Õite viimane pidu?

Roosid said täna mullatud. Õnneks unustan ma alati kevadeks ära, kui füüsiliselt raske ja vaevaline see kõigi nende kärutäite kühveldamine on, õhtuks oli selline tunne, et viimased tõmbaks muldamise asemel hoopis välja. Või laseks ära külmuda.
Aga kus sa raatsid. Isegi ära lõigata veel ei raatsi.

 Veetase suures tiigis on natuke alanenud, sest paar nädalat pole sadanud. Kuivaks jääda see tiik siiski ilmselt ei kavatse.

 Karikakar? Ei ole. Raitaster (Boltonia latisquama) Snowbank, kevadel Sarastrost ostetud ja praeguseks juba ülemeetrikõrgune põõsas avab esimesi õisi.

Krüsanteemid aga ei õitse ikka veel, kuigi pungadest on värvi aimata.  Maas lamanduvad füüsalid lõikasin ära ja panin kuivalt terrassivaasi. Kuivlillekompositsioonid mulle tegelikult ei meeldi, sama hästi võiks toas kuivatatud surnud hiiri eksponeerida, laip on laip, vahet pole, kas taime või looma...  aga terrassil võivad olla.

 Muldamise vahepeal, kui käru tühi oli, tuli taksoteenust osutada. Sõitja tasus ehtsa koerarõõmu ja -armastusega.

Ja floks Blue Boy otsustas, et nüüd on ikka tagumine aeg esimest korda oma õisi näidata. Flokse võiks rohkemgi olla, kaunid taluaialilled ja erilist muret nendega ka pole, umbrohu tapavad ka ise maha. Khm, keegi just lubas endale, et ei mingeid uusi istutusalasid...

Ilm kirgas, selge, päikeseline. Varjus üle kümne kraadi ei tõusnud, aga päikese käes kannatas pluusi ja sulevesti väel olla, eriti neid mullatonne kärusse ja kärust maha kühvekdades.

Istutamised ja ümberistutamised

Ilmatumalt mõnus oli reede hommikul üles ärgata. Päike paistis ja tamme all ootasid tutsakad istutamist.

Kõigepealt siis igasugused põõsahakatised, millest pilti teha polnud mõtet ja mis tagaaeda kivide juurde kolisid:

kolkvitsia Pink Cloud

tähtmagnoolia

lepalehine kletra

mustjas luudpõõsas Cyni

jaapani kerria Pleniflora

kare deutsia Codsall Pink

Siis läksin ja rookisin tuulest tapetud gladioolid peenrast välja, nii et need on nüüd äraandmiseks valmis. Asemele said floksid: kevad leeklilled Clouds of Perfume ja Blue Perfume, ning aed-leeklilled Blue Boy, Miss Mary, Orange Perfection.

Siis läksin astilbede kallale. Olen küll natuke mures, et äkki on see uus peenar arooniapõõsaste varjus liigagi varjuline, aga eks aeg näitab. Ritta rivistusid thunbergi astilbed Prof. van der Wielen ja Straussenfeder (mis vahva nimi) ja arendsi astilbed Brautschleier, Amethyst, Weisse Gloria ja Venus. Rea lõpuks istutasin ümber kaks astilbet oma aiast, mille nime ma ei tea.

Õhtul jätkasime Lepatriinuga okste põletamist, meestel jäi tsutt tegemata.

Ilus oli, täielikus tuulevaikuses tõusid sädemelindid otse üles, ilusam kui ilutulestik ja kestis kauem ka. Pilti sellest ilust ei saanud.

Koerad avastasid värskeltraadatud alal enese jaoks energiasamba, meie muidu laisapoolne viiekümnekilone kauka hullas, tuiskas ja keerles ringi nagu kutsikas ja ega üheteistaastaseks saav kolligi talle suurt alla ei andnud.

Eile tulid onud jälle puid maha võtma. Võsalõikamine minus erilisi emotsioone ei tekita, aga kui suured puud langevad, selles on midagi võimast. Asi edeneb ja on lootust, et õhtupäikest saab meie õuel rohkem olema. Alles jäävad mitmesajaaastased pärnad ja mõned suured kuused, lepad-kased-toomingad lähevad kõik maha, kaski on mujal küll ja veel. Mitme aasta küttepuudevaru on ka kindlustatud, tuleb ainult riita kuivama laduda.

Ise tegelesin peamiselt ümberistutamisega. Plaanis on siiski üks istutusala juurde tekitada, mida vähehaaval teengi, sinna kolisid juba ümber kaks Franseni hostat ja kaks astilbet. Kakkusin välja poolteist ruutmeetrit roomavat akakapsast ja sättisin basseini otsa juurde pinnakatteks.

Maasse said kevadel seemnest kasvatatud Przevalski kobarpead, sinine aruhein ja stepirohi. Hõbepuu leidis endale lõpuks koha ja seni pottides olnud haavad panin ajutisse ritta, las kosuvad veel järgmise aastani, enne kui neile päris õige koha välja mõtlen.

Suve lõpus aga tundub meil saabuvat...kevad. Kõik veigelad õitsevad ja üks bergeenia ka.

Täna aga on olnud selline, khm, vaikne päevakene. Ühel pool maja mõurab Lepatriinu käes murutraktor ja teisel pool maja naabripoisi käes võsalõikur. Istutada pole enam midagi, ümber istutada kah mitte. Töllerdasin võsalõikajatel jalus ja üritasin oksi vedada, selg väsis ära. Rohida oleks loomulikult alati midagi, aga ma pole veel järeldusele jõudnud, kas on mõtet...või lihtsalt ootaks öökülma...kevadel tuleb nagunii otsast pihta hakata.

Homme aga katsuks minna tulbisibulate jahile, nüüd on nende jaoks ruumi ka. Muidu on aga mõistus otsas, tahaks nagu igasuguseid asju, aga kuhu neid panna ja rohida ka ei tahaks...samas katmisega on kah probleem, sest ega meil lauget kohta ka peaaegu ei ole, kallakute pealt aga kipub kergkruus plehku panema.

Ehk talv annab arutust.
Pildil meie vist viimast aastat kestev "veoauto" puid vedamas. Kere pehkib sõna otseses mõttes ära, remontida pole mõtet, dokumente pole, aga puid veel veab.