31. oktoober 2013

Oktoobri viimane päev

Sügis näitas end täna oma parimast küljest, vähemalt hommikupoolikul kuldas päike kogu õue üle ja väga raske oli ette kujutada, et aasta tagasi oli oktoobri lõpp selline:
Täna oli üheksa kraadi sooja, torm jättis meil isegi aiamööbli liigutamata ja pääsesime kerge elektrikatkestusega millalgi südaööl. Aed on endiselt sügisene ja kui Muhedik kuskil kurtis, et sügiseses aias pole sinist ja roosat värvi, siis mina pakun nii erinevaid roosasid


kui siniseid toone

Väike vapper saialill päikesele vastu naeratamas
Värvilisi lehti ja marju ja imelisi graafilsi puuvõrasid




Igatahes TV3 operaatorit oli poolteist tundi võimatu aiast välja saada ja mul hakkasid varbad külmetama.
Pärast võttegrupi äraminekut istusin arvuti taha ja lõpetasin kõigi puude-põõsaste sissekandmine kodulehele. Midagi läks välja, paar tuli juurde esialgsele valikule. Tunne oli peale lõpetamist selline, nagu oleks kiirkorras dendroloogia kursuse läbinud ja lõputöö kirjutanud, pea suitses otsas. Palju sellest meelde jäi, on iseküsimus, aga ehk midagi ikka. Nüüd on vähemalt koht, kust vaadata.
Kanarbikele lubati ka järgmisel nädalal hinnad saata lõpuks, aga pojengide arvet pole mul endiselt.
Nüüd pean kodulehe tegemisse pausi tegema ja tegelema muu kiirema paberimajandusega. Elu tahab elamist.

26. oktoober 2013

Pikad hommikud, laisad õhtud

Viimased poolteist nädalat olen olnud täielik laiskelajas ja naudin seda täiega. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati oli võimalus niimoodi vedeleda. Mingi haiguslehe ajal vast, aga tervena...ja kui aus olla, siis ma naudin seda täiega. Talviste tegemiste nimekiri on küll üüratult pikk, aga õnneks on veel mitu kuud aega sellega tegeleda.
Ma ei saa aru, kust ma selle meeletu une võtan, kümme tundi magada on täiesti normaalne. Kell pool üksteist magama, kell pool üheksa suudab näljaseks muutunud Aalu mu üles musitada. Siis loivame kahekesi alla kööki, annan kassile süüa, viskan kõik kolm karvikut üle ukse oma asju ajama ja joon ise elutoas teleka ees kohvi oma poolteist-kaks tundi. Ajakirjad, arvuti ja teler seltsiks. Kuus numbrit RHS ajakirja Garden on läbi loetud, seitse numbrit Gardener´s Worldi veel kiles. Aprillist saadik lugemata.
Ega ainult molutanud ka pole. Palgatööd on ikka tehtud. Maja suurpuhastus - ei saa öelda, et suvi läbi üldse koristatud poleks, aga põhjaliku kraamimise peale läks ikka kahel päeval kokku üle kaheteistkümne tunni. Tegin siirupiks eelmisest aastast sügavkülmas olnud jõhvikad. Vähehaaval nokitsenud uue kodulehe kallal. Kõik taimetellimused järgmiseks aastaks tehtud ja saadetud. Kevadeks ostetud muld ja koorekate - see on Schenkeri autojuhi ettekujutus kaupade ladustamisest, mind ennast ei olnud kodus ja nüüd tuleb nende lavadega enne lume tulekut midagi ette võtta, sest muidu ei saa parklas lund lükata. Koorekatet plaanisin juba pikemat aega tellida, hea, et mullatellimise käigus avastasin, et Biolan on odavam kui Autorevol ja suurte koguste puhul transport tasuta. Mulla tellisin meelega väikestes kottides, suuri ma lihtsalt ei saa tõsta.

