Sügistorm

Eile hommikul oli täiesti tavaline novembriilm, aga Vasalemmast Keilasse ja sealt koju sõites oli küll paar korda tunne, et viskab auto tee pealt minema. Kella kolme paiku koju jõudes selgus, et torm on viinud elektri ja Elektrilevilt tulnud sõnum polnud eriti lootusrikas, lubades katkestuse likvideerimist peale kella kümmet õhtul. Seega tuli hakata tormivarustust kokku korjama, küünlad, taskulambid, varupatareid. Õnneks on temperatuur plussis ja pesemiseks sai õuest vihmavett tuua. Ning isegi arvutit saab kasutada ja telefonist internetti piiluda. Tavaliselt on mul telefonist küll nett välja lülitatud, sest see ainult segab ja raiskab akut, aga asi see siis ajutiselt sisse lülitada. Nii et elame üle. Selliste tormikatkestustega ma virisemise asemel pigem tunnen sügavat austust nende meeste vastu, kes kehva ilmaga ja kottpimeduses neid rikkeid kõrvaldavad. Minul pole soojas toas häda midagi ja kuigi taskulambi valgel lugemine pole eriti tervislik, siis vahel harva ikka võib. Õnneks sai kunagi kohe elektrikatkestustega arvestatud, vanasti võisid need ikka ka mitmepäevased olla ja sellepärast on majas nii puupliit kui gaasipliit. Nii et ka nälga ei tohiks jääda.

Loen Matthew Biggsi raamatut “Suured aednikud” ja tunnen mõnusat tunnet, kui avastan, et olen nii mõneski neist käinud. Majorelle aed Marrakešis Marokos jättis vapustava mulje. Mildred Blandy aed Madeiral Funchali lähedal. Võib-olla midagi veel, raamat alles poole peal. Põnev lugemine ka aedadest, kuhu kindlasti ise selles elus ei satu, väga väheusutav, et ma selles elus enam Jaapanisse või Brasiiliasse jõuan. Pilte võiks rohkem olla, aga ju siis oli formaat piiratud.

Selle osa tekstist kirjutasin eile küünlavalgel, õnneks on arvutil päris hea aku. ja vool tuli tagasi neli tundi enne lubatud aega. 

Hommikuks polnud tormist enam märkigi ja olles hommikul mõned tunnid arvutitööd teinud, tegin lõuna ajal krundil pisut pikema tiiru. Kohtades, kus veel juunikuus poleks saanud liikudagi tiheda võsa tõttu. Traktorijäljed on alles ja mööda neid saab käia, mujal on tõsine songermaa. 

Mõned harjumatud vaated majale ja aiale. Valgus alt üles pildistamiseks oli muidugi võimatult halb. 

Sellel nõlval on koht, kus puhkavad meie lahkunud lemmikud Ally, Bella, Salla ja kass Käpik suurte pärnade varjus ja rahus. 

Need nõlvad annaksid lõputult inspiratsiooni, aga kahjuks on seis selline et midagi uut minu tervisega enam ei tee. Ning aedniku palkamiseks kah erilist võimalust pole :)

Vahepeal põlvini ulatunud lume alt on, oh imet, isegi õisi välja sulanud. 

Esimene talv sai läbi

ja mul on selle üle ainult hea meel. Kui pole vaja kuhugi minna ja lund lükkab ja puid toob keegi teine, siis oleks ju mõnus aknast ilusat valget lund imetleda. Kuid kui füüsilised võimed hetkel napivad, iga päev on vaja autoga sõita ja maja endiselt eriti sooja ei pea, siis eelistan ma igal juhul plusskraade ja jäävabu maanteid. Nojah, mis ma siin vabandan, tegelikult ei meeldinud talv mulle isegi lapsena ja kui peaks õnnestuma pensionini vastu pidada, saab minust vist küll talvine kliimapagulane.
Aed näeb üldiselt kole välja, vesihein ja võililled, aga mingit tahtmist seal midagi teha küll ei olnud. Jalutasin ühe tiiru niisama. Viimane lumelaik kuuse süles.

Hortensiate õied on imekaunid isegi külmavõetuna

Lõunanõlval on nüüd, peale rohu mahalangemist hästi näha, milline see maastik on, kivi kivis kinni, kõik paksu samblakihiga kaetud.

Mõned eriti vaprad tegelased on paksu lumekihi alt õitega välja sulanud.

