Neljapäeval sai siis kiirkorras teoks tehtud ammumõeldud retk lõunaosariikidesse.Et puhkus ju kohekohe lõppemas ja tõtt-õelda polegi kodutalust rohkem välja saanud kui paar korda poodi.
Hommikul kell seitse ärkamine oli küll harjumatult raske, aga hakkama saime, kuigi jah, see, et ma pidin Deia käest midagi kaasa võtma, tuli mulle meelde Raplas :(.
Esimeses kohas ootasid juba kallid ja suure koera keelega pesti lompsti teeliste näodki puhtaks. Jõime imehead kohvi, kallistasime, ajasime juttu, imetlesime vähemalt miljonit päevaliiliat ja astilbet ja hostat, silme ees läks lausa kirjuks. Väga uhket tiiki näidati ka. Oleks kauemgi olnud, aga kell muudkui keris edasi. Kaasas "kullerpakk" jõeflooraga, rändasime edasi.
Järgmises kohas olid nii jõukad ja helded inimesed, et meie saabumise puhul pandi lausa ilutulestik püsti, lasti saluuti ja pilluti peoga pärleid taevast alla. Ja vikerkaari oli seal taevas kohe mitu tükki ja üks anti hiljem koduteelegi kaasa, saatis meid kuni Viljandini.
Oli see vast ikka hirmuhke istutusala ja võttis kohe heas mõttes kadedaks, heas mõttes seetõttu, et sellist rohelist kadedust mina üldse tunda ei oska, aga ilusa ja ihaldusväärse asja nägemine annab mulle nii mõnikordki vajaliku kabjahoobi pehmesse kohta ja paneb tegutsema....See maakivikillustik oli nii ilus, et ma kohe pean seda endale saama, kui keegi teab, kas seda ka kusagil Harjumaal müüakse, võiks mulle teada anda.
Kui äike järgi jäi, ei aidanud enam ka lehvivates suvekleitides külaliste äge protest, et nemad tulid ainult külla ja üldse mitte taimi hamsterdama ja üleüldse pole neil kaasas ühtki kotti ega kasti ega üleüldse midagi ja auto läheb mullaseks...kohe hark maasse ja olimegi tosina päevaliilia õnnelikud omanikud, no muidugi ei saa öelda, et see mind õnnetuks oleks teinud, seda enam, et eestimaised sordid otse aretajalt, veelkord suur aitähh. Sordid siis ka juhuks, kui midagi jälle kaduma peaks, mine tea, mille meie mutantteod järgmiseks ära süüa otsustavad: Anahita, Annely, Erika, Lilian Wirick, Magister, Mesinädalad, Meret, Milord, Molbert, Rainer, Sire ja üks ilma nimeta tegelane, kes pidavat see-eest väga ilus olema (tsitaat), eks ehk järgmisel aastal saab ka nime teada. Ja siis veel haruldane jõgi-ristirohi (Senecio fluviatilis syn. Senecio saracenicus).
Kodutee oli pikk ja pime, aga kusagil peale südaööd jõudsime koju, pikast päevast oli unigi läinud ja jõudis kohale alles kella kolme paiku.
Hommikul sai kohe röövsaak pottidesse pandud, ja siis veel päev läbi aias askeldatud, õhtul anti üle tüki aja niipalju tuulevaikust, et jõudsin ka roosid ära pritsida, öösel hakkas muidugi jälle sadama nagu viimasel ajal tavaks, aga ehk ikka jõudis see keemia mõjuda, eriti hullusti tundub sel aastal olevat roosi lehevaablast ja see sinder järab isegi kibuvitsu.
31. juuli 2010
26. juuli 2010
Metsikult invasiivne õuekaktus
Kui ma mõnele kolleegile või muidututtavale olen meie kaktuse pilti näidanud, on nii mõnigi kord arvatud, et tegemist on Photoshopi saavutusega või vähemalt ümahtatud, et noh, talveks ju tuppa...Photoshop ei ole mu tugev külg ja seda tüüpi tahaks lausa näha, kes oleks meie ülemeetrilaiuse ja tigedate okastega kaku sülle oleks nõus võtma, mina see igatahes ei ole. Pikemalt olen kaktuse eluloost kirjutanud siin.
Sel talvel sai kaktus kannatada, maja soojustanud ehitusmehed trampisid otsas ja kui talvine kuuseoksakate eemaldatud, lamasid nii mõnedki kaktuseosad murtuna maas. Tõstsin murdunud keelekesed roosipeenrasse ja sinna nad jäidki, soovitati küll potti panna, aga jäi tegemata. Esiteks oli kasvuhoone niigi tihkelt potsikuid täis ja teiseks oli mind juba tabanud see selleaastane letargia, mis alles nüüd järele andma hakkab. Mõtlesin, et ähh, kui komposteeruvad, siis komposteeruvad.
Tutkit nad komposteerusid. Täna töödega sinnamaale jõudes tõstsin grilltangide ja kühvli abiga roosipeenrast välja ei rohkem ega vähem kui kümme kenasti juurdunud Opuntia compressat. Nüüd on nad ilusti pottides ja ootavad soovijaid, ühe broneerisin Kadakale, aga teised on veel vabad. Mul endal rohkem nii suurte kaktuste jaoks praegu ruumi ei ole ja kui kunagi tekkima peaks, on paljundamine lihtne.