Välja ei tõmba miskipärast üldse, kuigi eile oli nii soe, et vabalt andis kleidiväel üle õue kuuri lipata. Teha veel oleks. Müümata jäänud laugusibulad maasse tagasi. Roniroosid maha painutada. Hortensiatele, mis kangekaelselt külmavõetud lehtedest lahti laskma keelduvad, pottide vahele mulda juurde. Aga täna sajab paduvihma, mis on vägagi teretulnud põhjus mitte välja minna. Vihm on üldse teretulnud, sest meil on endiselt liiga kuiv olnud, tiik on endiselt kolmveerandtühi.
Küttepuid on toas piisavalt, ka õhtuse sauna jaoks. Elektrihinna ja sissetulekute vahekorrale mõeldes olen siiani elektrikütteseadmete sisselülitamiseks hoidunud, pealegi tegi M võsa mahavõtmise käigus nii palju puid, et sellest jätkub mitmeks aastaks. Ja kuna olen nüüd rohkem kodus, on ka kütmiseks aega.
Eile ikka natuke õues kooserdasin. Sellesse alasse tahaks sõnajalaaeda, aga küsimus selles, et kuidas lahti saada võilillest nii, et mõnusat kümnesentimeetrist samblavaipa ära ei rikuks? Kas Starane aitaks - ma küll olen mürgitamisest aias hoidunud, aga kui muud üle ei  jää, siis tuleb sellele minna.
Käsitsi rohimist pole mõtet pakkuda, on täiesti selge, et seda ma teha ei jõua.
Värvi ja lehti aga oli eile õues veel küll ja küll.



19. oktoober 2013

Vaate avamine

Tädile külla tulnud Füüsik sai kohe tööle rakendatud. Natuke värskes õhus viibimist ei tee halba ja ka mind ennast kiskus pärast mitut toasveedetud päeva õues nokitsema. Tuul oli endiselt päris tugev, aga mitte väga külm ja päike paistis. Füüsik kui pikem ja suurem tassis kuuri aia istumiskiige, mille eilne torm oli roosipeenrasse lennutanud. Mina lõikasin sel ajal maha pojengide varred. Lõpuks ka oma aia jaoks aega.
Traktor on endiselt remondis, aga tänu põuale rohi eriti kasvanud pole. Kui samas vaimus jätkub, siis ehk polegi vaja enam sel aastal niita.
Siis võtsime suurema töö käsile. See ülekasvanud ja sasine arooniahekk, kümne päeva tagusel pildil punasena keskel, käis mulle juba pikka aega närvidele. Arooniaid peres keegi peake lindude ei söö. Ning need põõsad sulgesid mul täielikult vaate müügiplatsile ja sissesõiduteele. Kunagi nõukaajal perele jäetud 0,14 ha majaümbruse maa piirile istutatud, nüüdseks aed ja territoorium ammu üle nende piiride laienenud ja kogu kupatus sõna otseses mõttes keset õue.
Kui aus olla, siis ma näeksin selle koha peal parema meelega üldse mingeid madalaid okaspuid, aga kuna ma nende igivanade arooniapõõsaste juuri nagunii välja kaevata ei jaksa, tuleb olemasolevaga leppida. Heureka-hetk saabus, kui nägin kellelgi Facebookis madalaks pügatud arooniahekki.
Mitu aastat edasi lükatud, tegelikult tunni-paari töö. Füüsik saagis kettsaega, mina lõikasin suurte kääridega. Lõpuks vedas füüsik oksarisu lõkkesse, mina läksin motivatsioonipaketina õunakooki tegema, üks klient jättis eelmisel nädalal korvitäie õunu.
Tulemus näeb esialgu väga kole ja nuditud välja, aga kuna kusagil kümme aastat tagasi ma olen juba ühekorra selle heki maatasa võtnud, siis võin kinnitada, et taastuvad need tegelased imekiiresti.
Vaade, mis majaukse juurest nüüd avaneb, meeldib mulle märksa enam kui varem
Tormi poolt pikali lükatud plastkastide hunnik kaugemal kolib sisetingimustesse lähipäevil ja siis võib vaatega juba rahul olla.
Hiljem kuuris puid saagides hakkas keegi plekk-katusel kõvasti trummi lööma. Uksest välja vaadates, selgus, et mitte vihm, hoopis rahe.
Sulasid need raheterad küll kohe ära ja päikegi tuli uuesti välja, aga väljas rohkem teha ei viitsinud. Homme peaks hakkama garaaži koristama, etkülmade aegade saabudes sinna ka auto ära mahutada. Õnneks pole see väga suur töö, lihtsalt mõned asjad teise kohta liigutada.

