28. märts 2012

Kevad on sinine

Tulin töölt, tegin ringi aias ja tundsin, kuidas hull tööpinge põrunud bürokraatidega võitlemisest kuhugi tuulde või maasse vajus ja tuju paremaks läks. No kuidas oleks saanud mitte minna, kui veel koristamata peenardest vaatavad vasti sellised kaunitarid - iris reticulata (võrkjas iiris) Gordon: 


 Kohe-kohe on lahvatamas terve lillakassinine laviin krookusi:
 Natuke tuleb kreemikat vahtu ka hulka
Isegi see ei lugenud, et linnasaabaste kontsad said Väga Poriseks.
Tahaks juba sellist ilma, mis lubaks õues möllata. Arvutiekraani vahtimisest on tõeliselt kõrini.

26. märts 2012

Taimed toidupoest :)

Eile Paldiskis aega surnuks lüües ja elektrit oodates leidsin Maximast igavesti laheda kolmevärvilise kroonülase juurikad. Ei maksnud ka palju, võtsin prooviks. M muidugi konfiskeeris kohe juurikad ja jättis mulle etiketi. Hea, et ta instruktsiooni ei lugenud, sest see oli järgmine:
Anemone Coronaria (Anemooni)
Istutamise aega, sügavust ning õitsemise aega vaadata pakendi peal ettemääratud krüptogrammil.
Istutamise koht: kevadel ja suvel õitsvad sibullilled kõige paremini kasvavad päiksel kohal.
Hoolitsemine: kohe peale istutamist valada ja kasvades hoida niiskes mullas.

Tootja UAB Nojus, Lietuva

eee....kas meil Keeleinspektsioon ikka eksisteerib?

25. märts 2012

Taas elektrita

Sel aastal siis neljas pikem elektrikatkestus. Kui mina uue kella järgi kell pool kümme ärkasin, oli vool juba kadunud. EE automaatvastaja teatas plekise häälega, et orienteeruvalt kell 13.00 peaksime elektri tagasi saama. Egas midagi, küllasaabunud M sugulastele sai gaasipliidil ikka kohvivett keeta, parimas talustiilis kopsikuga, õnneks oli paar liitrit vett varuks. Lisaks pidid vaesed külalised oma madala auto nagunii maantee äärde jätma, väikseim sõiduk, millega praegu meieni pääseb, ületab vett niimoodi...
Kell pool kaks polnud elektrit endiselt ja uueks tähtajaks lubati kell kolm.
Kell pool neli, kui uueks tähtajaks anti 18.00, lõppes tilgatumaks joogivesi ja sellega koos ka mu kannatus. Sõitsime Paldiskisse vett ostma. Koju tagasi eriti ei kiirustanud, tegime tiiru ka poolsaare otsas majaka juures.


Tuul oli selline, et tahtis vägisi kõrvad peast rebida ja sooja oli ka vaid kergelt üle nulli, kauaks loodusesse ei tõmmanud. Paldiski Kaubamajas müüdi see-eest purkidesse pandud nostalgiat:
Ja kui me siis oma veetünni ja mahlapakkidega koju jõudsime, oli ka elekter muidugi tagasi jõudnud. Eks siis jääb nüüd üks lisapunsu järgmist voolukatkestust ootama.

24. märts 2012

Poriaeg

Mul on lausa viimased kolm nädalat olnud tõelisele tippjuhile omane omadus nädalavahetuseks tõbiseks jääda. Et nädala algul ja keskel pole häda midagi, murran tööd teha, kusagil neljapäeva õhtuks hakkab kehvem, reedel vean end veel puhta tahtejõuga tööle ja reede õhtuks olen poolsurnud. Üleeelmisel nädalal jantisin niimoodi köha-nohuga, eelmisel nädalalõpul noroviirusega ja eile olin taas staadiumis, kus arvasin oma väheseid allesjäänud ajurakke nina kaudu välja voolamas. Tulin töölt koju, viskasin pikali, tegin kell kaheksa uuesti silmad lahti, käisin pesemas, panin öösärgi selga ja magasin edasi kuni hommikuni. Mis tegi olemise natuke paremaks, aga mitte veel heaks.Nii et algselt mõeldud Rapla-kanti minek jäi ära. Õues siiski pisikese tiiru tegin. Sissesõidutee on taas vee all, aga minu meelest on vesi alanenud eilse õhtuga võrreldes, kui ma koju jõudes täpselt aru ei saanud, kus see faarvaater olla võiks ja miks ei ole märgistuspoisid...
Künka teisel küljel on vett veel rohkem
Kolmandal küljel on tiiki metsa alt juurde voolanud vesi jää väga lahedalt üles tõstnud, nagu hiigelsuure taldriku
Künka otsas aga on lund, millest vett juurde sulatada, veel küll ja küll
See-eest leidsin metsa alt lumikellukesed, pea kaks nädalat varem kui eelmisel kahel aastal. Pole ka ime, sest laht meil sel aastal jäässe ei läinudki, vaid kõige kangema külmalaine ajal tõmbas korraks jääkirme peale. Lumikellukesi üritan sel aastal kindlasti ka majale lähemale istutada, lugesin kuskilt, et neid võib ka õitsemise ajal lausa ringi kolida. Pilt läks aga miskipärast untsu.
Peenrast aga leidsin esimese kevadekuulutajana lumekupud, ka oluliselt varem kui eelmisel aastal.
Roosid näivad end suurepäraselt tundvat, mõned murdunud oksad, aga muidu elu täis. Kahjustusteta on talve üle elanud ka tõelised hellikud, nagu tulbipuu, tamarisk ja mooruspuu. Pole neid sel aastal näpistanud külm ega järanud jänesed.
Igasuguseid ninaotsakesi paistab ka juba peenardest, krookused, hüatsindid, tulbid, nartsissid. Nüüd on päris hea meel, et sai vabadesse lappidesse lillesibulaid pistetud.
Kogu muu sodi ja laga aga, mis lume alt välja sulab, ajab küll karva turri. Nagu käiks keegi pahalane talv läbi hangede alla prahti sokutamas. Tänane enesetunne ei lubanud veel küll koristustöödega alustada ja ausalt öeldes oli ka liiga külm ja märg (+4 ja vihma hakkas tibutama).

