31. juuli 2013

Vihma lõhn

on sellel suvel küll aedniku nina jaoks parim kõigist peentest parfüümidest. Meil on kahe kuu jooksul sadanud täpselt kolm korda, 14.juunil, 22.juulil ja eile, 30.juulil. Siis ka mitte piisavalt, et maad mööda laiali olevad kobarpead end üles ajaksid. Häving aias on ilmselt suur,aga eks tibusid loetakse järgmisel kevadel. Elektriarvele ei taha kohe üldse mitte möelda,sest müügiplatsil jooksevad vihmutid niigi iga päev kolm-neli tundi ja aia ning platsi korraga kastmiseks pole veesurve piisav. Kui ma järgmisel aastal selle äriga jätkan, siis peab mingi tehnilise lahenduse välja mõtlema. Samamoodi nagunii jätkata ei saa, sest üksi ei jõua, kellegi palkamiseks sellise käibe juures aga pole lihtsalt raha. Elasime me M-ga ju siiski sellest rahast, mida mu teine töökoht palgaks maksab...
Sama teema tuli jutuks eile eesti parimas püsikupoes...tunnistan ausalt, et Lepiku-Mardi kollektsioonaiani on mul ikka veel väga palju areneda, ja ma tõesti imestan, kuidas Viivi oma meeletuid istutusalasid hooldada jõuab. Aga vähemalt silm hakkas mul üle tüki aja särama ja kuna katte all on tükk tühja maad marineerimas, sai ikka autosse ka üht-teist:
kuning-karusõrg
hiid-päevalill
henry liilia
leichtlinii liilia
mugul-jänesekapsas
valge mesiohakas (ehk kannatab ümberistutamise välja, jube lahe tegelane)
mehine naistepuna
afgaani kukekannus
kevadmagunad, põhiliik ja Multiplex
charmichaeli käoking
fischeri käoking
pikatipmeline tulivõhk
bergeenia Magic Giant
risoomikad kurerehad Spessart ja Ingversus Variety
harilik kikkaputk
üks nimetu martagonliilia ja vahva õiega nimetu vägihein
unustasin krabada priimulaid, aga ehk teine kord.
Suures silmanuumamise tuhinas oleksin pildid peaaegu tegemata unustanud, lõpuks ikka tuli meelde natuke pildistada ka.



Tagasiteel käisin M vanematega haual ja istusime natuke.
Koju jõudes ahmisin vee lõhna sisse nagu mingit narkootikumi.


28. juuli 2013

Rõõm lihtsatest asjadest

...nagu Lepatriinude ja murutraktori abiga uue istutusala serva veetud saarenotid, mida arvasin inimjõul mitte liigutatavat. Võsas vedeleb veel suuremaid notte, aga neid juba murutraktoriga ei lohista.
Mingi istutamine selle padukuivaga muidugi kõne alla ei tule. Aia päästab see, et ööd on jahedad ja hommikune kaste raske ja paks.
Pimedas kuuris kuivanud koduõueteed said pakkidesse. Algul püüdsin seda tööd teha lahtiste ustega kuuris, kuid piparmündilõhn muutus vängemaks kui Marrakeši turul, tuli grillmajja üle kolida ja isegi siis oli aed lõhna täis.  Homme peaks veel pärnaõisi korjama.
Idee vanadest puitriiulitest prügikotihoidikud teha olin endale kirja pannud juba 20.mail, teoks tegi selle täna hoopis Lepatriinu. Homme ehk pinoteksikiht selga ja siis kohe ka kasutusse.
Ja mitte ühtegi liilia- ja päevaliiliapilti. Kuigi viimaseid peaks vist homme pildistama küll.


