25. veebruar 2014

Jalutuskäik veebruaris kodulooliste vaadetega

Kui mul on mingi pikem üritus kesklinnas, siis tavaliselt jätan auto koju, sest ei näe mingit mõtet selle parkimisega pead vaevata ja parkimistasu maksta, kui buss kesklinna väljub kolmesaja meetri kaugusel koduuksest ja käib iga tunni aja tagant. Nii viis mind tänagi pealinna buss. Tagasi tulles aga jõudsin Balti jaama liigagi vara ja sõiduplaanidele pilku heites otsustasin ära proovida uue Elroni elektrirongi. Mis küll tähendas kolmekilomeetrist jalutuskäiku rongijaamast koju, aga ilm oli imeline, pakke polnud, päike paistis ja kraadiklaas näitas kümmet soojakraadi.
Rong oli uhke, istmed mugavad, tasuta internet, sõbralik reisisaatja. Pildi rikkus kõrvalistmele vajunud vanem proua, kes ilmselgelt polnud ei end ega oma riideid nädalaid pesnud, lehk oli äärmiselt ebameeldiv.
Seda enam nautisin edasist jalutuskäiku värskes õhus. Tagasivaade eurojaamale. Selle pildi vasakpoolses nurgas oleks minu lapsepõlves olnud kahekordne puust jaamahoone, mille teisel korrusel elas jaamakorraldaja tädi Alma ja esimesel korrusel oli väike ootesaal, mille Alma talvekuudel plekk-ahjuga mõnusalt soojaks küttis. Enam pole jaamahoonest vundamendikohtagi, aga see plekkahju soojus on veel meeles.
Maanteest viis jaama kunagi väga porine rööbastee, mis kevadel ja sügisel muutus läbimatuks ja kuiva jalaga sai jaama ainult raudteerelssidel kõndides. Rong oligi tollal ainuke transpordivahend. millega siiakanti sai, autot peres polnud ja bussid sõitsid ainult Klooga rannani.
Uue perrooni ehitamise käigus ehitati ka kõvakattega tee, millele ühed targad on kivid ette veeretanud ja teised targad teinud uue rööbastee ümber kivide. 
Eurokraav, mis algab sama ootamatult, kui sadakond meetrit hiljem lõpeb ja kust vesi ei voola kuhugi. Metsaaluse vettimisele mingit mõju ei paista olevat. 
Nendel põldudel künti ja külvati viimati nõukaajal, lapsepõlvest mäletan veel lokkavat vilja. On tegelikult ime, et võsa pole neidki lagendikke neelanud. Kusagil taamal sinetava metsaveeru lähedal on ka meil veel üks 0,8 hektari suurune kruusaklibune põllumaatükk, mille täpsete koordinaatide leidmiseks oleks GPS-i vaja. 

Teisel pool teed üritati buumiajal mingit kinnisvaraarendust teha, üks tare on isegi katuse alla saanud, aga ei näe niimoodi välja, et seal elataks. 
Siin pöörab uuelt maanteelt ära vana loogeline kruusatee,mida mööda sai vanasti jaamast koju hoopis otsemalt ja kiiremini. Kahjuks on viimane lõik tänapäeval läbimatu. Paremal suurte kuuskede taga peituvas talus olevat esimese vabariigi ajal olnud külapood.
Tee lõpus meri juba paistab, aga koduni on veel üle kilomeetri. 

Meie küla  eratuulik. Ainukesel talul, mis küüditamise ajal kulakuks tunnistati, oli hiljem rohkesti müügikõlblikke maid tagasi saada, kuid hind, mida Siberis maksti, oli ränk. 
Siin on kohalikud kraavi süvendanud, paraku on nõukogude sõjaväe poolt ehitatud maantee alla paigaldatud truup liiga kõrgel ja meie krundi lõunapiiri soostumist see eriti ei avita.
Sellesse lodumetsa ulatub ka meie talu lõunapiir.
Vahepeal püüdsin ilma kraavi ronimata saada pildile pajuokste rõõmsaid kirjuid värve, midagi isegi jäi pildile.
Koduväravasse jõudes selgus, et päike oli parasjagu maja alla neelanud. 
ja neid pagana mände on krundil endiselt liiga palju...valgust vähe, oksad kuivanud, hõre roheline tutt kusagil kõrgel ladvas.
Rongi kasuks ma edaspidi siiski ei otsusta, jään busside patrioodiks, natuke pikk maa jala käia ja liigne ajakulu eelkõige. Sellepärast pilte tegingi, et muidu küla sellesse otsa jalgsi eriti ei satu.



