole. Kahe nädala pärast on kutsumata külalised tagasi ja aitab ainult pidev käpuliroomamine ja kitkumine. Viimase shoki sain eile oma "hooldusvaba" okaspuuala uurides - Round-upiga töödeldud, geotekstiiliga ja kergkruusaga kaetud pinnasest kasvab ikka umbrohi ja läbi geotekstiili. Nagu enda omadest veel küll poleks olnud, sain paar aastat tagasi koos väidetavalt sõelutud mullaga kingituseks veel ka rakvere raipe, mida siinkandis varem ei olnud...
2. Sellega seonduvalt, peenraservad. Ma imetlen Muhediku aiapilte ja imestan, mis nipiga tal peenraservad küll nii korras püsivad. Minul on pidevalt karvased ja eriti armastab igasugune mittesoovitav floora end just mingite kivide vahele ja juuripidi alla sokutada, nii et selle väljajuurimiseks tuleb terve serv jälle lahti lammutada. Olen proovinud paekivi, põllukivi ja puitu, aga iga kord sama, niidukiga vahetult serva juurest niita ei saa ja kääridega nokitsemine pole seda vaeva väärt, tulemus püsib päeva või kaks.
3. Pinnas. Raske, savine, kivine. Peale õhukese mullakihi eemaldamist näeb meie maapõu välja selline nagu kõrvaloleval pildil. Ma aeg-ajalt imestan ise ka, et üldse midagi kasvab. Majast ca 60m kaugusel läheb paremaks, aga nii kaugele ei ole praegu küll jõudu aiandusega kolida. Samas on sel kivilaamal ka omad plussid, vähemalt pole vaja kusagilt kive osta... Ja tegelikult mulle eriti need mitmetonnised mürakad meeldivad.
4. Teod. Sel aastal pole nagu väga viga olnud, ei tea, kas mängis oma rolli kuiv kevad või on ka sagedane niitmine lõpuks tulemusi andma hakanud, niidame üsna suurt ala, on niisama ilus vaadata ja satikaid ka vähem. Aga varasematel aastatel on ikka päris hull olnud, väljas liikumine on võrdunud massimõrvaga, kogu aeg talla all ragiseb. Aiaraamatute soovitus teod ära korjata ei ole järgitav, sest selle teostamiseks tuleks töölt koju jääda ja siis peaksin lisaks tigude korjamisele ilmselt ka neist toituma hakkama... ei kõla isuäratavalt. Ja kõik poodides müüdavad teotõrjevahendid pole vähimatki mõju avaldanud.
5. Mutid ja/või vesirotid. Polegi tegelikult aru saanud, kummad neist lillesibulaid pistavad ja kunstipäraseid mäeahelikke moodustavad. Ükski isend end kätte andnud ei ole, ei elusalt, ei surnult. Mürke koerte-kasside pärast pole julgenud kasutada. Paar aastat tagasi proovisime mingeid padruneid, põnnid said selle lõhkamisüritusega kõvasti pulli, aga mullahunnikute arvule see küll märkimisväärset mõju ei avaldanud. Nüüd lööme hunnikud resigneerunud jalahoopidega laiali ja lillesibulaid kaitsevad (kuigipalju) istutuskorvid.

No ja siis veel muidugi neli aastaaega, liiga kuiv, liiga märg, liiga soe, liiga külm ja kõik need muud eestlasele loomuomased hädad. Pluss krooniline ajapuudus, kaasasündinud laiskus ja igasugused muud ahvatlused, mis mõtted eemale võivad. Praegu võiks ka midagi kasulikku teha, aga ei, jahvatan blogis...

17. august 2008

Üheksa aastat

Tegelikult olime me 1999.aasta augustiks juba siiski suutnud vähemalt maja eest suurema võsa ja pooleteisemeetrised nõgesed likvideerida ja 1930-ndatest pärineva plekk-katuse ära värvida. Aga sellised pildid ma eile 1999.aasta albumist leidsin ja arvutisse skaneerisin, tol ajal oli ju veel filmiga kaamera.
Ülalolev vaade siis maja põhjapoolsele küljele ja allolev lõunapoolsele küljele.
Täna keskpäeval, kui hallide pilvede vahelt päike tunnikeseks välja tuli, käisin ka pisut kaameraga ringi ja praegune seis on siis selline.








