30. detsember 2012

2012

Lappasin täna hommikul selleaastaseid blogipostitusi ja ausalt öeldes hämmeldusin isegi, kui palju on sel aastal ära teha jõutud. Ja kui palju jäi ka tegemata, ilmselt olid plaanid natuke liiga suured. Mõni ime siis, et augusti alguseks olin jõudnud järeldusele, et saabunud on revolutsiooniline situatsioon, kus ei jaksa ja ei taha enam mitut jumalat teenida. Kõik hakkas üle jõu käima, tegemata asjade nimekiri venis lõpmatuse teise otsa, hinges oli pidev rahulolematus ja M-ga olime alalõpmata firmaasjade pärast riius. Aprillist saadik vaevas neurodermatiit, lisandusid pidevad seedeprobleemid ja igikestev väsimus. Midagi tuli ette võtta.
Otsustamine oli neetult raske. Ühelt poolt viisakas palk, ametiauto, aga ka pidev stress ja järjest jaburamaks muutuv kontsernisisene töökorraldus. Teiselt poolt ebakindel tulevik, prisket kahjumit tootev aiafirma, aga võimalus olla oma aja kas just perenaine, aga vähemalt ise otsustada, mis on oluline ja mis mitte.
Õnneks jõudis kevadel lõpule majalaenu maksmine ja suvel sai maha müüdud ka selle tagatiseks olnud linnakorter. See andis materiaalses mõttes turvatunnet natuke juurde. 
Blaise Pascal olevat öelnud, et inspiratsioon tuleb ettevalmistatud aju juurde. Minu aju on praegu selles staadiumis, et inspiratsiooni justkui juba oleks, aga selle realiseerimiseks vajaminevat aega ja energiat pole kuskilt võtta. Võtmesõna isegi pigem energia, kui aeg. Selle asemel, et veel keskpäeval hommikumantlis arvuti taga vedeleda, võiks juba ammu midagi teha. Aga ei viitsi.
Väljas on hall ja rõske, sooja üks kraad ja räästad tilguvad. Õue eriti ei kipu, sest tilgub ka nina.
Kevad aga tundub sel aastal liigagi lähedal olevat. Sest põhitööst ei vabane ma veel mõne kuu jooksul, lisaks kahmisin endale kaela ka üsna ajamahuka EAS mentorluse kahe mentiiga, aiafirma asjad ja siis tuleks end veel sellest hunnikust läbi närida, sai paar kuud tagasi aktiivselt netis raamatupoode tühjendatud:
Aga küll saab ja peamine on see, et on unistused, mis vahepeal igapäevarutiini varjus pea olematuks muutusid. Tuleb uskuda, et uus aasta on parem kui eelmine ja kõige ilusam aeg elus on alles ees.

16. detsember 2012

Viimase kuu keskpaik

Uskumatu kiirusega on aeg lennanud, jõuludeni on jäänud vaid nädal ja uue aastanumbri ettekeeramiseni kaks nädalat.
Mulle meeldib advendiaeg (eriti siis, kui ise lund lükkama ja puid tassima ei pea ning kodus ootab soe tuba. Mulle meeldivad jõulukaunistused, tuledeehtes majad koduteel ja isegi jõulumuusika. Mulle meeldib, kui pereliikmed tulevad mu lumisesse maamajja kokku midagi head sööma- Ja mulle meeldib kingitusi teha vaat et isegi rohkem kui neid saada. Eile lõpetaski isehakanud päkapikk viimaste kingituste pakkimise, miskipärast sai neid jälle kõige suurema kohvri täis ja emale mõeldud uus lauaarvuti sinna kohvrisse ei mahtunudki...olen juba selline totu, kes hakkab jõulukinke juba vaat et kevadest saadik varuma rohkem küll selles mõttes, et kui näen mõnda vahvat asja, seostub mul see pea alati inimesega, kellele see sobiks. Ju mul sellepärast ka jõulustressi pole. 
Midagi erilist polegi toimunud. Töö, kodu, töö, kodu. Mõned ühiskondlikud asjad. Põdura koerapapiga tohtrite külastamine, vaesekesel on püstitõusmisega raskusi.Aga kui juba püsti on, lippab õuel ringi nagu noor põder, nii et raskete otsuste tegemiseks tundub siiski vara olevat ja peale liigeste oli kõik korras, süda, kopsud, neerud, vereanalüüs. Kuigi jah, neliteist aastat pole koera jaoks enam kerge vanus.