25. juuli 2013

Kaunis ja ohtlik

Vanad kreeklased uskusid, et kuujumalanna Hekate lõi käokinga (Aconitum) surmariigi Hadese valvuri, kolmepealise põrgukoera Kerberose süljevahust. Läbi aegade on see olnud salamõrvarite varustuses, kuid olnud kasutusel ka eutanaasias. Nii oli käoking peamiseks elemendiks rituaalses joogis, mida Chiose saare vanad mehed jõid siis, kui ühiskonnale koormaks muutusid. Nepaalist Jaapanini kasutasid kütid käokingaekstrakti noolemürgina tapmaks suuri loomi. Euroopas segati käokinga meega ja peideti sööt surnud lammastesse, tapmaks hunte.
Hiinas segati käokinga kuivatatud lehti püssirohuga ja saadud pomme tulistati piiratavatesse linnadesse. Põlevad lehed eritavad toksilist gaasi, mis kutsub esile aeglase ja õudsa lämbumissurma. Mürk imbub ka läbi naha.
Nii et kasutage käokinga käitlemisel alati kindaid ja ärge teda lõkkesse visake. Ilus on ta sellegipoolest.
Info lühendatud kujul saadud RHS ajakirja Garden juulinumbrist, James Wongi artiklist "Taluaedade surmav saladus" ja kirja pandud selleks, et paremini meelde jääks.

23. juuli 2013

Õhtune ilu

Talvitunud suurelehistest alustab esimesene Endless Summer The Bride 

Seda kollast orientaali võin kokkutulekule kaasa võtta, aga sordinime ei tea, kellegi aiast. Haiseb. Minu jaoks on liiliate lõhn vänge hais, pole midagi parata. Päris välja ei aja, aga terrassist kaugemale peab ta kolima.

Punanupu esimene õis, ilus roosa pudelihari

Alpi ogaputk

Nina Weibull helendab õhtupäikeses

Caramella nagu kreemikook

Kapsapeasuuruste õitega Gloria Dei

Äädikapuu hakkab esimest korda õitsema

Siilidel on pidu

Soorohi Chameleon

Lihtsalt

Alfred Colomb. Milline värv ühe pargiroosi jaoks

Mustal leedril Black Lace selliseid õisi küll olla ei tohiks :)

Pundar

M poolt aeda smuugeldatud liiliad

Kadakalt saadud askleepias

Nepaali liilia õitseb potis ja mul on kange kiusatus üks ikka endale jätta, pagana ilus, kuigi jälle see lõhnateema, lõhn on päris intensiivne. Kõik kevadel müümata jäänud mugulad on õievarre välja ajanud. 

 Kevadel täiesti kuivanud paradiisiõunapuu ajab võrseid

Eelmisel aastal ajapuudusel padrikusse kasvanud kuuritagusest ilmub järjest huvitavaid asju nagu see pihlenelas
 