Varsti on ainult okkaliste aeg

November pooleks

Märkamatult on pool novembrikuud mööda saanud. Töises mõttes on niivõrd kiire aeg, et pole aegagi pimedust märgata. Isegi päikest on mõnel päeval olnud, aga see ei muuda asja, et kella neljast on pime ja kuskil seitsmest tahaks juba magama minna.
Midagi peab ette võtma kuuriservaga. Väljas on sula ja see tähendab, et kuuri ligi sajameetrine plekk-katus viskab kogu lumekihi ühe raksuga maha kivikõvaks lumevalliks. Tagumine külg oleks ükskõik, aga mööda esimest külge käib tee sisse ja välja. Ja seal lumevalli otsas kontsasaabastega kurnida on ikka päris tüütu ja konteväänav. Kühveldada seda jubedust ei saa ja kirkaga kallale minna pole aega.
Lähiaegade ilmateade aga näeb välja nii, et ehk sulab ise ära

Homme pole vaja õnneks kuskile minna, saab kodus tööd teha, mitte kodutöid, ikka seda, mille eest palka saab. Praegu on õues igatahes vinge tuul ja sajab päris vastikut lörtsi. Aga toas on soe, valge ja ahjus lõõmab tuli. 

Novembrilumi

Kuigi põlvini lumes sumamine pole mu lemmiktegevus, läksin ikka välja ja tegin mõned pildid, sest see, et lumi puudele pidama jääb, on meie tuulisel poolsaarel ikka üsna haruldane nähtus. Temperatuur oli ka selline mõnus, -5 kraadi kandis.

 Kuurikatus on enesele pikad ja teravad hambad kasvatanud

Talvel sündinud Mihkel, kes lumega tuttavaks sai juba kuuvanuselt, on tuttavast valgest ollusest täiesti uuesti kutsikaks muutunud ja muudkui kutsub mängima. Kahjuks ma natuke pelgan temaga mängida, sest ta on kohutavalt suur ja jõuline.

Proua Malatile meeldib ka lumi väga, aga tema on meil juba soliidne. Vähemalt mõnikord.

Aalut ma pildile ei saanud, liiga kiiresti liikus, aga ka tema käib mõnuga lumes hullamas.
Õhtupoolikul näidati meile isegi päikest ja ma olen endiselt väga õnnelik võsa mahavõtmise üle sest tänu sellele jõuab ka sel aastaajal meie õuele natuke valgust, eelmistel talvedel varjas must müür kõik novembrist veebruari lõpuni.

Kuna juba on kokku lepitud, et õhtul tullakse lund lükkamata, võin südamerahuga lund imetleda. Kauaks seda pidu nagunii ei jätku, nii norrakate kui ameeriklaste ilmateade lubab juba järgmise nädala teisest poolest soojakraade ja nii detsembri keskpaigani. Nii et poriaeg on alles ees. 

Majas sees olen endiselt õnnelik uue kodumasina Dupray üle, Kui tööasjus mõte kinni jookseb, lähen teen tavaliselt midagi väikest ja füüsilist, see aitab aju kõige paremini uuesti liikuma. On ikka müstiline masin küll, millega saab puhastada nii vaipu, pehmet mööblit kui ka kõiki muid pindu, triikida keerulisema kujuga villaseid rõivaid, pesta laminaatparketti ja isegi mitu aastat vanad ehitusvahu plekid, mida ükski kallis spetsiaalkeemia eemaldada ei suutnud, tulid sellega maha ilma parketti rikkumata. Ning vaja pole muud, kui puhast vett ja mikrokiudlappe. Ja seda imemasinat.