Naljakas mõelda, et põnn oli siis seitsmene, kui alustatud sai ja nüüd juba suur mees. Aga midagi on selle ajaga siiski ka korda saadetud.

16. august 2008

Rooside väetamisest, istutamisest ja kastmisest

Tõelise diletandina pärinevad kõik mu aiandusalased teadmised ilusate piltidega aiandusraamatutest, internetist ja ajalehesabadest. Mis paraku annavad üksteisele vahel ristipõiki vastukäivat informatsiooni.
Rooside istutamisõpetus on igal pool pea sarnane, kaevata tuleb ca poolemeetrine auk ja see mullaga uuesti pooleldi täita, et juurtel lihtsam oleks areneda. Roos maha istutada ja pookekoht kindlasti mullaga katta.
See teooria võib ju iseenesest õige olla, aga meil sellist kohta, kus poolemeetrise augu maasse saaks, lihtsalt ei ole. Või ei ole mina seda üles leidnud. Nii et teoreetiliselt ei tohiks roosid meil üldse kasvada. Aga minu suureks rõõmuks ikka kasvavad.
Rooside väetamise kohta on aga neid õpetusi seinast seina. Üks ütleb, et roosiväetist tuleb anda alates rooside kevadisest lahtivõtmisest kuni juuli lõpu-augusti keskpaigani üks peotäis iga taime kohta iga kahe nädala tagant. Selle õpetuse järgi ma olen talitanud eelmisel ja üleeelmisel aastal ja roosid on õitsenud nagu hullud. Ja ka talve kenasti kuuseokstest katte all üle elanud.
Teine teooria ütleb, et roose tohib väetada mitte rohkem kui kord kuus ja siis ka väga ettevaatlikult. Seda teooriat olen katsetanud sel aastal, rohkem küll olude sunnil, sest kevadise opist paranemise-lahkuminemise-kuuriehituse-reisimise karussellis läks aiatööde järg väga proosaliselt käest ära. Ja kuna asi juba nagunii käest oli, siis tuligi mõte, et miks mitte suve lõpuni selle teise õpetuse järgi proovida. Kahjuks peab nentima, et tulemused ei rõõmusta eriti. Oma osa on kindlasti ka jahedal ja pilvisel suvel, aga roosid ei taha õitseda. Mõned õitsesid ainult esimese laine ajal, mõned pole üldse õitsenud ja ülejäänute õied vähemalt teise laine ajal kipuvad olema väiksemad ja hädisemad kui tavaliselt. See-eest põõsad on ise tugevad ja terved ja miskipärast kasvatavad hiiglapikki oksi (Rote Flamme, Frühlingsduft, Lucia). Õiepungi paraku nende okste otsas pole.
Kasutanud olen kõikidel aastatel sama väetist, Floramixi granuleeritud roosiväetist. Sõnnikut pole siinkandis kusagilt võtta ja vedelväetistega ma ei viitsi jantida. Ainult kaktus saab vedelväetist.
Kastmise suhtes olen aga nõus selle teooriaga, et kui juba kasta, siis põhjalikult, tilgutamine teeb taimed nõrgaks. Sel aastal pole küll kastmisest eriti mõtet rääkida, meie voolikud seisavad jaanipäevast saadik seina ääres rullis. Aga muidu, kuivadel aegadel, olen kastnud äsjaistutatud roose umbes kolme nädala jooksul iga kahe päeva tagant ja vanemaid olijaid umbes kord nädalas. Kastmiseks olen kasutanud otse puurkaevust tulevat külma vett, aga püüdnud mitte põõsaid väga märjaks teha, vaid vee otse roosidele kurku suunata. Vihmavett ma küll mingil määral kogun, aga seda kuival ajal nagunii ei jätku ja minust ei ole ka eriti kastekannudega ringi sibajat.
Aga eks nii palju kui aedu, on ka erinevaid tingimusi ja meil siin tuulisel ja kivisel poolsaarel kehtivad kindlasti teistsugused reeglid kui kusagil Lõuna-Eestis kuplite vahel. Igaüks leiab katsetamise-proovimise teel oma aeda sobiva ja absoluutseid tõdesid ei eksisteeri.