Muus osas aga võib vist kevadtööd lõppenuks lugeda :D, kõik, mis istutamist vajas, on istutatud. Pottides on veel kolm männibeebit ja kaks eiteamispõõsast, mis pottidega sügisel maasse lähevadki, liiga tillukesed veel iseseisvaks eluks.
Loomulikult on asju, mis vajaksid ümberistutamist, aga see võib sügisesemat aega oodata. Igasuguseid aiaideid on ka peas nagu silke pütis. Eks aeg annab arutust.
Ilm on meil täna leebe, üle 24 kraadi pole tõusnud, enamjaolt pilves ja tuuline. Töötegemiseks mõnus.
Mis ma ülejäänud puhkusepäevadega pihta hakkan...võib-olla teen mõne edasilükatud külaskäigu. Palju enam aega pole, esmaspäevast tööle.
Piltidest aga ainult piltmõistatus: mitu vart on pildil olevas roosikimbul, kus on 15 õit ja lisaks veel kaks avanemata nuppu. Sort on Malicorne ja värv tegelikkuses palju sügavam sametpunane kui pildil, no ei saa seda õiget punast kätte....
Sel talvel sai kaktus kannatada, maja soojustanud ehitusmehed trampisid otsas ja kui talvine kuuseoksakate eemaldatud, lamasid nii mõnedki kaktuseosad murtuna maas. Tõstsin murdunud keelekesed roosipeenrasse ja sinna nad jäidki, soovitati küll potti panna, aga jäi tegemata. Esiteks oli kasvuhoone niigi tihkelt potsikuid täis ja teiseks oli mind juba tabanud see selleaastane letargia, mis alles nüüd järele andma hakkab. Mõtlesin, et ähh, kui komposteeruvad, siis komposteeruvad.
Tutkit nad komposteerusid. Täna töödega sinnamaale jõudes tõstsin grilltangide ja kühvli abiga roosipeenrast välja ei rohkem ega vähem kui kümme kenasti juurdunud Opuntia compressat. Nüüd on nad ilusti pottides ja ootavad soovijaid, ühe broneerisin Kadakale, aga teised on veel vabad. Mul endal rohkem nii suurte kaktuste jaoks praegu ruumi ei ole ja kui kunagi tekkima peaks, on paljundamine lihtne.
Muus osas aga võib vist kevadtööd lõppenuks lugeda :D, kõik, mis istutamist vajas, on istutatud. Pottides on veel kolm männibeebit ja kaks eiteamispõõsast, mis pottidega sügisel maasse lähevadki, liiga tillukesed veel iseseisvaks eluks.
Loomulikult on asju, mis vajaksid ümberistutamist, aga see võib sügisesemat aega oodata. Igasuguseid aiaideid on ka peas nagu silke pütis. Eks aeg annab arutust.
Ilm on meil täna leebe, üle 24 kraadi pole tõusnud, enamjaolt pilves ja tuuline. Töötegemiseks mõnus.
Mis ma ülejäänud puhkusepäevadega pihta hakkan...võib-olla teen mõne edasilükatud külaskäigu. Palju enam aega pole, esmaspäevast tööle.
Piltidest aga ainult piltmõistatus: mitu vart on pildil olevas roosikimbul, kus on 15 õit ja lisaks veel kaks avanemata nuppu. Sort on Malicorne ja värv tegelikkuses palju sügavam sametpunane kui pildil, no ei saa seda õiget punast kätte....
25. juuli 2010
Rrrrrosolje!!!!
Karjataks mõni õppinud aiakujundaja hullemal toonil kui Silver Ükssilma papagoi, nähes, mille ma täna kokku keerasin...aga midagi pole teha, mulle meeldib ja endale ma seda aeda ju õigupoolest teengi. Läbi aegade on mull kõige rohkem meeldinud sellised inglise cottage-stiilis aiad, kus mullapinda praktiliselt näha polegi ja kus küige erinevamad taimed rõõmsas üksmeeles kasvavad. Eelmisest aastast olid olemas selle istutusala mõlemad otsad, juurde sai kaevatud vahepealsed kolm meetrit. Roosiotsa sai lisaks olemasolevatele istutatud kaks roosi, Lykkefund ja Don Juan.
Uude osasse kolisid lisaks juba paigas olnud hostadele Gray Cole, Zounds ja Prince of Wales aias lootusetult valedes kohtades kiratsenud hostad Aphrodite, Big Mama ja üks Franseni kollaseleheline, mille silt on talvega kaotsi läinud, loodetavasti suudan taastada. Tahaserva Deialt hamsterdatud kanepilehine ristirohi. Sarastro püsikutest ussitatrad (Bistorta persicaria) Summerdance ja Border Beauty ning jalg-lülikaun (Desmodium canadense). Ning eesservas jäi praegu veel ruumi Suttoni seemnest digitaalistele, kas need kaheaastased sinna ka jäävad, on iseküsimus, aga igatahes on neil seal praegu parem kui liiga kitsaks jäänud istutuskastis. Kõige vaevalisem oli muidugi mätta väljakaevamine, sellele kulunud aega ei oska isegi mõõta, sai vähehaaval tentud, pea igal õhtul kärutäis. Täna aga kulus umbes kuus tundi tööaega (koos labida najal lõõtsutamise ja taevassevahtimisega), kolm suurt pakki ajalehti (nüüd on otsas, kui just emal varusid ei ole...), neli traktorikärutäit turvast (katte said ka olemasolnud osad), lõpmatul hulgal vett - kastsin nii, et kõik ümbruskonna konnad kalpsasid kokku vaatama, ega neile uut mõnusat kodu ei rajata.Higi sai ka ohtrasti valatud, hetkeseisuga 31 kraadi varjus, aga tänu päev läbi lõõtsunud tugevale tuulele täiesti mõnus. Tuul muidugi aitas ka turbatolmu higisele nahale kleepida, ise aitasin parme peletades porise kindaga kaasa, nii et lõpuks nägin välja nagu sookoll ja saagi laenama tulnud naabrimees küsis, kas ma tegelen aias ringiroomamisega. Lubas mereäärse indiaanisauna kütte panna, kuigi jah, tänu eilsele tormile olevat merevesi vaid kaheksa kraadi soe. Prr.