Posted by Picasa

20. juuli 2013

Igapäevased asjad

Muhedik soovitas mul blogida igapäevastest asjadest. Blogimine, nagu aedki, on muuseas teraapiline tegevus. Isegi FB-s enese välja elamine on, eriti kui keegi reageerib :).
Enamus ajast on paraku kulunud kas õhu ahmimisele, õiguskaitseorganitega suhtlemisele, või Ida-Virumaa vahel sõitmisele. Õnneks on ümber olnud toetajaid ja abilisi nii pere kui sõprade hulgast.
On aasta ilusaim aeg ja musti mõtteid mõelda ei tohi. Meil pole ka lämmatavalt palav, päris mõnus töötegemise ilm. Ainult kohutav kuivus, mis sunnib müügiplatsil iga päev vähemalt neli tundi vihmutama ja sellegipoolest olen osadest taimedest vist lahti saanud, mis teiste varju jäänuna on ilmselt janusse jäänud. Eile oli viimase viie nädala ainuke päev, kui kastma ei pidanud ja aedki sai lõpuks juua. Täna oleme samas staadiumis kus üleeile, pump laksub. Ega maagi eriti midagi saanud, rohides tolmab päris korralikult.
Lõpetasin omale töökoha tegemise, kevadel käis see potistamine pukkidel oleval euroalusel ja pagana ebamugav oli. Naabrimees tegi mu kõnniteeplaadi panekut nähes küll koledaid lõustu ja lubas mõni õhtu tulla ümber tegema. Äkki tulebki, sellepärast on vahed liivatamata. Aga kui ei tule, lepin olemasolevaga, sest minu haigete randmete jaoks olid need 30x30 kivid lihtsalt liiga rasked, et neid millimeetri täpsusega paika sättida.
Siis tekitas pooljuhuslikult õuele sattunud hiidtraktor mulle uue istutusala, mille esialgu lihtsalt kanga alla marineerima panin. Seda kohta korrastada oli ammu plaanis, isegi mullahunnik lösutas kohal ja kasvatas rakvere raibet ja muid keni asjandusi, ainult et aega ei olnud. Suurel traktoril oli see kümne minuti töö, poiss pani ajama ilma rahagi küsimata. Ma pole veel ülegi mõõtnud, midagi hakkab küll juba visualiseeruma ja kangas on otsas, et lõpuni ära katta.
Mu väike abiline on tagasi ja lisaks umbrohust puhastele peenardele tähendab see ka kraanikausist haihtuvaid musti nõusid ja piinlikkuseni mukitud ja kammitud koeri, kelle võiks iga kell näitusele kupatada. Sest koerte kammimine on kõige lahedam töö.
Täna õhtul kütan üle tüki aja sauna. Puhastan ihu ja hinge, üksinda. Naabrid kutsusid küll enda juurde saunatama, aga mul ei ole seltskonnatuju ja nende 110-kraadine saun on minu jaoks ka tsutt karm.
Aias iseseisvat elu elavad rebasesabad on sel aastal kuidagi eriti mõnusad hekid tekitanud. Mulda selles kohas on kivide peal napp viis sentimeetrit, nii et las pidutsevad, püsikutele see koht ei sobi.
Niidetud murul puhkab silm alati. Kellegi teisel tuli meie kivide vahel traktoriga niitmine küll paremini välja, aga selle tööga ma saan hakkama. Iseasi on traktori terade vahetamine, mida oleks ka hädasti vaja teha. Õnneks on mul abivalmis naabrimehed.

Esivanemate vaimude kohaolu on sel nädalal eriti tuntav olnud. Nad on küll kogu aeg siin, kuid viimasel ajal kuidagi eriti lähedal. Hoiavad ja kaitsevad. 



18. juuli 2013

Jõud otsas

Lisaks muudele kaotustele tapab kodanik põud nii mu aia kui aiafirma. Viimati sadas meil 14.juunil, kui lahkus mu koer. Peale seda mõned üksikud tilgad. Müügiplatsi peaks kastma kaks korda päevas, aga ma suudan seda ainult korra teha, rohkemaks pole lihtsalt aega.  Kaotan tänu sellele ilmselt küllalt palju taimi, aga mida ei suuda, seda ei suuda. Lisaks on meil mingi kohutav tuul kogu aeg, mis kuivatab kõik paari tunniga.
Aega ei saagi olla, kui aeg veedetakse kahjude kindlaksmääramisel, politseiga suhtlemisel ja tont teab millega veel.Tänane päev näiteks Jõhvi vahet sõites, tänan oma kallist vennast, kes 2/3 teekonnast enda juhtida võttis. Mina oleks peale kolmetunnist tunnistuste andmist ilmselt kuskil kraavis lõpetanud, isegi Kohilast koju sõites oli silme ees hall.
Kaubikutäiest kaubast sain tagasi 40 pojengi ja kolm siberi iirist. Kadunud kõik hortensiad, ängelheinad, roosid, ühesõnaga kõik, millel õietutsakas küljes oli. Õnneks ei mahtunud kogu olemasolev kaup kaubikusse, enamik on ikka kodus. Ja pojengid on üpris põuakindlad. Januste hortensiatega on hullem lugu.
Aiast ma ei taha üldse midagi rääkida. Niinimetatud murust on järel teelehed ja võililled, kõik muu on pruuniks kuivanud ja krõbiseb. Neil õhtutel, kui vähegi suutnud olen, olen kõige hullematele kannatajatele ämbriga vett kallanud, sest see aitab paremini ja kauemaks, kui vihmuti peale panemine pooleks tunniks.
Roosid peavad imeliselt hästi vastu ja õitsevad nagu hullud. Ilmselt said sügavad juured märjal sügisel ja talvel mingi varu. 
Kanad ja küülikud õnnestus õnneks heade naabrite abiga laiali jagada.
Õnneks ma vähemalt magan, sest olen nii väsinud.
Söömisega on vähe sandimad lood, riideid, mis seljas ei lotenda, on juba kapist väga raske leida ja pükse, mis üle puusade maha ei kuku, täiesti võimatu.
Aga...aed parandab kõik haavad ja vahel olen tabanud end mõtlemast, et võimatu on kogu selle ilu keskel olla kogu aeg õnnetu.
Kaks karvast kasukat aitavad ka.

