Võhumõõkade tants

Paar aastat tagasi Cayeux-st tellitud võhumõõgad hakkavad enamjaolt esimest korda õitsema. Välja arvatud Tiger´s Brother, mis kukkus kohe istutamisjärgsel aastal ohjeldamatult paljunema ja tekitas kohe loodetud viie asemel vähemalt kümme õit. Sel aastal sain suurimatele soovijatele otsa pealt isegi paar titte kätte, kuigi ilma tiiki sisse lajatamata oli seda üsna keeruline teha. Õitsemist alustas täna.

Madalakasvuline Krill oli õies juba paar päeva tagasi ja ka tema pildile saamiseks pidin peaaegu pea alaspidi tiigikaldal rippuma.

Bastardi

Gerald Darby näeb välja üsnagi siberi iirise moodi, lehed reedavad, kellega tegemist.

 Täna avas esimese õie ka Double

Roy´s Repeater, et ta meie lühikeses suves ka teistkordselt õitsema hakkab, on enam kui kahtlane.

Sel aastal veel ei hakka õitsema eelmisel aastal istutatud Creme de la Creme ja kadunud paistab olevat Black Gamecock, mille talvekindlus muidugi oligi kaheödav.
See-eest viskas Nõrga talu Krista mulle paar aastat tagasi labidaga veel mingit jalgupidi vees kasvavat iirist, mida ta nimetas umbrohuks, nüüd selgub, et seda umbrohtu on lausa kahe erineva sinisega.

Kui keegi teab, kuidas neid kaunitare hüütakse, oleksin väga tänulik.
Määramisabi vajab ka järgmine isesaabunud (mullaga? teiste taimedega? iseseisvalt?) saabunud tüüp, kellel muidugi võhumõõkadega ühist on ainult komme jalgupidi vees sulistada. Mina ei saa olla seda tegelast istutanud, sest kohale, kus ta kasvab, pääseksin ma ligi ainult kaelani vees sumades. Õite pilt on tehtud nelja meetri kauguselt 16x zuumiga, seetõttu ka pisut udune.

Väljas on Eestimaine suveõhtu, 7,3 kraadi sooja, aga ma pole siiamaani raatsinud terrassisoojendaja alt tuppa kolida, sest kõik on nii ilus, nii ilus. Ma pole vist aastaid luuletanud (kuigi ma ükspäev googeldades kogemata avastasin, et keegi on mu noorpõlevärsid mingisse antoloogiasse laadinud), aga täna FB-sse albumit üles pannes tuli selline lulla nagu iseenesest juurde.
Mis parandab kõik vead ja haavad?
Eks ikka see, mis loodus ise lõi.
Ma päris tihti vaatan ainult taamalt,
ja tänan jõude, mis mind siia tõid.

Peab vist ikka tuppa ära minema, tehnikast hakkab kahju :)

Sina pead pühapäeva pidama,

ütleb vana tark raamat Piibel, mida tasuks nii mõnigi kord üle sirvida, sest ega see inimeseloom kogu välisest atribuutikast sõltumata viimase paari tuhande aasta jooksul oma olemuselt oluliselt muutunud pole. Nii otsustasingi juba eile Türilt palavusest paistes jalgade ja päikesest põlenud õlanukkidega koju sõites, et täna logelen isu täis. Kanade- küülikute kantseldamisest muidugi ei pääsenud, see on üksi kodusolemise varjukülg ja vahepeal jonnima hakanud M lepitamiseks tuli poisslapsele kolm pardipoega osta, need saadeti ka koju ja ootasid kuuris eraldi puuris toitu ja jooki.

Kui aus olla, siis pean tunnistama, et kodulinnud mulle endiselt ei meeldi. Nende ülalpidamiseks kulub ropult raha ja hais ajab öökima. Linnatüdruku värk. Aga maapoiss M on rahul ja õnnelik ja enamjaolt mina kanalasse jalga ei tõsta.
Niisiis magasin täna kella üheksani, siis tegin kannutäie kohvi ja kolisin endiselt öösärgis ja hommikumantlis terrassidiivanile lamanduma. Koerad, läpakas ja ajalehed-ajakirjad seltsiks.
Eile öösel mõtlesin küll, et esmaspäeval tuleb loomaarst kutsuda...hoidsin haledalt halanud kollivanurit esiku põrandal istudes vist pool tundi süles, kuni ta krampis käpad lõpuks lõdvestusid ja loom rahulikult hingama hakkas. 14 aastat ja 7 kuud ei ole koera jaoks lihtne vanus, tema suuruses koerale tähendab see 90 inimaastat...Aga täna kõmbib jälle kangetel käppadel ringi ja pole häda midagi. Ma olen küll eutanaasia pooldaja, aga loom peab mulle seda ütlema, et ta enam ei suuda võidelda. Elu on näidanud, et ütlevad ka.
Aga parematest teemadest. Eelmisel aastal sai sodipodipeenardest välja kaevatud kõik päevaliiliad, mida ma enda arust ei kollektsioneeri. Selgus, et selle mittekollektsiooni äramahutamiseks läks vaja umbes 25 jooksvat peenrameetrit, mille M lahkelt alumise aia liivmulda valmis kaevas. Kuna aga päevaliilia on teadagi hiline ärkaja, siis tekkis mõte panna nende vahele nartsisse, igasse vahesse istutuskorviga üks sort. Kuna nartsisse nii palju erinevaid müügis polnud, lisandusid ka tulbid. Sibullilli ma enda arust ka ei kogu ja suurt nendest ei tea, aga kevadine vaatepilt sai küll selline, et reedel aeda külastanud soome grupp ahhetas ja ohhetas.