Titepeenras vabanenud kohtadele sai istutatud kaks siltideta taime pottidest, eks hiljem ole näha, mis neist kasvab. Ning kõige toredam on see, et energia ei olegi otsas, võib-olla isegi jaksan veel natuke jukkadele uut kodu kaevata. Oehh, kaevata ju võiks, kui oleks keegi, kes neid roppraskeid mättakärusid tühjendamas käiks. Millal nad küll kasutamiskõlbliku roboti leiutavad...
Uude osasse kolisid lisaks juba paigas olnud hostadele Gray Cole, Zounds ja Prince of Wales aias lootusetult valedes kohtades kiratsenud hostad Aphrodite, Big Mama ja üks Franseni kollaseleheline, mille silt on talvega kaotsi läinud, loodetavasti suudan taastada. Tahaserva Deialt hamsterdatud kanepilehine ristirohi. Sarastro püsikutest ussitatrad (Bistorta persicaria) Summerdance ja Border Beauty ning jalg-lülikaun (Desmodium canadense). Ning eesservas jäi praegu veel ruumi Suttoni seemnest digitaalistele, kas need kaheaastased sinna ka jäävad, on iseküsimus, aga igatahes on neil seal praegu parem kui liiga kitsaks jäänud istutuskastis. Kõige vaevalisem oli muidugi mätta väljakaevamine, sellele kulunud aega ei oska isegi mõõta, sai vähehaaval tentud, pea igal õhtul kärutäis. Täna aga kulus umbes kuus tundi tööaega (koos labida najal lõõtsutamise ja taevassevahtimisega), kolm suurt pakki ajalehti (nüüd on otsas, kui just emal varusid ei ole...), neli traktorikärutäit turvast (katte said ka olemasolnud osad), lõpmatul hulgal vett - kastsin nii, et kõik ümbruskonna konnad kalpsasid kokku vaatama, ega neile uut mõnusat kodu ei rajata.Higi sai ka ohtrasti valatud, hetkeseisuga 31 kraadi varjus, aga tänu päev läbi lõõtsunud tugevale tuulele täiesti mõnus. Tuul muidugi aitas ka turbatolmu higisele nahale kleepida, ise aitasin parme peletades porise kindaga kaasa, nii et lõpuks nägin välja nagu sookoll ja saagi laenama tulnud naabrimees küsis, kas ma tegelen aias ringiroomamisega. Lubas mereäärse indiaanisauna kütte panna, kuigi jah, tänu eilsele tormile olevat merevesi vaid kaheksa kraadi soe. Prr.
Titepeenras vabanenud kohtadele sai istutatud kaks siltideta taime pottidest, eks hiljem ole näha, mis neist kasvab. Ning kõige toredam on see, et energia ei olegi otsas, võib-olla isegi jaksan veel natuke jukkadele uut kodu kaevata. Oehh, kaevata ju võiks, kui oleks keegi, kes neid roppraskeid mättakärusid tühjendamas käiks. Millal nad küll kasutamiskõlbliku roboti leiutavad...
24. juuli 2010
Külm hakkas!
Andku mulle südamest andeks kõik need, kellele kuumus sel aastal liiga on teinud, mina pean paraku tunnistama, et olen seda soojalainet täiega nautinud.Tavaliselt tuleb minusugusel külmavaresel soojasaamiseks istuda lennukile ja selle eest roppu raha maksta, sel aastal aga toodi kogu vahemereline mõnu suisa koju kätte. Ja see, et aias midagi teha ei saanud, ei morjendanud mind kuigivõrd. Mulle ei olegi aed selleks, et seal vahetpidamata midagi teha, kohustusi on mul ilma aiatagi piisavalt või natuke rohkem. Aed on ikka selleks, et seal täiesti kohustustevabalt päikesevarju all lebotades raamatut lugeda, purskkaevu pladinat ja ritsikate sirinat kuulata, ning rooside lõhna ja ilu nautida. Ja selleks sobisid viimased kaks nädalat ideaalselt. Eile läks poolest päevast pilve ja temperatuur langes 22 kraadini, mis tähendas seda, et jakk tuli selga panna ja saunaahju tuli teha :). Kella kümne paiku õhtul hakkas sadama ja sadas vist öö läbi, igatahes praegu on väga märg ja külm, ainult 17,5 kraadi, välisukse taga ootab umbes kaks triljonit näljast sääske ja väljaminemiseks puudub igasugune tahtmine.