Kümned sõbrad.
Kui minus viimasel ajal midagi kinnistunud on, siis see, et aiateraapia on see, mida ma õppida tahan ja teistele edasi anda.  Sesr aed tõepoolest ravib nii hinge kui ihu.
Elu jätkub, ükskõik kuidas, aga jätkub.

9. juuli 2013

Mu kallile ja rumalale kaasale

Sul olid kuldsed käed, hea süda ja head silmad. Sa armastasid lilli ja loomi, viimaseid lausa narruseni mõnikord. Enesest sa ei hoolinud, loomadel aga pidi kõik olemas olema.
Pea oli sul aga mõnikord väga rumal. Nii rumal, et maksis sulle elu. See on liiga kõrge hind maksta. Sa kartsid arste, täiesti pööraselt. Ja ei läinud arsti juurde ka siis, kui ma väga palusin. Minu jaoks püüdsid sa reibas olla, aga nii mõnigi kord nägin sind näost hallina vasakust küljest haaramas.
Süda sulle saatuslikuks saigi. Sest oma südamest sa ei hoolinud.
Isegi kõige õudsamatel hetkedel on olemas helgem pool. Sa läksid naeratades, sest tegid seda, mis sulle viimasel ajal kõige rohkem meeldis. Tegelesid lillede ja klientidega.  Vähemalt ei juhtunud see kuskil maanteel autoroolis.
Asjasse mittepuutuvate inimeste käest olen juba noomida saanud, kuna lasin koju tuua mitte su surnukeha, vaid tuha. Mul pole häbi tunnistada, et ma ei tahtnud sind näha infarktist mustaks tõmbunud näoga. Ma tahan sind mäletada sellisena, nagu ma sind neljapäeval viimast korda nägin, õpetussõnu lugedes, et murutraktori akut ise näppida ei tohi, sa tuled esmaspäeval koju ja teed.
Sa ei tule enam kunagi koju. Ja ometi oled sa siin. Sest sinu kuldsete kätega loodut näen ma kõikjal, kuhu vaatan. Viimane töö, grillmaja, viis lauda katusest puudu. Olid väsinud, ja ütlesid, et esmaspäeval tunni aja töö...Kalla, ma värvisin need viis lauda juba ära ju kui mu pea enam nutmisest ringi ei käi, panen paika, su töö ei jää lõpetamata.
Kasvuhoone. mille sa otsast lõpuni ise valmis tegid ja mille esist plaati pidid ka sel nädalal panema hakkama. Plaati ma kahjuks panna ei oska ega jaksa, aga ma teen selle korda.
Sinu laotud teed, sinu veetud killustik

Sinu tehtud peenraservad ja müürid. Roosid, mida me alati koos istutasime.

Mõni asi läks untsu kah, näiteks see vett mittepidav betoontiik. Tegijal ikka vahel juhtub.
Nii et kuigi ma olen täna päev läbi nutnud, pole sa tegelikult kusagile läinud. Sa oled siin oma ilusates tegudes. Nii nagu kõik teised, kes enne meid siin talus elanud on. Ma ei usu surnuaedadesse, hauakividesse ega ärasaatmistesse ja peiesid ma lausa jälestan. Sest need, kes on olnud meiega, jäävad meile alatiseks alles. Mõtetes, südametes ja tegudes. Ma luban, et hoian su elutööd.