Mõned portreepildid ka, sortide teemal ma parem sõna ei võta, umbes pooled sildid tunduvad valed olevat

Sügisel kättejäänud kaubal on ka omad võlud massilise õitsemise näol, enda aeda ju kuidagi ei raatsi mõnda tulbisorti sellises koguses osta, eriti kallist tulipa albocaerulead

aga ka Odalisque on väga nunnu

Saaki tuli Türilt muidugi ka, lätlastelt siberi iirised Cheery Lynn, Strawberry Fair, Dandys Hornpipe, Dawn Waltz ja Strawberry Socialis. Siilkübarad Secret Pride ja Secret Joy.  Kahkjaspunane askleepias liigina ja valgeõielise sordina Ice Ballet. Seedri puukoolist ostetud lõhislehise läätspuu tüvivorm ja Põltsamaa Roosiaiast hamsterdatud pargiroosid Wasagaming, Cristata ja Canary Bird tulevad koju suure autoga. Kirjapilt kõigil asjadel muutmata ja kontrollimata, selleks on aega ehk millalgi talvel...imetlesin lätlaste laadavalmidust, kõigil taimedel olid etiketid eesti, läti ja ladina keeles. Mul endal pooltel taimedel siiani ajapuudusel etiketid tegemata. No võiks ju praeguse looderdamise asemel teha, aga pöörduks siiski pealkirja juurde tagasi ja teeks täna ainult seda, mis teeb hingele ja kehale head. Jasmiiniõiieke, kellele üldse ei meeldi toas luku taga olemine (eilne tulemus kolm hunnikut, ookeanisuurune loik, kolm ruutsentimeetristeks ribadeks purustatud munakarpi ja äraloetud raamat "Meremees Murka"...) arvab sama ja tukub mõnusasti mu talla all, hakkab teine juba päris koera moodi välja nägema.

Tegemata tööde nimekiri ei saa nagunii iialgi otsa ja osa püsikuid läheb müügiks nagunii alles suve teises pooles.

Võhumõõkadest ja muudest asjadest

Nagu ma Muhedikule täna telefonis ütlesin, aednikul on jõulud suvi läbi. Kuna aeg-ajalt saabub pakk, mille sisust Sul hetkel aimugi ei ole, sest tellitud sai kaks kuud tagasi ja ega siis peast ei mäleta midagi ning tellimisnimekiri on kusagil teises arvutis. Pakile tekkis kohe ka valvur - Käpikul on raskekujuline pappkastisõltuvus, kui sisse ei saa ronida, siis vähemalt lamatakse peal ning kui võimalik, tiritakse nurki puruks.

Istikud olid kenad ja pontsakad, arve ka kenasti kastis, aga kui hakkasin nimesid ja nägusid kokku panema, põrkasin ootamatule takistusele. Nimelt on ka Cajeux-l, nagu paljudel teistel veebipoodidel loll komme otsasolev artikkel oma veebilehelt ära koristada. Võiks ju lihtsalt märkida, et otsas... Nii et midagi pole teha, olin sunnitud googeldama ja tehtagu minuga mis tahes, panen saagi siia üles ka. Mitteärilises blogis peaks olema piltida kasutamine lubatud, eriti kui autoriõigusele on viidatud.
Niisiis seekordne saak:
Iris pseudacorus Black Gamecock

 Iris pseudacorus Bastardi

 Iris pseudacorus Compact Form (seda ma tegelikult ei tellinud, oli kingitusena kaasa pandud)

 Iris pseudacorus Double

 Iris pseudacorus Roy´s Repeater. Peaks kordusõitsema septembris, kas ka meil, näitab aeg.