Kuna terrassil edasiistumiseks oli lihtsalt liiga külm, suutsin siiski eile ära lõpetada ühe istutusala laienduse, majapidamises, kus üks ei saa ja teine tegelikult ei tohi kaevata, on ka kolm ruutmeetrit saavutus :).
Miks üldse kaevata....esiteks on see maapind lisaks kivimürakatele paksult igasuguseid juurikaid täis. Mitte ainult meie mutantnaate, millele Starane üldse ei mõjunud, kuigi tegin 2x ettenähtust kangema lahuse, vaid ka endise võsaaluse puujuurikaid. Teiseks, mulle ikka ei jõua need nn. Jaska-tüüpi peenrad hästi kohale...kuidas teha, on klaar, aga kuidas neid peenraservi hooldatakse, on absoluutselt arusaamatu. Senine kogemus näitab, et muruniiduk ja trimmer tõmbavad selle serva segamini ja ajalehed ribadeks, palissaadi meil kasutada kivide tõttu ei saa. Maakividest serv on muidugi ilus ja kive meil oleks ehk ka, aga permanentselt on puudu see tegelane, kes need kivid paika tõstaks. Seega jääbki peamiseks võimaluseks jätta peenra pind murupinnast allapoole, seda enam, et asi on kallaku peal. Vähemalt on nüüd koht, kuhu hakata ümber kolima titepeenras hästi arenenud Sarastro püsikuid,
eriti hästi on laiutama kukkunud ussitatar (Bistorta persicaria), mille kahe sordi, "Border Beauty" ja "Summerdance" vahel minu võhikusilm küll mingit vahet teha ei suuda...Aga headmeelt teeb see, et krüsanteemidel on tillukesed õienupud ja ehk on tõesti olemas sorte, mis Eestis suudavad loomulikul teel õitseda, väidetavalt takistab krüsanteemide kasvatamist meil just suve lühidus ja valgusepuudus, mitte niipalju talvekülm. Eks näis.
Endiselt pole kohta roosidele, mis kõrgpeenra taga ootel on, jukkadele, mis talve kenasti pottides ja õues üle elasid ja neid potsikuid kükitab seal kasvuhoone taga veel...kohad on välja mõeldud, aga tegijatega sel aastal kehvad lood. Seepärast pole ka üheski aiapoes viimasel kahel kuul käinud ja seni ei lähe ka, kui plats puhas. Netipoode kah ei vaata. Kasvatan iseloomu. Kuna terrassil edasiistumiseks oli lihtsalt liiga külm, suutsin siiski eile ära lõpetada ühe istutusala laienduse, majapidamises, kus üks ei saa ja teine tegelikult ei tohi kaevata, on ka kolm ruutmeetrit saavutus :).
Miks üldse kaevata....esiteks on see maapind lisaks kivimürakatele paksult igasuguseid juurikaid täis. Mitte ainult meie mutantnaate, millele Starane üldse ei mõjunud, kuigi tegin 2x ettenähtust kangema lahuse, vaid ka endise võsaaluse puujuurikaid. Teiseks, mulle ikka ei jõua need nn. Jaska-tüüpi peenrad hästi kohale...kuidas teha, on klaar, aga kuidas neid peenraservi hooldatakse, on absoluutselt arusaamatu. Senine kogemus näitab, et muruniiduk ja trimmer tõmbavad selle serva segamini ja ajalehed ribadeks, palissaadi meil kasutada kivide tõttu ei saa. Maakividest serv on muidugi ilus ja kive meil oleks ehk ka, aga permanentselt on puudu see tegelane, kes need kivid paika tõstaks. Seega jääbki peamiseks võimaluseks jätta peenra pind murupinnast allapoole, seda enam, et asi on kallaku peal. Vähemalt on nüüd koht, kuhu hakata ümber kolima titepeenras hästi arenenud Sarastro püsikuid,
eriti hästi on laiutama kukkunud ussitatar (Bistorta persicaria), mille kahe sordi, "Border Beauty" ja "Summerdance" vahel minu võhikusilm küll mingit vahet teha ei suuda...Aga headmeelt teeb see, et krüsanteemidel on tillukesed õienupud ja ehk on tõesti olemas sorte, mis Eestis suudavad loomulikul teel õitseda, väidetavalt takistab krüsanteemide kasvatamist meil just suve lühidus ja valgusepuudus, mitte niipalju talvekülm. Eks näis.
20. juuli 2010
Teisipäevane
Magasin muidugi jälle kella poole kümneni ja siis ehmatasin end üles, sest tuli meelde, et olin tänaseks karja erinevaid mehi kohale kamandanud. Ega palju ei puudunudki, et oleks fekaaliauto juhi öösärgis vastu võtnud. Meie valvekoerad muidugi ei kuulnud nii pisikest asja nagu kaheteisttonnine veoauto ja põõnasid, käpad taeva poole. Mina kah teisele poole maja ei kuulnud ja reageerisin alles telefonihelinale.