18. oktoober 2013

Nautides tormi ja hetke

Kui aus olla, on tormised ilmad mulle alati meeldinud. Eeldusel, et saan neid nautida soojas toas aknast välja vaadates nagu loodusfilmi. Elekter võiks ka soovitavalt olemas olla.
Sadas juba öösel, kui ma vahepeal üles ärkasin. Hommik tuli samuti paduvihmaga, magamistoast välja vaadates polnud saja meetri kaugusel asuvat metsa üldse näha, ainult hall sein. Seda vihma oli väga-väga vaja.
Korraks olin sunnitud välja lippama, olin eile kapsapea autosse unustanud. Kohin oli õues vägev, ei saanudki aru, kas see tuleb puulatvadest või merelt. Või mõlemalt.
Kaks viimast päeva olen olnud laisk. Üritanud end läbi kaevata aprillikuust saadik lugemata aiaajakirjade hunnikust, vähemalt alustanud sellega. Üle sirvinud Sulev Savisaare pojengiraamatu.
Mänginud arvutimänge, vaadanud telekat, õhtuti lugenud naistekaid.
Mõnus.
Kuna õues ei taha selle ilmaga keegi olla, on kahel noorloomal väga igav ja päev läbi on käinud korralik etendus teemal "kes keda sööb". Tegevuskohad diivanil
põrandal
kirjutuslaua toolil
nõudepesumasina uksel
Pean nentima, et leidsin endale Tartumaalt tõesti superlaheda kassi, kelles on kõike parasjagu, särtsu, julgust osavust. Parajal määral sülenurrmootoriks olemist. Aalu ei lõhu toalilli ega kardinaid, püüab hiiri, on perenaise haigele kaelale kraeks ja oma asju käib esimesest päevast ajamas kas õues või kasti peal. Nagu näha, endast kordades suuremaid penisid ka ei karda.
Õue vaadates on tormiga lehtedest lagedaks jäänud kõik suured puud peale tamme, kes oma rüüst veel kangekaelselt kinni hoiab. Lehed on veel ka kõigil põõsastel peale arooniate. Lagedaks on jäänud ka metsviinapuuu, mis suvel terrassile mõnusat varju annab ja vaade tagauksest on harjumatult avar.


15. oktoober 2013

Pojengid maas ja potis

Eile saadud pojengikastid tulid kibekiiresti lahti harutada, sest aeg jooksis. Eile õhtul tõmbasin lihtsalt niiskuse vallapäästmiseks kilekotid lahti, rohkemat ei jõudnud. Tänase hommikukohvi kõrvale värskendasin mälu Sulev Savisaare raamatuga "Pojeng" ja sain kinnitust, et oktoobri keskpaik on pojengide istutamiseks täiesti normaalne aeg. Ta ise istutavat veel novembriski, aga teistele igaks juhuks ei soovita. Meie mereäärsel pikal sügisel seega istutamiseks igati sobiv aeg.
Teistele ka teadmiseks, et tavaliselt on hinnakirjades pojengijuurikad kolme erineva kvaliteedi ja hinnaga, kvaliteediklassid on 2-3, 3-5 ja 5-8. Need numbrid tähendavad väljaarenenud uuenemispungade arvu ühel juurikal ja hinnavahe esimese ja viimase klassi vahel on kahe- või kolmekordne. Seetõttu tellitakse ja müüakse tavaliselt eriti kallimaid sorte kõige madalamas kvaliteediklassis, sest muidu läheksid jaehinnad ikka väga kõrgeks. Aiapoe pildiga pakipojengide kvaliteet on samuti 2-3 ja paki ostmisel tasuks tegelikult vaadata, kas seal ühtegi punga on, olen näinud piisavalt palju pakke müügil, kus ei ole.
See Hollandi tarnija, kelle käest kastid saabusid, ütles kohe konkreetselt, et tema 2-3 kvaliteeti põhimõtteliselt ei müü. 3-5 või üldse mitte midagi, jäi kokkulepe. Aga kui ma täna juurikad lahti pakkisin, siis selgus, et see ametlik 3-5 tähendas pigem viit kuni ühtteist! uuenemispunga. Nii et ma olen väga rahul.
Ning juba siis, kui selle tellimuse kaks kuud tagasi tegin, otsustasin, et luban endale väikese preemia. Kogu selle suve meeletu rabamise, pisarate, higi, leina ja muude kurbade asjade peale. Pealegi muutub see preemia mõne aasta pärast ehk paljundamiskõlbulikuks.
Nüüd hakkan preemiaga eputama. Pildid pärit tarnija käest ja luba nende kasutamiseks olemas.
Dark Eyes (Laning 1996). Kõige tumedam, praktiliselt must Itoh-hübriid. Soomlaste valikus pole ja ka Hollandist öeldi alguses, et tutkit, välja müüdud, ülemaailmne defitsiit. Alles siis, kui nädal tagasi tuli meil, et kohe hakatakse saatma, selgus, et saan ikka viis tükki. Üks endale, neli läheb müüki.