24. veebruar 2014

Teadmised on saatanast,

jõudsin ma neljapäeval Hortese riiulite vahel koladest järeldusele. Vana ameti mahapanekul möödunud aasta märtsi lõpul kinkisid kolleegid, teades mu vastumeelsust lillelaipade ehk lõikelillede vastu, 50 euro väärtuses Hortese kinkekaarte. Mida ma siiani polnud suutnud ära realiseerida. Kahekümne euro eest ostsin jõulude ajal valgustuskette juurde, kolmkümmend oli alles. Lappasin seemneriiuleid, aga sealt polnud eriti midagi vaja, maitseroheliseseemneid on veel eelmisest aastast alles ja need paar kurgi- ja tomatitaime, mis plaanis soetada, kavatsen osta taimedena. Lappasin siis ilusate piltidega püsikupakke ja meel läks veel mornimaks. Sordivalikul polnud nagu väga vigagi, oleks krabanud paar liiliat ja päevaliiliat, aga see kvaliteet. Kui profikategooria paljasjuurseid näinud ei ole, siis lähed muidugi ilusa läikpildi õnge. Nüüd kiskusin mind huvitanud juurikatel stendilt maha terve riiulitäie pakke, vaatasin juurikad ükshaaval üle ja viisaka kliendina panin siis samasse asendisse tagasi. Eriti nutune oli olukord liiliatega, mille puhul tekkis küll tunne, et jaekliendi jaoks pannakse pakkidesse sibulad, mida profid ka ilma rahata poleks nõus võtma. Kurb tegelikult. Ja siis tekkis veel tunne, et peaks liiliate hinda tõstma, sest kui nii haledate kribalate eest küsitakse sama palju kui ma praegu korraliku kauba eest veebipoes, siis pole see üldse õiglane. Aga ei tõsta.
Lõpuks jäid valikusse kolm erinevat ja selgelt elus olevat lumeroosi ja üks mikaadolill (Bletilla striata), mis reede hommikul ka potti said. Summa täissaamiseks lisasin päevalillede seemneid ja Gardmani mulla pH määraja, mis, kui ta töötab, võib isegi vajalikuks osutuda.
Reedel undas õuel mootorsaag ja paar täiesti üleliigset puud kadus salapäraselt ära. Nojah, kellel on kõrghaljastust puudu, kellel üle...Meie männipadrik tekkis kunagi sellest, et nõukaajal istutas mingi majand meie talu äravõetud heinamaale männinoorendiku, mis hiljem lihtsalt unustati ja jäei hooldamata. Poole sellest põletas Lepatriinu õnneks titena tikkudega mängides maha, aga teine pool jäi kasvama nii nagu jäi ehk liiga tihedalt. Traktoriga vahelt läbi ei mahu ja jämedaid oksi tuleb iga tugevama tuulega tee peale. Raieküpseks pidavat mänd saama küll 90-110 aastaga, aga minu meelest on praegusedki päris pirakad ja nagu öeldud, on neid lihtsalt ühes kohas liiga palju. Nii tegingi naabrimehega diili, et tema töö ja tema saag ning küttepuud saab ta selle eest endale, mõlemad pooled rahul. Oma küttepuudeks on mul aia taga metsas mahalangenud puid nii et vähe pole, oleks ainult kes saeks. Igatahes läks vaatepilt hulga paremaks ja tekkis ka koht, kus saab veoautot ümber pöörata, sellega oli möödunud aastal tõsiseid probleeme.
Laupäeval madistasin ka ise õues, aitasin oksi koristada ja põletada. Füüsik jõudis ka poolest päevast kohale ja toimetas naabrite oksapurustajaga suuremate okstega, päris hea hulga multši sai. Meie enda oksapurustaja on paras nikats, mis kipub alalõpmata kinni jääma ja seetõttu olen oksad enamuses ära põletanud. Naabrite Bosch aga on tõsine tööriist, millega oli lust töötada ja kaunis arulage on ju multši osta, kui kõik kohad on võsa täis.
Õhtul oli korralik värske õhu mürgitus ja haigutama kippusin juba enne saunalavale minekut, peale sauna olin päris kutu. Pühapäevgi läks enamuses ringilonkimisele, no igasuguseid plaane tuli pähe, mida sellise ilmaga jõuaks veel enne aiandushooaja algust ometi korda ära teha :).
Vabariigi aastapäevaga seonduvad mul tavaliselt mälestused ekstreemsetest ilmaoludest. Mul pole nii vanu märkmeid, aga see pidi olema enne 2002.aastat, kui oma tollase sõbraga Aavikule sauna tegema tulime ja kuna tollal siin talvel ööbida polnud võimalik, siis pidime õhtul linna tagasi minema. Ilm aga läks päeva jooksul nii käest ära, et igasugune ühistransport peale rongide lõpetas toimimise ja õhtul sumasime siis 2,5 kilomeetrit rongijaama poole vaat et vööni lumes ja seda maanteel, mille olemasolu võis ainult oletada. Hilisemastki ajast mäletan vähemalt kahte vabariigi aastapäeva järgset päeva, kui ma tööle ei pääsenud, sest kinnituisanud teede tõttu ei  saanud välja. Täna siis +7, kuivad teed ja natuke näitas pilvede vahelt päikestki, sinililli pole siinkandis veel näha, aga lumikellukesed alustavad kohe.