Kuus aastat noorem koeramaadam lonkab samuti, ja minu meelest peaks vähemalt viis kilo kergem olema. Kahjuks ei suuda ma seda selgeks teha M-le, kes minu selja taga talle paremaid palukesi sokutab.
Minule ei sokuta keegi mingeid palukesi, sellest hoolimata valutavad ka minu liigesed. Selg, kael, õlad,põlved, pahkluud. Kuulutasin välja lesimise nädalavahetuse ja olen mitu raamatut läbi lugenud.
Järgmise nädala esimeses pooles aga peaks sündima koerapreili, kes meie vanurite seltsi kahtlemata elavdama hakkab. Nii et nüüd saan endale veel Amburist koera ka. Kelle M kahtlemata samamoodi ära hellitab, nagu kõik meie elukad.
M-l endal on raskekujuline lumelükkamissõltuvus tekkinud, igatahes on meie talu territoorium oluliselt rohkem korras ja puhas kui Tallinna südalinn, kus ma olude tõttu aeg-ajalt olen sunnitud olnud viibima. Traktori ja lumepuhuri bensiinikulust ma targu ei räägi, mehel peab ju mingi lõbu ka olema.
Natuke advendiajaga kaasnevast kokkamisest ka. Kuna olin tulevikule mõeldes kõrvale pannud ühe gluteenivabade  küpsetiste retsepti, otsustasin selle nüüd ära proovida:
4 mahemuna valget vahustada kõvaks vahuks
150 g tuhksuhkruga
lisada eelnevalt omavahel segatud 3 kuhjaga spl kakaopulbrit ja 1 spl maisitärklist ja näpuotsaga soola
lisada 200 g eelnevalt veevannil sulatatud tumedat šokolaadi (kasutasin Odensed)

valmis segust tõsta lusikaga tutsakad küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetada 175 kraadi juures 15-20 minutit.
Tulemus oli minu jaoks liiga magus, nii et järgmine kord kavatsen ma lisada näpuotsaga tšillit, mis peaks iseloomu andma.
Ülejäänud munakollastest aga tegi M majoneesi, mis tuli ka õudsalt hea, kuigi ma majoneesi väga ei armasta. Täpset retsepti ei tea ta isegi, sest tema on köögis veel hullem improviseerija kui mina.
Aga umbes nii: 4 munakollast vahustada 2 spl.sinepipilbriga, lisada maitse järgi veiniäädikat ja hakati pidevalt mikserdades lisama õli (ca 3 dl kokku). Mikserdada seni, kuni segu emulgeerub majoneesiks. No ja siis lisada veel üht-teist, soola, pipart, ürte - mida keegi soovib.

2. detsember 2012

Tali tuli

... minu suureks heameeleks siis, kui ma ise ei pidanud tuisu, libeduse ja koristamata teedega võitlema. Vilniuse lähedal, kus ma mõõdunud teisipäevast reedeni viibisin, olid mahedad plusskraadid ja rohi roheline. Tallinna lennujaama tuli M vastu soojaks sõidetud autoga, nii et ei pidanud ka autot lumest rookima.
Lund on meil lõunaosariiklastega võrreldes ikka üpris vähe, mõnes kohas ehk venitab kümmekond sentimeetrit ära. Selleks ajaks, kui ma reede öösel vastu laupäeva koju jõudsin, oli M ammu lume ära lükanud ja madistas veel laupäevalgi lumepuhuriga. Juurde õnneks tulnud ei ole.
Täna keskpäeva paiku näidati isegi natuke päikest, kuigi nii madalal-madalal on see päikesepall, et üle puudelatvade ta end upitada ei jõuagi.




Nädalavahetused on regulaarselt liiga lühikesed ja ma ei räägi siinkohal üldse mitte valgest ajast, mida peaaegu polegi. Vaevalt saab laupäevahommik alata, kui juba on pühapäeva õhtu käes: Natuke söögitegu, natuke koristamist ja mitte ei saa aru, kuhu aeg kaob. Magamistoas kuhjuvad lugemata raamatud ja ajakirjad, eile sain vähemalt niikaugele, et panin kruiisipildid albumisse.
Muhediku õunakooki tegin ka, oli hea küll. Sain Selverist Eesti õunu, sort Meelis, polnud sellist enne kuulnudki. Ainult ahjus oli tunduvalt kauem, no tund kakskümmend kindlasti. Küllap sellepärast, et küpsetasin klaasist ahjuvormis. Ümber keerama ei hakanudki, nagunii on hommikuks otsas. Kass pidi meil sellised asjad ära sööma, aetakse kõik vaese väikese kassipoja kaela :).