Scarlet Heaven (Anderson 1999). Ainuke erepumame Itoh-hübriid ja sama raskesti kättesaadav kui eelmine.
Neid kahte Itohit ei ole ka soomlaste valikus. Aga Aavikuemandal saab olema :)
Candy Stripe (Anderson 1992) on soomlastel olemas ja kuigi olen seda 140-eurose jaehinnaga pojengi igal aastal Eestis ka paar tükki müünud, pole endale raatsinud soetada isegi hulgihinnaga mitte. Nüüd raatsisin, oli ka parem hind.
Chameleon (paeonia x chameleon) on üks äraütlemata põnev tegelane. Tegemist pole aretatud sordi, vaid botaanilise ehk metsikult tekkinud hübriidiga. Kusjuures siiamaani käib vaidlus selle üle, kas lapse on valmis teinud paeonia caucasica x paeonia wittmaniana, paeonia daurica x paeonia mlokosewitchii või paeonia mascula ssp.mascula x paeonia mlokosewitchii. Ühed väidavad üht, teised teist, kolmandad kolmandat. Mind huvitavad hoopis ülipõnevad värvimuutvad õied, mis puhkedes on oranžid, muutuvad siis tumeroosaks ja siis pleegivad heledamaks, värvimuutmise järgi on see hübriid ka nime saanud.
Rohtne pojengi (paeonia lactiflora) vana, kuid siiani defitsiitne sort Peter Brand oli selle aasta valikus ja läks nii hästi, et endale ei jäänudki, järgmise aasta soome nimekirjas seda sorti miskipärast ei ole, meil siiski on.
Ning lõpuks lubasin endale ka kauaigatsetud auhinnavõitja, paeonia peregrina ja paeonia lactiflora hübriidi Coral Charm, mis on küll ka soomlaste valikus olemas, aga kahjuks ei jäänud sügiseks ühtegi alles.
Hindu ma paraku veel öelda ei saa, sest kuigi pojengid on mul käes ja maas, pole mul siiamaani arvet ;) ja ma ei tea midagi transpordikuludest. Ja siis joriseb eesti politseiuurija mu kallal, miks ma M käest kauba kohta allkirja ei võtnud, kui ta laadale läks. Ma võiks ka õlgu kehitada, et mis pojengid...aga siis oleks mul taimeostjana ka igaveseks lõpp peal.

14. oktoober 2013

Kuldne oktoober

Öökülma pole meil endiselt olnud, aga täna hommikul näitas kraadiklaas +2 kraadi, välja toimetama eriti ei kippunud. Tegelesin hoopis mõnusama asjaga, surfasin tarnijate kodulehtedel. Panin soovid kokku Exceli tabelisse, kiristasin hambaid ja käskisin endal 200 taime maha tõmmata. 150-ga sain hakkama, homme vaatan uuesti.
Keskpäevast hakkas päike õuele paistma ja jätkasin tööd, millele ka kaks eelmist päikeselist päeva kulus, tegin pojengide inventuuri ja panin potte talvitama. Lõpetasin selle väga tüütu töö ära - no kui peab ikka sadade pottidega täpselt ühesuguseid liigutusi tegema, siis on ju tüütu, rutiinsed tegevused pole mu tugevaim külg. Homseks hommikuks jäi veel see kupatus arvutisse ajada.
Igasuguseid abilisi oli mul ka, valve
ja ülevaataja. No nii ägedaid ronimis- ja kraapimispuid pole kaugeltki igal kassipojal
Just siis, kui arvasin pojengidega kõik olevat, sõitis õuele DPD kaubik ja maha tõsteti kaks hinnalist kasti, mille tollikontroll kohe üle kontrollis. Meil rõõmustavad isegi koerad taimekastide üle :)
Öelda, et kõik Hollandi firmad müüvad siiapoole jampsi, on ebaõiglane üldistus: Pigem on asi ikka selles, et siiapoole ostetakse sisse seda kõige odavama otsa kaupa, sest hind on määrav. Hollandist võib saada väga korralikku kaupa väga soliidsete tarnijate käest. Kui võrrelda pildilolevat 30-sentimeetrist pojengijuurikat aiapoes müüdava poolkuivanud junniga ilusa pildiga pakis, siis polegi midagi võrrelda...
Ainult et nüüd olen taas probleemi ees, sest mul vist ei ole nii palju nii suuri potte, et need hiiglased ära mahutada ja maasse talvituma panna...aga küll ma midagi välja mõtlen.
Kuigi õhtuks lõid sellest edasi-tagasi tammumisest päkad tuld välja, oli vahepeal aega ka ringi vaadata. Puud on küll lagedamaks jäänud, aga kulda ja pronksi veel jagub. Meil pole ammu nii värvilist sügist olnud, tavaliselt rebib tuul lehed puudelt enne, kui need värvuda jõuavad.