7. juuli 2013

Daam redeli, kübara ja koerakesega

Reedene päev oma 29 soojakraadiga pilvealuses ilmas ei olnud just kõige meelitavam mingiks füüsiliseks tööks. Alati on tegemata tööde nimistus afa kergemaid füüsilisi töid nagu maja lõunapoolse külje puidukaitsevahendikihi uuendamine. Mida oleks vaja olnud teha juba eelmisel aastal ja hädasti, sest kui põhjapoolset külge pole kordagi vaja tuunida olnud, hävitab päike lõunakülje kaitsekihti kahe suupoolega ja nii mõnestki kohast oli puit juba hallikaks tõmmanud.
Panin selga minikleidi, sest midagi paksemat temperatuur ei lubanud ja läksin tõin kuurist treppredeli. Mina ja redelid ei ole sõbrad. Sellest ajast, kui 2001.aastal välikempsu katust pannes läbi pehkinud puuredeli kividele kukkusin nii õnnetult, et parema jala pahkluu käis tagurpidi ja ei paranenud mitu aastat. Kohati annab siiani tunda ja mädase põletiku arm jääb surmani.
Õnneks jõudis Füüsik möödunud aasta augustis vihmahoogude vahel ära värvida ärkliosa, mis minu jaoks oleks olnud mission impossible. Nii et mul tuli ronida ainult natukene.
Lisaks on keegi lollpea otse vundamendi äärde hiigelkaktuse istutanud. Ka sellest tuli üle küünitada.
Vahepeal tuligi kübar pähe panna, sest välja ilmunud päike tahtis aju ära sulatada. Võis ikka päris veider vaatepilt olla, kui ma seal redeli otsas oma kleidi ja kübara ja värviämbri ja pintsliga venitus- ja küünitusharjutisi tegin.
Parempoolse akna alune jäi tegemata, sest värv lõppes otsa ja lähiraadiuses Pinoteksi normaalse hinnaga ei müüda, tuleb linna minna. Mida jälle paljalt värvipurgi pärast ei tee. Teine kord tuleb sama ronimis-küünitamismaraton nagunii käsile võtta, ühest kihist ei piisa.
Õhtul anti umbes veerandtunnine sahmakas vihma, mis muidugi kohe ära auras. Aga temperatuuri lõi madalamaks ja õhu puhtamaks. 

Laupäev oli aga hoopis teistsugune päev. Hommikul kell seitse pakkisin autosse kutsika, näitusetavaari, väikese tüdruku ja sõit läks Pärnu poole koertenäitusele. See, et Jasmiiniõieke kohe tõu parima kutsika tiitli ja karika saab, oli meeldiv üllatus,

eesmärk oli tegelikult teine. Näha, kuidas suhteliselt üksikus maakohas kasvava kutsika närvikava vastu peab olukorras, kus ümberringi on sadu penisid ja tuhandeid inimesi. Sellest sõltub, kas ma saan teda kaasa võtta paljudesse kohtadesse. Kiituseks peab ütlema, et kutsikas käitus üle ootuste hästi, ei viinud teda rea pealt ära ei pildistajad, vaatajad ega teised koerad. Eeskujulikult käituti ka kohvikus, kus vahepeal söömas käisime Siinkohal kauakestvad kiiduavaldused Lehe kohvikule Pärnu Ranna Puiesteel, neid kohti, kus koeraga sööma minna, pole erinevalt Lääne-Euroopast Eestis ikka veel eriti palju ja kuuma ilmaga autosse mina kuuekuust kutsikat ei jäta. Lisaks koerasõbralikkusele ka väga hea toit, hea teenindus ja kliendisõbralikud hinnad, ühest kohast veel enamat tahta pole võimalik. Mida näitas ka lõuna ajal üpris pikaks veninud järjekord.
Pealelõunaseks kõikide tõugude parimate kutsikate lõppvõistluseks oli koeralaps väsinud mis väsinud, aga tegi vapralt kõik kaasa. Ühte jalga ja käppa lippamine tuli meil päris hästi välja:
Pildid on udusevõitu, sest väike tüdruk oli alles algaja pildistaja ja fotokas oli valesse režiimi libisenud. Blogi jaoks parajad :D. Igatahes oli mul ainult hea meel, et me kohe esimeses ringis välja kukkusime (kui kohtuniku lemmikuks osutus pomeraniani kääbusspitš, polnud see ka eriti üllatav) ja saime oma mustlaslaagri kokku pakkida ja kodu poole sõitma hakata. Teel tegime peatuse veel Keila lähedal Raja maasikatalus, kus sai autosse selletalvine maasikavaru, mis veel toormoosiks tegemist ootab. Isu sõime ka täis ja nii häid aedmaasikaid ei mäletagi. Ütlesid kõik sööjad. Sort Florense. Ainult lastel oli probleem, et maasikad on nii suured, et ei mahu suhu...