Tsiilile: kui ma Sulle inglasi hakkan saatma, panen sellest lumikellukesevõpsikust ka peotäie kaasa, on mul õieti  meeles, et tahtsid?
Selline tunne, et kangesti tahaks väljas juba midagi teha, aga tegelikult on tegutsemiseks maa liiga porine ja kohati ka külmunud. Väiksem ja madalam tiik eespool on ilmselt põhjani läbi külmunud, suuremas loksub jääsaar.
Katkujuured näevad nutsakad välja, aga bergeenia on end juba reipalt sirgu ajanud.

Umbrohi tunneb end suurepäraselt, kõik varemerohud ja linnurohud on kenasti peenardes talve üle elanud ja naatide esimesed ninaotsad ka kevadet piilumas.

16. veebruar 2014

Hall aeg

Mõnel pool raporteeritakse juba õitsvatest lumikellukestest, krookuseninadest rääkimata. Minu eilse aiatiiru ajal polnud mingitest ninadest küll jälgegi ja krookusepeenar oli paksus lumes.




 Lumi krõbises nagu suhkur ja igal pool oli kohutavalt libe. Õhtul käisin vahelduseks naabrite juures saunas ja selle sajakonna meetri läbimisel nii minnes kui tulles oli ikka tükk tegemist, et püsti jääda.
Sõbrapäeval käisime Jasmiiniõiekese vennal külas. Kahe tunni jooksul oli näha vaid ühes ja teises suunas vihisevaid sabasid ja aeg-ajalt lendas keegi mütsatades vastu majaseina. Mastifite omavahelised mängud näevad kõrvaltvaataja jaoks üsna jõhkrad välja, ise aga ei paista nad eriti haiget saavat. Igatahes sai koeraplika end üle tüki aja põhjalikult välja rahmeldada ja koju jõudes põõnas nagu nott laupäeva lõunani. Alles siis, kui majakoristamise lõpetasin ja hakkasin nädala puid tuppa tassima, aeti ka end kaasatulemiseks käppadele. Üksi ei või ju perenaist kuidagi õue usaldada.
Täna on logelemispäev, hall ilm aitab laisklemisele kaasa. Peale lõunasööki tuli lausa selline tunne, et poeks teki alla ja tukuks natuke. Tegelen tõsiselt selja kordasaamisega, istun nii vähe kui võimalik, leidsin sõbranna soovitusel suurepärase massööri ja loodan kevadeks igati vormis olla.
Minu aednikusoolikas küll veel kevadeks valmis pole, isegi Inglismaalt saabunud seemnepakid kolisid märtsikuud ootama, muidu saan jälle mingid väljaveninud tõusmed.