Settekaev tühjendatud, arve tasutud, sillutis voolikust puhtaks pestud. Tulid korstnapühkijad. Saime sugeda. Et meil on ikka ja endiselt katuselt käiguteed puudu. Nende käiguteedega on see lugu, et kuna neid läheb vaja kord aastas, siis esiteks lähevad nad permanentselt meelest ära ja teiseks on selle mitme tuhande kuluva krooniga alati midagi vajalikumat teha ja kolmandaks on see 1936.aastal ehitatud plekk-katus juba viimased seitsekümmend neli aastat ilma käiguteedeta hakkama saanud...
Kiita saime ka, õieti kütmise eest. Et kohe näha, et köetakse kuivade puudega ja mingit plastikut või muud jälkust ahju ei aeta, kahe pika korstna ja suure ahju lõõride kohta tuli ainult pool ämbrit tahma.
Siis veel natuke muruniitmist, väikese bensiininiidukiga kohtadest, kuhu traktoriga ei pääse, neid kohti polegi nii vähe...proua, see on MURUtraktor, öeldi mulle eelmisel aastal Stokkeris, kuhu ma traka remonti viisin, ilmselt arvasid mehed, et ma olen sellega puid lõhkunud või kive purustanud, mõlemad osaliselt õiged ka, no ei näe alati, mis sinna terade vahele jääb ja kive pole meil teatavasti üldse mitte vähe. Igatahes sel aastal sai traka hoopis Lepatriinusõbra abiga uued terad.
Isegi väikese niidukiga meenutab meie kivide vahel muruniitmine pigem mingit rituaalset tantsu...kaks sammu edasi, kolm vasakule, tõsta niiduki paremat ja siis vasakut külge, siis kolm sammu tagasi...igatahes niitmist lõpetades oli mul iga juuksekarva otsas higitilk ja ma meelitasin päev läbi puid ladunud Lepatriinu merre ujuma. Meist paar kilomeetrit Paldiski poole on ilus liivarand, kuhu paistab ka päike, vesi oli soe nagu supp, sulistasime ja lebotasime, mõnus oli. Lepatriinu üritas küll tegeleda ilma loata kalapüügiga (kilu rinnahoidjas) ja loodusvarade omavolilise äraviimisega rannast (liiv sealsamas), õnneks polnud ühtegi keskkonnainspektorit põõsas passimas.
Avastasin täna, et pole juba üle nädala aja käinud kodunt rohkem väljas kui paar kilomeetrit, sellegipoolest on päevad liiga lühikesed ja hommik suubub sujuvalt õhtusse. Homme peab siiski vist end poodi sõidutama.
Settekaev tühjendatud, arve tasutud, sillutis voolikust puhtaks pestud. Tulid korstnapühkijad. Saime sugeda. Et meil on ikka ja endiselt katuselt käiguteed puudu. Nende käiguteedega on see lugu, et kuna neid läheb vaja kord aastas, siis esiteks lähevad nad permanentselt meelest ära ja teiseks on selle mitme tuhande kuluva krooniga alati midagi vajalikumat teha ja kolmandaks on see 1936.aastal ehitatud plekk-katus juba viimased seitsekümmend neli aastat ilma käiguteedeta hakkama saanud...
Kiita saime ka, õieti kütmise eest. Et kohe näha, et köetakse kuivade puudega ja mingit plastikut või muud jälkust ahju ei aeta, kahe pika korstna ja suure ahju lõõride kohta tuli ainult pool ämbrit tahma.
Siis veel natuke muruniitmist, väikese bensiininiidukiga kohtadest, kuhu traktoriga ei pääse, neid kohti polegi nii vähe...proua, see on MURUtraktor, öeldi mulle eelmisel aastal Stokkeris, kuhu ma traka remonti viisin, ilmselt arvasid mehed, et ma olen sellega puid lõhkunud või kive purustanud, mõlemad osaliselt õiged ka, no ei näe alati, mis sinna terade vahele jääb ja kive pole meil teatavasti üldse mitte vähe. Igatahes sel aastal sai traka hoopis Lepatriinusõbra abiga uued terad.
Isegi väikese niidukiga meenutab meie kivide vahel muruniitmine pigem mingit rituaalset tantsu...kaks sammu edasi, kolm vasakule, tõsta niiduki paremat ja siis vasakut külge, siis kolm sammu tagasi...igatahes niitmist lõpetades oli mul iga juuksekarva otsas higitilk ja ma meelitasin päev läbi puid ladunud Lepatriinu merre ujuma. Meist paar kilomeetrit Paldiski poole on ilus liivarand, kuhu paistab ka päike, vesi oli soe nagu supp, sulistasime ja lebotasime, mõnus oli. Lepatriinu üritas küll tegeleda ilma loata kalapüügiga (kilu rinnahoidjas) ja loodusvarade omavolilise äraviimisega rannast (liiv sealsamas), õnneks polnud ühtegi keskkonnainspektorit põõsas passimas.
Avastasin täna, et pole juba üle nädala aja käinud kodunt rohkem väljas kui paar kilomeetrit, sellegipoolest on päevad liiga lühikesed ja hommik suubub sujuvalt õhtusse. Homme peab siiski vist end poodi sõidutama.
19. juuli 2010
Teise puhkusenädala algus
Eelmine nädal läks ikka puhtalt looderdamisele ja ega eriti põe ka, vähemalt minu organismil oli seda vist küll hädasti vaja. Valitsev kuumus andis hea ettekäände mittemillegitegemiseks ja terrassil lõõtsutamiseks, hommikul sai kogu elamine, raamatud, arvuti jms. varjulisele terrassile tassitud, vahepeal vastavalt varju liikumisele teisele terrassile liigutud ja siis jälle tagasi ja siis otse õuest voodisse magama. Puhata oli ka mõnus.