Täna koristasin. Terve hommikupooliku ettevõtte paberimajandust, pärastlõunal maja. Vahepeal käisid kliendid. Paberimajanduse sain korda, majas jäi paljugi teha. Õhtupoole tegin ära veel ühe rõveda töö, viskasin lõpuks tühjaks kõik mittetärganud püsikute ja rooside potid. Homme loen sildid kokku, siis selgub kahju tegelik suurus ja hakkame tarnijatega jagama, kes millise osa kahjust kannab...aga vähemalt silmale on ilusam vaadata



1. juuli 2013

Juuni viimane päev

oli päikeseline ja mõnus. Mitte liiga soe, mitte jahe, täiesti paras. Paras ka selleks, et võin uhkusega raporteerida, et mul on üksainuke istutamata taim, serbia kuusk Nana ja selle istutuskoha ettevalmistus on pikem protsess, mille käigus tuleb kõigepealt likvideerida hukkasaanud kadakad. Aga kõik teised potsikud ja vitsikud on tühjad ja pestud, taimed omale kodu leidnud.
Valmis sai ka üks eelmise aasta alustatu, pisiasi tegelikult, kuid loob otsekui ühenduse tiigiaia ja künkapealse aia vahele. Kuna kivid on hetkeseisuga otsas mis otsas, said piirdematerjaliks puupakud, mida jändrikumad ja okslikumad, seda parem. Nende ees oleva mullariba saavutasin sellega, et sügisest saadik oli kangas maas. Koht ise on kaunis varjuline, saades päikest vaid keskpäeval.
Meie suur tiik pole vist oma kogu eksistentsi jooksul nii kuiv olnud. Pakub see aga suurt lõbu ühele mustale karvikule, sest tiigikülgedes saab vesiroti käike lahti kaevata. Ega ma keela ka, las teeb rottide ja muttide elu põrguks, ehk kolivad kaugemale.
Õitseb tiibeti priimula, seekord vist ikka õige :)
Puhkenud on ka umbes miljon roosiõit, pargiroosid on juba suureks saanud ja pakuvad vapustavat vaatepilti. Alustanud on ka teised. Roosipilte aga olen varasematel aastatel nii palju üles laadinud, et seekord jätan vahele.
Lapsorjade pidaja olen ka, olude sunnil. Vennaraas otsustas mulle jaanipäeval hästikomposteerunud hobusesõnnikut tuua. Rekkaga, kuigi ma hoiatasin, et ei pruugi saada ümber keerata, õu müügiplatsi all kinni. Proovis tagurpidi oma 17-meetrisega sisse sõita, vajus teesse sisse. Kutsus puksiiri. Rekka tõmmati välja. Aga kuna õige eesti mees astub ämbrisse ikka vähemalt kaks korda, proovis ka puksiirijuht uuesti tagurdada ja loomulikult jäi ka kinni. Mis teest järgi on, ei tasu mainimist, prügiauto ikka pääses õnneks läbi. Kakskümmend tonni sõnnikut lubasid teeäärsed naabrid õnneks oma krundile ajutiselt ladustada. Nüüd veavad mul seda kolmandat päeva murutraktoriga kaks modellivälimusega tipsi, naabrite lapsed. Neil lõbu laialt, kuigi seaduse järgi ei tohiks neile usaldada ei tööd ega traktorit. Kogemus paraku ütleb, et kui selles vanuses tööd teha ei lasta, hiljem ei tahetagi ja kasvabki saamatute põlvkond. Nii et las möllavad, metsateel murutraktoriga edasi-tagasi sõitmine on nii minu kui nende laste vanemate silmis oluliselt ohutum tegevus kui näiteks Tallinna tänavatel ajalehtede müütamine.