Hakkasin otsast peale lugema Penelope Hobhouse "Aianduse ajalugu", eesti keeles Varraku poolt välja antud 2006.aastal. Raamatu vahel olnud järjehoidja annab tunnistust, et mingil põhjusel on lugemine kunagi pooleli jäänud. Sellegipoolest loeksin ka algust nagu esimest korda, küllap olen ise ajas muutunud. Raamatu ainuke puudus on kohutavalt ebamugav formaat :). Käeshoidmiseks liiga raske, padjale ei mahu ja laua taga istudes pole ma nõus lugema, nagu öeldud, püüan võimalikult vähe istuda, sest see paneb mu selja valutama. Sellist hiigelraamatut tahaks küll pigem e-raamatuna lugeda, inglisekeelse saaks, aga eestikeelset kahjuks mitte ja võimalusel eelistaks siiski emakeeles lugeda. Aiandusteraapiaalast inglisekeelset kirjandust olen niigi sel talvel manustanud väikese künka jao.

13. veebruar 2014

Igapäevased nokitsemised

Välistemperatuur näitas null koma nulli. Päeva esimesel poolel oli veel korraks mõte, et läheks teeks õues ühe tiiru, aga see mõte läks üle. Üldse ei tõmmanud sinna pori sisse paterdama. Hiljemalt laupäeval peab hakkama jälle puid ette tassima, et need enne kütmist toas korralikult taheneksid, seni võib see õu ja aed vabalt minuta hakkama saada.
Pealelõunase tuju tegi kehvaks ka uudis, et jälle on va sõraline ühe pereliikme kallal. Kuigi tundub, et jaole saadi õigeaegselt, rikub selline teade ikkagi korralikult tuju, sest ravi pole kergete killast. Tean omast käest ja püüan toeks olla. Kuidagi ei lõpe see jamade rongkäik, iga kord, kui tundub, et hakkaks justkui helgemaks minema, käib uus pauk, mis tuletab meelde, kui õrn, haavatav ja kaduv on kõik.
Päevatöö on viimasel ajal olnud seotud faktimägedes kaevamiste ja erinevate tekstide kokkukirjutamisega. Ning kui mõte vahepeal kokku jookseb ja kuhugi kinni jääb, on vahva hoopis midagi näpu vahel nokitseda. Prossid
ja kõrvarõngad


Tähendas see küll seda, et kõik elutoa horisontaalsed pinnad olid vahepeal totaalset loomingulist segadust täis. Eile sai lõpuks ehetetuhin otsa ja koristasin pudikastid kappi ära.
Järgmiseks oli plaanis uued põletustehnikas sildid aia jaoks teha, aga veerand tunniga sai selgeks, et põletusaparaadiga tegutsemine toas pole üldse hea mõte. Silmad jooksid vett ja saadud peavalust sain lahti alles hommikuks. Mitte ei saa aru, kus need tüübid, kes laatadel silte müüvad, neid teevad. Õues on küll kevadelõhna, aga seal istuda veel eriti ei taha.