11. august 2008

Veel kasutust kergkruusale


Okaskeradele meie kandis rohumaal kasvamine kohe üldse ei istunud. Aga kui eelmisel kevadel see ala tehtud sai, siis hakkasid nad end kõvasti paremini tundma. Sel aastal sai ala laiendatud ja mujalt krundilt ka kõik kiratsevad okaspuukesed sinna kokku tassitud. Ja kõige tähtsam tegelane meie majapidamises (vähemalt tema enda arvates) on end ka pildile sättinud.
***
Ja päeva lõpuks sain kaks Davidi budleiat ka maha istutatud. Pink Delight ja Santana. Pilti kahjuks üles laadida ei saa, Kõu on jälle liiga aeglane.

10. august 2008

Tänased aiateod

Istutasin ümber vales kohas kasvava võsaroosipõõsa. Kolisin maja tagant maja ette neli hostat, millel oli elu kitsaks läinud. Õnneks nad ei õitsenud. Niitsin maja eest uue niidukiga muru, suurem niitmine jääb järgmiseks nädalavahetuseks. Eile aga rohisin, rohisin ja rohisin. Midagi hullu, kuidas umbrohule see jahe ja vihmane nädal meeldis. Kõrgematele suvelilledele tegi torm liiga, päevalilled tõstsin küll püsti ja toestasin ära, eks näib, kuidas nad selle üle elavad. Püsikud on õnneks püsti, midagi hullu pole juhtunud.

8. august 2008

Veeuputus

Juba peale eelmist lahmakat tekkis vajadus kontrollida, et ega kusagile künka otsa pole Noa laeva kinni jäänud. Õnneks ei olnud, ohjeldamatult sigiv loomaaed mul täpselt veel puudu olekski. Aitab sellest, et hakkas uuesti kallama.
Aed näeb hetkel päris rääbakas välja. Kuna jõudsin sel nädalal kõigil õhtutel kaunis hilja koju, pole mahti olnud isegi äraõitsenud õisi ära lõigata. Lootsin nädalavahetusele, aga eks näis, kuidas ilm lubab.
Eelmisel laupäeval eksperimenteerisin suvelilledega. Kuna osa neist paljuneb meil isekülvi meetodil, siis hakkas nii mõnigi koht Tootsi peenart meenutama. Moonid rebisin lihtsalt halastamatult välja ja viskasin minema, muidu hakkaks aed vist järgmisel aastal narkoaiandit meenutama (kuigi meie moonides vist eriti oopiumi ei ole). Aga osade tegelastega katsetasin ümberistutamist. Kevadel jäid nii mõnedki aiavaasid tühjaks, esiteks oli mul aprillis-mais muudki teha kui aiale mõelda. Teiseks, nagu eelnevalt mainitud, kukkus minikasvuhoone tükkideks ja osa tõusmeid ei elanud seda ehmatust üle.
Aga eksperimendi tulemused: peiulillede vastupidavus on juba eelnevalt testitud, neid võib suvi otsa ühest kohast teise tassida ja midagi ei juhtu. Kuna olen neid juba paar aastat ise seemnest ette kasvatanud, tekib neid vahest liiga palju ühte kohta. Rebasesabadele kolimine eriti ei meeldinud, näevad nukrad välja. Saialilledega sama lugu, ei meeldinud. Aga üllataval kombel elas aiavaasi kolimise väga uhkelt üle kõrgekasvuline kosmos.
Floksid on meeletult tihedaks kasvanud, peaks vist harvendama, aga kuidas nad selle üle elavad? Äkki mõni kogenum oskab soovitada. Aiaraamatud kubisevad eksootidest. aga vanade taluaia lillede kohta liigub kaunis vähe infot.
Päevaliiliatega samamoodi. Iiriste ja päevaliiliatega juhtus eelmisel aastal üldse paha lugu, postimüügist tellitud istikute kasti oli loobitud ja kui ma paki avasin, oli seal totaalne segu taimedest, mullast ja pakenditest. Nii et nüüd ei ole mul halli aimugi, mis mul on ja kus mul on.
Iirised identifitseerisin küll eelmisel sügisel lehtede järgi ja kolisin basseini kõrvale peenrasse. Aga päevaliiliad on minu suureks pettumuseks kõik oranzid. Ei oskagi arvata, kas teised värvid läksid lihtsalt välja.
Ja lõpuks. aitäh Deiale auhinnalise äramainimise eest! Kuna ma olen botaaniline kretiin, kes mitte ühegi floora esindaja ladinakeelset nime pole viitsinud pähe õppida ja kelle jaoks disain on olulisem kui taim ise, siis pean vist lubama, et ehk ma ikka kunagi ka arenen selle vääriliseks :). Ja ka edasi saata pole hetkel kellelegi, sest blogimaailma aedades ringi jalutamiseks on sel aastal ikka hullult vähe aega olnud ja neil, keda tean, on see auhind juba olemas. Aga ma pean meeles ja ühel päeval annan edasi.