 Starting Versi-Laev. Iris versicolori ja iris laevigata tetraploidne hübriid.

 Iris pseudacorus Tiger Brother

Praegu mõnulevad uustulnukad vannis ja kohe varsti lasen end sääsetõrjega kokku ja lähen tiigi äärde istutama. On augusti lõpp ja ikka mustab õhk sääskedest, kes elada ei lase...

Ligunemise ajal on aega veel viimase aja sündmustest väike ülevaade teha. Eilsest päevast kulus enamus uue suksu soetamisele. Saage tuttavaks, Aavikuemanda uus tõld (kuigi väga kahtlane, et mind sinna rooli lastakse). Tundub, nagu turg oleks kasutatud kaubikuid paksult täis, aga ikka kulus meil neli kuud vajaliku leidmiseks ja mul on lausa piinlik oma venna ees, kes seniks meile oma kaubiku kasutada andis, küsisime mai algul kuuks ajaks ja nüüd on augusti lõpp käes. Eile aga said ARK toimingud tehtud ja südaööl sai kaunitar ka koju toimetatud.

Mmmm...ma juba mõmisen mõnust mõeldes, kuidas ma mõnel sajusel sügisõhtul need suured valged pinnad kujundan, M pani juba üürgama, et ei kleebi lilli täis, aga seda mul polnud plaaniski. Midagi ilusat ja soliidset.
Vahele mahtus veel mõnus kohvijoomine Kadaka ja Köögikataga ja nüüd on mul kuskil ämbritäis tundmatuid veetaimi :), muu hulgas sai külalistele demonstreeritud lääneranniku vihmavalingut, ikka poole tunniga 25mm, nagu sel suvel kombeks. Tore oli. Edasi lippasin Laulasmaa laadale M-i aitama, kes õigupoolest mingit abi ei vajamud, sest inimesi oli väga vähe, küllap vihmavalingud tegid oma töö, mul oli korraldajatest lausa kahju, sest nad olid ära teinud suure töö. Ehk nad ei anna alla, sest selliste traditsioonide juurutamine võtabki aega. Pean tunnistama, et raha läks välja rohkem kui sisse tuli, aga sellisest tassist ma mõistetavail põhjustel loobuda ei suutnud, käsitöö, autor Reet Kaing.

Peale laata siis, nagu juba mainitud, veel uuesti Tallinna auto järele. Vahetult enne südaööd koju jõudes oli augustitaevas tähetäppe tihedalt täis. Tähendasin arvuti ees haigutavale juuniorile, et keegi on taeva täitsa auklikuks torkinud, ta arvas, et eks seda oli päevasest vihmast ju tunda ka...
Nüüd aga pseudacorused kaenlasse ja tiigi äärde (Lillekasvataja, sinu omad panen homme posti), abiks Humanast leitud kummikud, mille pärast roosiklubi naised mind pea mõrvata tahtsid :)

Õhtul tulemas veel muinastulede öö ja nagu ma aru sain, ehitavad naabrimehed mere ääres tuleparve. See saab äge olema, peaasi, et ilm sõbralik oleks.

Kallab nagu oavarrest,

täpselt nii nagu ilmateade lubas, ja soojakraade on 11, Tõeline jaanilauba eesti moodi. Põdeda pole õnneks midagi, ei olnud tehtud mingeid plaane, mille ärajäämise pärast nukrutseda. Võib endale ühe tõsise looderdamispäeva lubada küll ja just seda olengi hommikust saadik teinud. Magasin kella kümneni, sõin kõhu täis ja kolisin diivanile edasi looderdama. Isegi lugeda ei viitsinud, unelesin niisama mingis une ja ärkveloleku vahelises staadiumis.  Mõnus oli.
Eile õhtul oli ka mõnus. Ilmateadet vaadates otsustasin, et kui tahan kalendrisuve saabumist tuletegemisega tähistada, siis tuleb seda teha nüüd ja praegu. Olin hommikul endale soetanud ammuigatsetud lõkkealuse, mis vajas sisseõnnistamist. Tahtsin sellist asja seetõttu, et aias on tihtilugu pudi, mis vajaks kohest ärapõletamist, haiged ja kahtlased taimeosad ja muu selline, aga paari lehekese pärast ei hakka ju suurele tuleasemele tuld tegema.
Mulle endale tundus, et mul oli äärmiselt stiilne jaanituli, leegi ümber veel süttimata umbrohi, mida terrassi kõrvalt välja koukisin

Seltskonda oli mul ka

Limpsisin veega lahjendatud valget veini, lugesin raamatut, vaatasin tuld. Õhtused kiudpilved andsid märku saabuvast tsüklonist.