8. veebruar 2014

Vesi, jää ja istikuäri köögipool

Tänahommikune temperatuur õues 1,4 kraadi plusspoolel ja toad mõnusalt soojad eileõhtuse kütmisega. Välja vaadates seal eriti lõbus ei tundu olevat, maja eesukse ja kuuri vaheline ala on üksainus läikiv jääväli ja liivakott on otse loomulikult selle jäävälja taga kuuris. Mis teha, kõik vajalikud asjad lihtsalt ei mahu tillukesse eeskotta. Räästad solksuvad päris usinalt, kuuri katus on lumest juba pooleldi lage.
Viimane kuu on möödunud laisklemise tähe all, kui palgatöö ja hädavajalikud kodused toimetused välja arvata. Järgmisest nädalast võtan seljaravi uuesti tõsiselt käsile, aeg on juba kinni pandud. Asi on vedeledes ja puhates küll paremaks läinud, kuid ebameeldivate üllatuste vältimiseks tahaks enne aiahooaja algust veel paremaks saada.
Sest hooaja algus saab olema tormiline. Algul olin hakkamasaamise pärast natuke mures, kuid järele mõeldes on olukord isegi parem kui eelmisel kevadel. Kogemust on rohkem ja rööprähklemist seetõttu ehk vähem. Püsikud olid ka eelmised aastal vaid minu töö, M tegeles ainult roosidega, roose aga sel aastal ei tule. Lisaks polnud mul eelmisel kevadel mingit lootust kuskilt abi saada, nüüd aga on olemas inimesed, kes on nõus helistamise peale appi tulema.Ja ehk pole ka ma ise nii väsinud ja kurnatud, kui eelmisel kevadel.
Tellimuste kaust võtab ka kenasti kaalus juurde ja tellijaid on isegi Lätist. Lätlased väidavad, et seal pojengidega eriti keegi ei tegele ja vähese saadaoleva hinnad on kõrgemad kui Eestis. See on muidugi vesi minu veskile.
See sügisene taimede ettetellimine on tegelikult paras selgeltnägijate tuleproov. Teed oma valiku ja saadad ära. Ennustad kohvipaksu pealt transpordikulu, sest keegi ei tea, mis maksab rahvusvaheline vedu kuue kuu pärast. Teed hinnakirja. Otsid pildid, tõlgid kirjeldused. Sisestad kogu kupatuse kodulehele.Trükid pildid-sildid, lamineerid. Selline töö, milleks kevadel kindlasti aega pole, tundub, et polekski nagu midagi, aga tegelikult kulub päevi, kui mitte nädalaid.
Ja siis hakkab jaanuarist meile tulema, et vabandage, aga seda, toda ja viiendat ei saa, sest taimed hukkusid. Ohkad ja võtad taimed nimekirjast ja kodulehelt maha, sest poriseda pole midagi, tegemist on ju elusorganismide, mitte betoonplokkidega.
Positiivse poole pealt aga oleks eelmine majandusaasta plussi jooksnud, kui poleks olnud vargust ja kaubiku suure kahjumiga müüki. See annab edasiseks lootust, kuigi palka pole ma kahe hooaja jooksul endiselt sentigi saanud.
Inglise aiaajakirjades käib muuseas juba mitmendat kuud diskussioon mingi algjärgus oleva direktiivi üle, mis kohustaks taimemüüjat igale taimele kaasa panema üksikasjaliku instruktsiooni, kuidas seda kasvatada: mullanõuded, valgusnõuded jne. Osadele klientidele see muidugi meeldiks, aga vastu on isegi RHS. Põhjus sellega seonduvad kulud. Ainuüksi ilmastikukindlad materjalid tõstaksid omahinda umbes ühe naela jagu taimede kohta pluss töö hind ja põhimõtteliselt tähendaks see seda, et poe paneksid kinni sajad väikesed aiandid ja praktiliselt kõik üheaastaste taimede müüjad. Alles jääksid ainult masstoodangut müüvad hiiglased, kes tänu suurele tootmismahule suudavad omahinna all hoida. Aga kõrgemaks läheksid ka nende hinnad. Eesti tingimustes oleks asi eriti hull, sest kui turgudelt ja laatadelt kaoksid kõik väikesed taimemüüjad, ja tomatitaime saaks osta vaid suurtest aiakeskustest, oleks pilt ikka päris kurb. Nii et jääb loota, et minu eluajal seda seadust vastu võtta ei jõuta. Eriti jabur on see olukorra taustal, kus vähemalt viimase kuue kuu jooksul minu poolt ostetud tehnika on minuni jõudnud ilma igasuguse eestikeelse instruktsioonina - viimati eile kauplusest ostetud mobiili käed-vaba seade, mille instruktsioon koosnes tikutoosisuurusest ingliskeelsest paberikesest, mis suunas tootja kodulehele instruktsiooni lugema.
Ühesõnaga, peaasi, et igav ei hakka :)