*Andes seda auhinda, ei nõua ma kandidaatidelt osalemist :) See on vabatahtlik*
1) Vali 5 blogi, kes sinu arvates väärivad seda auhinda loomingulisuse, disaini, huvitava materjali ja samuti panuse andmise eest blogide maailma, olenemata keelest.2) Auhinna andja lisab postitusse iga saaja nime ja lingi tema blogile.3) Iga auhinna võitja paneb auhinna oma lehele ning lisab lingi, kellelt see auhind on saadud.4) Auhinna saaja ning andja lisavad oma postitusse ka lingi "Arte y pico" blogile, et oleks teada, kust see auhind on alguse saanud.5) Auhinna andmisel kopeeri need reeglid oma postitusse.
You have to pick 5 blogs that you consider deserve this award for creativity, design, interesting material, and also contributes to the blogging community, no matter of language.2) Each award has to have the name of the author and also a link to his or her blog to be visited by everyone.3) Each award-winning has to show the award and put the name and link to the blog that has given her or him the ward itself.4) Award-winning and the one who has given the prize have to show the link of "Arte y pico" blog, so everyone will know the origin of this award.5) Show these rules.

1. august 2008

Roosiinventuur

Nagu tavaliselt, hakkab augustikuuks aiamise aur vaikselt otsa saama ja kevadisest entusiasmist on ainult mälestus alles. Mäletan täiesti selgelt, kuidas eelmisel aastal vaikselt ropendades Bakkerist tellitud kahtsadat krookusesibulat septembrilõpu märga ja külma mulda surusin - aga see ei takistanud mind sugugi sel aastal veel kahtsadat tellimast, sest see varakevadine krookustemeri oli nii ilus... Aga muidu suuremateks muudatusteks pole enam viitsimist ja küllap ongi hea, mingi aeg peab olema ka selline, kui istud lihtsalt maha ja naudid omaloodut. Isegi Jumal olevat seitsmendal päeval puhanud ja leidnud, et see, mis ta loonud, hea olevat. Khm. Tagasihoidlikkus olevat voorus.
Aga praegu on just õige aeg teha üks väike roosiinventuur ja panna kirja, mis sel aastal uut ja kuidas neil läheb. Mul on küll olemas ka korralik andmebaas, aga topelt ei kärise.
Niisiis, ringkäik roosiaias, suund tagauksest vasakule. Crown Princess Margarethe, sellekevadine, näitas paari õit, praegu puhkab, aga uued pungad on tulemas. See-eest roosasid õiekobaraid täis Coral Border on pinnakatteroosi kohta küll hiiglane. Lichtkõnigin Lucia on pikkuses kõvasti visanud, taim on ka kolm aastat vana, kuigi tervelt kaks korda maapinnani maha külmunud. Järgmine on Europeana, eelmisest aastast, aga õitsenud veel ei ole. Lubab hakata. Edasi sellekevadine tulija Malicorne, pole samuti veel õitsenud, aga kohe-kohe hakkab. Ka kevadine Jazz õitseb järjepidevalt. Siis Rhapsody in Blue, ilusad terved taimed sinises õiteilus. Siis üks ehtne tordiroosipõõsas, Astrid Lindgren. Roosad õied nagu muinasjutt. Edasi tuleb leiunurk, ostetud ehituspoodidest siltidega Roos, punane (võrdlus: inimene, valge... ütleb see kellelegi midagi?). Enamjaolt olengi neid õieilu pärast ostnud. Leiunurga kroon on aga tumepunane roos, mille mahajäetuna leidsime, aga sellest olen ma kunagi juba kirjutanud. Tema kõrval tilluke kollane kääbusroos, kah nimetu. Edasi Yellow Fairy, mis eelmisel aastal põdes, sel aastal aga kenasti kosunud on ja paistab, et suurem õiteilu alles saabumas. Kevadel istutatud Schwarze Madonna, mis on esimese tõepoolest mustjaspunase õie avanud. Austriana, mis vahepeal hinge tõmbas, nüüd aga uut õitelainet alustab.