Kuumust ennast ma veel taluksin, aga päikest võtta ei luba mul arstid ja vähegi varjulisemas kohas löövad selle aasta vereimejad kohe hambad sisse. Putukatõrje palja naha peal on aga ka mittesoovitav, vähemalt minu jaoks, kui ei taha jälle arste külastama hakata. Hästi ei taha. Niigi olen parmuhammustustest saadud sinikaid ja sääsemuhke täis.
Õhtuti sai siiski nipet-näpet tehtud, koos Lepatriinuga aiapaviljoni karkass kokku pandud, muru niidetud, teisele terrassile elekter veetud, möödaminnes mõni suurem malts välja tõmmatud.
Täna hommikul otsustasin, et ei maga kella kümneni. Tõusin kell pool üheksa ja kella kolmveerand üheteistkümneks oli viiest planeeritud tööst neli tehtud. Järgnesid igapäevased variatsioonid inglise hommikusöögi teemadel ja siis viies töö. Pusisin, mis ma pusisin, aga sain ainuisikuliselt katuse peale ja seinad külge. Niisiis, prouad, preilid ja härrad, töötuba Paverpoliga mäkerdamiseks ja muudeks huvitavateks tegevusteks on valmis, ainult mööbel veel sisse vedada, seda ma üksinda tegema ei hakanud:
No tegelikult see asi nii vildakas ei ole, kui pildid, meil on lihtsalt maa igal pool kaldus :).
Seni aga nuusutame roose:
Ärge ainult kogemata rooside asemel fotoaparaati nuusutage, võib nii mõndagi juhtuda:
Kuumust ennast ma veel taluksin, aga päikest võtta ei luba mul arstid ja vähegi varjulisemas kohas löövad selle aasta vereimejad kohe hambad sisse. Putukatõrje palja naha peal on aga ka mittesoovitav, vähemalt minu jaoks, kui ei taha jälle arste külastama hakata. Hästi ei taha. Niigi olen parmuhammustustest saadud sinikaid ja sääsemuhke täis.
Õhtuti sai siiski nipet-näpet tehtud, koos Lepatriinuga aiapaviljoni karkass kokku pandud, muru niidetud, teisele terrassile elekter veetud, möödaminnes mõni suurem malts välja tõmmatud.
Täna hommikul otsustasin, et ei maga kella kümneni. Tõusin kell pool üheksa ja kella kolmveerand üheteistkümneks oli viiest planeeritud tööst neli tehtud. Järgnesid igapäevased variatsioonid inglise hommikusöögi teemadel ja siis viies töö. Pusisin, mis ma pusisin, aga sain ainuisikuliselt katuse peale ja seinad külge. Niisiis, prouad, preilid ja härrad, töötuba Paverpoliga mäkerdamiseks ja muudeks huvitavateks tegevusteks on valmis, ainult mööbel veel sisse vedada, seda ma üksinda tegema ei hakanud:
No tegelikult see asi nii vildakas ei ole, kui pildid, meil on lihtsalt maa igal pool kaldus :).
Seni aga nuusutame roose:
Ärge ainult kogemata rooside asemel fotoaparaati nuusutage, võib nii mõndagi juhtuda:
14. juuli 2010
Puhkuse viies päev
Juba eile õhtul hakkasid ristselitised liiga tugevaks muutuma. Ristselitised on Lepatriinu diagnoos seisundile, mis tekib siis, kui meievanused inimesed liiga kaua ristseliti maas lesivad Sihuke vastik äravajumistunne.
Tõusin hommikul kell kaheksa. Koristasin ära kasvuhoone, kastsin natuke, istutasin mägisibulad aiavaasi, rohisin mõne suurema maltsa välja. Kella poole kümneks oli väljas 30 kraadi varjus ja minul higitilk iga juukse- ja muu karva otsas ning tuli dushi alla minna.
Kella poole kolme paiku tuli kauaigatsetud vihm, sadas tihedalt ja oma tund aega. Kastmismure vähemalt tänaseks murtud.
Peale vihma läks natuke jahedamaks, nii 28 kraadi peale. Üritasin aias veel midagi teha, peenraservi vähemalt. Varjus tegutsemine osutus väga valusaks, ma ei tea, mis sel aastal sääskedega on, vanasti peletas neid tuulgi, aga selleaastaseid vereimejaid ei võta miski, ei tuul, päike ega sääsetõrje. Tulevad mööda niisket rohtu parvena hiilides nagu vene partisanid ja löövad hambad säärde. Lisaks on meil parmud, lausa kahte sorti, ühed väiksemad ja teised tõelised pirakad. Peale käruga korra metsa all käimist nägin välja nagu sõjast saabunud indiaanlane, täis punaseid peopesasuuruseid hammustuslarakaid, verenired segunemas kindaga vehkimisest tekkinud pori- ja savitriipudega.
Midagi sai siiski tehtud, mitte just palju.