6. veebruar 2014

Kuhu kaob aeg

Eks seda on vist kõik kogenud, et mida vanemaks, seda kiiremini hakkab liikuma kell. Viuhh, ja hommikust on saanud õhtu. Tsauhh, ja nädal läbi. Ja kui tekib tunne, et viimaks ometi hakkaks tekkima selline hetk, et käiks mõnel kunstinäitusel ja võtaks end lõpuks ometi kohalikus raamatukogus lugejaks, sest kõike ju ometi pole mõtet osta, siis selgub, et kohe saabub kevad ja juba mõne nädala pärast saabuvad esimesed taimekastid. Mul aga on endiselt isegi viimase nelja kuu "Gardeners World" kilest välja võtmata.
Täna hommikul -8,9 ja kuna olin väsinud peaga unustanud ahju siibri kinni panemata, elutoas +15. Soojuspumba lülitasin ilmade soojenedes kokkuhoiu mõttes välja ja köögi põrandakütte keerasin poole peale. Õnneks annab korralik soome tüüpi ahi ruttu sooja ja hoiab kaua. Kui siiber kinni panna muidugi.
Võrreldes lõunaosariikidega on meil parem, lund on parasjagu ja jäävihm läks meist mööda. Sula tekitas lumele küll õrna kooriku, aga see ei kanna kassigi.
Ilmateade lubab poolteist nädalat sula ja see hoiab lootust, et laht jäässe ei lähe. Jäätunud meri tähendab siinkandis pikka, vastikut ja vinduvat kevadet. Boonuseks väiksem küttekulu ja vähem puudetassimist.
Blogi tellitud, trükitud ja homse linnasõidu käigus saab ehk ka raamatuks köidetud.
Kõik nädalavahetused aprilli lõpust kuni juuni keskpaigani on kinni kas gruppide või taimeürituste all. Igasugused väikelaadad jäävad ära, kui need just ainult taimedele pole pühendatud. Kunagi tahaks nii kaugele jõuda nagu Nurga, Rosmakor või Garden, ehk et ei peaks kodunt üldse välja tulema. See võtab aega, aga algus on tehtud.
Ja kui keegi arvab, et olen suutnud kindlaks jääda ja endale mitte midagi tellida, siis ääh...Inglismaalt tulevad seemned, Garden.ee-st neli roosi ja täna jäin Järvselja lehele koperdama ning nüüd ei tea, kas tänada või kiruda, et mul puude jaoks ikka üldse kohti pole. Tuleb põõsaste ja püsikutega hakkama saada, muidu ei jõua valgus enam varsti üldse maapinnani.

2. veebruar 2014

Küünlapäev

Kas täna mingeid töökeelde ka oli, seda ma igaks juhuks ei vaadanud, sest hommikul oli imeilus ilm, lumine ja päikeseline, ainult kuus külmakraadi ja seda ei saanud ometi diivanil maha lösutada.
Tassisin ja saagisin taas korraliku puudevaru, eile sai sõpradega tavalisest vähe kuumem saun köetud ja tuba sai küttematerjalist üsna lagedaks.
Naabrimehe abiga sain tööle ka bensiinimootoriga lumepuhuri. Autoteed lükkas naabrimees küll oma traktorpuhuriga lagedaks, aga minu kitsama puhuriga oli hea jalgteid ja koertele jooksuradu nikerdada. Kui need arvukad nupud ja kangid selgeks sain, polnud sellega üldse raskem opereerida kui muruniidukiga, isegi kergem, sest see veab ju ise.
Kutsika meelest oli lumepuhur ja sellest lendav lumepilv üks ilmatult lõbus mäng. Lund on peale viimast sadu päris korralikult, seal, kus varem üldse lükatud polnud, ikka oma 25 cm. Aiale on see hea ja puhurijoaga sai hellikumatele veel peale uhatud.
Külm on järele andnud. Köögi perimeetri soojustamisest oli kasu, sest kui varem külmusid kööki tulevad torud -10 kraadi juures, siis nüüd oli kaks nädalat palju külmem, vesi aga oli kogu aeg olemas.
Köögikappide nahkapandud puunupud vahetasin eile metallnuppude vastu :).
Päike käib juba kõvasti kõrgemalt ja päevad on pikemad.
FB reklaamist on kasu ka, sain endale sealtkaudu igavesti laheda linnumaja, millele koerad-kassid ligi ei pääse. Esimesed restoranitäied on juba söödud, ju siis sobib.