Begooniaid pole raatsinud kastidest välja võtta, aga vist homme peab, neljapäeva ööseks lubab norrakate ilmateade ka siia ühte miinuskraadi.
ja kui ma muidu lõikelilli eriti ei armasta, siis Crown Princess Margareta viimased õied tõin tuppa vaasi, lõhnavad suve järgi.


7. oktoober 2013

Aiahooaja lõpp

Terve nädalavahetuse möllasin müügitaimedega, laupäeva õhtust tuli appi ka vabatahtlik Lepatriinu. Lõpetasime pühapäeva õhtul hämaras, kui Lepatriinu taskulambi valgel veel kuuri vintskapilaua kruvisid keeras. Maamajapidamises kukub ikka aeg-ajalt midagi küljest ära.
Tassisin talvituma üle 150 hortensia ja sadakond roosipotti. Kinni veel ei mullanud, lehed kõigel alles küljes. Meil pole ainsatki öökülma olnud.
Tubli Lepatriinu tegi valmis uued müügiplatsikastid, kuhu sai püsikud plastkastidest talvituma panna.

Enamus kangast sai kokku keritud, muidu mängib sellega tuul. Ja kevadel algab kõik otsast peale.

Kuigi järjest enam painab mind mõte, et miks ma üldse sellega tegelen. Tööd on meeletult ja ülejõukäivalt palju, samas sellist tulu, millega kedagi appi palgata, ei ole. Veel enam, üldse mingit tulu pole. Isegi teiste projektide tulu sööb taimekasvatus ära ja ma ei imesta üldse, et isegi Hansaplant kavatseb omatoodangut tõsiselt kokku tõmmata.
Kahjum ei tule mitte sellest, et ei oskaks majandada, vaid ma ei osanud hinnakujundusel arvestada väljaminevate taimede ja valede sortidega. Ja oi kui palju neid on. Algul pidasin põhjuseks omaenda oskamatust - suve jooksul teistega suheldes selgus, et kõigil on sama jama.
Ja kui soomlased on nõus väljaläinud pojengid asendama, siis Schetelig kehitab õlgu ja ütleb, et ega kõik ei õnnestugi.
Nii et taimekasvatusest ei ela siin riigis mitte keegi. Kes teeb haljastust (mida ma oma puude tõttu teha ei saakski), kes mingeid muid projekte. Kellel on heapalgaline abikaasa.
Hobist ei ole ka nagu juttu, mulle meeldib taimi hankida ja potistada, aga kõik edasine nagu pottidega tegelemine, rohimine, lõikamine, laadad jne. on pigem tüütu ja ebameeldiv. Sellega meeldis tegeleda M-l. Keda paraku enam ei ole.
Elame-näeme. Kevadel jätkan nagunii, sest mida muud ma selle talvituma pandud taimedemassiga ikka teen.
Peale selle luusin nagu hunt taimemüüjate kodulehtedel ja luuran uusi taimi.
Aiaäri on diagnoos, mitte äri :(.
Scheteligist õnnestus superhea hooajalõpuhinnaga osta tilkkastmissüsteemid, keda huvitab, vaadaku nende e-poodi. Nii et vähemalt järgmisel aastal pole ehk vaja enam voolikute otsas ketis olla.
Ja nii ebanormaalselt põuast suve ehk ka enam ei tule. Meil kestab põud praktiliselt siiamaani, eile öösel natuke sadas.
Täna tegelesin tühikargamisega. Keila Stokker murutraktorit remonti ei võtnud, nemad selle margiga ei tegele. Pank ei võtnud makseterminali tagasi, sest nende IT-süsteemid ei töötanud. Hea, et toidupoest süüa anti, muidu oleks täielik tühisõit olnud.
Enne hämaraksminekut jalutasin natuke oma aias, mis sel aastal on ajapuudusel olnud kannatajarollis ja näeb väheke metsik välja.



Välitööd pole veel kaugeltki lõppenud, tegeleda tuleb veel pojengidega, Jäägid üle vaadata, pealsed maha ja talvitama. Päris suur töö, õnneks saab seda vajadusel jupitada.
Kuigi uued tellimused tuleb teha juba 15.oktoobriks ja sinna aega nagu väga enam polegi.
Vahepeal tuleb seda tööd ka teha, mille eest saadud palk aitab arveid maksta ja süüa osta.