White Cover ja Pink Cover peaksid samuti pinnakatteroosid olema, minul aga on mõlemad kahe aastaga põõsamõõtu kasvanud, kuigi talveks lõikasin nad üsnagi maha.
Rote Flammel on puhkepaus ja tundub, et ta tegeleb hetkel rohkem väätide kasvatamisega kui õitsemisega. Clamis Castle aga juba alustas teist raundi. Esimest lainet on lõpetamas ka roosad Bonica ja John Clare.
Selle majakülje lõpetavad Winchester Cathedral ja Tess d´Urbeville, mõlemad juba mitmendat aastat aias, mõlemad õitsevad, aga võiksid paremad välja näha. Isegi ei saa aru, mis neil probleemiks on, otseselt nagu roostet vms pole, võib-olla lihtsalt pole koht hea.
Samast kolme aasta tagusest ostust kreemikas Evelyn põdes ka kaua, aga sel aastal on ilus ja tugev. Maja ees on talle veel seltsiks eestimaine kollane Mati peenras ja pargiroosid Ritausma, Hansa, Aurora ja Madame Plantier. Neist kahte viimast ma pole õitsemas näinud ja tundub, et ei näe ka sel aastal, pungi lihtsalt pole. Aga eks loodame siis järgmisel aastal. Tühja kohta sel peenral kolis veel sel aastal Pink Pavement.
Ringiga maja poole tagasi tulles jääb teele veel Schneewittchen, mis pidi mul kevadel peaaegu hinge heitma, sest sipelgad otsustasid tema juurtele pesa teha. Vana hea lehtpuutuhk aitas ja loomakesed kolisid mujale. Ja roos isegi õitseb!
Westerlind vajab samuti ümberistutamist, kuna on liiga varjulises kohas. Ma pole ainult veel suutnud otsutada, kuhu ma ta ümber kolin.
Chinatown läks mul eelmisel aastal välja ja muutus valgeks kibuvitsaks, aga ma ostsin sel aastal neli uut asemele. Õisi sel aastal ei looda, aga ehk järgmisel.
Edasi veelkord Hansa, seekord juba vanem olija. Ja selleaastane White Pavement, mis näeb kahjuks väga hale välja. Sama lugu samast partiist pärit Red Pavement´ga, mis vajab ka Scorega turgutamist ja mis on minu suureks pettumuseks roosa, mitte punane.
Siis mairoos ehk Rosa pimpinellifolia, mille kõik neli istikut ma poolsurnuna kätte sain ja elule poputasin. Ehk näeb järgmise aasta varasuvel ka õisi.
Kurista pargiroos ja Lumivalgeke, mõlema õiekaskaadid läbi suve.
Ning veel terve peenratäis selleaastaseid uusasukaid: nõtke ja armas Mõrsjaroos kolme isendiga. Kohe esimest korda õitsema hakkav Golden Celebration. Weisse Nelkenrose, mis nägi saabudes kaunis kidur välja, aga on kosunud. Frühlingsduft, mis kasvatab end küll usinalt kõrgusse, aga õitsemist vist sel aastal ei planeeri. Ja Teasing Georgia, samuti kollane, ka kohe-kohe õitsema puhkemas.
Ning lisaks nagu kõigis rannakülades, kibuvitsad. Tavalised roosad ja haruldasemad valged. Üks punaselehine ja terve seltskond mere äärest koju toodud kurdlehiseid.
Ilma olen aegade jooksul jäänud kolmest roosist. Juba eelpoolmainitud Chinatown, mille väljaminemine jäigi kaunis salapäraseks. Robusta, mille külm ära võttis, hiljem kuulsin asjatundjamate käest, et sellele roosile mereäärne kant ei sobigi. Ja Persian Yellow, mille istutasin lihtsalt halba kohta (hiljem proovisin samasse kohta magesõstart panna, aga isegi see läks seal välja, kuigi igal pool mujal meil kasvab lausa umbrohuna).