Küll jõuab. Pikk kevad on ees.

20. märts 2012

Ilusat kevadet!

Lumikellukesi mul näidata ei ole ja uimaseid kortsus kaktuseid olen näguderaamatus juba demonstreerinud, näitan hoopis neid pilte, mis mul eilse tööpäeva lõpus, kui eluisu peaaegu otsas oli, meele rõõmsaks tegid :D


Vot nii. See aeg on varsti käes. Vahepeal muidugi igasugust muud rõõmu ja ilu.

Kui aga suvele mõelda, siis minu meelest on viimane aeg paika panna Aalujate kokkutuleku kuupäevad. Sest kui ma oma kalendrit vaatan, siis tunnen end nagu seltskonnadebütant, kelle suvine tantsukaart täitub hirmuäratava kiirusega. Praegu sobiksid mulle veel näiteks 28.-29.juuli või 5.-6.august, aga enne seda ja peale seda kipub ikka päris pingeliseks minema...

18. märts 2012

Natuke tarkusi

Et ka endal päriselt meelest ei läheks, panen möödunud laupäeval saadud tarkuseterad kirja. Jutt ise siis paras segu nii aiandusspetsialistide kui kutseliste roosikasvatajate räägitust. Nii nagu ta mu kõrvade vahel laagerdunud on.
Ühesõnaga, niipea kui lumi sulanud, veel enne rooside lahtimuldamist, peaks andma neile lämmastikku. Esimene pritsimine teha ka enne lahtimuldamist. Jahukaste vastu (pole õnneks olnud) aitavat kõige paremini Aliette.
Edasi läksid arvamused lahku, kes soovitas väetada ainult Osmocote väetistega, mis aeglaselt mullas lagunevad. Teised kasutasid lühemaajalisi väetisi. Hobusesõnnik pidi ka roosidele väga meeldima ja seda on mul sõna otseses mõttes tonnide kaupa.

Üsna huvitav oli ka loodusfotograaf Urmas Tartese fotokoolitus, kuigi...ma ise pole kunagi aru saanud, miks on vaja endale soetada tuhandete eurode eest tehnikat tegemaks pilte, mille kogu ilu ja värvigamat on võimalik imetleda ainult arvutist spetsiaalse monitoriga, mis otse loomulikult maksab jälle mingi 1500 eurot...aga eks ta üks fännivärk ole, igaühele oma.

Väljas hall, rõske, libe, niiske. Temperatuut +5, sulab. Koerte käpad on porised ja põrandad ka. Isegi pilti tega ei taha. Lumikellukesi meil veel ei ole ja ükski peenar peale kaktustealade pole ka veel välja sulanud.



11. märts 2012

Roosiklubi aastakoosolek

Endale siis puhtalt ajaloo huvides kirja, et eile sai Tartus Eesti Roosiklubi aastakoosolekul käidud. Pilte panna ei saa, võõrad inimesed peal. Väga tore üritus oli. Lisaks majandusasjadele saime väikest koolitust väetamises ja taimekaitses, loodusfotograafias ja lillede pildistamises. Pikk päev oli ja tagasiteel paduvihmas olin päris õnnelik, et ise autoroolis olema ei pidanud, see tänamatu töö jäi meespoole teha.
Esimesed juurikad on pottides ninad välja pistnud, no ikka jääb aiapoodides käies midagi näppude külge kleepuma. Ja kuu lõpus peaksid Inglismaalt sügisel tellitud paljasjuursed roosid kohale jõudma, mis tuleb kohe pottidesse panna. Siis kolin ise vist välja, sest kasvuhoonesse millegi panemiseks on veel liiga külm :D.
Kevadet aga on igal pool tunda ja linnud lausa lõugavad, mitte ei laula. Lumikellukesi meil veel pole, lund on piisavalt. Päeval varjus +1,4 kraadi.

4. märts 2012

Kevade kuulutamine

Kevadet on õhus tunda, kui pesu saab nöörile viia ja ta kuivab seal ka tõepoolest ära. Kui villased sallid ja mütsid rändavad esikust pesumasinasse, sealt nöörile ja nöörilt juba kappi järgmise talveni. Mis ei tähenda, et siin veel klähvakatena külma ja lahmakatena lund ei tuleks, aga suurema osa kootud asju pesin siiski puhtaks ja panin ära.
Veel eile katuseserval hiilinud lumelapid olid tänaseks juba kadunud




ja sulaveeks saanud
olgu see lumi veel pealegi põlvini, kevade ametliku alguseni on tsutt üle kahe nädala ja talve võimu pole enam kauaks. Kuigi täna on varjupoolel kraadid miinuses, on päikese käes täiesti kevadine tunne.
Talvekahjustuste kirja sai 2002.aastal paigaldatud katuse põhjapoolne vihmaveerenn. Lõunapoolne läks looja karja eelmisel kevadel. Mitte midagi pole aga juhtunud 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidega, need peavad igasugusele ilmale vastu.
Aga tühja sellest. Õue tahaks.