Palka sain ka. Meie suur kaktus sel aastal ilmselt ei õitse, sai ehitajate taldade all kannatada, õnneks peale mõningase põdemise pole tal häda midagi, kasvatab innukalt uusi kõrvu ja nali on selleski, et kasvama on läinud ka mõned kevadel tagantkätt roosipeenrasse lennutatud kõrvad...aga kaktuseõie leidsin hoopis kasvuhoonest - Muhedikule edasi saadetud Opuntia küljest kukkunud ja lahkel loal mulle jäetud kõrvake oli ka meile õie kinkinud.
Muid õitsejaid ka. Üks valgeõieline hosta, Gray Cole:
Ja muidugi roosid:
Ja üldiselt on loodus sel aastal enam kui imelik. Üks asi on maikuiselt näljased sääsed koos juulikuiselt õelate parmudega. Terve hommikupooliku kukkus meil kägu, 14.juulil! (ei saanud naabrimehe nali olla, esiteks mitmendat päeva ja meil pole sealpool sadade meetrite ulatuses naabreid).
Praegu, kell pool üheksa õhtul on ainult 22,5 soojakraadi. Päris mõnus üle tüki aja.
Tõusin hommikul kell kaheksa. Koristasin ära kasvuhoone, kastsin natuke, istutasin mägisibulad aiavaasi, rohisin mõne suurema maltsa välja. Kella poole kümneks oli väljas 30 kraadi varjus ja minul higitilk iga juukse- ja muu karva otsas ning tuli dushi alla minna.
Kella poole kolme paiku tuli kauaigatsetud vihm, sadas tihedalt ja oma tund aega. Kastmismure vähemalt tänaseks murtud.
Peale vihma läks natuke jahedamaks, nii 28 kraadi peale. Üritasin aias veel midagi teha, peenraservi vähemalt. Varjus tegutsemine osutus väga valusaks, ma ei tea, mis sel aastal sääskedega on, vanasti peletas neid tuulgi, aga selleaastaseid vereimejaid ei võta miski, ei tuul, päike ega sääsetõrje. Tulevad mööda niisket rohtu parvena hiilides nagu vene partisanid ja löövad hambad säärde. Lisaks on meil parmud, lausa kahte sorti, ühed väiksemad ja teised tõelised pirakad. Peale käruga korra metsa all käimist nägin välja nagu sõjast saabunud indiaanlane, täis punaseid peopesasuuruseid hammustuslarakaid, verenired segunemas kindaga vehkimisest tekkinud pori- ja savitriipudega.
Midagi sai siiski tehtud, mitte just palju.
Palka sain ka. Meie suur kaktus sel aastal ilmselt ei õitse, sai ehitajate taldade all kannatada, õnneks peale mõningase põdemise pole tal häda midagi, kasvatab innukalt uusi kõrvu ja nali on selleski, et kasvama on läinud ka mõned kevadel tagantkätt roosipeenrasse lennutatud kõrvad...aga kaktuseõie leidsin hoopis kasvuhoonest - Muhedikule edasi saadetud Opuntia küljest kukkunud ja lahkel loal mulle jäetud kõrvake oli ka meile õie kinkinud.
Muid õitsejaid ka. Üks valgeõieline hosta, Gray Cole:
Ja muidugi roosid:
Ja üldiselt on loodus sel aastal enam kui imelik. Üks asi on maikuiselt näljased sääsed koos juulikuiselt õelate parmudega. Terve hommikupooliku kukkus meil kägu, 14.juulil! (ei saanud naabrimehe nali olla, esiteks mitmendat päeva ja meil pole sealpool sadade meetrite ulatuses naabreid).
Praegu, kell pool üheksa õhtul on ainult 22,5 soojakraadi. Päris mõnus üle tüki aja.
13. juuli 2010
Kuidas viiekümneaastast jasmiini ümber istutada
Selle ebajasmiini istutas mu vanavanaema maja nurgale. Majadel on aga teatavasti nii mõnigi kord kalduvus muutuda ja kasvada, nii jäi algselt nurgal asunud põõsas juba minu lapsepõlve ajaks pea et maja keskele, välisukse kõrvale. Ja muudkui kasvas. 1997.aastal, kui me uuesti siin käima saime hakata, oli ebajasmiinist saanud umbes viie meetri kõrgune hiiglane. Asukoht välisukse vahetus läheduses oli aga hullult ebamugav, ilmlõpmata jäid riided põõsa külge kinni ja vihmastel päevadel sai külg märjaks ka.
Nii võtsingi millalgi uue aastatuhande algul kätte ja pügasin jasmiini onu hädakisa ja õudusröögatuste saatel vähem kui meetrikõrguseks.
Ega ma isegi kujunenud olukorra üle eriti õnnelik ei olnud, sest parimad asjad ebajasmiini juures on ju õied, aga pügatud jasmiin ei õitse, ümber istutada aga oma sajakilost juurikat inimjõul küll poleks õnnestunud.
2007.aasta maikuus aga tekkis olukord, kus mul oli õue peal selline traktor
ja selline songermaa
ja siis see äraretsitud ebajasmiin ja siis mul plahvatas, et äkki saab neid asju ühitada. Traktor kaevas jasmiini välja, sõidutas kopa sees teisele poole maja ja potsatas auku, kust oli eelnevalt lepakännud välja sikutanud.
Lehte läks samal aastal, aga ei õitsenud. Järgmisel ja ülejärgmisel aastal õitses pool põõsast - kardan, et selle ümberistutamise käigus jäid juurte alla õhuaugud ja liigutada seda jurakat polnud võimalik.