Üksteise järel puhkevad tiigiäärses siberlastealas uued õied, aga raudpoltkindlalt ei julge ühtegi enne kindlalt õigeks väita enne, kui asjatundjad on oma arvamuse öelnud. Googeldada ma ei julge, sest esimesel katsel sattusin kohe Tambergi lehele ja sealseid sibiricaid ja sibtosasid nähes pidin sealt kähku põgenema enne kui mu krediitkaart jälle tõsiselt kannatada oleks saanud...
Sildi järgi Plissee:

Siguldast soetatud Uncorked (õis sai peale pildistamist ära lõigatud, sest taim on väga tilluke)

Järgmisel kolmel on sildid kadunud ja oinas minu isikus pole istutustabelisse eelmisel aastal ka õite värvi kirjutanud  (ehk Muhedik,appi! :). Üks sinistest peaks olema Cambridge.

Deialt saadud pseaudacorus tunneb end vabalt kasvades tõeliselt hästi, ligi ma selle veeseisuga talle ei pääsenud, aga üle meetri on kõrgust sel puhmal kindlasti. Kuna ma seda tiigiserva rohida ei saa, sest ainukesed võimalused seda teha oleks pea alaspidi või kalavinskitega tiigist, kumbki võimalus ei ahvatle mind põrmugi, siis unistan selles tiigiservast tõsisest võhumõõgamüürist nagu Savisaare juures. Augustis saabuvad Cajeux sordid peaksid aitama sellel unistusel täituda. Aiandus õpetab kannatlikkust isegi minusugusele kärsitule olevusele.

Mingil hetkel peab sellesse väljas möllavasse tsüklonisse sukelduma, et toita tibud, korjata ära munad ja tuua saunapuud, aga seni lükkan seda veel edasi. Laiselda on nii mõnus.

Siberi segadus ehk leia kolm erinevust

Nii. Ma olen need kolm iirist ostnud piltide järjekorras nimedega Sparkling Rose, Double Delight ja Steve Varner.

 

Kui keegi leiab erinevusi, paluks mulle ka teada anda, muidu ma jäängi selleks lolliks, kes peenra ääres sääskedega võidu keksleb ja mõistatada püüab.
See tegelane peaks kirjade järgi olema Claret Cup, aga ma pole enam milleski kindel.

On kummaline varasuvi, kus roosid alustavad enne pojenge. Kiirendusvõistluse võitja, Austini Crown Princess Margareta avas esimesena õied:

Seejuures Mart Ojasalu aretatud Largo pole minu meelest sugugi kehvem:

Sekundeerivad mõned pargiroosid. Üks põnevaimaid kibuvitsu, mida on loetud nii liigiks kui sordiks, Harison´s Yellow ehk Yellow Rose of Texas. Hybrid foetida ehk kollase kibuvitsa ehk kaputsiiniroosi sort, aretatud George Folliott Harisoni poolt ca 1824 ja esmakordselt avalikkusele esitletud aednik Thomas Hoggi poolt New Yorgis, 1825. Mulle meeldivad roosid, millel on lugu rääkida.

Miskipärast jääb Eesti turul omajuursete pargirooside valik järjest haledamaks, nii et ilmselt tuleb hakata mingil ajal pistikuid tegema. Põltsamaalt ehk midagi saaks, aga senine kogemus näitab, et lihtsam on palja käega tarkusehambaid välja tõmmata kui sealt pargiroose kätte saada...
Aias oli üht-teist ilusat veel, suurem osa pilte läks näguderaamatusse.

Haruldustest

Vaatasin juba eile õhtul, et iirisepeenras on veel midagi puhkenud, midagi ilusat. Tegin pilti ka.
Täna hakkasin paberites tuulama ja leidsin ühe Aiasõbra arve juunist 2006, tean täpselt, et oli üldse esimene kord siia aeda püsikuid hankida.
Paberite järgi olen ostnud Iris ensata Kumo-no-obi. Kuivõrd ma polnud kindel, kas arve ja taim ka kokku lähevad (õitsena hakkas viiendal aastal ), sukeldusin Googlesse ja sain täpselt sama pildi.
Seega, Iris ensata Kumo-no-obi, puhkenud 3.juulil. Kõrgus minu aias 90cm, õie diameeter 18 cm. Lahti on viis õit ja kohe puhkemas veel kaks.

Kui ma eksin, paluks targematel mind parandada.
Üks iiris on veel puhkenud, mille nime ma ei tea, see tundub pigem siberlane olevat, tunduvalt madalam ja väiksema õiega:

Ja eile avas esimese õie ka vapiloom ehk maadjas viigikaktus (Opuntia compressa)