Lumevangis

Selle talve suurim hirm, et upun lumme, sai teoks varem, kui arvatagi osanud oleks. Õnneks võtsin ilmateadet tõsiselt ja teisipäeval töö juurest tulles varusin enda arust kõike, mida vaja oli. Kõike siiski ei saanud, Smartposti automaat streikis ja raamatupakki kätte ei saanud ja kodus selgus ka, et päris poes käimata ikka ei saa, näiteks läks sai hallitama, aga hommikune röstsai on üks asi, mis natukenegi aitab end kohe hommikust saadik seedimise korda saada.
Kolmapäeva hommikul oligi maa valge ja aina tuli juurde. Ja oleks see siis olnud mingi mõnus valge ja pehme lumi, oh ei. Roppraske läbivettinud lörtsakas, mida vaadates ma isegi ei mõelnud ise lumelabidat kätte võtta, see oleks kindlalt voodis lõppenud.
Täna hommikul vaatasin, et aina tuleb juurde ja ilmselt ma ilma kõrvalise abita toime ei tule ja panin Facebooki hädakisa üles. Päev läbi ei helistanud keegi, aga kella nelja paiku ikka üks kõne tuli. Õhtuks olin juba peaaegu veendunud, et noormees mõtles ümber või ei kui mõelnud, siis ligi ta nagunii ei pääse, sest ka valla traktorit pole käinud ja kogu sissesõidutee on umbes, aga kuskil kella kuue paiku ta ikkagi kuidagi kohale jõudis.
Noore mehe käes lendas ka vettinud lumi ja mule meeldib vaadata, kui inimene teeb tööd korralikult ja mõttega. Ise ma oma jõuga nii puhtakslakutud õue poleks saavutanud ka tervena. Ja homme saab autoga välja apteeki, poodi ja raamatupaki järele. Ning nüüd on mul mobiilis telefoninumber, kuhu helistada, kui abi vaja.
Muidugi maksab see abi midagi, aga seni, kuni aju töötab, saab raha teenida. Tervist aga kusagilt juurde osta ei saa.

Hortensiatest peab ka kirjutama

Ilma suve teise poole lemmikutest kirjutamata ei saa kohe kuidagi. Juurde ma enam neid suurt soetanud ei ole, kuigi väga palju sorte mul pole. Minu jaoks peab olema uus taim piisavalt olemasolevatest erinev, et isu peale ajaks, väikesed variatsioonid õiekujus seda ei tee.

Esimesena alustas nagu igal aastal Early Sensation, mis kasvab mul tüvivormina. Õied muutuvad tasahilju roosamaks ja lõpuks määrdunudpunaseks. 

 Tammelehist hortensiat ma meie aia mikrokliimas õitsemas pole kunagi näinud, aga pole sellest ka erilist puudust tundnud. Õied on tal üsna mittemidagiütlevad, lehed see-eest imekaunid.

Eelmisel aastal istutatud põõsastest oli suurim üllataja puishortensia Hayes Stardust. Alustas õitsemist juuli keskpaigas ja muudkui õitses ja õitses öökülmadeni. 

 Sellelt pildilt on näha. kui erineva suurusega on Hayes Stardusti ja puishortenisa Pink Percussion õied. Pink Percussion õitses ka väga ruttu ära võrreldes teiste hortensiatega.

 Veel üks roosa puishortensia, selle õied on natuke suuremad, Invincibelle.

aga oma sugulase, vana hea Annabelle mõõtu siiski välja ei anna. 

 Minu absoluutsed lemmikud aedhortensiatest on siiski vasakul Vanilla Fraise ja paremal Limelight. Ühelgi teisel sordil pole nii täiuslikke õisikuid.

 Nende Nurga Puukooli üritustelt ostetud põõsaste sordiõigsuses ma natuke kahtlen, aga teisel pildil taga on näha ka Levanat, mis sellessse kasvukohta kindlasti ei jää, kuna võib kasvada kuni nelja meetri kõrguseks ja õisikud on tal juba praegu titena poolemeetrised.

Suurelehistest hortensiatest ei ole sel aastal midagi erilist kirjutada, talve elasid üle kõik, aga õitsema ei hakanud ükski. Samas sõbrannal samas külas Forever and Ever Blue õitses. Eks näis, mis järgmisel aastal muutunud valgusrežiimiga juhtuma hakkab.
Õitsema ei jõudnud minna ka karvane hortensia. Peitõieline tegi oktoobri alguses esimesed õied lahti, aga mul ei ole sellest pilte, sest üks mälukaart oma paarisaja pildiga otsustas töölepingu lõpetada enne, kui ma sellelt pildid arvutisse jõudsin tõmmata.
Juurde sai sel aastal istutatud kirjude lehtedega ronihortensia Silver Lining ja põnev kolmetooniline lõhikhortensia Moonlight, aga ka nendest on pildid ainult veebipoes olemas.
Eile õhtul sain arvutisse kantud ka selleaastase taimeistutuse tabeli, liikide ja sortide koha pealt olen ikka väga tagasihoidlik olnud, õppetunnid kätte saadud ja pole mõtet raha kulutada uustulnukatele, kelle teod esimese 24 tunni jooksul nahka panevad. Ühikute hulk nii tagasihoidlik pole, sest sibullilli sai sügisesest kehvast tervisest maha pandud ikka sadades. Lootuses paremale kevadele, sest tulemata see ei jää :)