Sel aastal õitseb esimest korda täies ilus ja kuidas lõhnab....ning minu poolest kasvatagu end nüüd uuesti viiemeetriseks, kui tahab, sest uues kohas on tal ruumi maa ja ilm. Praegu on ta veel tagasihoidlikult umbes kahemeetrine, nii kõrguses kui läbimõõdus.
Nii võtsingi millalgi uue aastatuhande algul kätte ja pügasin jasmiini onu hädakisa ja õudusröögatuste saatel vähem kui meetrikõrguseks.
Ega ma isegi kujunenud olukorra üle eriti õnnelik ei olnud, sest parimad asjad ebajasmiini juures on ju õied, aga pügatud jasmiin ei õitse, ümber istutada aga oma sajakilost juurikat inimjõul küll poleks õnnestunud.
2007.aasta maikuus aga tekkis olukord, kus mul oli õue peal selline traktor
ja selline songermaa
ja siis see äraretsitud ebajasmiin ja siis mul plahvatas, et äkki saab neid asju ühitada. Traktor kaevas jasmiini välja, sõidutas kopa sees teisele poole maja ja potsatas auku, kust oli eelnevalt lepakännud välja sikutanud.
Lehte läks samal aastal, aga ei õitsenud. Järgmisel ja ülejärgmisel aastal õitses pool põõsast - kardan, et selle ümberistutamise käigus jäid juurte alla õhuaugud ja liigutada seda jurakat polnud võimalik.
Sel aastal õitseb esimest korda täies ilus ja kuidas lõhnab....ning minu poolest kasvatagu end nüüd uuesti viiemeetriseks, kui tahab, sest uues kohas on tal ruumi maa ja ilm. Praegu on ta veel tagasihoidlikult umbes kahemeetrine, nii kõrguses kui läbimõõdus.
10. juuli 2010
Puhkus!!!
Algas pesupäevaga. Kaks nasinatäit pesu. Kaks koera (käsipesu, kuivamine loomulikul teel), kasutasin juhust, et poiss käepärast, sest kollit ei saa trepist üles (vanni läheb ise ja käitub korralikult) ja kauka keeldub vanni minemast ja tuleb sinna tõsta, asi, millega ma kohe kindlasti omal jõul hakkama ei saa. Vannituba nägi peale seda loomulikult välja, nagu oleks seal keskmise suurusega orkaan ringi laaberdanud, vannis pillinud kauka on mu peale siiamaani solvunud ja ise ma lõõtsutasin ülejäänud osa päevast terrassil.
Osa roose veel ei õitse, aga üle poolte küll. Tundub, et talvine külmetamine on mõnele sordile lausa head teinud, Winchester Cathedral on kaunim kui eales varem ja Evelynil pole varem küll selliseid kopsikusuuruseid õisi olnud, minu vaksast läbimõõdu mõõtmiseks ei jätku.
Meie parfüümipood on ka lõpuks õied avanud, luban juba paar aastat, et hakkan seda invasiivselt laiutavat vana pargiroosi välja juurima, sest teda on liiga palju ja liiga tihedalt, aga teadagi, talvel külm ja lumi ning suvel palav ja sääsed...
Ja hostade istutamisel tasub ettevaatlik olla, ühel hetkel võivad nad otsustada heki moodustada:
Rosmakori roosipäevale jäi jälle minemata, sest ahvatlustele on targem mitte võimalusi anda, eriti siis, kui kõrgpeenra taga märja mulla vannis istub niigi üheksa uut istutamata roosi...ja enne ei saa istutada, kui tuleb peenar suuremaks kaevata...ja seda ei saa ometigi sellise palavaga teha...ja üleüldse on loll, kes ettekäänet ei leia, sest siin viietärnikuurordis on ainult cateringi ja koristamisega kehvasti, kõik muu on viimase peal ja siit ei tahagi kuhugi minna.
Osa roose veel ei õitse, aga üle poolte küll. Tundub, et talvine külmetamine on mõnele sordile lausa head teinud, Winchester Cathedral on kaunim kui eales varem ja Evelynil pole varem küll selliseid kopsikusuuruseid õisi olnud, minu vaksast läbimõõdu mõõtmiseks ei jätku.
Meie parfüümipood on ka lõpuks õied avanud, luban juba paar aastat, et hakkan seda invasiivselt laiutavat vana pargiroosi välja juurima, sest teda on liiga palju ja liiga tihedalt, aga teadagi, talvel külm ja lumi ning suvel palav ja sääsed...
Ja hostade istutamisel tasub ettevaatlik olla, ühel hetkel võivad nad otsustada heki moodustada:
Rosmakori roosipäevale jäi jälle minemata, sest ahvatlustele on targem mitte võimalusi anda, eriti siis, kui kõrgpeenra taga märja mulla vannis istub niigi üheksa uut istutamata roosi...ja enne ei saa istutada, kui tuleb peenar suuremaks kaevata...ja seda ei saa ometigi sellise palavaga teha...ja üleüldse on loll, kes ettekäänet ei leia, sest siin viietärnikuurordis on ainult cateringi ja koristamisega kehvasti, kõik muu on viimase peal ja siit ei tahagi kuhugi minna.
Tellimine:
Postitused (Atom)